Mida uut on kirjutada surmast ja ülestõusmisest? Sellest igal aastal tähistatavast Kiriku tähtsa(ima)st sündmusest, ristiinimese lootusest. Sellest iga-aastasest kevadisest puhkemisest, suvisest õilmitsemisest, sügisesest viljakandmisest, talvisest peidus olemisest. Uinunud olekust ärkamises ja tärkamises. Kõik see lugu ju ammu imeks pandud, üles tähendatud, läbi loetud, kuulutatud ja jut(l)ustatud. Igal aastal rõõmsalt tähistatud ja ütlemata tänulikud oldud.
Rääkimatagi, iseenesestmõistetavalt, sellega seonduvalt, usust armuks ja hukatusest pääsemiseks.
Selge see, et virgumiseks, üles tõusmiseks või üles tõstmiseks peab esmalt alla või maha langema, kukkuma, pudenema, vajuma.
Selge on ka see, et idanemiseks, võrsumiseks, juurdumiseks, kasvamiseks on tarvis mõningast aega.
Looduses on loomulik seemnekese püüd sirutuda valguse poole. Sirguda, kasvada, vilja kanda ning viljast loobuda. Tarvitamata vili küpseb üle, variseb, läheb mädanemagi ja peab põrmu peal istuma, enne kui vihm ja veed ta mulla alla vajutavad. Üsna hea tükk aega peab mullas, põrmus maas olema, enne kui midagi uut taas idanema hakkab. Olenevalt sordist, tüübist või tõust. Kestad langevad ümbert ära, jäävad maha, sisimast trügib idu välja, valguse poole. Põrmust välja. Üles!
Ülejäägist, nii kasutatud kui kasutamata viljast, saab kompost, pinnas uuele taimehakatisele. Ringlus.
See valguse poole virgumise võime, ülespoole sirutumise sund, kasvamine läbi mingisuguse sügaviku – meie maal tavaliselt pinnasest, aga ka ookeanivetest ja mujalt ’põhjast’ või ’küljest’, kuhu kinnituda annab – kas see ongi ülestõusmise sarnasus? See tõmme ja tung taeva poole. Üles Tõmbaja ja Igavese Elu Andja poole.
Ja see surma sarnasus. Surma moodi olemine. See nagu pidevalt tühjaks või eimillekski saamine, ühtelugu ära andmine, tühjenemine või tühjendamine.
Vilja kandmine ja ära andmine. Loobumine ühest ja teisest. Olla ohver. Meelepärane ohver. Saada, nagu Issand, murtud leivaks ja väljavalatud veiniks. Saada eluhakatuseks või väetiseks. Toiduks kellegi jaoks.
Aga see ju ongi see teenimise lugu!
Lammaste toitmise ja näljaste-januste söötmise-jootmise ja jalgade pesemise ja alastiolijate riietamise ning haigete oma kulu ja kirjadega ravimise lugu.
Kummaline ja imeline ühtaegu – murtud leib ja väljavalatud vein on korraga nii surm kui ülestõusmine …
Ent kuidagi peab see üleliigne tuhaks ja põrmuks saama; miskit moodi ära põlema või ära surema ja alles siis on lootust taas elule virguda.
Seesama põrm ja tuhk rammuks.
Mitu korda peab põrmuks saama või põrmus olema?
Surema ja vilja kandma.
Saab maine mullaks ja vaimne kullaks.
Valmib vili ühe kannatusest teisele roaks.
Ja teise viljast sööb jälle keegi kolmas.
Seesama ringlus.
Kuni aeg täis saab.
Hea, et Ta on Elav Vaim. Hea Hingus.
Hingus, mis põrmule elu oskab anda.
Foto: Pexels.com
