2022. aastal võttis EMK Aastakonverents 96% häälteenamusega vastu otsuse, et EMK lahkub Ühinenud Metodisti Kirikust 1. juuliks 2023. ÜMK Põhja- ja Baltimaade Keskkonverentsi poolt seatud lahkumistingimused sisaldasid nõuet viia lahkumisettepaneku kohta kõikides EMK kogudustes läbi hääletus.
Lühikese perioodi jooksul (märtsi lõpust juuni keskpaigani) viidi kõikides EMK kogudustes läbi hääletus, mille küsimuseks oli, kas kogudus toetab EMK Aastakonverentsi otsust ÜMK-st lahkumise kohta. 22 koguduses oli toetus ettepanekule 100%, Pärnu koguduses toetas lahkumist 88% ning Tallinnas 99% koguduse konverentsil osalejatest. Lõplik hääletus ÜMK-st eraldumise kohta toimus 16. juunil 2023 aastakonverentsi istungil.
Eesti Metodisti Kirik astus Ühinenud Metodisti Kirikust välja. Mis saab EMK-st edasi? Kas jääme iseseisvaks või liitume mõne teise rahvusvahelise konfessiooniga? Milline saab olema EMK struktuur? Kas jääme nüüd ilma piiskopita? Millised saavad olema meie suhted ÜMK-sse jäävate sõpruskogudustega? Neid küsimusi oleme viimase aasta jooksul korduvalt kuulnud. Et nendes asjades selgust luua, koondas Marjana Luist superintendent Robert Tšerenkovi aastakonverentsil jagatud mõtted vastusteks.
Eesti Metodisti Kiriku jätkab tegutsemist kirikuna, kes oleme olnud algusest peale: me austame Jumalat, kuulutame Tema Sõna ja teenime kogukondi, kuulutades usku, lootust, armastust ja päästet läbi Jeesuse Kristuse. Igapäevane töö kogudustes jätkub samamoodi nagu siiani. Jätkub koostöö USA partnerkogudustega (kui USA kogudused koostööd jätkata soovivad) ja Eesti oikumeeniliste partneritega (Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Evangeelne Allianss).
Mis puudutab kiriku struktuuri ja juhtimist, siis seniks, kuni me ei ole kirikuna otsustanud teisiti, järgime ÜMK kirikukorra praegust versiooni. Piiskopi ülesandeid (v.a ordineerimine) täidab superintendent. Aastakonverents ja koguduste konverentsid toimuvad sarnaselt varasematega.
Lähiaastatel tuleb meil otsustada, kas jääme iseseisvaks kirikuks või liitume rahvusvahelise metodistliku konfessiooniga – valikuid selleks on mitmeid. Tuleviku töörühm, kuhu kuuluvad Robert Tšerenkov, Priit Tamm, Taavi Hollman, Mark Nelson ja Marjana Luist, kogub otsuse tegemiseks infot erinevate võimaluste kohta ja peab koostöös kirikuvalitsusega läbirääkimisi rahvusvaheliste konservatiivsete metodistlike konfessioonidega. Tuleviku otsuse tegemise arutellu on soov kaasata kõiki Eestimaa metodiste, kes soovivad selles arutelus osaleda. Kui otsus on tehtud, tuleb hakata ette valmistama kas liitumist või oma kirikukorra väljatöötamist – vastavalt sellele, milline saab olema kiriku otsus.
Oleme perioodis, kus mõtleme sellele, milliseks me kujundame oma kiriku. EMK suvekonverentsil, kus osales metodiste 19 EMK kogudusest, küsitles Marjana Luist mõningaid osalejaid ning uuris neilt, mida nad EMK puhul väärtustavad ning millisest EMK-st nad unistavad.
Naatan Hollman (Rakvere): Mulle meeldib, et me liigume. Mõnikord me ei tea, kuhu me liigume, aga kui oleme välja jõudnud, siis mõistame, et siin peamegi olema. Nii nagu Iisraeli rahvas kõrbes – nad teadsid, kuhu nad välja jõuavad, aga nad ei teadnud teed. Jumal juhtis neid täpselt nii palju, kui nad suutsid minna. Ma väärtustan seda, et meil on tugev siht ja me ei karda teha raskeid otsuseid, me julgeme eristuda.
Ma unistan sellisest EMK-st, kus on piisavalt ebamugav üksnes pingis istuda. Kirik on Kristuse Ihu, mis peaks elama. Aga praegu on kirik päris palju surnud. Me hindame mingisuguseid usu alustalasid rohkem kui teisi. Sageli me ei mõtesta, miks me kirikus käime, mida pühapäevane jumalateenistus mulle annab või mida saan mina jumalateenistusele anda. See on suhtumise küsimus – kas lähen kirikusse midagi saama või endast midagi andma. Palju on seda saamise soovi. Nii nagu Aleksandr Fjodorov rääkis suvekonverentsi neljapäevasel jumalateenistusel: me teame kõike, me oleme eksperdid Piibli uurimises, aga kui tuleb minna välja, siis keegi ei lähe. Unistan sellisest kirikust, kus igaüks teenib enda andidega – keegi ei teeni seal, kus on vaja, vaid seal, kuhu ta on kutsutud. Tihti rakendatakse kirikus tööle need, kes on aktiivsemad. Ja siis nad teevad kõike. Aga sellega tapetakse ära võimalus, et keegi teine leiaks üles oma ande. Rohkem on vaja andides teenimist ja vältida tuleb seda, et keegi oleks pealtvaataja. Et sellist kirikut saavutada, selleks on vaja palju tööd. Mõtteviis, et meie saame kedagi muuta, tuleb maha matta. Me tahame õpetada kõiki teisi, aga reaalsus on see, et saame muuta vaid iseennast. Jeesus ütles: „Minge ja kuulutage evangeeliumi kogu loodule!“ Ta ei öelnud, et minge õpetage teisi, kuidas evangeeliumi kuulutada. Tihti me arvame, et see, mida kirikus räägitakse, on teistele – sellele, kes istub minu kõrval. Meil tuleb aru saada, et see sõnum on meile. Kui loeme Piiblit, siis me ei peaks selle põhjal teisi hukka mõistma, vaid vaatama iseennast ja mõtlema, mida ma ise pean tegema. Kogudus ei saa püsida pastori usul, isiklik suhe Jumalaga peab olema igal koguduseliikmel. Isiklik vastutus, isiklik kogemus. Pühapäevane jumalateenistus on koht, kus saadakse innustatud ja kust saadetakse välja. See on tagala, et saada täis jõudu ja varustust, et minna välja sõdima. See on tagala, kus nähakse kaasvõitlejaid, ja siis tuleb minna tagasi sõjatandrile. Jumalateenistus ei ole koht, kus käiakse vaatamas, kas täna mulle ka siin midagi pakutakse või kas täna on hea söök. EMK koosneb kogudustest. EMK on täpselt selline, nagu on tema kõige nõrgem kogudus.
Kogudusi võiks olla rohkem, aga kogudused võiksid olla väiksemad. Tallinna kogudusest Rakverre minnes nägin seda erinevust – suures koguduses oled pisut anonüümne, oled eemal, sa ei jõua kõigiga suhelda. Võib juhtuda, et käid kirikus ära, aga lähed sealt ära ilma kellegagi kokku puutumata. Mida väiksem on kogudus, seda rohkem sind märgatakse. Peaksime üritama rohkem üksteist märgata. Selle lahendaks see, kui me kõik kuuluksime väikegruppi. Me väärtustame väikegrupitööd, aga kui koguksime statistikat, kui paljud metodistid kuuluvad aktiivsesse kodugruppi, siis ma ei usu, et see oleks väga suur. Väikegrupis toimub areng ja kasvamine. Noortetoimkonnas oleme seda rakendanud 2–3 aastat. Vaja on selliseid kodugruppe, kus õpitakse tundma Piiblit. Lisaks on suure koguduse puhul probleemiks see, et seal on lihtne jääda tarbima. Igas rollis on juba keegi olemas. Väikses koguduses on alati kedagi vaja. Seal on võimalik andidel esile tulla, kui katsetada erinevaid asju. Kui ei proovi, siis ei saagi teada, milleks sa kutsutud oled.
Liidia Puju (Võru): Ma ei oska rääkida kiriku kohta, aga viimastel kuudel, kui ma olen Võrus elanud, olen aru saanud, mida tähendab see, et kogudus on pere. See, mida ma Võru koguduse puhul väärtustan, on inimeste omavaheline kokkuhoidmine. See, kui kiiresti võetakse inimesi vastu ja võetakse omaks, ongi nagu päris pere. See on saanud täiesti uue tähenduse minu jaoks.
See omavaheline kokkuhoidmine, mida ma olen näinud Võrus, võiks olla ka teistes kogudustes. Ma unistan sellest, et kui inimesed tulevad kogudusse, siis nad tunnevad, et nad oleks nagu koju jõudnud. Nad tunneksid, et nad on oma pere hulgas, nad julgevad oma asjadest rääkida, neil on päriselt hea aeg.
Tuleviku EMK-s võiks olla palju noori. Seda, et kirikus oleks palju noori, on raske saavutada, aga see on võimalik. Noored ise peavad kutsuma teisi noori. Kohe tulevad mõtted, et miks mina peaksin kutsuma, teised saavad ju ka seda teha. Tegelikult näen, et noori tuleb kirikusse juurde. Tallinnas on noortegrupp päris korralikult kasvanud. Ka Võrus on noori juurde tulnud, paljud on kutsunud klassikaaslasi ja sõpru. Noored on tulnud seetõttu, et neile on meeldinud see meeleolu, mis noortekatel on. Neile ei pruugi jääda meelde see, mida räägitakse, aga meeleolu jääb meelde ja sellest räägitakse teistele.
Amy Tšerenkova (Tallinn): Eesti Metodisti Kirik on meie kristlik pere, kus kõik põlvkonnad on koos ja kus me üheskoos teenime Jumalat ja õpime Teda paremini tundma. Siin on koos nii vanaemad-vanaisad, tädid-onud kui ka lapsed. See on minu jaoks väga tähtis. See on koht, kus minu lapsed alustasid oma teed Jumalaga. Siin on väga hea laste- ja noortetöö ja me oleme väga tänulikud selle eest, sest see toetab Piibli tõdesid ja väärtusi, mida me õpetame kodus.
Soovin, et me kasvaksime EMK-na nagu suur kristlik pere, et me hoiaksime üksteist. Aga et me oleksime valmis avama oma uksi ka kogukonnale, et inimesed, kes ei käi kirikus, tunneksid ennast teretulnuna, mugavalt. Me võiksime korraldada rohkem Alfa-kursusi ja üritusi, et kogukond teaks, et kirik on see koht, kust nad leiavad abi ja armastust, et see ei oleks neile võõras koht.
Ljubov Beljaeva (Aseri): Metodisti kirik teeb, nagu on Piiblis kirjas, ja see on väga tähtis. Unistame kirikust, kus on palju lapsi. See on tulevik. Uued inimesed tulevad siis, kui me oleme oma eluga eeskujuks.
Jelena Tõsjatšnik (Aseri): Peame inimeste jaoks lihtsalt olemas olema. Peame märkama seda, mida inimesed vajavad. Meie silmad ei peaks olema suunatud mitte üksnes enda poole, vaid ka väljapoole. Siis me märkame mitte üksnes seda, mis on meile vaja, vaid kuidas me saame teistele abiks ja toeks olla. Silmad peavad olema suunatud nii Jumala, enda kui ka teiste poole.
Irina Semjonova (Aseri): Ma arvan, et inimesed on väärtus ja meil on kirikus nii head inimesed.
Mina unistan elavast kirikust, mis püsib Jumala Sõna peal. Unistan kirikust, kus on palju armastust ja hoolimist. Kirik peab kindlasti olema väga sotsiaalne, et näidata meid ümbritsevatele inimestele mitte meie pühadust, vaid seda, et me oleme nende jaoks nagu Jeesuse käed. Nagu Priit Tamm suvekonverentsi piiblitunnis ütles, et meil on ülesanne, mitte üksnes privileeg. Meil on ülesanne toetada, julgustada, abistada, juhtida. Meil võiks olla selline kirik, kuhu tulles inimesed ütlevad, et nad näevad Jumalat meie keskel.
Eivin Toodo (Paide): Kui me räägime organisatsioonist ja õpetuslikust ülesehitusest, siis minu meelest võiks see täielikult põhineda Wesley õpetusel. See on metodistlik identiteet. Õnneks ei ole juhtunud, et suures identiteedivaimustuses oleks langetud isolatsiooni. Liikmelisus kirikute nõukogus ja kristlikus alliansis, samuti koostöö teiste kirikutega säilib sellisel kujul, nagu see on olnud. Oluliselt mingisuguseid väga suuri muutusi, välja arvatud see, et oleme sellest suurest organisatsioonist välja astunud, ei peaks olema. Võimaluse korral võiks jätkuvasti sidet hoida ja säilitada kõik need olemasolevad head suhted, mis on olnud teiste kirikutega ja ka teiste metodisti kirikutega.
Muusikuna arvan, et meie kirikus võiks olla muusikatöö toimkond. Praegu on muusikatöö meie kirikus natuke juhuslik, aga see võiks olla pikema vaatega ja järjepidevusega, et me teaksime, millist muusikat siis meie kirik ikkagi vajab. Ja siis on tarvis selles suunas tööd teha. See aitaks kaasa inimeste süsteemsemale kasutamisele. On päris suur hulk inimesi, kes on võimelised muusikat tegema, aga istuvad kirikupingis. See ei ole iseenesest lahenev asi, vaid eeldab süsteemset lähenemist. Näiteks suvekonverentsil toimunud muusika töötoas osales oluliselt rohkem inimesi, kui neid ülistuse ajal laval oli. Palusime osalejatel oma pillid töötuppa kaasa võtta. Saime paar lugu koos läbi mängida ja inimestel läksid silmad särama. Kogudustes on palju potentsiaali, aga seda ei kasutata. Muusikatoimkond võiks julgustada neid inimesi kaasa mängima, kasvõi oma pingist, ja saal läheks sellest kohe elama, see loob ruumilisust. Seda on vaja ennekõike nende inimeste jaoks, kes saavad kaasa panustada. Kui õnnestub lapsed panna kaasa mängima, siis võib-olla tulevad kirikusse ka nende vanemad, vanatädid, vanaemad. Muusikatöö kaudu on tohutult palju võimalusi koguduse tööd arendada.
Tanel Tamm (Tartu): Sellele küsimusele vastates ei oska ma teiste koguduste või üldkiriklikus plaanis rääkida, pigem lähtun oma koguduse vaatepunktist. Meie koguduse põhjal näen, et metodistid on leidnud väga hea tasakaalu traditsiooni ja kiriklikkuse vahel. Ma ei pea silmas kõrgkiriklikkust kui kõrkkiriklikkust, vaid seda, et me oleme traditsioonist osanud võtta hea ja olulise ning samas me ei ole sinna päris kinni jäänud – oleme osanud ajaga kaasa minna oma identiteeti maha müümata. Mida aeg edasi, seda olulisemaks muutub oma identiteedi hoidmine ja tihtipeale nagu vastuvoolu ujumine selles mugavduvas konformistlikus maailmas, kus kirikud teevad tihtipeale järjest rohkem ja rohkem kompromisse. See, et me otsustasime minna edasi oma teed ja mitte jääda Ühinenud Metodisti Kirikusse, just see on minu meelest hästi hea näide sellest, et me oskame väärtustada oma juuri ja seda, kust me tuleme. Samas oleme avatud, tervitame enda juures kõiki vendi ja õdesid ka teistest kogudustest. Meie armulaud on avatud kõikidele ristitutele.
Ma unistan sellest, et meie armas väike Eesti Metodisti Kirik võiks olla selline, kes teab, kust me oleme tulnud (traditsioon), teab, kuhu me suundume, et meil on usu alus ja kindlus (Pühakiri) ja et meie südamed põleksid niimoodi, et igatseksime kutsuda võimalikult palju inimesi endaga kaasa. Meie kiriku nimes peitub nõks või relv, kuidas seda saavutada – me peame oleme metoodilised ja teadlikud oma tegevuses. Meil on vaja kindlat nägemust, kuidas kirikuna edasi läheme ja mis on meie jaoks olulised väärtused. Oluline on säilitada oma seminar, et oma järelkasvu kasvatada. Uute põlvkondade kasvatamisel on oluline tagada, et nad oskaksid rääkida sellest, mis on meile olulised asjad, ja teeksid seda õigel alusel: Pühakirja, traditsiooni, mõistuse ja kogemuse valgel.
