Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

rattamatk metomatk 2020 koduteel

Metomatk kaunil Põlvamaal

17.-19. juulini toimus järjekordne metodisti kirikuga seotud sõprade jalgrattamatk. Sellel korral siis juba kümnes matk. Ikka selleks, et aeg maha võtta ja matkata ratastel mööda ilusat kodumaad, kuulates oma matkakaaslaste põnevaid jutte, jagades enda kogemusi ja julgustades ning olles ise julgustatud.

Lea: Sel aastal viis matk meid läbi liivaste metsa ja –põlluteede, aga jõudis välja ka laiematele kruusateedele, oli keerukaid tõuse ja järske langusi. Nagu seda on meie ka teekond väljaspool jalgrattamatka. Oleme tänulikud, et Jumal on meid hoidnud kõigil nendel teekondadel. Kuna sel aastal olime avastamas Põlvamaa kauneid kohti, sealjuures jäid meie teele mitmed filmi „Viimse reliikvia“ tuntud ja vähemtuntud paigad, siis sellel teemal oli ka rohkem juttu ja arutlusi, ühine filmi vaatamine ja viktoriingi. Matkadel on osalenud erinevatest metodisti kogudustest inimesi, kes on kutsunud kaasa ka oma sõpru väljastpoolt kirikut. Sellel aastal oli meie matkal osalejaid 39, kellest pooled olid lapsed. Järgnevalt aga saame teada, kuidas paistis teekond esimest korda osalenud Tonyle.

Tony: Metomatk ja 10 tuli mulle suure üllatusena, kuna algselt ei mõistnud sõna tähendust ja numbri väge, kuid selgus et minu armsad täditütred Ele Paju ja Lea Kübar oma ellu värve ja mälestusi loonud juba 10 aastat. Ja seal ma siis olin, otsustuse lävel, kas minna kuskile, mida ma tol hetkel ei mõistnud või siis mitte. Mul polnud endal ratastki ja ilmselt see mind kõige kauem üldse kaalutlema panigi, kas minna või mitte. Oli põnevust täis ja omamoodi uudne küsimärk minu kuklas, kuid selle lahendamiseks tuli teha otsus. See vastus oli JAH.

Saabus endalegi märkamatult kuupäev 17 juuli, mil algaski seiklus – esimese sammuna rongisõit Tallinnast Valgemetsa. Ja nagu minu puhul ikka tavaks, siis üllatusi jagus juba enne, kui see kõik alguse sai. Väljavõte tänapäeva populaarsest rakendusest messenger, kus sai edastatud järgmine sõnum armsale täditütrele, Leale: „mul rong hilineb u 15 minutit” ja hetke pärast saabus Lealt küsimus: „Noh mis sa seal siis korraldad?”. Hetkeks mõtlesin, et ma pole tegelikult veel rongilegi saanud, mis mul siis ikka korraldada on, aga tegelikult mulle meeldib igasugune korraldamine. Ilmselt mulle sellised ettearvamatud pöörded sobivadki, kuna siis tunnen, et olen õiges kohas.

Rong oli läinud katki ja saadeti asendusrong. Rong viis mind Valgemetsa, kus oligi vahva kohtuda rõõmsameelse seltskonnaga. Ma olin ikka täiega rahul, sest tundsin, et selle seltskonnaga 100 km pole ju midagi, lihtsalt istu aga ratta selga ja liigu sinna, kuhu viiakse. See tunne – sõita mööda Lõuna-Eesti kaunist maastikku, nautides looduse ilu, tegi hinge vabaks ning puhastas pea pealinna kohati rusuvatest mõtetest. Ei peagi minema välismaale, et saada väike restart.

Ja nii möödusid kilomeetrid, mil sai külastatud paiku, milles polnud varem viibinud. Puhas rõõm oli vändata rattal mööda looklevaid teid, nautides kütkestavaid vaateid. Olime neil radadel, kus see omaaegne kultusfilm „Viimne reliikvia“ üles võeti. Ja nüüd nägime oma silmaga, et loodus ongi nagu filmis. Põnevust ja äratundmisrõõmu pakkus ka õhtune „Viimse Reliikvia“ vaatamine, kus lihtsalt vaatad ja imestad: oh, see ongi see koht, kus juba ringi sõitsime. Järgneval päeval oli huvitav leida end korduvalt keset filmivõtete paiku ja tuletada meelde filmisüžeed.

Eredaimad hetked olid aga elust enesest. Sattusime oma matka seltskonnaga keset tagasihoidlikku külateed pulmarongi peatamise kohta. Saime osa lõbusast lõõtsamängust ja muhedate eesti naiste kaunitest lauludest. Oli tore olla hetkes, mis kellegi jaoks on elu tähtsaim päev ja meie olime sinna sattunud juhuslikult. Nagu öeldakse: kus pulmad, seal matused. Kohtusime oma viimasel päeval Põlva kiriku platsil lõunat süües matuseautoga. Hetk, kus oli saabumas ühe hinge maise teekonna lõpp. Istusin maakiviaial ja süües boršisuppi, mõtlesin, et selle kirstu sisenemine kirikusse on üks eriline ja ilus hetk. Olles just viibinud seal jumalateenistusel, imelisel kontserdil ja kuulnud sealse kiriku põnevat ajalugu, tundsin, et see viimse teekonna osa on omamoodi nii loomulik ja ilus.

Ja lõpuks jõudis ka see hetk, kus Metomatk lõppes ja tuli liikuda tagasi enda radadele. Sel hetkel tundsin ka ise seda tänu ja rõõmutunnet, mida sain nautida nendel 100 kilomeetril huvitava ja rõõmsa seltskonna seltsis. Ja kui nüüd küsida, et kuhu jäi Jumal ja miks ma temast ei rääkinud, siis ma olen kindel, et sel matkal oli ta kohal ja puudutas igaühte meist ning kõneles just selles keeles, mis on igaühele mõistetav. Kuid lõpetuseks olen tõsiselt tänulik oma kallitele täditütardele, et nad on just sellised nagu nad on ja rikastavad minu elu põnevate seiklustega. Ja julgesid mind, pisut usukaugemat inimest, kutsuda kaasa eelpool kirjeldatud seiklusele.

Lea Kübar
Tony Käsper

Veel rubriigis Töövaldkonnad

metonoorte suvelaager viitkal

Noortelaager Viitkal

Metonoorte suvelaager „Kas tõesti…“ tõi kokku noored vanuses 11-14 üle Eesti. Suurepärase
Mine asukohta Üles