Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Georg Lanberg koguduses

Juubilar Georg Lanberg 90

Eesti Metodisti Kirikus venekeelse tööga rajaja Georg Lanberg tähistas hiljuti oma 90. sünnipäeva. Allolev artikkel annab ülevaate Georgi perest, elust, tegemistest ja Jumala juhtimisest tema elus.

Georg Lanberg sündis 23. märtsil 1930. a Venemaal. Tema vanemad olid sõitnud oma peredega Kirovi oblastisse Oparinosse (tol ajal Vjatkamaale) koos paljude teiste eestlastega 19. saj lõpus. Alates 19. sajandi II poolest rännati Eesti- ja Liivimaalt massiliselt Venemaa väheasustatud aladele. Selline väljaränne oli esile kutsutud Vene Impeeriumi poliitikast koloniseerida riigi inimtühjad, aga viljakad maa-alad. Georgi isa Karl Lanbergi pere oli pärit Kambjast, Tartumaalt, ema Selma-Vilhelmiine Obranti pere aga Võrumaalt. Eesti omariikluse väljakuulutamine 1918. a oli põhjuseks paljude eestlaste tagasipöördumisele. Ka Georgi vanemate pered kirjutasid 1920. a pöördumise Eesti Vabariigile, et tulla tagasi Eestisse, kuid mingil põhjusel see ei õnnestunud.

8-aastane Georg (esimeses reas paremalt teine) koos õe (paremalt kolmas), ema (teises reas paremalt teine) ja onude abikaasade ja nende lastega pärast isa ja onude arreteerimist.
8-aastane Georg (esimeses reas paremalt teine) koos õe (paremalt kolmas), ema (teises reas paremalt teine) ja onude abikaasade ja nende lastega pärast isa ja onude arreteerimist.

Georg meenutab oma lapsepõlve: „Kasvasin koos oma noorema õe Liiliaga. Vanematel sündis veel kaks poega, kuid nad surid varsti pärast sündi. Minu esimesed eluaastad möödusid Vjatkamaal. Ühel päeval tuli vanaema Anna meie juurde uudisega, et vanaisa Jacob Obrant vangistati. Vanaisal oli Arhangelskis oma saeveski, mis konfiskeeriti koos kogu muu varaga. Vanaisa kuulutati „kulakuks“ ning ta pandi vangi. Selle uudise peale otsustasid mu vanemad sõita perega Kirovist ära rahulikumasse ja ohutumasse kohta – Pihkvasse, kus elas isa vend August. Onu töötas kohalikus apteegis farmatseudina. Pihkvas elas meie naabruses ka teisi Eesti peresid. Vanaisa Jacobil õnnestus vanglast põgeneda ja läbi raskuste tulla salaja Pihkvasse. Vanaisa tervis muutus järjest kehvemaks ning 1935. aastal haiguse tagajärjel ta suri. Samal ajal sai NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat (NKVD) teada, kus vanaisa on, ning tuli teda kinni võtma, kuid nad leidsid vanaisa kirstus lamamas.

Pihkvas oli meil maja ja suur aed. Isa tegeles töö kõrvalt mesindusega ja käis minuga kalal. Kui isa töölt tuli, siis tõi ta meile alati midagi maitsvat. Aastad 1937 ja 1938 olid sünged. Ema ja isa rääkisid sageli sosinal köögis mingitest NKVD-meestest ning linnas ringi sõitvatest autodest, mida nimetati „mustadeks varesteks“. Varsti tuli kuuldus, et üks eesti mees meie tänavalt vahistati. Jõudis kätte 1938. a 31. märts, mis jäi mulle alatiseks meelde ja mis muutis meie pere saatuse täielikult. Oli õhtu. Kuulsime tugevat koputust uksele. Isa läks ja avas ukse. Kaks meest sisenesid. Ema, mina ja õde pandi seina äärde seisma. Mina olin siis kaheksa, õde viie aastane. Üks mees hakkas meie asjades tuhnima, visates osa asju põrandale ning võttes asju, mis neid huvitasid. Mina hakkasin kõva häälega nutma. Teine mees ütles mulle, et ära nuta, isa tuleb tagasi. Seejärel kästi isal riidesse panna. Isa kallistas ema, mind ja minu õde ning läks meestega kaasa. Tagasi ei tulnud ta enam kunagi…

Järgmisel päeval tõi üks naine, kes töötas arestimajas koristajana, isalt kirja, kus isa rääkis, et teda süüdistatakse asjades, mida ta pole eluski teinud. Isa saatuse teadasaamiseks sõitis ema Moskvasse, kus talle teatati, et isa on surnud ja et nõuti, et ta enam kelleltki midagi selle kohta ei küsiks. Arhiiviandmetest oleme nüüdseks teada saanud, et ta lasti maha St. Peterburis (tol ajal Leningradis) 15. juulil 1938. a ning maeti Levašovo memoriaalkalmistule, kuhu on maetud veel üle 4500 eestlase, kes lasti maha sõjaeelsetel aastatel.

Pärast isa arreteerimist saadeti meid kui „riigireeturi“ perekond Kirovi oblastisse. Esialgu elasime vanaema, tädi ja onu juures, kõik ühes toas. Hiljem sai ema kohalikus sööklas laojuhatajana tööle ning saime tema töö kaudu korteri. See oli väga raske aeg, algas nälg. Tänu sellele, et ema töötas sööklas, meie peres nälga polnud ning ema aitas ka teisi. Olid õudsed ajad, oli palju vargusi ning tapmisi. Teel kooli, pidin ma mööduma rongijaama ladudest, mille uksed olid lahti ja need olid täis surnud inimkehasid. See vaatepilt oli õõvastav. Räägiti, et need olid küüditatud inimesed, kes surid teel Siberisse, peamiselt rongis ärakülmumise tagajärjel.

Georg ja Jekaterina Lanberg 90-ndate lõpus
Georg ja Jekaterina 90-ndate lõpus

Ema vend Alfred võttis vahetult osa meie kasvatamisest. Kuna ta põdes tuberkuloosi, siis teda sõtta ei saadetud. Tänu sellele, et ta töötas sõjarelvade töökojas, peeti teda sõjaveteraniks ning tal avanes võimalus pöörduda perega Eestisse. Kuna tal enda peret polnud, siis ta kirjutas oma dokumentides minu ema (ehk oma õe) oma abikaasaks ning minu ja mu õe oma lasteks. Nii meil õnnestus sõita Eestisse. Tuttavad eestlased aitasid meil leida väikese korteri Tallinnas Keskturu lähedal. Kord linnas jalutades, nägin ma kuulutust õppimisvõimalustest Merekoolis. Tegin sisseastumiskatsed edukalt ära. Õpingud sujusid hästi, käisin merel praktikal ning kirjutasin lõputööd. Enne diplomitöö kaitsmist aga juhtus midagi, mida ma väga kartsin. Mind kutsuti Merekooli partorgi kabinetti. Süda lõi rinnus poole kiiremini, aimasin, et midagi on halvasti. Astudes kabinetti küsiti, kus on minu isa. Merekooli astudes olin teadlikult maha vaikinud isa saatuse. Vastasin, et isa on surnud. Nad ütlesid: „Me teame kõike.“ Nad olid välja uurinud, et olin „riigireeturi“ poeg. Vahetult enne lõpetamist arvestati mind Merekooli õpilaste nimekirjast välja ning anti kaasa iseloomustus, kus oli kirjas, et mind ei soovitata ühessegi kesk-eri ega kõrgkooli ning ühelegi juhtivale tööpostile. Olin ahastuses ja ei teadnud, kuhu minna, mida teha. Minu plaanid olid purustatud, tulevikuteed suletud. Ainukese väljapääsuna nägin vabatahtlikult siit ilmast lahkuda ning otsustasin sõita jalgrattaga veoauto ette. Imekombel jäin ellu, terveks, ainult jalgratas sai kõvasti kannatada. Veoauto juht oli väga ehmunud, küsis, kas ma olen hulluks läinud. Vastasin, et vist küll. Esimene kord ei õnnestunud, plaanisin teist korda.

Sel ajal oli minu tädi Aliide Jumala juurde pöördunud. Kuigi minu vanaema Anna oli luterlane ja luges Piiblit, siis millegipärast ei rääkinud ta meile kunagi Jumalast. Tädi Aliide, kes oli hakanud kirikus käima, kutsus korduvalt ka mind kaasa. Lõpuks nõustusin ühel pühapäeval temaga kaasa minema Immaanueli Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudusse, mille pastoriks oli Johannes Laks. Oli Jõuluaeg. Kohe esimesel koosolekul andsin oma elu Jumalale ning mu elu muutus täielikult. Sain südamesse rahu ning mõtte elamiseks. See oli minu elu pöördepunkt. Hakkasin koguduses laulma, osa võtma palvekoosolekutest. Kuna meie pere elamine oli väga väike, siis hakkasin käima palvetamas surnuaias, seal oli hea ja rahulik. Võtsin ka teisi noori sinna kaasa palvetama, kuid mitte kõigile ei meeldinud surnuaias palvetada. Ühes kristlikus pulmas sain ma tuttavaks oma tulevase abikaasa Jekaterinaga, kes tol ajal külastas Tallinna Kalju vene baptistikogudust. Järgmine kord kohtusin temaga Mäetehnikumis, kus ma tänu Jumala imele sain õpinguid jätkata. Algas Jekaterina ja minu sõprus. 1953. a me abiellusime. Pulmad olid tagasihoidlikud, pastor õnnistas meie abielu enda juures kodus. Kõige kallihinnalisem kink, mille saime, oli Piibel, kust saime õpetust kogu eluks. Vaatamata iseloomustusele, mis mulle Merekoolist kaasa anti, olen enamiku oma elust töötanud juhtivatel kohtadel ja tippspetsialistina nii kaevanduses, ministeeriumis kui ka juveelitehases. Jumala tulekuga minu ellu muutus kõik. Ma tänan Issandat, et Ta päästis mu hinge!“

Georgil ja Jekaterinal sündis viis last: Georg, Elvira, Liilia, Marika ja Veronika. Neil on 12 lapselast ning 13 lapselapselast. Georgi edasisest elust ja teenistusaastatest EMK Tallinna vene koguduses saab lugeda ajakirja “Koduteel” 136. numbris, mis ilmus märtsis 2020.

Georgi 90.aastane juubel 23.03.2020. Fotol nooremate tütarde Marika ja Veronikaga.  Eriolukorra tõttu jäi juubelipidustus kõikide laste ja lastelastega ära.
Georgi 90.aastane juubel 23.03.2020. Fotol nooremate tütarde Marika ja Veronikaga. Eriolukorra tõttu jäi juubelipidustus kõikide laste ja lastelastega ära.

Georgi eluloo aitas kirja panna tütar Veronika Fjodorova, EMK Tallinna venekeelne kogudus.

EESTI METODISTI KIRIK ÕNNITLEB GEORGI JUUBELI PUHUL!

Märgusõnad:

Veel rubriigis Meie pastorid

EMK superintendent Robert Tšerenkov aastakonverentsil Elele üle andmas „AASTA PANUSTAJA“ auhinda.

Ele Paju – kutsumuse lugu

Pastor, noortejuht, kirikuvalitsuse ja ordinatsioonikomisjoni liige, ettevõtmiste initsiaator jne jne. Käesoleva aasta
Mine asukohta Üles