Rooma kirja tekst ptk 12:2 sobib hästi mõtisklemiseks ülestõusmispühade ja nelipüha vahele. Kirja 12 peatükk alustab nimelt selle osaga kirjast, milles Pauluse esitatud üleskutsed ei omaks mingisugust sisu ega jõudu, kui neile ei eelneks toetuspind, millelt lähtuda. Teoloogilises keeles väljendatuna – üleskutsed eeldavad kindlat lähtekohta, metafoorilises keeles väljendatuna aga oleks see sama, mis nõuda põllumehelt saaki ilma, et talle antaks vahendeid selle tootmiseks.
Rooma kiri (nagu ka evangeeliumid) on ses mõttes huvitav, et see on kirjutatud uskuvatele kristlastele ja lausa kutsutud pühadele, nagu Paulus roomlasi kutsub (1:7).
Näib siis, et ka usklikud vajavad aeg-ajalt evangeelset sõnumit Kristusest ja seeläbi meelde tuletamist oma uuest päritolust. Sest maailm, milles ta elab, ja mis on üsnagi raisus inimese enese tegevuse tõttu, haarab aeg-ajalt uskujad nõnda enda mõju alla, et vajatakse meeldetuletust. Just see on, mida Paulus Rooma kirjaga lisaks õigeksmõistmisele rõhutab ja seletab – kuidas olla maailmas, kuid mitte maailmast! Sest kristlase osaks on paratamatus elada „vana” ja „uue” olemisviisi lõpmatus konfliktis.
12 ptk alguses: „Nüüd, vennad” peab apostel kaheldamatult silmas kristlase elu selles maailmas. Ta ütleb, et isiklik elu ja Jumala teenimine ei ole kristlase jaoks eraldi seisvad, vaid neid tuleb käsitleda lahutamatu ühena. Pauluse sõnu kasutades – kristlane ise ongi jumalateenistus Jumalat Vaimu uues olemises (7:6); ning toetub oma tõdemuses Kristuse ülestõusmise väest osasaamisele. „Nüüd” ollakse Jumala omad, Jumala mõjupiirkonnas ja seaduse all, ülevaltsünniga päritud olemisviisiga.
„Seepärast, ärge muganduge praeguse ajaga!” Kreekakeelset testamenti aluseks võttes võiks öelda ka: ärge seadke/kohandage ennast praeguse ajaga. Isegi mitte õilsatel eelmärkidel, sest see ajastu on jumalavastane ja seega mööduv; destruktiivne, milles puudub elavakstegev elu. Ei kalla ju keegi värsket veini vanadesse nahklähkritesse, õpetas Jeesus (Mk 2:22).
„Vaid muutuge meele uuendamise teel!” Kreekakeelset Testamenti aluseks võttes võiks öelda ka: vaid laske end muuta meelt ja mõtlemist uuendades. Paulus annab üleskutse edasi viisil, mis viitab Jumala tegevusele meiega, sisaldades sügava teoloogilise tõe: me ei saa end ise muuta! „Oh mind õnnetut inimest, kes kisub mind välja/päästab sellest surmaihust?” tõdeb Paulus varem (7:24). Tahet on, aga jaksu mitte.
Küll aga saame tahta ja otsustada, et oleme valmis laskma Jumalal end muuta. Käskiv kõneviis „muutuge!” osutab samal ajal nii uskujale endale kui tema vastutusele lasta end muuta. Võiks öelda ka nii: kutsutud pühana lase oma pühadus tõeks saada. Näiteks kirjutab Paulus tessalooniklastele: „Meil tuleb aga alati tänada Jumalat teie eest, Issandale armsad vennad, et Jumal on teid valinud uudseviljana päästeks Vaimu pühitsuse läbi ja tõe usu varal” (2Ts 2:13).
Mil viisil meel ja mõtlemine meis uuendatakse? „Et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täielik,” on lugeda eestikeelses versioonis. Seda võiks aga öelda ka nõnda: et te uuriksite/avastaksite, mis on Jumala tahtmine – hea ja meelepärane ja täiuslik.
Et nüüd midagi läbi katsuda, on vaja teda, mida nimelt? Paulus ütleb, et Jumala tahtmist.
Paljud piibliuurijad nagu Thuren, Bruce, ja ka Luther tõlgendavad teksti kui uskuja tegevust, mis on hea ja seepärast Jumalale meelepärane ja täiuslik: „Sest kõik, keda Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed” (ptk 8:14). Vaieldamatult vastab see ptk 12:2c-le. Kristlane katsub läbi, milline on „uus” olemisviis võrreldes harjumuspärase „vanaga” ja uurib, mida tähendab olla Jumala valitsetud. Jeesuse õpetatud sõnu kasutades: Sinu riik tulgu!
Näib aga, et Paulus peab Jumala tahte all silmas hoopis põhjapanevamat. Kirja alguses tunnistab Paulus: „Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub,” (ptk 1:16), mis tähendab, et evangeelium päästesõnumina on Jumala objektiivne tegu. Kuna see nõnda on, siis ei peaks ka Jumala tahe olema midagi, mis suundub Tema poole, vaid suundub hoopis Jumalast endast, väljapoole. Ainult see saab olla hea ja meelepärane ja täiuslik. Ehk, kõik mida Paulus on kirja pannud enne 12 ptk, ongi Jumala tahe – inimkonna päästmine Jumala seaduskorralduse järele ja mitte inimeste arusaamist mööda. Näiteks, mida ütles Jeesus Peetrusele, kui ta oli Ta küll Messiaks tunnistanud, kuid pärast ometi noominud kõnede pärast kannatusest, surmast ja ülestõusmisest? „Tagane, vastupanija, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil” (Mk 8:33).
Ei ole siis midagi paremat ega Jumalale meelepärasemat ehk meeldivamat, lõpuks rõõmustavamat ja täiuslikumat kui viis, kuidas Jumal inimkonna on lunastanud ja mööduvast ajastust uude ajastusse viib. Teisel juhul püüaks kristlane igati oma tegudega Jumalale meeldida, mis varem või hiljem viib käsumeelsusesse ja moraaliõpetusse, ja on kaugel Pauluse põhimõttelisest armuõpetusest Kristuse õiguses.
Niisiis on hea aeg-ajalt meelde tuletada asju, mida Jumal maailma lunastamiseks korda on saatnud – mõistnud õigeks, lepitanud, andnud andeks ja lasknud osa saada oma loovast Vaimust ning seda kõike Kristuse tõttu ja Kristuses; veelkord, Jumala armuteona.
Inimese poolt vaadatuna, ja nimelt just eelnevale toetudes, tema tahtes ja teadlikes otsustes, „uues” olemis- ja elamisviisis kasvamist.
Paulus julgustab asjaoludele vaatamata eesmärki saavutama ja annab kätte tööriistad, mille abil tegutseda.
Kristuse sarnasusse kasvamine ei ole juhuse asi – kas õnnestub? äkki õnnestub? võib-olla õnnestub? See on kindalt saavutatav ja suuremas osas ka inimmõistusega haaratav.
Loomulikult, kristlase elus jääb alati kehtima paradoks olla samal ajal nii kutsutud püha kui eksiv inimene, kuna patu olukorra ja mööduva ajastu tõttu ei saavutata kunagi täiuslikkust; kuid see ei tähenda, et täiuslikkuse poole ei peaks püüdlema. Jumala tahe on see-eest täiuslik – lunastus Kristuse läbi – ja seda tuleks uurida, läbi katsuda, isegi proovile panna, et selle sügavusi enam ja enam mõista: „Nüüd, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks, …”, mis saab olla ainsaks mõistlikuks jumalateenistuseks (Rm 12:1, 2).
