Kasvasin maal ja olin hingelt maalaps. Olin üsna eluvõõras, elades rohkem unistustes. Mu isa tarvitas alkoholi. Meil oli katkine kodu, palju oli pahandusi ja tülisid. Mõtlesin: mina küll niiviisi elama ei hakka, tahan saada õnnelikuks.
Läksin noorelt mehele. Sain 19, kui sündis esimene tütar, ja 20, kui sündis teine. Elasime vabaabielu. Siis läks mees ära. Tema vanemad olid meie abiellumise vastu, kuna nemad olid rikkad, aga meie vaesed.
Mu ellu saabus kriis. Noorem laps oli alles poolteisekuune, kui läksin tööle. Ma ei saanud tema eest vajalikul määral hoolitseda. Kord tuli ema töölt, siis jälle õde koolist laste järele vaatama. Vanem tütar oli vaevalt üle kahe aastane. See oli raske aeg.
Sattusin psühhohaiglasse, kuna nutsin palju ega saanud magada. Süda ka jäi haigeks, jättes lööke vahele. Mehe ja pahanduste tõttu tekkinud psüühilised traumad panid mu kogelema. Suured peavalud ei lasknud vahel töölegi minna. Tundsin jõuetust ja hirmu. Kartsin maailma ja elu, sest olin nii palju haiget saanud. Kui midagi oli halvasti, tuli suur hirm kuni minestuseni. Mõnikord oli vaja töö juurde kutsuda kiirabi.
Psühhiaatri juures tundsin end turvaliselt. Arstid rääkisid rahustavalt. Haiglast väljakirjutamise päeva lausa kartsin. Tervis polnud ikka hea. Hirmuga kaasnes ka lämbumistunne. Pelgasin kasvajat, kuid arst ütles selle olevat närvidest. Mul polnud rahu. Kannatasin ja käisin edasi arstide vahet. Ka südameprobleemid ei lakanud.
Otsisin, kust leida abi. Haarasin kinni igast asjast, mida pakuti tervise parandamise sildi all. Proovisin taimetoitlust. See mõjus enesetundele kasulikult. Südamerahust olin aga kaugel. Siis jõudsid minuni teated transtsendentaalsest meditatsioonist. Läksin Tallinna sellele kursusele. Läksin suure ootusega. Kursus kestis nädal aega. Seal tehti joogaharjutusi ja mediteerimist. Tahtsin olla hoolas ja saada kasu. Õpetaja kiitis, et mina saavat kõige rutem õndsaks, ta nägevat seda mu silmadest. Olin uhke ja rõõmus, kuna lootsin viimaks abi leida.
Üks seik: oli õhtune aeg, tuled kustutatud. Istusime ringis, liigutada ei tohtinud. Käed-jalad ka ei tohtinud olla ristis. Pidime alluma juhendaja korraldustele. Ta ütles sisendavalt: „Olen rahulik. Ma ei tunne oma käsi ega jalgu, samuti seda, et mu süda lööb … Midagi ei tunne, pea muutub raskeks ja soojaks …“ Kui tuli pandi põlema, tulin enesesse tagasi. Oli väga kõhe tunne, mingi segadus. Oleks nagu jooksnud veider film. See ehmatas mu nii ära, et mõtlesin sinna harjutusele enam mitte minna.
Järgmisel õhtul olin siiski kohal. Õppus algas. Tahtsin ära minna, aga ei saanud, nagu oleksin tooli küljes kinni. Õpetaja kutsus mu enda juurde. Võtsin tooli ja istusin ta kõrvale. Algas 20-minutiline liikumatus. Mul oli taas hirm südames. Otsustasin, et ma ei alistu ühelegi korraldusele. Kui õpetaja ütles: „Ma ei tunne oma jalgu“, siis mina tahtlikult liigutasin neid. Tegin tema sõnadele vastupidiselt. Vahepeal pidin selleks kogu jõudu pingutama. Tundsin, nagu oleks keegi mu pead kokku pigistanud. Kartsin veresoone lõhkemist. Kui lamp pandi põlema, ütles õpetaja: „Täna keegi kogu aeg segas.“ Ta polevat saanud oma tööd korralikult teha. Mitmel inimesel tekkisid sel päeval migreenid ja oksendushood. Mina olin samuti näost valge, täiesti lõtv, täiesti „läbi“. Valu otseselt ei olnud, aga olin nagu laip.
Keegi hakkas kätega õhku kahmates minu pealt midagi „ära korjama“. Kõik kogunesid paanikas minu ümber. Arsti polnud ja teised olid nõutud, et mis minust saab. Jäin lõpuks üksi pimedasse tuppa. Tundsin surma hõngust. Elu jooksis piltidena silme eest mööda. Oli kahju, et pean nii noorelt surema. Kõik lootused olid luhtunud. Keegi ei suutnud mind aidata.
Viimases hädas õhkasin südames: „Jumal, kui Sa oled olemas, aita, et ma täna ei sureks.“ Seejuures polnud ma sugugi kindel, et Ta on olemas ja kuuleb mind. Mõtlesin paludes veel: „Kui ma ei vääri elu, oh Jumal, siis kingi mulle see mu laste pärast.“ Sellest hetkest peale muutus mu seisund paremaks. Järgmisel päeval kell 2 oli kõik halb möödas ja ma tõusin voodist. Paar minutit enne seda oli õpetaja majast lahkunud.
Tahtsin kohtuda mõne usklikuga. Hakkasin otsima kogudust. Kirikus olin ennegi käinud, lihtsalt laulu kuulamas. Külastasin mõned korrad baptisti palvelat. Istusin tagumises reas, kohe, kui koosolek lõppes, lahkusin. Vaatasin – nad on rõõmsad. Ma tahan ka!
Ühel päeval võtsin raha kaasa ja läksin kogudusevanema, Toivo Pilli juurde sooviga, et võtku nad ka mind kogudusse. „Ma ei lähe ära, enne kui panete mu nime kirja, ükskõik kui palju see maksab.“ Olin võtnud kaasa 30 rubla. Arvasin, et sellest peaks piisama. Tema ütles: „See on hea mõte, aga meil on siin üks tingimus. Inimene peab olema uuesti sündinud.“
Olin pettunud. Mõtlesin, et nad lihtsalt ei taha mind kogudusse võtta ja on nüüd sellise takistuse välja mõelnud. Tundsin end solvununa. „Kuidas ma saan uuesti sündida, kui olen täiskasvanud inimene?“
Mul kodus oli traktaate, aga ma polnud neid lugenud. Arvasin, ehk kunagi vanaduses loen.
Pastor oli öelnud: „Sõidan pooleks aastaks ära. Pärast seda tulge minu jutule.“
Möödusid mõned kuud. Ühel päeval tundsin suurt südamevaeva: mida ma olen teinud! Kuidas elanud! Nii valesti! Saabus sügav patutundmine ja -kahetsus.
Kui pastor oli tagasi, palusin, et ta leiaks minu jaoks aega. Tunnistasin talle kõik oma patud ja valed teod – lihtsalt nutsin ja tunnistasin. Ta rääkis Jeesusest, õpetas, kuidas patud andeks paluda ning andestus vastu võtta. Lõpuks lausus kogudusevanem Jumalale tänusõnu minu eest.
Tulin hõisates koju – süda kerge!
Enne ristimist pidin andma tunnistust koguduse ees, aga ei saanud sõnagi suust, seisin ja nutsin. Kogudusevanem ootas, lõpuks ütles: „Istu!“ ning rääkis ise mõne sõna minu eest.
Pärast ristimist läksid keelepaelad lahti, hakkasin tunnistama. Ja seda sageli. Tahtsin teha tööd Jumala riigis, kuidas küll kasulik olla? Mõtlesin: koristada ma oskan. Just sel ajal oli koristaja ära läinud. Kaks nädalat palusin Jumalat, et saaksin selle koha endale. Teiste julgustusel läksin küsima: „Kas võtate mind?“ Öeldi, et juhatus otsustab. Kahe nädala pärast sain jaatava vastuse. Hiljem lisandus pühapäevakool ja muudki.
Tänu Jumalale kõige eest!
