1990ndatel oli Eesti ühiskonnas aktuaalseks teemaks tänavalapsed. Tänapäeva Eestis selles kontekstis enam tänavalapsi ei kohta.
Viimase 20 aasta jooksul on tugevasti muutunud sotsiaaltöö maastik, kuid vaatamata meie kiirelt arenevale ühiskonnale ja muudatustele sotsiaaltöö korralduses, puutume ikka igapäevaselt kokku laste ning noortega, kes veedavad enamiku oma ajast õues või kaubanduskeskustes, kellel on kehv õppeedukus, kes jätavad õppimise pooleli, tarbivad varasest noorusest mõnuaineid ning seovad ennast kriminaalsete jõukudega. Sagedane ajaveetmine sõpradega õhtuti õues, ostukeskustes, tänavatel soodustab varases eas uimastitarvitamist. See omakorda mõjutab koolikohustuste täitmata jätmist ning õppeedukuse langust. Kui laps jätab koolitee pooleli, siis on tal raskem hiljem leida tööd ning suureneb risk jääda töötuks.
Meie ühiskonnas on ka kaasajal lapsed, kes ei saa kodus piisavalt süüa, kellel pole häid pesemis- ega elamistingimusi. On lapsi, kellel puuduvad kodus vanemad, kes hoolitseks nende eest, aitaks ja rahuldaks igapäevaseid vajadusi. Kodus tuleb ette vägivalda, alkoholijoovet, narkootikumide tarvitamist ning hoolimatust. Ühelt poolt on neil küll kodu, kus magada ja ka vanem või vanemad, kuid see on kodu, kus nende põhivajadused pole rahuldatud ning nad ei soovi seal olla. Peale vanemate alkoholi- või narkosõltuvuse, esinevad sellistes kodudes ka muud mured nagu töötus, finantsraskused, vägivald või psüühilised häired. Vanemad pole oma probleemide ja sõltuvuste kõrvalt võimelised laste eest normaalset hoolt kandma. Lapsed sellistest peredest lähevad otsima tunnustust ja tuge mujalt, sageli sealt, kus kogunevad nendesugused tõrjutud lapsed ning noored.
Kevadel möödus 15 aastast sellest, kui lastekeskus Tähetorn alustas tegevust, et pakkuda omalt poolt lahendusi ja abi ülalkirjeldatud laste probleemidele. Lastekeskus on oma algusaegadest võimaldanud lastele sooja lõunasööki, arendavaid tegevusi, huviringe, turvalist keskkonda vaba aja veetmiseks ja teadmisi kristlikust õpetusest, osutanud abi õppimisel, riide- ning toiduabi. Lastekeskuse tegevusteks on läbi aastate olnud ka laagrid ja ekskursioonid, igapäeva- ja suhtlemisoskuste õpetamine ning tervislike eluviiside edendamine.
Kõikidest nendest tegevustest aga oleks vähe, kui laste kõrval poleks õpetajaid, keda nad võivad usaldada, kellele nad saavad kurta oma muresid, kes kuulavad neid ära, annavad head nõu, jagavad oma armastust, tähelepanu ja hoolt. Lastekeskuse õpetajad Alla ja Tiina töötavad keskuses peaaegu selle asutamise algusest. Lapsed iseloomustavad õpetajaid järgmiselt: väga heatahtlikud inimesed, toredad, lahked, suurepärased, targad, lõbusad, hoolivad, armastavad, siirad, alati aitavad, töökad, õiglased, abivalmid, oskavad õpetada, põnevad, lahedad, kõige paremad.
Järgnevalt õpetajate endi mõtisklused lastekeskuse tööst.
Alla Gluhhova: Esimesel silmapilgul vaadates tundub, et lastekeskuses on täitsa tavalised lapsed, kuid kui pöörata tähelepanu nende silmadele, siis näeb, et need on ehmunud, ülitähelepanelikud, mõnedel aga ükskõiksed, umbusaldavad ning lapse jaoks liiga tõsised.
Igal lapsel on oma saatus ja see saatus pole kerge. Millest nad unistavad, mida mängivad, millest räägivad, millised küsimused tekitavad muret? Küsimusi on hulgaliselt, kuid kuidas saada neile vastuseid, kuidas leida tee lapse südamesse, kes on oma lühikese elu jooksul elanud üle juba nii palju valu, reetmist, tõrjutust? Kuidas teda aidata, et ta hakkaks usaldama ja ennast avama?
Palve ajal näitas Issand mulle võtmekimpu, kus olid erineva suurusega võtmed, ja võtmesüdamikku erinevate vormidega. Aga kuidas sellisest suurest võtmekimbust leida see ainuõige võti, mis teeb lahti iga lapse südameukse? Ühist võtit siin ei ole, liiga erinevad on laste hinged. Katsemeetodid siia ka ei sobi. Ainult tarkus ja armastus, mis on pika meelega, helde, ei otsi omakasu, ei ärritu, võib täita meie südamed üliküllusega nii, et me võiksime seda jagada oma ligimestega, nende lastega ning see võib avada südameuksed.
Jeesus ütles: „Laske lapsed olla ja ärge keelake neid minu juurde tulemast, sest selliste päralt on taevariik!” (Mt 19:14). Meie – täiskasvanud: lapsevanemad, õpetajad, kasvatajad, ei peaks olema takistuseks nende laste jaoks. Me peame saama nende jaoks vaimulikeks juhtideks ja õpetajateks, ukseks puhtuse, pääste ja õigluse maailma, suunama Kristuse juurde.
Kuivõrd tähtis on, et eksisteeriks ja tekiks uusi kristlikke lastekeskusi ja lastekodusid ning neis töötaks inimesed, kes tunnevad Jumalat ja kellel on Temaga isiklikud suhted! „Kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga. Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu” (Psalm 127:1). Laste päevakeskuse nimi „Tähetorn” tähendab majakat. Majaka ülesandeks on valgustada teed, et mitte eksida. See nimi pole juhuslik. Meie, lastekeskuse töötajad, peame aitama nendel lastel, kes on eksinud kurjas ja ebaõiglases maailmas, tulla välja pilkasest pimedusest, leida turvalisus ja pääste, tulla needusest õnnistusse.
Tiina Peterson: Miks ma seda tööd riskirühma lastega teen, küsivad minult väga sageli nii mu sõbrad kui ka lihtsalt tuttavad. Nende küsimusest kumab sageli läbi alatoon, justkui oleksin ma valinud eriala, mis on liiga raske ja vähe perspektiivikas, seotud paljude probleemidega, nagunii ei saa ju kõiki aidata jne…
Olen teinud seda tööd riskirühma laste ja noortega 15 aastat, sest minu jaoks on loomulik ja oluline järgneda oma kutsumusele ning anda endast nii palju kui võimalik selleks, et kedagi aidata. Loomulikult ei suuda ma aidata kõiki hädasolevaid lapsi ja noori, kuid see ei tähenda, et võiksin mööda minna nendest vähestest, keda saan aidata.
Iga laps on otsekui väike ime. Kahjuks pole aga võimalused kasvada ja areneda kõigil lastel ühesugused. Nende aastate jooksul, mis ma olen riskirühma lastega töötanud, olen ma aru saanud, et tegelikult vajavad lapsed päris vähe, nad ei vaja kalleid mänguasju ja riideid, vaid eelkõige pisut tähelepanu, armastust ja mõistmist.
Nende aastate jooksul olen kokku puutunud väga paljude andekate ja suurepäraste lastega, kes pole saanud oma vanematelt tähelepanu ega suunamist, lastega, kes on jäänud nii oma murede kui ka rõõmudega üksinda. Laps, kellel ei ole täiskasvanu toetust, muutub väga kergesti haavatavaks ja tõrjutuks. Kuidas peaks üks väike inimene ise oma muredega hakkama saama? Nii kasvavadki paljud lapsed vaikselt pisaraid pühkides ja oma hirmude ja muredega võideldes, kuni ühel päeval ei karda nad enam kedagi ega midagi, nendest on saanud noored, kes omakorda ei hooli kellestki ega millestki…
Seetõttu on igal täiskasvanul tegelikult võimalus aidata kaasa väikeste imede teostumisele, märgates lapsi, kes on meie ümber ja aidates neid, kes abi vajavad…
Lõpetuseks tahaksin ära märkida, et laste seas läbiviidud küsitluse põhjal saab tõdeda, et lastele meeldib väga lastekeskuses olla. Tänu keskusele on nende õppeedukus tõusnud – koolis läheb paremini, hinded on paranenud. See aitab neil tulevikus omandada haridust ning saada tööd. Peaaegu iga nädal käivad metodisti koguduse noored lastele piiblitunde andmas. Osadel lastel on olnud võimalus võtta osa koguduse teismeliste ja noorte laagritest ning iga suvi organiseerivad vabatahtlikud Asbury Ühinenud Metodisti Kogudusest USA-st lastele suvelaagrit. See aitab lastekeskust külastavatel lastel tundma õppida piibli tõdesid ning teha oma valikuid edasises elus. Soe toit, puhtad riided, töötajate armastav suhtumine, tunnustamine ja toetamine aitab kaasa laste enesetundele ning enesehinnangule. Seda kõike enamik neist oma kodudes ei saa. Lastekeskuse moto on: „Iga laps vajab hoolt”. Me loodame, et selle töö kaudu saame väljendada oma armastust ja kanda hoolt laste eest, kes seda nii väga vajavad.
