Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Agape koguduse ühispilt 100. juubelil

EMK Pärnu Agape Kogudus – 100

Tagasivaade Pärnu koguduse algusesse

Toomas Pajusoo

Esimeste metodisti kiriku teerajajate Vassili Tähe ja Karl Kuuma evangeelse kuulutustöö tulemusena kinkis Jumal 1907. aastal Saaremaal vaimuliku ärkamise. See levis Saaremaalt edasi Tapale, kus Karl Kuuma poolt rajati esimene Mandri-Eesti piiskoplik metodisti kogudus (15. juulil 1912). Seejärel tekkisid uued kogudused Haapsalus (9. märtsil 1918), Rakveres (24. sept 1920) ja Pärnus (30. aug 1921). Seega käesoleval aastal möödub sada aastat EMK Pärnu Agape Koguduse sünnist.

15. juulil 1921 pidas Karl Kuum viimase koosoleku Tapal oma kodus Pärna tn 9.[1] Sama aasta 20. juulil sõitis ta Pärnu, kus pidas seitse koosolekut. Jumal õnnistas neid ja paljud said oma südamesse Jumala lapse tunnistuse. 27.–31. juulil 1921 oli Haapsalus esimene Eesti Piiskopliku Metodisti Kiriku Konverents. Pärnu usklikud olid saatnud konverentsile palve, et keegi võiks alustada Pärnus koguduse tööd ja esitasid selleks Karl Kuuma kandidatuuri. Ettepanek läks läbi ja piiskop John Louis Nuelsen andis selleks loa.

24. augustil 1921 sõitis Karl Kuum oma uuele tööpostile Pärnu, kus ta pidas koosolekuid peaaegu iga päev. Jumal õnnistas ta tööd ja 30. augustil 1921 asutas Karl Kuum vend August Kiinvaldti korteris koguduse, täpsemalt Eestimaa Piiskopliku Methodisti koguduse Pärnu osakonna, kus valiti ajutine nõukogu ja eestseisus.[2] Karl Kuum sai koguduse esimeseks õpetajaks, nagu tollal seda ametikohta nimetati.

Kindlasti võib Karl Kuuma kõige helgemaks mälestuseks seoses Pärnuga pidada tema poja, tollal 22aastase Aleksandri usule tulekut 27. detsembril 1921. Aleksander Kuum, kellest sai hilisem EMK superintendent, meenutab juhtunut järgmiselt:[3]

Ühel hommikul, kui pärast väljas viibitud ööd tulin koju, võisin märgata, et ka mu vanemad polnud puhanud. Isa oli tõsisem kui kunagi varem ja ema silmad olid pisaraist niisked. Nad ütlesid: „Täna öösel palusime sinu eest Jumalat, nii nagu me veel kunagi palunud ei ole. Sa tead, kuidas me sind armastame, ja just sellepärast palusime, et Jumal, kui Ta muidu sind päästa ei saa, võtaks sult ühe käe, jala või silma, nagu see Piiblis on kirjutatud. Sest parem on sul vigasena taeva saada kui tervena hukka minna.”

Tol ajal elas Pärnu kogudus üle ilusaid ärkamisi. Jõulu viimasel pühal oli noorte koosolek, kus mitmed oma elu Jumalale tõotasid. Nad olid õnnelikud, laulsid ja kiitsid Jumalat. Ainult Aleksander tundis end üksikuna ja mahajäetuna. Tema südames oli torm. Seda tormi märkas ka ta isa, kes tuli teda magama kutsuma. Torm kestis kuni kella viieni öösel, kui Aleksander langes otsustavalt põlvedele ja palus vanemate juuresolekul: „Jumal, kui Sa oled olemas, siis ilmuta ennast ka mulle. Ja kui Sa teistele oled rahu andnud, siis kingi seda ka minule!“ Jumal kuulis neid palveid.

Suur võis olla isa rõõm, kui poeg Aleksander oli esimeste leerilaste seas koos Voldemar Ojassoniga (pärast eestistamist Valdo Ojassoo). Hiljem täitsid mõlemad Eesti Metodisti Kiriku superintendendi ametikohustusi: Valdo Ojassoo (1956–1962) ja Aleksander Kuum (1962–1974, 1978–1979).

Esimesed Pärnu koguduse leerilapsed (16.07.1922). Vasakult poeg Aleksander, Ann Harjakas, isa Karl Kuum, Hilda Kotser ja Voldemar Ojasson (Valdo Ojassoo).
Esimesed Pärnu koguduse leerilapsed (16.07.1922). Vasakult poeg Aleksander, Ann Harjakas, isa Karl Kuum, Hilda Kotser ja Voldemar Ojasson (Valdo Ojassoo).

Karl Kuum teenis Pärnu kogudust aastail 1921–1924, kuigi ta polnud veel ametlikult vanemaks ordineeritud.

Esimene ametlik palvekiri Eestimaa PM Koguduse Pärnu osakonna asutamiseks aadressil Possieti tn 16 esitati Karl Kuuma poolt superintendent Martin Prikase nimele 17. jaanuaril 1922.[4] Superintendent Martin Prikask edastas selle 12 isiku poolt allkirjastatud taotluse Viljandi-Pärnu Rahukogule 26. jaanuaril 1922.[5] Kahjuks lükati esimene koguduse registreerimise taotlus Rahukogu kohtuistungil tagasi (13. veebr 1922), sest koguduse asutajaliikmete allkirjad olid notariaalselt kinnitamata, põhikiri ei olnud esitatud kahes eksemplaris ja sellel puudusid eestseisuse allkirjad.[6]

Arvestades eelpoolnimetatud nõuetega, esitas superintendent Martin Prikask Viljandi-Pärnu Rahukogule teise palvekirja koos kaaskirjaga, milles koguduse asutajaliikmete nimed olid notari poolt kinnitatud 4. aprillil 1922. Riigiarhiivist saadud andmete põhjal olid Pärnu osakonna neliteist esimest liiget järgmised: Karl ja Aleksander Kuum, August ja Marie Kiinvaldt, Jüri ja Ella Ojakäär, Edkar Bosch, August Wilken, Selma Kider, Riina Reimann, Helene Aruksaar, Anna Raud, Voldemar Ojasson ja Anna Stauden.[7] Aega võttis, kuid lõpuks palve rahuldati ja 11. juunil 1923 registreeriti ametlikult Eestimaa Piiskopliku Methodisti koguduse Pärnu osakond Viljandi-Pärnu Rahukogu administratiivosakonna poolt Rahukogu Seltside ja Ühisuste registrisse nr 1131 all (Riigi Teataja lisa nr 96, 20. juulil 1923).[8]


Pärnu metodisti koguduse karjased läbi aegade:

 Karl Kuum 1921–1924
Voldemar Ojasson 1924–1925
 Eduard Raud 1924–1930
 Jaan Puskay 1930–1938 (1936 ka Viljandis)
 Ferdinand Tombo 1938
 August Parkja 1938
 Eduard Raud 1938–1941
 Ferdinand Tombo 1941–1960
 Voldemar Ritsbek 1960–1965
 Heino Veensalu 1965–1967
 Johannes Roosnurm (pastori kt) 1967
 Laas Helde 1967–1968
 Johannes Truu 1968
 Laas Helde 1968–1983
 Üllas Tankler 1983–2005
 Tõnu Kuusemaa 1988–2021
 Maire Ivanova 2001–2011
 Ardi Leerima aastast 2013


Mälestused teenimisest Pärnu koguduse karjasena

Laas Helde

Metodisti Kiriku emeriitpastor Laas Helde mälestused on koostatud küsitluse põhjal, mis toimus 12. detsembril 1997. Laas Helde töötas Pärnu metodisti koguduse pastorina aastatel 1967–1983. Tema mälestused hõlmavad peamiselt 1970. aastaid.

Laas Helde
Laas Helde

Koguduses oli naiste ülekaal. Alguses oli see enam vanade kogudus (suurem osa 50aastased ja vanemad). Liikmete hulgas peamiselt töölised ja pensionärid. Hiljem kogudus noorenes võib-olla paarikümne aasta võrra, keskmine vanus võis hiljem olla 40 aasta ümber. 1970. aastate esimesel poolel tärkas noorteliikumine ja koolinoored tulid kogudusse, Pärnus ei olnud ühtki keskkooli, kust meil ei oleks olnud kuulajaid või aktiivseid liikmeid. Jumalateenistused toimusid pühapäeviti kaks korda, hommikul ja õhtul, siis oli saal alati rahvast täis; ning kaks korda nädala sees. Meie koguduses olid aktiivsemad just eriti koolinoored, kes korraldasid näiteks neljapäeviti muusikalisi õhtuid, mis olid sisustatud nii muusika kui sõnaga. Nad olid väga aktiivsed saatma välja kutseid, kutsusid bussides inimesi jumalateenistustele, panid kutseid postkastidesse jne. 1970. aastate teisel poolel asutasid noored koguduseliikmed vaimuliku raamatukogu tol ajal põrandaaluseid teid pidi liikuvast vaimulikust kirjandusest (enamik masinkirjas tipitud).

Koguduse õhkkond oli vastuoluline. Liikmeskonnas oli esindajaid päritoluga kõikidest usuliikumistest tolleaegses Eestis, igaüks tõi endaga midagi kaasa ja arvas, et ka metodisti koguduses peaks olema nii, nagu nemad olid varem oma endises koguduses harjunud. Ebakõlad tekkisidki rohkem erinevate traditsioonide pinnal, vähem õpetuslikul pinnal. See oli selle koguduse õnnetus ja õnnistus, sest käis palju külalisvendi, kes sõnaga teenisid. See aitas tasandada neid „teravaid nukke“ ja ületada lõhesid koguduses. Samal ajal kogudus ei vähenenud ja jumalateenistustest osavõtjate arv kasvas. Esialgu käis külas rohkem vanema põlvkonna jutlustajaid ja evangeliste. 1970. aastate keskpaiku, kui algasid ansambel „Sela“ külaskäigud, hakkasid tulema kirikusse noored, vanemaid jäi vähemaks, sest neile ei meeldinud eriti noortemuusika ja esinemislaad. Toimus n-ö põlvkondade vahetus. Siiski peab vanemate koguduseliikmete ees mütsi maha võtma. Nad ei kritiseerinud kunagi noori, vaid võtsid neid avasüli vastu. Palvela ei mahutanud sageli kõiki osa võtta soovijaid, osa pidi jääma välja kuulama.

Riigivõimud tundsid kõrgendatud huvi minu isiku ja koguduse töö vastu (näiteks linna täitevkomitee, parteikomitee, komsomolikomitee, julgeolekukomitee töötajad). Nendega tuli suhelda – üks mees käis igal pühapäeval jumalateenistusel, hiljem ka neljapäevastel noorteteenistustel, ühel korral kukkus tal põuest välja magnetofon. Mind kutsuti 70. aastate teisel poolel, kui noortetöö läks eriti hoogsaks, igal nädalal välja. Nõuti selgitust, mida jutluses tähendas üks või teine lause, üks või teine sõna; andmeid „Sela“ liikmete kohta. Käisin isegi administratiivkomisjonis, kus määrati 50 rubla trahvi (tol ajal kõrgeim administratiivkaristuse määr) ja ähvardati, et kui asjad ei parane, läheb asi kohtusse. Kuna ametlikult oli usuvabadus, pidid võimud meid sallima. Külaliste suhtes tehti kitsendusi. Neil ei lubatud kantslist kõnelda. Võisid ainult oma pingist tervituse öelda. Sellele keelule ma kuigi tihti ei allunud, seetõttu ka sagedased väljakutsed võimude ette. Väliskülaliste puhul öeldi julgeolekust: teie vastutate nende eest. Mina vastu: Mina vastutan selle eest, mida nad teevad minu majas ja kirikus, muu asja eest ma ei vastuta. Taheti saabujate nimesid, neid ma ei andnud. See jutt jäi sinnapaika. Pärnus käis üldiselt väliskülalisi harva. Neil oli võimudel kerge silma peal hoida.

Varem oli periood, kui ei lubatud kirikuis mingeid pille mängida. Lastetööd ei olnud, see oli rangelt keelatud, samuti hoolekanne, noortetöö, osalemine kristlikes organisatsioonides jms. Kõik muud tööharud peale jumalateenistuste kirikus olid keelatud. Kirik elas sissepoole. Püüti oma elu võimude eest salajas hoida. Aruandeid esitati usuasjade volinikule ja kirikuvalitsusele koguduse liikmete arvu ja muutumise kohta. Need pidid olema täpsed, arvulised, kuid mitte nimelised. Koguduseliikmed olid siiski aktiivsed. Oli segakoor ja keelpilliorkester. Noortekogunemised toimusid 1970. aastatel ka koguduse majas Lastepargi tänaval, neid peeti lauluproovide ettekäändel. Võimude reaktsioon oli muidugi jälle väljakutsumine ja ähvardused, mõnikord ka administratiivkaristused – trahvid.

Nõukogude ajal metodisti kirikus leeriõpetust ei olnud. Laulatusi ja matuseid muidugi toimetati, haigete juures käidi kodus armulauda jagamas. Kirikusse tuldi mitmetel põhjustel: ka uudishimust, kuid enamjaolt siiski usulistel põhjustel. Ainult kombe pärast meil üldiselt ei käidud. Pärnu kogudusel tekkisid sõprussuhted 70. aastate lõpul ühe Rootsi nelipühakogudusega. Nad tulid meid misjoneerima, kuid ütlesid, et olevat avastanud: tegelikult misjoneerime hoopis meie neid.


Üllas Tankler

Algus oli huvitav. Kuidas sai minust pastor Pärnu metodisti koguduses? Vanasti oli nõnda, et kui üks pastor soovis kirikus pensionile jääda, siis ei lastud tal enne minna, kui ta leidis endale järeltulija sellele tööle. Mulle räägiti, et kui Laas Helde kirikuvalitsusele teada andis, et soovib oma vaimulikutöö üle anda, siis küsiti temalt, kas tal on välja pakkuda inimene, kes tema asemele astuks (kogudust ei saa ju karjaseta jätta!). Vend Helde olevat siis mind nimetanud. Kiriku juhtkond pöörduski seepeale küsimusega minu poole. Kuna Jumal oli juba eelnevalt minuga sel teemal rääkinud (mitte küll konkreetselt Pärnu kogudusest, vaid karjasekutsumusest üldiselt), siis olin selleks valmis.

Üllas Tankler, 1992
Üllas Tankler, 1992.

Omamoodi iseäralik oli tõesti see, et aastal 1983 olin ma vaid 24aastane (pikka aega oli mu mitteametlikuks tiitliks „meie noor pastor“; kahjuks ei tea enam, millal just ma sellest välja kasvasin!). Vähemalt pool kogudusest (aga kindlasti valdav osa neist, kes kohal käisid) olid aga 70 ja 90 eluaasta vahel. Vahel räägitakse hästi palju sellest, kui oluline on koguduses noortetöö (et noored on meie tulevik ja et kogudustel oleks tulevikku, tuleb noortetööle erilist tähelepanu pöörata jne). Seda kuidagi vaidlustamata tahaksin siinkohal rõhutada, kui tänulik ma selle eest olen, et võisin teenida neid rätikutega tädisid, keda siin-seal halvustavalt palveõdedeks kutsuti, kes mulle olid aga eeskujuks ja õpetajateks ning keda teenides ma kasvasin ja kujunesin.

Kui hilisemal ajal, pärast uue kirikuehituse käivitamist kandus rõhk linna ja kogukonnaga suhtlemisele ning evangeeliumi kuulutamisele neile, kelle jaoks kirik oli võõras koht, siis tegelikult ulatus see oma sügavate juurtega usuellu, mida õppisin tundma üheskoos selle vanema põlvkonna usuinimestega 80-ndatel.

Koguduse puhul ei saa küsida, kas tema eesmärgiks on usklike inimeste vaimulik toitmine või evangeeliumi edastamine neile, kes kogudusest väljaspool. Piibellik vastus saab olla üksnes „jah“ mõlemale, mitte kas see või teine.

Üks väike vestlus, mis leidis aset sel ajal, kui AGAPE kirikut ehitasime, on minu jaoks omandanud märgilise tähenduse kogu mu teenimistöö kohta Pärnu koguduses. Kord küsisid sakslased minult: „Miks te ehitate nii suurt kirikut nii väikese koguduse jaoks?“ Mäletan selgesti oma vastust, sest selleks polnud mul tarvis enam pikalt järele mõelda: „Me ei ehita seda enda jaoks, me ehitame seda Pärnu linnale.“ Täna ütleksin ehk: kogukonnale. Mõte sama – mitte meile, vaid inimestele, kelle keskele Jumal on meid kogudusena asetanud.

Selle sügava arusaama tõttu kutsusime oma pühapäevakooli lapsi kõikjalt linnast (erinevalt paljudest teistest kogudustest, kes rajasid selle vaid ‘oma’ lastele). Selle arusaama tõttu juurisin koguduse kõnepruugist välja väljendid nagu „meile kõigile tuntud kirjakoht“ ja kogu rõhuasetuse ‘meie’ ja ‘nemad’ eristamisest (meie kui kristlased ja kogudus, nemad kui võõrad, uskmatud, patused). Selle tõttu korraldasime üle linna rahvusvahelist kristlikku draamafestivali, ehitasime sildu ja sidemeid asutuste, koolide ja organisatsioonidega linnas, kellel polnud mingit kontakti kirikuga. Samal põhjusel sai energiat kulutatud tohutu hulga kontsertide, näituste, koolituste ja seminaride korraldamiseks, mis selle sajandi alguses päädisid Eesti Kristliku Juhtimiskonverentsi korraldamisega.

Üks väga isiklik ja samas oluline märkus veel. Kui olin noor, kuulsin sageli lugusid sellest, kuidas tõelised vaimulikud on nii pühendunud kogudusele, et neil „oma elu“ enam polegi. Samas jõudsid minuni ka signaalid, et sellise ideaali poole pürgimisel on nii mõnigi jäänud ilma terviklikest suhetest oma kodus ja perekonnas. Kui midagi on tõeliselt unikaalne minu karjasetöös, siis on see kindlasti tõdemus, et on võimalik üheaegselt armastada oma perekonda ja kogudust. See, kuidas mu lapsed ja abikaasa on mind armastanud, on teinud mind võimeliseks pühenduma nii Jumala riigi tööle kui kodule, neid vastandamata või üht teisele „ohvriks“ toomata.


Pärnu Agape metodisti koguduse lugu

Tõnu Kuusemaa

Aasta 1921 oli esimene rahuaasta pärast Vabadussõda, mil hakati Eesti elu üles ehitama – nii ka kirikuelu korraldamine sai uue hoo. Pärnu metodisti kogudus sündis 1921. aastal õp Karl Kuuma misjonitöö tulemusena. Hiljuti juhtus mu kätte üks foto meie kogudusest, mis on tehtud 1931. aastal. Sellelt 10aastaseks saanud koguduse pildilt vaatasid vastu mehed ja naised, kelle nimesid me enam ei tea, küll aga teame me üht – nad armastasid oma Jumalat kõigest südamest.

Pärnu metodisti koguduse pilt aastast 1931
10-aastane Pärnu metodisti kogudus, 1931.

Nemad võisid vaid unistada sellest, et kunagi on sel kogudusel päris oma kirikuhoone ja et seesama kogudus tähistab oma 100. aastapäeva. Meie võime vaadata tagasi ja olla tänulikud Jumalale ning nendele paljudele ustavatele meestele ja naistele koguduses läbi mitme inimpõlve, kelle kaudu Jumala hea sõnum on jõudnud meieni.

Minu mälestused selle kogudusega algavad juunist 1977, kui üks uskmatust kodust pärit noormees koges Jumala imelise armastuse puudutust, mis andis tema elule täiesti uue suuna. Kogudus käis sel ajal koos aadressil Karja 3 ning karjasena teenis kogudust Laas Helde. Mu soov oli olla tema kõrval ja aidata teda nagu oskasin. Aastal 1983 tuli meie kogudust teenima noor ja tarmukas pastor Üllas Tankler. Ka tema kõrval tahtsin seista ja teda toetada.

1985. aastal oli enam kui pool koguduse liikmetest üle 70-aastased, keskiga seevastu oli üsna hõredalt esindatud. Ja siis oli tugev grupp ligi 30-aastaseid, keda Jumal oli kutsunud 1970-ndate teisel poolel noorte ärkamise ajal. Sama aasta koguduse aastapäeva pildilt on see hästi näha. Aasta 1985 tegi eriliseks ka piiskop Ole E. Borgeni visiit Pärnusse – ma sain tema poolt siis diakoniks ordineeritud. Varasemalt piiskoppi lihtsalt Tallinnast kaugemale ei lubatudki. See oli üks märke usuvastaste piirangute leevenemisest perestroika-ajal.

Uus aeg äratas uusi lootusi. Kui pastor Üllas Tankler läks 1987 Pärnu Täitevkomiteesse (toonane linnavalitsus) küsimusega: kas on võimalik, et meie kogudus saaks oma kiriku ehitada – ütles abilinnapea staatuses Vambo Talu kuldsed sõnad: „Aga miks ka mitte!“. Sellest sai alguse sündmusterohke saaga, mis kulmineerus Agape kiriku pühitsemisega 17. detsembril 1995.

Uue ajastu märgiks võib pidada ka asjaolu, et esimese noore pastorina EMKs avanes Üllas Tankleril lõpuks aastal 1988 võimalus minna välismaale usuteadust õppima – see välismaa oli sotsialistlik Ida-Saksamaa. Keelajad ja lubajad KGBst ei osanud aimata, et aasta hiljem langeb juba Berliini müür ning veel aasta hiljem Ida- ja Lääne-Saksamaa ühinevad. Nendel kolmel õpinguaastal vajas Üllas asendajat pastoritöös ja nõnda sai minust pastori kohusetäitja aastail 1988-91. Eesti elus oli see tormiliste muutuste aeg alates sinimustvalgest kevadest ja laulvast revolutsioonist 1988, lõpetades taasiseseisvumisega 30 aastat tagasi. Koguduse elus oli sel ajal vast märkimisväärsem uuendus, et saime hakata vabalt tegema lastetööd. Meeli Tankleri juhtimisel kasvas pühapäevakooli laste arv kiiresti paarikümnelt ligi kahesajani ning koguduse aktiivist suurem osa rakendati pühapäevakooli õpetajaiks või nende abilisteks.

Võime olla Jumalale tänulikud uue (usu)vabaduse ajastu eest Eestis. Pea võimatu on anda lühiülevaadet sündmuste- ja teguderohketest viimastest aastakümnetest – need on aga õnneks paljudel isiklikult läbi elatud ja oma kogemustega kaetud.

Tänasel päeval on meie kogudus üks tubli osaduskond, mis hõlmab kõiki vanuserühmi. Suurem osa meie praegustest liikmetest on leidnud usu Jumalasse just viimase 30 aasta jooksul. Imeline on näha, kuidas Jumal teeb oma tööd ja järjepidevalt liitub kogudusega uusi inimesi. Me pole kogenud küll massilisi pöördumisi, aga igal aastal pühendavad oma elu Jumalale mitmed inimesed – ja nõnda me tasapisi kasvame. Jumal on meile kinkinud meie oma kirikuhoone, mille võimalused on päris suured ja seetõttu on sageli tööd rohkem kui töötegijaid. Nii me siis palvetamegi, et Jumal kingiks jätkuvalt innukaid töötegijaid.

Tõnu Kuusemaa koos abikaasa Külliga
Tõnu Kuusemaa koos abikaasa Külliga

Oleme läbi aastakümnete rõhku pannud laste- ja noortetööle. Tänagi on nad meie suur rõõm. Kõige pisemad on väikesed beebid ja suuremad lõpetavad koole. Koguduse pühapäevakoolis käib üle 20 lapse, noori on olnud teist sama palju. Kord aastas korraldab pühapäevakool kõigile linnalastele avatud suvekooli, kus ka koguduse noored kaasa aitavad. Ning noorte suve tippsündmuseks on telkimisega väljasõit. Kui tavaliselt on mitte-kristlased Eestis kiriku suhtes umbusklikud, siis just laste ja noorte kaudu on tekkinud meil hea side ka lapsevanematega. Ja kuigi neist ei saa kohe pöördunud kristlasi, on ometi üks usalduse sild loodud, mille kaudu Jumal saab jätkuvalt tegutseda.

Jumal on kutsunud meid mitte selleks, et vaid ise rõõmu tunda kristlaseks olemisest ja Jumala lähedusest, vaid et sõnumit Jeesuse päästvast armust ja armastusest teisteni edasi kanda. Meie kirik kannab nime „AGAPE“ – selle Jumala armastuse kandjad ja edasiandjad tahame me jätkuvalt olla, ka siis, kui suur juubel on peetud ja oleme astunud uude sajandisse koguduse ajaloos.


Mälestusi teenimisest Pärnu koguduse noortepastori ja abipastorina aastatel 2001-2011

Maire Latvala

Pärnu metodisti kogudus on minu kogudus olnud mitu aastakümmet. Mäletan seda kogudust sellest ajast, kui mul üldse teadlik mälu on tekkinud, ehk 1980. aastate algusest. Lapsesilmadele paistis koguduses olevat palju eakaid ja ustavaid palvetajaid. Peale on tulnud uusi põlvkondi, ehitatud on uus kirik (mis polegi enam nii uus), kogudus on muutunud väga õppimishimuliseks. Viimastel aastatel on Pärnu Agape koguduse trumbiks olnud ilmselt lastetöö. Mis kõige erilisem selle koguduse juures – soojust ja armastust olen selles koguduses igal ajastul kogenud. Pärnu kogudusse tulla on sama, kui minna koju – kohtan alati palju armastavaid pilke, käepigistusi, kallistusi, sõnu. Tunnen, et olen oodatud.

Maire Latvala koos isaga, diakon Gennadi Ivanoviga.
Maire Latvala koos isaga, diakon Gennadi Ivanoviga.

Mul oli eesõigus kujuneda vaimulikuks just Pärnus. Kogesin Jumala-poolset tõmmet, aga poleks julgenud seda sõnastada, kui Üllas Tankler ei oleks küsimust tõstatanud. Ühelt poolt oli vaimuliku ametisse astumine väljakutse – olin ju vanema põlvkonna silme all siin üles kasvanud, nüüd ühtäkki pidin neile jutlustama. Kuid seda enam võin tänuga öelda, et kõige rohkem läksid mulle südamesse just vanema põlvkonna julgustavad sõnad. Soojusega mäletan ka, kuidas emeriitpastor Laas Helde ikka julgustas mind edasi minema vaimuliku kutses.

Pärnu kogudus on olnud noorte ja algajatega alati väga kannatlik, olen selle eest koguduse vanemale põlvkonnale väga tänulik. Suure armastusega lubati juba 14aastastel tüdrukutel üksi pühapäevast jumalateenistust läbi viia – koos sõnumi ja kõigega. Just see avatus ja sinna juurde kuuluv armastus, kui kõik ei ole ka täiuslik, on ilmselt ühed erilisemad Pärnu metodisti koguduse jooned.

Kui Tartu Ülikoolist sain võrdlemisi teoreetilise hariduse, siis kogudus on andnud palju võimalusi praktikaks. Vaimulikutöö algus Pärnus on mind hiljem suunanud süvendatult edasi õppima hingehoidu ja pereteraapiat.


Kogudus on minu jaoks kodu

Ardi Leerima

Kui ma mõtlen Pärnu metodisti kogudusele, siis on see minu jaoks kogu aeg koos käinud uues AGAPE kirikuhoones. Selle tõttu ma ei kutsu ka lugejaid oma mõtetes tagasi kaugemasse ajalukku. Püüan siinkohal meenutada, kuidas mina olen kogudusetööd näinud viimasel paaril aastakümnel.

Pastor Ardi Leerima
Pastor Ardi Leerima

Kui ma peaksin Pärnu AGAPE kogudust või kogudusehoonet enda jaoks tähendusrikkalt väljendama, siis seostub mulle selle paigaga mõiste „kodu“. Minu jaoks on siin tegemist kodukirikuga ja kodukogudusega. Selle koguduse juures tegin ma oma esimesed sammud Jumala tundmise poole ja selles kirikus on mind Kristuse Ihusse õnnistatud. See tähendab, et ma olen kristlasena kogenud uussündi just Pärnu metodistide teenimise vahendusel. Mitte, et inimesed oleks mind uueks loonud, aga Jumala arm selle koguduse töös on ulatunud minuni. Seda oli ja on imeliselt hea kogeda, kui inimesed ümberringi tõeliselt hoolivad ning sellega koos „koduse“ tunde koguduses loovad. Ei saa salata, et aastate jooksul on olnud minulgi soovi kirikust minnes uks selja tagant kinni panna ja enam mitte järgmisel päeval avada. Ma arvan, et selleks on olnud erinevaid põhjuseid – mõned seotud minuga, mõned ehk õdede ja vendadega, mõned ehk ka trotsist Jumala enda vastu. Ma usun, et see on täiesti normaalne, kui inimestel koguduses tekib mõningast erimeelsust. Ausalt asjale otsa vaadates – juhtub igas peres, igas abielus ja igas kodus aegajalt vaikuse momente või tõmbub keegi teistest eemale vms. Kiriku kui kodu puhul on hea see, et Püha Vaim on meie kõikide üle ja julgustamas meid ka siis, kui me ise ei taha lepitust otsida. Minuga on see kindlasti nii olnud, et Püha Vaim koos koguduseliikmetega on mind paljuski pehmemaks isikuks lihvinud. Ka Õpetussõnade raamatus tuletatakse lugejale meelde, et teine inimene ihub teise konarusi: Õp 27:17.

Eelnevad mõtted toovad mälusoppidest esile ka tõsiseid apsakaid. On olnud päris suuri ja raskeid langemisi sellel ihumiste teekonnal. Ometigi on Jumal koos Pärnu AGAPE kogudusega lubanud mul asuda selle koguduse vaimulikku teenimisse. Küllap on siingi omad seosed koduga, mida ma lapsepõlvest mäletan. Nimelt – meie kodus oli selline kord, et lapsed isale vastu ei hakanud ega targutanud ega püüdnud asju enda jaoks sobilikuks kaubelda. Kodus maksis isa sõna. Kindlasti on selles ka vaimulik võrdlus, kui ma olen nüüdseks Taevase Isa ees ja pisut teistsuguses kodus. Lugeja ehk ühineb minu mõttega, et Jumala – meie Taevase Isa – ees enese alandamine ei ole väga lihtne. Kui aga olla Tema peres ja Tema armas laps, siis ei saa teisiti. Sõnakuulelikkus Isa ees ongi see, mis viimselt määrab meie elude väärtuse ning aitab meil ka kirikus erinevate arvamuste keskel ennast koduselt tunda.

Minu hinnangul mõjutab koduse tunde tekkimist ka asjaolu, et aastate jooksul on koguduse töötempo väliselt justkui kahanenud. Ei ole enam korraldatud suuri üle-eestilisi või ka rahvusvahelisi konverentse. Mäletan oma usuelu algusaastaist, kuidas pidevalt midagi toimus koguduse keskel ja kuidas väljastpoolt tulid õpetajad kohalikku kogudust ette valmistama järgmisteks kuulutustöö programmideks. Sel perioodil olin ma olnud veel liiga vähe aega koguduses, et kõigest osa saada. Kujutan nüüd tagantjärele ette, et mul oleks uue inimesena tekkinud päris tugev ülelaadimine ja hilisem kiire läbipõlemine. Ma ei taha selle juurde ütelda, kas varasem väga aktiivne kogudusetöö oli parem, kui praegune vaiksem ja kodusem – las see jääda Jumala enda hinnata. Mina olen pastorina veendunud, et iga inimene on oma parima osa Jumala ette asetanud ja kogudusel on olnud lihtsalt pisut erineva aktiivsusega kümnendid.

Teatavat perioodilisust olen kogenud veel kogudusetöö väiksemates harudes. Suhteliselt raske on seda inimlikult hinnata, miks Jumal mingil ajal mõnda töövaldkonda rohkem õnnistab ja miks seesama töövaldkond mõne aasta pärast võib väga tagasihoidlikuks kujuneda. Ühe põhjusena võib päris julgelt ütelda, et Pärnu metodisti kogudus on aastate jooksul päris paljusid töötegijaid ette valmistanud uuteks teenimisülesanneteks. Nii mõnigi aktiivne koguduse liige on Pärnust eluga edasi liikunud ja leidnud oma koha uues paigas. Ma ei arva, et sellest on Pärnu koguduse nõrgemaks jäänud ja teenimistöö vähem õnnistatud saanud. Mu arvates on siin jällegi üks paralleel koduga, kus lapsed kasvavad suureks ja kolivad ema-isa varju alt iseseisvale elule.

Kuhu AGAPE kogudus 100. juubelist edasi liigub? Millel on koguduse teravik järgmiseks kümnendiks? Viimased paar aastat on kogu maailmale kätte näidanud, et väga suuri plaane pikaks ajaks ei ole ehk arukas teha. Vähemasti mitte väga kindlalt välja hõigata, et kolme, viie või kaheksa aasta pärast teeme seda, teist või kolmandat asja. Mina õppisin sel aastal ühel koguduseliikme matusepäeval armsalt õelt väga lihtsa fraasi, mida kasutada oma plaanide tegemisel. See fraas on järgmine: „Kui Jumal lubab“.

Ma olen veendunud, et Jumala arm on olnud Pärnu metodisti koguduse üle eelnevad 100 aastat, aga kui kauaks ja millist tööd Jumal selles koguduses kellelgi lubab teha, see oleneb kõige rohkem ikka sellest, kui sõnakuulelikud me tema ees oleme. Ma soovin üle kõige, et AGAPE kogudusel oleks jätkuvalt kõrva kuulmiseks ning Jumala kõnetuse ära tundmiseks. Hoidku Jumal ise meid selle eest, et Jeesuse sõnad ei kehtiks Pärnu metodistide tegevuste hindamisel: „Silmad teil on, aga te ei näe, ja kõrvad teil on, aga te ei kuule.“ (Mk 8:18)

Soovin rohket Jumala armu praegustele ja tulevastele Pärnu metodistidele!


Aastatel 1921-1925 käidi koos majas, mis asus Karja tänava ja Possieti tänava nurgal.
Aastatel 1921-1925 käidi koos majas, mis asus Karja tänava ja Possieti tänava nurgal.
Aastatel 1925-1930 kasutas kogudus maja, mis asus Suur-Veski tänava ja Liiva tänava nurgal
Aastatel 1925-1930 kasutas kogudus maja, mis asus Suur-Veski tänava ja Liiva tänava nurgal
 1930–1940 asus kogudus aadressil Riia mnt 14. Kolmas koht oli juba peaaegu oma, kuid juriidiliselt kuulus see eraisikule.
1930–1940 asus kogudus aadressil Riia mnt 14. Kolmas koht oli juba peaaegu oma, kuid juriidiliselt kuulus see eraisikule.
1940–1947 metodistide palvela natsionaliseeriti, koos käidi Saalemi Evangeeliumi Kristlaste palvelas, Suur-Posti 18a.
1940–1947 metodistide palvela natsionaliseeriti, koos käidi Saalemi Evangeeliumi Kristlaste palvelas, Suur-Posti 18a.
1947–1995 olime Adventkoguduse allüürnikeks, aadressiga Karja 3.
1947–1995 olime Adventkoguduse allüürnikeks, aadressiga Karja 3.
AGAPE kirik
AGAPE Kirik

[1] Reeküla kirik õnnistati alles 20.10.1935 (KK, nr 12, 1935, 179) ja Tõlluste (endine Püha) palvela 9.12.1928 (KK, nr 4, 1929, 59).
[2] Puskay, Jaan. „Mõnda üksikkoguduste ajaloost“. – Kristlik Kaitsja, nr 8/9, 1933, 130.
[3] Kuum, Aleksander. „Kaks erilist jõuluööd minu elus“. – Kristlik Kaitsja, nr 12, 1939, 170.
[4] RA, ERA.14.11.1046, 2. Viljandi-Pärnu Rahukogu registreerimise akt Eestimaa Piiskopliku Methodisti koguduse registreerimise asjus.
[5] Ibid., 1.
[6] Ibid., 14.
[7] RA, ERA.14.11.1047, 2. Viljandi-Pärnu Rahukogu registreerimise akt Eestimaa Piiskopliku Methodisti koguduse Pärnu osakonna registreerimise üle.
[8] RA, ERA.14.11.1047, 25. Ibid.

Märgusõnad:

Veel rubriigis Koguduse elu

Pühapäevakool 1924 Suur Pärnu mnt 19

Tallinna kogudus 100

3. märtsil 2022 tähistas EMK Tallinna kogudus oma saja-aastast juubelit. Toomas Pajusoo
Placeholder

Aseri koguduse ajaleht

Perioodil, kui viiruse leviku tõttu kogudustes kokkusaamisi korraldada ei saanud, püüdsid kogudused
Mine asukohta Üles