Kliimamuutus – kuidas seda käsitleda Wesley teoloogia ja Piibli vaates

Üks kesksetest teemadest Wesley teoloogias nagu ka metodistliku teoloogia rõhuasetuses meie päevil on tähelepanu pühendamine kogukonna sotsiaalsetele väljakutsetele antud ajahetkel ning sõna kuulutamine sellest lähtuvalt.

Theodore Runyon ütleb: „Wesley jaoks ei ole religioon inimkonna vahend põgenemiseks kergemini talutavasse taevasesse reaalsusesse, vaid osalemine Jumala enda päästetöös, Jumala uue loodu ja „armastuses tegutseva usu“ toel kogu maailmale pühitsust ja õnne tuues. “ Ta kirjeldab, kuidas metodistlikus käsitluses saab usk alguse uskliku südames, kus Jumala arm loob õigeksmõistmise, uuestisünni ja pühitsuse ning taastab Jumala näo. Järgneb mõistmine, et pühitsus kannab endas ühtlasi püha rahulolematust uskliku enda pühadusega, mis toimib muutuse katalüsaatorina. Enamgi veel, see rahulolematus võib kergesti kanduda üksikisiku elust ühiskonna tasandile. Teisisõnu, kui esimesed metodistid pühitsuselu elada püüdes nägid orjakaubandust, mõistsid nad, et see on ebapüha ning vastuolus Jumala eesmärkidega. Nad nägid vaesust ja ebaõiglust ning pidasid oma pühaks kohuseks muuta iseendid ja maailma.

Aja jooksul on Ühinenud Metodisti Kiriku sotsiaalne teenimine arenenud, kuna kerkivad üles uued sotsiaalsed valupunktid ja kirik süveneb piibellikku ja teoloogilisse refleksiooni oma teenimistöö üle. Käesoleva artikli eesmärk on sellesama pikaajalise traditsiooni vaimus esile tuua, kuidas nii Wesley teoloogia ja lepingu-usu praktika kui ka Vana Testamendi tekstid seostuvad kliimamuutuse teemaga, mis on üks meie aja olulisemaid väljakutseid.

Kliimamuutused

ÜMK Sotsiaalsetes Printsiipides § 160.D Globaalne Kliima eest hoolitsemine on kirjas:

Tunnistame inimkonna tegevuse üleilmset mõju Jumala loodud maailmale. Kiire tööstuslik areng ja fossiilsete kütuste suurenev kasutamine on toonud kaasa atmosfääri saastumise. Kasvuhoonegaasi emissioon ähvardab oluliselt muuta Maa kliimat, mis toob tulevastele põlvkondadele kaasa tõsiseid keskkondlikke, majanduslikke ja sotsiaalseid tagajärgi.

Kliima soojenemine ei puuduta üksnes meie suhet loodusega, siin räägime ühtlasi õiglusest, vaesusest ja ebavõrdsusest. Niisiis pole peamiseks probleemiks see, et teadusinfo oleks kuidagi ebaselge või me ei teaks, mida ette võtta. Tegelik küsimus seisneb selles, kas tahame teha seda, mida oleks vaja teha.

USA keskkonna-eestkõneleja, endine ÜRO Arenguprogrammi juht James Speth sõnastab probleemi nii: „Ma kaldusin arvama, et kõige kaalukamad arenguprobleemid on liigirikkuse vähenemine, ökosüsteemi kokkuvarisemine ja kliima soojenemine. Seega uskusin, et 30 aastat teaduse arengut aitab need probleemid lahendada. Ma eksisin. Kõige kaalukamad arenguprobleemid on isekus, ahnus ja apaatia ning nendega tegelemiseks vajame vaimset ja kultuurilist muutust – ja meie, teadlased, ei tea, kuidas seda saavutada. “

Kas maailmas leidub sõnum ja jõud, mis suudaks ületada isekuse, ahnuse ja apaatia? Metodismil on kogemus vaimsest muutumisest. Tegelikult nägi John Wesley seda metodistliku liikumise põhiülesandena ja kogu tema teoloogia süüvib sellesse, kuidas Jumal inimest muudab. Kas me saame kaasa aidata vaimse ja kultuurilise muutuse loomisel ühiskonnas?

Lepingu teoloogia ja praktika varases metodismis

Nagu Jørgen Thaarup on esile toonud, on John Wesley pääste teoloogias keskseks elemendiks arusaam, kuidas inimene ja Jumal päästeprotsessis ühiselt toimivad. Jumal pakub oma armu vabalt kõigile inimestele ja inimesed vastavad selle vaba armu vastu võtmisega, ning olles armu vastu võtnud, julgustatakse neid püüdlema üha enama armu poole, kasvamaks pühaduses ja pühitsuses. Selline sünergiline suhe Jumala ja inimese vahel väljendub piibellikus lepingu mõistes. Wesley poolt loodud religioossete ühingute näol juurutati lepingu teoloogia praktikasse. Wesley andis ühingutele kolm reeglit, millele toetudes elada: „Ära tee kurja, tee head ja pea kinni Jumala korraldustest. “ Kurja tegemisest hoidumine puudutas kurje mõtteid ja tegusid ligimese suhtes, kuid ka poliitilisi või majanduslikke aspekte nagu kaupade ostmine ja müümine, mis olid loodud orjatöö abil. Hea tegemist selgitas ta halastustegudena kogukonna vajaduste rahuldamiseks ja õigluse tegudena, mis võisid puudutada vanglareformi toetamist või orjakaubanduse kaotamist. Teisisõnu oli nii metodistliku teoloogia kui ka praktika rõhuasetus algusest peale sellel, et kristlane peaks olema aktiivne poliitilises sfääris, taotledes õiglust. Elada välja oma usku elavas lepingu osaduses oli ühingute eesmärgiks ja Wesley teoloogia konkreetseks väljundiks, peegeldades seda, mida tähendab suhe Jumalaga: sünergiline suhe Jumala poolt kingitud armu ja inimese vaba tahte vahel, kes teeb häid tegusid. Aastal 1755 algatas Wesley Lepingu jumalateenistuse, mis käsitles ristimist Jumala ja inimese vahelise lepingu pitserina. Wesley nägi Jumala ja inimese suhet lepingusuhtena.

Noa ja lepingu teoloogia

Vanas Testamendis tähistab leping kokkulepet Jumala ja tema poolt valitud rahva vahel. Jumal annab tõotused rahva heaolu ja ellujäämise kohta ja rahvas omakorda pühendub ainsa tõelise Jumala kummardamisele.

Roald E. Kristiansen osutab Jumala ja Noa vahelise lepingu kõikehõlmavusele, nimetades seda öko-lepinguks. Noa loo lugemine paralleelselt loomislooga Piibli alguses (1Ms 1 ja 2) aitab üle saada tüüpilistest ohtudest loomislugude tõlgendamisel. Ajalooliselt on neid ekslikult tõlgendatud nii, nagu oleks loodus antud inimese kätesse vaid ressursina, kasutamiseks vastavalt oma äranägemisele; objektina, mille ainus väärtus seisneb tema kasulikkuses inimesele. Arusaam inimesest kui Jumala loodu majapidajast peaks aga jääma tasakaalu Jumala poolt antud tõotusega kogu loodu alahoidmisest. Selle tõotusega, mis anti mitte üksnes Noale, vaid ka kõigile elavatele hingedele ja kogu maale: et nende kõigi üle hingab Jumala õnnistus elamiseks ja eksisteerimiseks. Kristiansen väljendab lootust lepingu teoloogia ja lepingu-eetika arenguks, mis võiks motiveerida kristlaste teadlikkust ja vastututustunnet, et nad hooliksid mitte üksnes inimestest, vaid kogu loodust.

Jumal hoolitseb vaeste ja maa eest

Veel üks teoloog, kes asetab lepingu teoloogia kliimaküsimuste keskpunkti, on anglikaani piiskop David Atkinson. Raamatus Maa näo uuendamine tõstatab ta küsimuse, kuidas võiks Piibli sõnakasutus seoses lepingu teemaga inspireerida meid olema loodu head majapidajad. Jumala leping Aabrahamiga puudutab perekonda ja maad. Jumal õnnistab Aabrahami pojaga, poja kaudu perekonna ja järeltulijatest koosneva rahvaga. Aga Jumal tõotab Aabrahamile anda ka maa. Kui lugu Aabrahami järeltulijaist jõuab välja Mooseseni, siis just seal, kus rahvas on võtmas oma valdusse tõotatud maad, saab selgeks: Jumala õnnistus maad andes tähendab ühtlasi selle maa õnnistamist. Jumal ise hoolitseb selle maa eest! „ … maa, kuhu te lähete, et seda pärida, on mägine ja oruline maa, mis joob vett taeva vihmast, maa, mille eest hoolitseb Issand, su Jumal, millel alaliselt, aasta algusest aasta lõpuni, viibivad Issanda, su Jumala silmad. “ (5Ms 11:11-12) Tõotatud maal elamine eeldab Jumala seadustele allumist (5Ms 16:20) ja suutmatus elada jumalakartlikult võib mõjutada ka maad (5Ms 28:22).

Piibli lepingust kõnelevates tekstides räägitakse küll kolmnurgast Jumal – Iisrael – maa, kuid seda tuleks näha kontekstis Jumal – kogu inimkond – kogu maailm. Kõik see, mida saame teada Jumala tõotatud maa õnnistusest Iisraeli rahva elus, annab viite Jumala õnnistusest kogu maailma jaoks. Kõik, mida saame teada Jumala üleskutsest õiglusele oma valitud rahva elus, on ühtlasi inspiratsiooniks kogu inimkonnale.

birch karikatuur adoptanegotiator.org — adoptanegotiator.org

Kogu loodu suurus

Bill McKibben käsitleb Iiobi raamatut loona inimese ja loodu suhtest ja väidab , et Jumala vastuses Iiobile kõlab ühtlasi sõnum meile meie tänases kliimakriisis. Iiob on kannatav mees, kes on kaotanud kõik: lapsed, varanduse ja tervise. Kolm sõpra tulevad külla ja esmalt istuvad vaikivas kaastundes koos temaga 7 päeva. Siis avab Iiob suu, kurtes karmi saatuse üle ja needes päeva, mil ta sündis. 37 peatükki kirjeldavad Iiobi ja tema sõprade diskussiooni selle üle, miks Iiob kannatab. Diskussiooni keskmes on sõprade püüd kohandada tavaarusaama, et kannatus on patu tulemus, Iiobi olukorrale – ja Iiobi kinnitus, et ta pole milleski eksinud. McKibben näeb Iiobi sõprade kitsarinnalist tõlgendust paralleelina sellele, kuidas meie kaasaegne ühiskond on muutnud tarbimise kõige elulisemaks teemaks. Eriti läänemaailmas julgustatakse meid keskenduma iseenesele ja tarbima kõike, mida hing ihkab. Paraku viib selline enesekesksus loodusressursside pöördumatu ülekasutamiseni.

Jumal teeb tühjaks nii Iiobi kui tema sõprade tarkuse ning annab vastuse, mis ei näigi olevat vastus. Selle asemel kutsub ta vaatama kogu loodut tervikuna (Ii 38:4-13). McKibben osutab tõsiasjale, et Jumal kirjeldab siin maailma ilma inimesteta. Loodu eest hoolitsemine ja elu andmine, millest Jumal kõneleb, toimus maailmas ka enne inimest, ilma inimeseta. Inimesed on selles maailmas, millest Jumal kõneleb, väikesed ja tähtsusetud. McKibbeni sõnum on selge. Loodus ei ole objekt, millega inimene võiks omatahtsi toimetada; see on Jumala võimsate tegude areen, kus üha luuakse ja kindlustatakse elu. Jumal annab vihma isegi siis, kui ükski inimene sellest kasu ei saa. Jumal paneb ka tühermaa õitsema: mis võiks veel selgemini mõista anda, et meie, inimesed, ei ole alati kõige keskpunktis, küsib McKibben. Näib, et Jumala vastus Iiobi kurtmisele oma raske saatuse üle on see: kes sa oled, et selliseid küsimusi esitada? Iiob võtab Jumala vastuse vastu alandlikult, viisil, nagu ka tänapäeva inimesed võiksid loodusesse suhtuda.

Kokkuvõte

Artikli eesmärgiks oli osutada sellele, kuidas Wesleyst alguse saanud metodistlik teoloogia ja Piibel puudutavad ja kõnetavad meie tänaseid keskkondlikke ja kliimaküsimusi. Kuidas siis?

• Rääkides vaimse muutuse teoloogiast, mis võib esile tuua muutusi kultuuris.
• Rääkides pääste mõistest, mis kannab endas ühtlasi kutset lepingulisse osadusse ja sotsiaalse pühitsuse dimensiooni.
• Rääkides piibellikust loomise ja lepingu mõistest. See viib meid uuenenud arusaamale meie suhtest loodusega. Meie ei ole universumi keskpunkt. Loodus ei ole vaid meile nautimiseks. Me oleme vastutavad oma tegude eest looduse suhtes, eriti selles, mis puudutab meie tegudest tulenevaid kliimamuutusi või vaeste olukorda kolmandates riikides.