25. aprillil toimus ajakirja Koduteel veebinar, mis keskendus evangelismi teemale. Palusime veebinaril osalejal Kaire Lotamõisal jagada oma muljeid veebinarist.
Mul oli hea meel, et üle pika aja sain osa võtta evangelismiteemalisest seminarist/veebinarist. Mulle tundub, et evangelism, nii oluline osa kristlaste elust, on võrreldes muude teemadega veidi tahaplaanile jäänud. Kaks peakõnelejat tõid näiteid enda elust ja kogemustest ning nad tunnistasid, et ehkki nendel on imelisi tunnistusi evangeeliumi kuulutamisest, näevad nad siiski kristlaste hulgas väga vähe teadlikku evangeeliumi kuulutamist. Evangelist tundub veidi aktivistist müügiinimesena ja kes meist pole kuulnud kommentaari: „Mulle ei meeldi, kui mulle tullakse usku peale suruma!“. Iga viisakas inimene tõmbub selle peale tagasi ja mõtleb, et olgu, ma räägin usust siis, kui minult seda küsitakse. Meie kultuuris ja arusaamades on tänavaevangelism oma aja ära elanud ja tundub olevat n-ö Jehoova tunnistajate või mormoonide töövahend. Samas, igaüks meist on näinud ostukeskustes LHV või internetiteenuste müügimehi inimesi kõnetamas. Kas te aga teadsite, et nende kaudu saavad need ettevõtted kõige rohkem uusi kliente?!
Veebinari rühmatöös tõid mitmed inimesed välja, et nad usuvad eeskujusse, oma eluga kuulutamisesse. Paraku võtab see kõige rohkem aega – inimene usub sinu sõnumit siis, kui ta näeb seda sinu elus. Taavet Taimla tõi näiteid, kui palju erinevaid võimalusi on meil evangeeliumi kuulutamiseks: sõpruse-, tänava-, väe-, koosoleku-, internetievangelism, raamatud, sotsiaaltöö, raadiosaated jne. Kas me kasutame neid võimalusi? Aga päriselt?
Ma otsustasin enne ülestõusmispühi, et nädala jooksul iga päev räägin kellegagi Jumalast või pakun, et palvetan tema eest. Ma kukkusin läbi, ei õnnestunud. Lohutasin ennast, et oligi vist liiga suur eesmärk. Siis kuulsin, kuidas Joel Reinaru rääkis, et loomulikult räägib ta iga päev inimestele evangeeliumi. Ja ma näen, et sellel on viljad, otseses mõttes imed ja tunnustähed. Ja selline üleloomulik elu on meie endi valik, kas me julgeme, otsustame?!
Ma usun, et peaksime järjekindlalt kirikutes õpetama, et evangelism pole üksikute kutsumus, vaid see on igaühe osa Jumala riigi töös. Evangelism peab käima käsikäes jüngerdamisega, see vajab koostööd ja tuge teistelt kristlastelt. Ja nagu eelnevalt mainitud, siis võimalusi Jumalast rääkida on väga erinevaid, tuleb leida endale sobiv viis, olla tundlik Pühale Vaimule ja Jumal saab sinu kaudu teha imelisi asju, kui sa lubad!
