Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Cheese-plate-brooke-lark-unsplash

Kristlik taimetoitlus

Piiblis, 1Kr 10:23 öeldakse: „Kõik on lubatud!” – Siiski kõigest ei ole kasu. „Kõik on lubatud!” – Siiski kõik ei ehita kogudust.

Paulus rääkis selles kontekstis ohvriliha söömisest, kus mõned „nõrgad“ koguduseliikmed ei söönud ebajumalale ohverdatut, teised „tugevad“ sõid aga muretult teadmises, et ebajumalad ei ole miski. Kui enne oli kõik ohvriliha, siis tänapäeva sekulaarses maailmas on ohvriliha väga erandlik. Ei tea, kas saaks võib-olla tõlgendada tänapäeva tööstusliku lihatootmist ohvriks tööstusele või rahale?

Tänapäeval on kristlasi, kes loobuvad lihast ja kalast (taimetoitlased), ning neid, kes lisaks loobuvad ka munadest, piimatoodetest ja meest (täistaimetoitlased ehk veganid).

Põhiliselt on selleks kolm põhjust: vaimulik (askeetlik praktika, mis aitab võidelda (ülesöömise) patuga), tervislik (hoolitsedes Jumala templi eest 1Kr 3:16) ja eetiline (loomade väärkohtlemine; lihatööstuse kahjulikud mõjud keskkonnale).

Vaimulikud põhjused on fookuses eelkõige paastumisel. Paastu pidav inimene loobub ajutiselt loomsest toidust, et suretada oma liha ja seeläbi tulla Jumalale lähemale. Paastumise praktika on tuntud nii Vanas (Tn 10:3) kui ka Uues Testamendis (Ap 9:9). Paastumist praktiseeris juba algkogudus (Didache), samuti on see levinud kloostrites. Traditsioonilist kindlaksmääratud päevadega paastumist tunneme katoliku ja rangemalt õigeusu kirikus. Näiteks õigeusu kiriku praktika näeb ette mitmeid mitmenädalasi paastuperioode aastas, lisaks peaksid kolmapäev ja reede olema lihavabad. Vabakirikutest teame pigem ühist paastu koos kogudusega või individuaalset paastu. Paastumine ei ole nii radikaalne kui (täis)taimetoit, kuigi ka ajutise lihast loobumise perioodidel koos palvega on positiivsed mõjud vaimsele elule, aga ka inimese kehale ja lõpuks keskkonnale.

Eetilised põhjused domineerivad kristlike taimetoitlaste seas, kes on täielikult loobunud loomsest toidust. Põhiliselt võetakse aluseks Eedeni aia korraldus, kus Jumal on andnud korralduse inimesele (ja loomadele) – süüa taimi ja puude vilja (1Ms 1:29-30). Loomad tõi Jumal Aadamale nimetamiseks ja abilise leidmiseks, mitte toiduks (1Ms 2:19-20).

Sellele eelnevat kalade, lindude ja loomade üle valitsemist (1Ms 1:26, 28) tõlgendatakse kui nende elusolendite eest hoolitsemist, nii nagu Jumal hoolitseb meie eest. Seepärast on (kristlikel) taimetoitlastel südamel loomade väärkohtlemine lihakasvatuses. Kui inimesele on antud loomade eest hoolt kanda, siis kitsad, räpased, vähevalgustatud loomakasvatuse ja loomi kahjustavad lihakasvatuse tingimused ei peegelda kuidagi seda käsku. Ja eks isegi kõige loomasõbralikuma lihatalu tooteks on liha, mis eeldab looma tapmist, kuigi see on siis loomapidajatele tähendusrikas, nagu seda oli kunagi ohverdamine.

Jumala esialgset taimetoidu korralduse tõlgendust toetab ka Jesaja messiaanlik visioon sotsiaalsest õiglusest (Js 11:1-9), mis hoomab endas ka rahumeelsust loomade ja inimeste vahel. Inimestevahelise vägivalla sidumises vägivallaga loomade vastu võib näha taimetoitluse vaimuliku külge: lihas on talletunud hirm ja agressioon, mida tundis loom tapmisel. Selle tunde intensiivsust võib mõjutada nii looma kohtlemise ja tapmise viis kui ka looma intelligentsi tase. Näiteks on kalade intelligents madalam imetajatest ja lindudest, seega on ka nende valuaisting madalam.

Ning lõpuks on oluline märkida ka lihatööstuse laastavat mõju keskkonnale. Jumal on pannud meid valitsema kogu maa üle (1Ms 1:26) selleks, et kogu maailm võiks kiita Jumalat (Ps 66:4). Lihatööstusega kaasnevad vähenevad ressursid ja reostus ei ole hea elukeskkond inimesele ega too au Jumalale.

Alahinnatud on vahest lihasöömise luksuslik aspekt, kuna ühe looma kasvatamiseks on vaja palju põllumaad ja vett, mis otse inimese toidulaule saades toidaks palju rohkem perekondi. Piiblis on lihasööjad pidutsevad hooletud inimesed (Js 22:13; Õp 23:20-21), keda prohvetid kutsuvad üles meeleparandusele ja paastule.

4Ms 11 on lugu sellest, kuidas Iisraeli lapsed himustasid liha, kuigi nad said igapäevast mannat nälja kustutamiseks. Selle himu kustutamiseks andis Jumal neile vutte, kuid lihasööjaid tabas varsti Jumala viha ja nad surid sealsamas. Mul tekib siin seos, et taimetoit on eluks vajalik, kuid liha on midagi, mida himustatakse, aga ei vajata.

Huvitav on see, et John Wesley propageeris täistaimetoitlust, mis tema sõnul oli parem ja odavam kui tolle aja ravimid, et säilitada tervist ning samuti eetiline loomade suhtes.

Teiselt poolt on aga raske põhjendada (täielikku) taimetoitlust Piibli abil, kuna liha söömine on normaalsus nii Vanas kui Uues Testamendis. Lihasöömist on lubatud Noale 1Ms 9:3-4, (koos veresöömise keeluga). Huvitav aspekt selle juures on, et 1Ms 6:12 lugedes võime näha, et pattu Jumala ees tegi kõik liha, ka loomad ning Jumal tegi lepingu nii inimese kui ka loomadega (9:10). Samuti ei keela Seadus lihasöömist (5Ms 12). Jeesusest on teada, et ta sõi kala oma ilmumisel pärast ülestõusmist (Lk 24:22-3), kuigi huvitav tähelepanek on, et viimses söömaaja loos ei ole paasatalle nimetatud, nii et ei ole teada, kas Jeesus ja tema jüngrid sõid liha või mitte. Selge on see, et uues lepingus Kristuse surma mälestamiseks ei sööda enam paasatalle, vaid leiba ja juuakse veini.

Kristlastele on oluline lihasöömise või sellest loobumise vaimulik pool: süüa tuleks teise inimese sisetunnet austades (1Kr 10:29) Jumala austamiseks (1Kr 10:31). Kui teise inimese südametunnistus ei luba tal liha süüa, siis tuleks seda austada ja temaga koos süües ka ise solidaarselt sellest loobuda. Kui koheselt lihast loobumine on liiga radikaalne, võiks proovida alustada liha vähendamisega toidus, valides endale lihavabad päevad. Mina leidsin tee täistaimetoitluse juurde lisaks eetilistele kaalutluste just läbi paastupraktika. Kuigi pärast mitut aastat veganina ei saa ma asjaolude sunnil seda elustiili jätkata, siiski arvan, et (täis)taimetoit on eetiline ja siinkirjutatust lähtuvalt kristlik valik.

Kristlastele on oluline lihasöömise või sellest loobumise vaimulik pool: süüa tuleks teise inimese sisetunnet austades Jumala austamiseks.

Anna Seifullina, foto autor Üllas Tankler
Foto: Üllas Tankler

Anna Seifullina-Roos,
Šveitsi Metodisti Kiriku Aarau koguduse pastoriteenistuse praktikant

Kujundusfoto: Brooke Lark @ Unsplash

Märgusõnad:

Šveitsi Metodisti Kiriku Aarau koguduse pastoriteenistuse praktikant

Veel rubriigis Arvamus

Mõtteid väikegrupitööst. Inna Välja, Priit Tamm, Aleksandr Fjodorov

Mõtteid väikegrupitööst

Käesoleva Koduteele numbri fookusteema on väikegrupitöö. Kuidas mõistavad ja kui oluliseks peavad
Mine asukohta Üles