Olin põnevil, kui mulle pakuti 2005. aastal võimalust minna misjonireisile Jamali Neenetsisse põdrakasvatajate juurde tundrasse, kus elavad meie sugulasrahvad handid. Ma ei teadnud neist midagi ega kujutanud ette, kus ja kuidas nad elavad. See oli teekond tundmatusse ja füüsiliselt raske reis. Eesmärk: põdrakasvatajatega kontakti loomine. Handi rahvus on oma olemuselt väga kinnine ja võõraid nad ei usalda. Üksnes oma elu ja suhtumisega võid sa võita nende usalduse. Saime teejuhtideks ühe vanema handi abielupaari, kes olid sillaks meie ja põdrakasvatajate vahel. Sellest reisist kasvas välja sõprussuhe, mis kestab tänaseni ja minu süda jäi tundrasse. Sellest ajast peale olen veetnud kõik oma puhkused Jamalis.
Teen koostööd sealse kogudusega. Suviti olen erinevates külades aidanud läbi viia lastelaagreid, suhelnud inimestega, jaganud kristliku kirjandust, viinud humanitaarabi, loonud kontakte. Külad asuvad Obi jõe ääres. Selleks, et pääseda ühest külast teise, on vaja paati. Suuremate külade vahel sõidab laev üks kord päevas, väiksemate ja kaugemate külade vahel üks kord nädalas.
Südames on mul tundramisjon. Suvel ja sügisel oleme sõitnud sadu kilomeetreid ja jalgsi rännanud tundmatus tundras, et viia põdrakasvatajatele toidu- ja humanitaarabi. Talvel sõitnud tuisuses tundras lumesaaniga ja viinud põdrakasvatajate lastele jõulukingitusi, mis paljudele neist on olnud esimeseks jõulukingituseks.
2015. aastal sain südamesse lõpetada töösuhe Eestis ja minna elama Jamali. Sealne kogudus aitas kaasa minu tundramisjonile. Nad andsid mulle tšummi (püstkoda, kus elatakse) ja läkitasid mind tundrasse põdrakasvatajate keskele elama. Nii ma elasin mitu talve tundras. Tegime naistega koos käsitööd, aitasin neil õmmelda tšummi jaoks katteid, sai räägitud südamest südamesse, kuulasin neid (tegin hingehoiutööd). Paljud, kes sõitsid mööda meie tšummi-külast, käisid minu juures teed joomas ja end soojendamas. Neile oli arusaamatu, kuidas üks võõras on võtnud omaks nende elustiili. Ka grupp julgeid Eestist käisid mul tundras külas teed joomas.
Mitmed aastad järjest on mul olnud võimalus osaleda sealse koguduse projektis, kus käidi kontakte loomas lõuna pool elavate surguti murret rääkivate hantidega ja kutsumas neid soome-ugri piiblikooli. Oleme saanud õpilasi ka mansi- ja saamirahva keskelt.
Seoses Covid-19-ga on raskenenud võimalused Venemaale sisenemiseks. Aga Jumala töö läheb Jamalis edasi. Koguduses valmistutakse talveks. Neil on nüüd trekol (maastikusõiduk), mis vajab natuke remonti, siis saavad nad sellega sõita tundras nii suvel kui talvel. Kui Jumal annab vahendeid, siis kavatsetakse sõita põhja poole, et viia sinna humanitaarabi ning jõulukingitusi lastele. Paari nädala jooksul läbivad buraanid (lumesaanid) tehnilise kontrolli, siis saavad nad kaks korda kuus sõita tundrasse (kus ka minu tšumm asub). Sealt kavatsetakse edasi sõita teistesse piirkondadesse, kus plaanitakse teha regulaarseid koosolekuid neenetsi keeles, näidata filmi Jeesusest, ning tutvustada inimestele evangeeliumi. Kogudus sai kaatri (kiirpaat), mis oli suvel suureks õnnistuseks. Nüüd saavad nad külades, kuhu tihti ligi ei pääse, pidada lastelaagreid, transportida humanitaarabi ja ehitusmaterjali ning käia erinevates kohtades abis ehitamas. Aktiivselt alustatakse õpilaste otsinguid soome-ugri misjonikooli jaoks. Selleks on vaja teha paar talvist misjonireisi Karjala ja Hantõ-Mansiiskisse.
Neenetsite ja hantide hulgas misjonit tegev kogudus palub palveabi: tarkust misjonireiside planeerimisel, meeskondade sisekliima eest, rahaliste toetuste ja inimeste eest, kelle juurde minnakse.
Minu süda on endiselt põdrakasvatajatega – kuigi praegu oleme üksteisest kaugel, saan ma neid ikka aidata. Kord kuus helistan neile, nii olen kursis nende eluga. Olen Jumalale südamest tänulik nende aastate eest, mis ma olen saanud olla Jamalis, vendade-õdede eest sealses koguduses ja sõprade eest tundras.
Signe, misjonär
Eesti Metodisti Kirik on toetanud misjonitööd Jamalis. Kes soovib teha annetuse misjonitöö toetuseks neenetsite ja hantide seas, võib teha ülekande Eesti Metodisti Kiriku pangakontole EE641010052004731009 märksõnaga „Misjon Venemaal“.
Artikli foto: Tsummi küla naised lastega. Erakogu
