Maret Puu on Tallinna koguduse kauaaegseim liige, 1. juunil sai täis 70 aastat sellest, mil ta ühines metodisti kogudusega Sitsi tänava Petlemma palvelas.
unnen Maretit ajast, kui elasime Sitsi piirkonnas 1950. aastatel. Maret koos abikaasa Pauliga käis läbi minu isa (pastor) Albert Sergoga. Et Maret oli muusikahuviline, siis mu isa õpetas talle mandoliinimängu. Algul näis see raskena, aga mõne aja möödudes oli pillimäng selge.
Mandoliinimänguga teenis Maret Jumalat kaua aastaid mitmes kirikukooris.
Kuna Maret on väga osavõtlik, heasüdamlik ja lahke, siis võttis ta kasvatada orvuks jäänud tütarlapse Sirje, kellele ta oli toeks kooliajal ja igapäevaelus. Et Paul oli kingsepp, siis valmistas ta neiule ilusad, pikad nahast säärsaapad. Koolitüdrukud, ka mina, tundsime suurt kadedust nii kenade jalanõude pärast, mis olid sel ajal tavatult suur defitsiit.
Armsa Mareti aval süda ja alati rõõmus meel meie hilisematel kohtumistel jäävad alati minu kalliteks mälestusteks.
Milvi Alliksaar
vabatahtlik abiline Tallinna koguduses
***
Paljud nähtavasti ei tea, et õde Mareti elu ja tegevus oli alates 1950. aastate keskelt väga tihedalt seotud EMK Tallinna koguduse venekeelse töö algusega. Ta oli üks entusiastidest, kes paastu ja palvetega otsisid seal Jumala juhtimist. Veebruaris 1957 alustati venekeelsete jumalateenistustega. Õige varsti unistati ka oma laulukoorist. Esialgu laulsid eestlased, venelased ja ukrainlased ühiselt koos segakooris kõrvuti vend Paul Korneli juhatusel. Mõne aja pärast toodi Jumalale au juba ka organiseeritud keelpilliorkestriga. Sellega käidi teenimas teisi kogudusi – lauldi, tunnistati, jutlustati –, kusjuures kõik tõlgiti eesti keelde ja vastupidi. Sel perioodil elasid eestlased ja venelased erilises südamlikus, vennalikus armastuses. Õde Maret oli kõigis neis ettevõtmistes aktiivne ja särav osavõtja-kaasalööja oma lauluhääle, mandoliini- ja kandlemänguga. Olen kuulnud, et Maret võtab nüüdki veel osa Oleviste koguduse eakate koorist.
Eini Tšerenkova,
EMK Tallinna vene kogudus
***
Õde Maretit iseloomustab see, et kui ta midagi teeb, siis ikka kogu hingest ja õhinal.
Aastaid oli ta juba hommikuti kell 7 kirikus palvusel, ehkki tal oli kõige kaugemalt tulla.
Teda võib nimetada andunud orelisõbraks. Kui algasid heategevusmüügid raha kogumiseks orelifondi, tõi Maret selleks eesmärgiks rohkesti hinnalisi asju. Ka rahaliste annetustega oli ta väga helde. Samuti orelikohvikute heaks ruttas Maret küpsetistega oma osa andma. Et meil on nüüd nii ilus ja hea orel juba viis aastat, on suurel määral ka armsa õe Mareti teene. Tema nimel helisevad meie pillide pillis mitmed viled.
Elava eeskujuna mäletan Mareti töökust ja abivalmidust. Omal ajal, kui nad abikaasa Pauliga kodumaja ehitasid, töötas tubli õde kolmel töökohal. Oma rõõmsameelsusega suutis ta mõnegi inimese neil rasketel aegadel naeratama panna. Kui koguduse üks eakas õde jäi haigeks, võttis Maret ta oma koju põetada. Palju aastaid käis Maret iganädalaselt Iru hooldekodus sealseid hoolealuseid pesemisel aitamas.
Õde Maret on tänini elujõuline ja toimekas. Ikka näeme teda kiriku esimestes pinkides jumalateenistusele kaasa elamas. Soovime õnnistusrikkaid päevi tema väärika ea päevadesse!
Urve Aulis, Tallinna kogudus,
Hugo Lepnurme nimelise orelifondi ellukutsuja
