Tere, armas lugeja!
Kevad on kalendri järgi juba ammu käes, kuid ikka on meil veel tõelise kevade ootus. Vahel teeb see kannatamatuks. Vahel avastad, et ootus polegi nii paha. Ootuse ajal on aega mõelda elu ja oluliste asjade üle järele.
Üks sündmus, mida vajame taas ja taas mõelda – see on Jeesuse ohvrisurm. Iga kevad toob selle sündmuse meie mõtteisse. Ja alati on selles kurbust, lootust, aga ka ülestõusmise ootus. See sündmus on nii oluline, et selle lõpuni mõistmiseks kulubki aastaid.
Tänavu täitus meil ka sada aastat Eesti Vabariigina, mida tähistati nii oma perede keskel kui ka koos rahvaga. Sini-must-valget on tänavapildis ja näoraamatutes rohkem, kui tavaliselt. Ning inimeste ootused on tavapärasest kõrgemad. Loodame siis, et see rõõmus aasta toob kaasa elu ja palju õnnestumisi.
Siiski meenutame sel kevadel ka taevasesse koju minejaid. Toome ära mõned mälestuskillud suurest jumalamehest Billy Grahamist. Tema elu kõnetas paljusid ning seda ka Eestis, keset ranget nõukogude aega. Mäletan isegi oma lapsepõlvest, kui temast juttu oli. Põnev on ju kuulda inimestest, kes on sellisel määral Jumalale pühendunud ja elasid täiesti teistmoodi elu.
Aga nagu ikka – kajastame ka selle ajakirja veergudel metodisti kiriku äsjaseid sündmusi. Lisame ka meenutusi ammustest ajast, sest need meenutused annavad julgust tänases päevas elada.
Õnnistustega, Taimi Pärna