Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Oigeksmõistetud inimesena kaduvas looduses. Foto: Unsplash

Õigeksmõistetud inimesena kaduvas looduses

Kirjas roomlastele räägib Paulus ühest ägamisest, kus ta kõrvutab loodu ägamist kristlase omaga: „Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini; ent mitte üksnes loodu, vaid needki, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust.“ (Rm 8:22, 23)

Ägamine on kreeka keeles, stenazomen, mis on antud edasi kestva oleviku vormis, ehk et mõlemad ägavad praegu, seda võiks ka tõlkida: igatsema ja ootama, kuid lõpuks mõlemad ka vabastatakse „kaduvuse orjusest“ (8:21).

Seega – loodu on praegu allutatud kaduvusele (8:20), mis sai alguse Eedeni aias inimese tehtud otsusest – astuda üle Jumala käsust. Ja ometi just sellele inimesele oli Jumal andnud valitseda kalade, lindude ja loomade üle ning harida ja hoida maad. Kas peale pattulangemist muutus inimese ülesanne hoida maad?

Piibel annab sellele ise vastuse, öeldes, et Jumal ei võta inimeselt tema vastutusala ära, kuid selle kvaliteet muutub – ta ütleb, et nüüdsest käib maa hoidmisega kaasas vaev. Inimese vahekord Jumalaga sai rikutud ning see tõi kaasa teised kõrvalmõjud. Selle vahekorra taastamine saab põhiteemaks järgnevatel Piibli lehekülgedel ja tundub, et inimene ei oska loodu üle õiglaselt valitseda enne, kui tema vahekord Jumalaga ei ole taastatud algselt loodud tasemele.

Rooma kirja peatükkides 1-5 näitab Paulus, et kõik inimesed on oma suhtes Jumalaga pahuksis, kõik on patu meelevalla all ning nad vajavad hädasti lahendust patuolukorrale. Paulus ehitab oma arusaamise õigusest üles Kristusele: tõlgendades Vana Testamendi õiguse käsitlust läbi Kristuse perspektiivi, näitab ta selgelt, kuidas Jumal ise võtab initsiatiivi ja kingib Kristuse läbi inimesele õiguse, mida tal on vaja eluks Jumala ees – selget ja korras vahekorda.

Kreeka keele leksikon annab väljendile ’õigeks mõistma’ (dikaioó) ühe seletusena „tagasi andma õiguse, mis inimesel algselt oli“. Ehk: usklik on Jumala poolt õigeks mõistetud ja omandanud seeläbi õigeksmõistmise, mille tulemuseks on kõikide pattudega seotud süüdistuste kustutamine; inimene on Jumala ees õige, nii nagu Jumal algselt inimesele oli ette näinud. Teisiti öeldes: läbi Kristuse lunastustöö ja sellesse uskumise on inimene saanud Jumalale vastuvõetavaks.

Jumal kuulutab inimese õigeks juba tema usutee alguses ja mitte lõpus, millega on kõrvaldatud mitte ainult inimeste jumalakartmatus, vaid ka Jumala viha ja karistus, mis muidu järgneks igasugusele patusele hoiakule ja teole. Kui Jumal on kuulutanud inimese õigeks, siis millest tuleneb jutluse alguses mainitud ägamine?

Rm 8:18 näitab Paulus kontrasti, mis kirjeldab pinget, milles kristlane elab: „Sest minu arvates ei vääri nüüdse aja kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval.“ Selles lõigus võtab Paulus fookusesse Jumala laste tuleviku, mainides samas kannatusi, mida kristlasel tuleb praegusel ajal veel kanda. Selle kohta on kasutusel teoloogiline fraas „juba praegu, aga siiski mitte veel,“ ehk: Jumala riik on juba siin, aga siiski mitte veel täiel määral. Me elame kahe ajastu vahel, mistõttu on mingeid kannatusi, millest ka kristlased läbi lähevad.

Aga nüüd – kes on see õigeksmõistetud inimene, kelle vahekord Jumalaga on taastatud? Rooma seitsmenda peatüki salmides 14-25 kirjeldab Paulus inimeses olevat sisemist pinget, mis tuleneb elust kahe ajastu vahel. Ajalikult elab ta selles maailmas ja allub sureliku elu seadustele, vaimses mõttes on ta aga läinud surmast ellu ja elab uues elus, Kristuses. Rooma kirja kuuendast peatükist alates näitab Paulus, et kristlasel on lootust kogu selle pinge keskel. Ta toob näitena ristimise ning ütleb, et ristimine on alus, millele inimene saab toetuda, see kindlus, et patune loomus on surnud (6:3, 4a, 6, 7) ning seejärel saab ta osa Kristuse ülestõusmise väest (6:4b), sest Jumala õiguse eesmärk ongi, et inimene ei orjaks enam pattu (6:6, 7). Jällegi vaadates kreekakeelseid sõnu: „meid on ristitud“ (6:3) – ebaptisthēmen ja „koos temaga maha maetud“ – synetaphēmen (6:4), kreeka keeles kasutatud passiivne vorm näitab siin, et seda on teinud meie eest Jumal, samuti on see lõpule viidud tegevus. Ristimises allutab inimene end Kristusele, mida Paulus väljendab nii: „kasvanud kokku tema surma sarnasusega“ (6:5). „Kasvanud kokku“ kreekakeelne vaste gegonamen tähendab saama, tekkima, sündima, mis näitab muutust ühest seisundist teise. Kui nüüd inimene on Kristuse surmast osa saanud, siis saab talle osaks ka uus elu koos Kristusega „Kristuse ülestõusmise sarnasuses“ (6:5).

Paulus tahab, et inimene mõistaks, mida tähendab olla õigeksmõistetud ja mida tähendab see uus elu Kristuses: „Nõnda arvestage ka teie endid olevat surnud patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses“ (6:11). Kreekakeelne sõna logizesthe, (eesti keeles arvestage) tuleb sõnast logos, mille üks tähendusi on ’arutluskäigu väljendus sõnade kaudu’. Religiooniloolane Marju Lepajõe annab kreeka-eesti Uue Testamendi õppesõnastikus eestikeelseks vasteks veel ’läbi mõtlema’, ’arutama’. Paulus kutsub siis uskujaid – kes on Kristuses – arutama, mõtlema sellele kõigele loogilisel viisil, tegemaks järeldusi ja jõudma järeldusteni, mida tähendab olla surnud ja mida tähendab elada Jumalale – see üleskutse võiks olla ka meile täna: arvestage!

Rooma kaheksandas peatükis kirjeldab Paulus usklike seisust, öeldes, et nad on Püha Vaimu valitseva mõju all, mis annab neile kõlbelise võidu ja ihuliku ülestõusmise (s 1-11); nad on Jumala lapsed (s 12-17); Jumala päästeplaani teostumist ei suuda takistada isegi mitte kannatused (s 18-30); ükski jõud ei või usklikku lahutada Jumala armastusest (s 31-39).

Paulus lõpetab 8. peatüki, näidates, et elu Vaimus, mida ta kogu peatüki ulatuses on põhjalikult avanud, toob inimesele kindluse juba praegu, olevikus. Kuigi maailm, milles usklikud inimesed elavad, püsib patusena ning patu jõud on reaalselt toimiv, ei pea inimene Kristuses kartma. Jumala õnnistus, millega võiks võtta kokku kogu Jumala-poolse töö inimese heaks, on külluslik sellele, kes Jumalat vastu armastab. Kõige hävingu ja kannatuse keskel on Jumala töö kindel – Kristuse lunastustöö kaudu on patu võim murtud nii inimese kui loodu üle. Kui inimene kogeb Jumala kirkust juba mingil määral, siis loodu veel mitte; kuid ühel päeval saab see juhtuma.

Meile on antud kanda hoolt maa eest, mis kuulub lõpuks Jumalale. Jäägu meile mõtiskluseks John Wesley ütlus: „Meil ei ole voli kasutada seda, mille ta meie kätte on usaldanud, nii nagu meile meeldib, vaid nagu talle meeldib, kes üksi on taeva ja maa Looja ja kõige loodu Issand.“

Kristina Lepik,
Paide koguduse pastor

Kujundusfoto: Unsplash

Märgusõnad:

Veel rubriigis Jutlus

Pidage aega kalliks

Jutluse autoriks on aastatel 1956-1962 EMK superintendendiks olnud Valdo Ojassoo (sündinud 24.

Saatana sepitsused

John Wesley jutlustekogu põhjal (jutlus 42) Kuna oleme Jumala rahvas, peaks meil
Mine asukohta Üles