Kasvasin üles marksistlikule ideoloogiale toetuva riigikorra ajal, kus ühiskonna mudel ja inimese oma panus pidid olema elus hakkama saamise tagatiseks. Loomulikult ei mahtunud sellesse religioon ja usk Jumalasse, mis, nagu Marx ise väljendas: „religioon on oopium rahvale“. Inimese vaimseid vajadusi pidi täitma ideeliselt laetud moraalne küps otsus anda oma panus ideaalse ühiskonna ülesehitusse.
Loe edasi
26. oktoobril 2021. aastal tähistas Sakussaare kogudus oma 20. aastapäeva. Neil tähtpäevadel on hea tagasi vaadata, sest tagasivaatavas perspektiivis asetuvad olnud sündmused omale kohale ja saavad rõhuasetuse, mis toovad eredalt esile Jumala imelise tegevuse nii inimeste elus kui Tema plaanide elluviimisel. Anne Saluraid vestles Sakussaare koguduse loomisest Hans ja Sirly Lahiga.
Loe edasi
Lääne Virumaal, kaunite Viitna metsade vahel elab mees, kes Jeesuse antud läkitust ellu viib – Hans Lahi, Sakussaare koguduse pastor. Teda nähakse toimetamas Viitna järvel ja nagu Virumaa Teataja ajakirjanik kirjutab: „Hans Lahil on missioon. Enne oli nii, et ta käis vees, vahel kaks korda päevas. Aga sügisel märkas ta, et temaga koos on ilusasse haigusesse nakatunud mitu inimest. Ei, Hans pole seda kellelegi peale surunud. See pole tema viis. Kui mees nägi, et järves käib veel inimesi, siis ta otsustas. „Raiun jääaugu“, ütleb Hans Lahi. /…/. Ta tuleb igal hommikul ja alustab võitlus jää ja lumega. Ikka ja jälle. Teistele mõeldes, on vastus. Teisti ei saakski olla mehe puhul, kelle kohustus on olla pastor … . Ta on vaga inimene. Hans Lahi on Viitna järve hea hing. Nii mõeldakse ja öeldakse. Teda teatakse, tema tegevused on nähtavad. “ (Anu Viita-Neuhaus, 16.01.2021).
Loe edasi
Pühakiri ütleb, et Jumal rõõmustas oma loomistöö üle ja hindas selle väga heaks: „Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea“ (1Ms 1:31). Nii on kogu eksistents saanud alguse Tema tahtest ja nagu Pühakiri selgelt näitab, on Jumala olemus end andmise läbi jagada.
Eestikeelse sõna „andmine“ tüvest tulenevad niisugused sõnad nagu and, annetus, samuti võimekust näitavad anne ja andekus (kui talent). Lisaks hulk liitsõnu: armuand, andeksand või vaimuand, ohvriand; lauluand, kõneand, jpt. And on siis see, mida keegi või miski annab, pakub ja annetab (kingib), ütleb Eesti keele seletav sõnaraamat (2009).
Loe edasi
EMK Teoloogiline Seminar andis juunis toimunud lõpuaktusel välja „aasta õppejõu“ tiitli. Selle tiitli pälvis Anne Saluraid. Artiklis saad lugeda, milline oli Anne pöördumislugu ja kuidas ta leidis tee metodisti kirikusse.
Loe edasi
Eesti Vabariigi taastamine 1991. aastal lõi uusi võimalusi ka Eesti Metodisti Kiriku jaoks. Juba varem, nõukogude perioodil, oli pastoritel ja kiriku töötegijatel soov end teoloogiliselt harida – piiratud võimalustele vaatamata peeti seminare ja kuulati loenguid. Nii oli kooli loomine loogiline jätk eelnenule, mille eesmärk oli jätkata töötegijate ettevalmistamisega kogudusetöö erinevate valdkondade jaoks.
Pidades silmas metodisti kiriku väiksust, võrreldes näiteks luterlaste või baptistidega, oli oma teoloogilise kooli asutamise mõte hulljulge. Ei olnud ju majanduslik olukordki riigis sel ajal kõige parem. Kuid välistest olukordadest hoolimata sai ammune unistus „päris oma“ koolist 1994. aastal tõeks. Kahtlusteta oli see Jumala ime ja tegu. Et meie kirikul kooli rajamise oskustest nappis, saatis World Methodist Evangelism meile appi Wes ja Joy Griffini. Nii nende kui Olav Pärnametsa ja Eddie Foxi panust seminari rajamisel on raske ülehinnata.
EMKTS kujundas oma õppekava viisil, mis arvestas muuhulgas eesti kõrgharidusele esitatud nõudmistega selleks, et taotleda riiklikku akrediteerimist ja saada nii tunnustatud rakenduslikuks erakõrgkooliks. See tähendab, et riiklikult tunnustatud diplomi saamiseks tuli läbida nelja-aastane päevane õpe ja koguda nõutud ainepunktide summa (240 EAP), lisaks kirjutada lõputöö. Kuid juba algusest pakuti võimalust piirduda ka aastase praktilise teoloogia põhikursusega.
1998. aasta kevadel sai EMK Teoloogilisest Seminarist riiklikult akrediteeritud rakenduslik erakõrgkool – üks neljast teoloogilist haridust pakkuvast kõrgkoolist Eestis (Tartu Ülikool, baptistide Kõrgem Usuteaduslik Seminar ja luterlaste Usuteaduse Instituut. Nimetatud koolidega on aastate jooksul peetud sidet nii ühiskoolituste näol kui ka jagatud kogemusi õppejõudude vahetusega). Alates 2012/2013 õppeaastast läks seminar üle sessioonõppele (tsükliõpe) ja kolmeaastasele õppekavale, järgides üldist hariduspoliitikat Eestis. Kuid selle kõrval on täna seminaris võimalik õppida täisajaliselt moodulõppes, aga huvilistel ei ole keelatud ka registreeruda, et võtta üksikuid huvipakkuvaid aineid vabakuulajana ja süvendada selliselt oma teadmisi teoloogiast. Aeg-ajalt pakub seminar täiendkoolitusi ka koguduse pastoritele ja juhtidele.
Kui EMKTS-i õppekava sarnanes suures osas teiste Eestis tegutsevate teoloogiliste koolide õppekavadega, siis meie seminari eripäraks on algusest peale olnud õppetöö kolmes keeles – eesti, vene ja inglise. Võimalus õppida erinevates keeltes on loonud seminaris rahvusvahelise ja oikumeenilise õpikeskkonna. EMKTS-s on õppinud ja õpib üliõpilasi Venemaalt, Ukrainast, Soomest, Rootsist, Lätist, Leedust, Rumeeniast, USAst; eesti hõimurahvaste hulgast võib nimetada komisid ja udmurte. Viimastel aastatel õpib siin mitmeid üliõpilasi Ghanast, üks Nigeeriast pärit vilistlane õpib edasi Tartu Ülikoolis.
Seminari avatusest annab tunnistust tõsiasi, et siia on tulnud õppima ja õpivad tänaseni inimesed erinevatest konfessioonidest nagu baptistid, luterlased, adventistid, õigeusklikud, nelipühilased ja vabakoguduste liikmed. Rahvusvaheline ja konfessioonideülene on olnud ka seminaris loenguid pidanud/pidavate õppejõudude kaader.
Eesti Kirikute Nõukogu on EMKTS-i panust oikumeeniasse kahel korral tunnustanud aastapreemiaga, öeldes 2005. aastal: „EMKTS on kehastanud Kiriku kui Kristuse ihu ühtsust selle mitmekesisuses“; ja 2007. aastal: „EMKTS on aidanud kaasa erinevate rahvuste ja kultuurikogukondade koosööle ja lõimumisele.“
Seminari esimene sessioon toimus kiriku laagrikeskuses Aa rannas augustikuus, septembris jätkati aga juba Tallinnas, kiriku keskuses Apteegi tänaval. Sealsed olud olid küll kitsad, kuid vaatamata sellele meenutavad Apteegi tänava majas õppinud tudengid seda aega soojuse ja tänutundega. Üliõpilaste ja õppejõudude omavaheline osadus oli hindamatuks toeks nii õpingutele kui vaimulikule kasvamisele.
Kuna 1994. a kevadel oli Asbury Teoloogilise Seminari magistrikraadiga lõpetanud Andrus Norak (varem Tartu metodisti koguduse pastor), siis sai temast ka kooli esimene rektor. Dekaaniks nimetati Wes Griffin USAst, prodekaaniks Kersti Raudsepp, kes oli samuti äsja lõpetanud teoloogilised õpingud ja omandanud magistrikraadi Austrias. Täiskoormusega õppejõududena andsid loenguid Wes ja Joy Griffin, Andrus Norak, Margit Sepp, Kersti Raudsepp ja Mark Nelson; igal aastal külalisõppejõuna üliõpilaste poolt eriliselt armastatud Jack Killian USAst jpt. Pärast Wes ja Joy Griffini tagasipöördumist USAsse täitis dekaanikohustusi mõnda aega Kersti Raudsepp, sealt edasi aga Lii Lilleoja.
1999. aasta jaanuaris kolis seminar uutesse, avaratesse ja kõigi tehniliste võimalustega ruumidesse vastvalminud metodisti kirikus Narva mnt 51.
Et seminari esimene rektor Andrus Norak kutsuti igavikku 2011 aastal, siis võttis kooli juhtimise enda kanda – lisaks dekaani-kohustustele – Lii Lilleoja. Kuid tema soov pühenduda täielikult oma õpitud erialale haridusteadustes tingis uue rektori valimise. Selleks sai Meeli Tankler (kuni aastani 2018), 2010.–2014. aastani korraldas õppetööd aga dekaan Anne Saluraid. Täna jätkavad neis ameteis Külli Tõniste rektorina ja Mark Nelson dekaanina.
Esimene lend oli ja jääb seminari ajaloos eriliseks, sest üliõpilaskond koosnes peamiselt neist, kes juba aastaid ja aastakümneid olid kogudusi teeninud. Õppetöö kõrval lasusid enamikul neist ka kohustused pere ja ajaliku töö ees. Suur hulk väga heade tulemustega – cum laude – lõpetajaid oli aga tunnistuseks õppima tulnute tõsisest huvist ja pühendumisest õpingutele. Nälg teadmiste järele ja soov kasvada ka vaimselt oli ilmne.
Kahekümne lennu 235-st lõpetanust on suur osa läinud edasi õppima nii eesti kui euroopa ja ameerika kõrgkoolidesse teadmiste täiendamiseks, et veelgi paremini täita Jumala kutset, olgu kogudustes või ühiskonnas laiemalt. Nii võibki vilistlaste hulgas leida kõige enam koguduste pastoreid, kaplaneid kaitseväes, vanglates ja hoolekandeasutustes, misjonäre ja õppejõude. Paljud on leidnud oma kutsumuse pühapäevakooliõpetajatena, piibliõpetajatena, koguduste ajakirjade kaastöölistena, sotsiaalvaldkonnas kirikus ja ühiskonnas, äris ja majanduses.
25 aastat EMKTS-i on kandnud head vilja ja olnud seeläbi kiituseks Issandale.
„Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine“ (1Kr 15:58).
Franciscus Assisist on palvetanud: Issand, tee mind oma rahu tööriistaks, seal, kus on vihkamine, lase mul külvata armastust; kus on ülekohus – andestust.
Tõenäoliselt on „armastus“ kõige enam kasutatud sõna üldse. Sellega iseloomustatakse suhteid mehe ja naise vahel, vanema ja lapse vahel, sõprade vahel; aga väljendatakse ka soosingut või meeldimist. Näiteks looduse vastu, kunsti vastu, keegi armastab oma tööd või armastatakse isamaad. Näib siis, et sõna kasutusala on lai ja piiritletud ei ole objektidki, kelle või mille suhtes armastust üles näidatakse. Loe edasi
Rooma kirja tekst ptk 12:2 sobib hästi mõtisklemiseks ülestõusmispühade ja nelipüha vahele. Kirja 12 peatükk alustab nimelt selle osaga kirjast, milles Pauluse esitatud üleskutsed ei omaks mingisugust sisu ega jõudu, kui neile ei eelneks toetuspind, millelt lähtuda. Teoloogilises keeles väljendatuna – üleskutsed eeldavad kindlat lähtekohta, metafoorilises keeles väljendatuna aga oleks see sama, mis nõuda põllumehelt saaki ilma, et talle antaks vahendeid selle tootmiseks.
Rooma kiri (nagu ka evangeeliumid) on ses mõttes huvitav, et see on kirjutatud uskuvatele kristlastele ja lausa kutsutud pühadele, nagu Paulus roomlasi kutsub (1:7).
Näib siis, et ka usklikud vajavad aeg-ajalt evangeelset sõnumit Kristusest ja seeläbi meelde tuletamist oma uuest päritolust. Sest maailm, milles ta elab, ja mis on üsnagi raisus inimese enese tegevuse tõttu, haarab aeg-ajalt uskujad nõnda enda mõju alla, et vajatakse meeldetuletust. Just see on, mida Paulus Rooma kirjaga lisaks õigeksmõistmisele rõhutab ja seletab – kuidas olla maailmas, kuid mitte maailmast! Sest kristlase osaks on paratamatus elada „vana” ja „uue” olemisviisi lõpmatus konfliktis.
Armsad vennad ja õed, oleme Eesti maa ja rahva arengutega jõudnud teelahkmele. On valikute koht, ja otsused, mida nüüd langetatakse, määratlevad meie tulevikku väga oluliselt. /…/. Piibel õpetab meid Ef 6 peatükis, et meie kui kristlaste võitlus ei ole inimeste vastu, vaid vaimse kurjuse vastu, mis tahab määrata rahvaste saatusi. Siit tuleneb ka tegevusjuhend kogudusele: meil tuleb paluda ja seista vaimse kurjuse jõudude vastu, mis tahavad meie maad suunata sellisesse tulevikku, mis oleks meie kui kristlaste ja ka meie kui eestlastele jaoks hukatuslik. /…/. Sellepärast tuleme üheskoos kokku, et vaimselt oma jalg maha panna. Tuleme paluma, ja vaimus Taeva poole hüüdma. Tahame paluda Jumala hea tahte sündimist meie maal, ja Tema plaani meie rahva jaoks, Püha Vaimu erilist väljavalamist. Me usume kõigi Jumala koguduste erinevate andide rikkalikkust ühiseks kasuks.
Usume, et üksmeeles on jõud! Seega, on oluline, et oleksime ühel meelel ja tõmbaksime ühes suunas. Palume Jumala tulevikku oma maale, Tema tugevat ja püsivat ligiolu, et Tema tõde oleks siin au sees./…/.
Niisuguse pöördumise tegi kogudustele Valguse Tee vabakoguduse pastor Mart Metsala, kutsudes kristlasi ühisele ülistus- ja palveteenistusele Oleviste kirikusse käesoleva aasta 29. septembril. Selleks, „… et üheskoos otsida Jumala palet, paluda ja seista preestritena Jumala ees meie tuleviku pärast.“
Ülistus- ja palveteenistus lõppes üleskutsetega panna maha kõik, mis takistab kogudustel Kristuse ihuna ühiselt edasi minna (konfessionaalne uhkus, enda paremaks pidamine, oma teenistuskorra õigemaks pidamine, armastamatus, jne), täitmaks Issanda käsku viia evangeelium maailma nii sõnas kui teos. Olla üleüldise Kristuse kogudusena Jumala pildiks ja auks ning tunnistuseks Jumala armastusest kogu loodu vastu.
Usun, et tehtud üleskutse on jätkuvalt jõus igale kristlasele tema igapäevastes eestpalvetes.
Teenistuses osalenu,
Anne Saluraid
Sissejuhatavat: Efesose kiri on saadetud kogudusele, kes elas Väike-Aasia (tänase Türgi) aladel tähtsas sadamalinnas ja kaubanduskeskuses. Linna religioossest atmosfäärist saame pisut aimu Apostlite tegude raamatu 19. peatükki lugedes – tegeldi nõidumise, manamise, ettekuulutamise ja teiste kultuslike praktikatega. Erilist austust ja tähelepanu pälvis linna jumalanna Artemis (üsna koomilist lugu möllust Efesoses oleme kindlasti lugenud). Olemasolevale infole tuginedes võib teha järelduse, et Efesoses sündinud kristliku koguduse enamiku moodustasid pöördunud paganad: „Ja paljud nendest, kes olid saanud usklikuks, tulid ning tunnistasid ja rääkisid oma tegudest. Aga paljud neist, kes olid tegelnud nõiakunstiga, tõid oma raamatud kokku ja põletasid need ära kõikide silma all.
Ja kui nende hind kokku arvestati, leiti see olevat viiskümmend tuhat hõberaha. Nõnda võimsalt kasvas ja tugevnes Issanda sõna.“ (Ap 19:18-20.) Paulus ise kirjutab sellest perioodist oma teenimistöös järgmist: „Efesosse jään ma aga nelipühani, sest mulle on siin avanenud uks suureks ja tõhusaks tööks, ent vastaseid on palju.“ (1Kr 16:8, 9.)
Mõni aeg tagasi tähistas kristlik kogudus nelipühapäeva. Tähelepanu sel päeval on eelkõige sündmusel, millest Luukas Apostlite tegude raamatus kirjutab: “Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga …” (Ap 2:1jj).
Mäletan ise, kuidas me noortega nelipühapäevade eel erilises ootuses olime, igatsusega saada täidetud Püha Vaimuga. Nelipühapäeva sündmustega Apostlite tegude raamat aga ei lõpe, vaid on algus millelegi enam hõlmavamale kui too üks päev – nimelt oli see ka koguduse sünnipäev. Võime siis öelda, et Püha Vaimuga täitumine ja kogudus kuuluvad lahutamatult kokku ning on omakorda aluseks ja lähtekohaks koguduse ülesandele: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!“ (Mt 16:15). Ja seda esimesed jüngrid tegidki. Püha Vaimuga täidetuna kuulutasid nad evangeeliumi, kogunesid kokku koguduseks ja teenisid kogudusena nende vaimuannetega, mida Jumal arvas heaks kellelgi jagada (Ap 2:14jj; 3:6; 3:19; 4:29-30; 5:12; 6:1-7; jpt). Antud kirjatükk tahabki olla jätkuks teemale kogudusest (Koduteel nr 3, 2016 ja nr 1, 2017) ja rääkida lähemalt vaimuandidest kui Jumala armu reaalsusest.
Jumalateenistusel teenisid paavst Franciscus ja Kristliku Ühtsuse Edendamise Paavstliku Nõukogu president kardinal Kurt Koch, Luterliku Maailmaliidu president piiskop dr Munib Younan ja Luterliku Maailmaliidu peasekretär dr Martin Junge. Teenistusel osalesid lisaks paljude konfessioonide esindajad.
Kuu varem avaldasid kaks kirikut ka ühise liturgia juhendi (Common Prayer) mälestusteenistuse läbiviimiseks. Liturgia oli üles ehitatud järgmiste teemade ümber: tänu, meeleparandus ja jätkuv pühendumine ühisele kuulutusele. Valitud teemade eesmärk oli kinnitada ühelt poolt seda, mida reformatsioon on andnud kristlikule kirikule ja teiselt poolt paluda andestust otsuste ja tegude pärast, mis viisid kunagi kristliku kiriku lõhenemisele. Tänu põhjuseks on katoliiklaste ja luterlaste vahel toimuv dialoog, millele toetub ka arusaamine, et eriarvamused mõnes õpetuslikus küsimuses ei ole takistuseks koostööle Jumala sõna kuulutamisel maailmas, samuti puudust kannatavate ja abi vajavate inimeste aitamisel.