Tõenäoliselt on „armastus“ kõige enam kasutatud sõna üldse. Sellega iseloomustatakse suhteid mehe ja naise vahel, vanema ja lapse vahel, sõprade vahel; aga väljendatakse ka soosingut või meeldimist. Näiteks looduse vastu, kunsti vastu, keegi armastab oma tööd või armastatakse isamaad. Näib siis, et sõna kasutusala on lai ja piiritletud ei ole objektidki, kelle või mille suhtes armastust üles näidatakse. Loe edasi
Ta võis sel hommikul üles tõustes tunda külma higi oma otsaesisel. Viimaste päevade emotsionaalsed läbielamised olid jätnud oma jälje. Nüüd tuli see kõik uuesti meelde.
Markuse evangeelium 16:6-7: „Ärge kartke! Te otsite ristilöödud Jeesust, Naatsaretlast. Ta on üles äratatud, teda ei ole siin. Kuid minge ütelge tema jüngritele ja Peetrusele: Ta läheb teie eele Galileasse. Seal te saate teda näha, nõnda nagu ta teile ütles.” Aamen!
Peetrus oli Jeesuse 12 jüngri hulgas alati liidri rollis. Viimase nädala sündmuste keskel Jeesuse arreteerimisel astus ta oma õpetaja kaitseks välja, lüües mõõgaga ülempreestri sulase kõrva maha. Ta arvas, et Jumala Poeg vajab tema kaitset ja mõõka! Aga ta eksis. Issandal ei olnud sellist abi vaja. Jeesusel tuli teisele inimesele põhjustatud valu ja kannatus heastada, parandades ülempreestri sulase kõrva.
Kui Jeesus ütles: „Teie kõik taganete minust, sest kirjutatud on: Ma löön karjast, ja lambad pillutatakse laiali“ oli tema vastanud: „Kui ka kõik taganevad, siis mina küll mitte!” mispeale Jeesus ütles: „Tõesti, ma ütlen sulle, täna, selsamal ööl, enne kui kukk kaks korda laulab, salgad sina mu kolm korda ära.” Tema aga vastas kindlalt: „Kui ma ka peaksin koos sinuga surema, mina ei salga sind mitte!” (Markuse 14:27-31). Loe edasi
Tekst: Luuka evangeelium, 2:(1-20) 13, 14. Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!”
Aastaid tagasi, ühel jõulukuul, kui meie lapsed olid alles väikesed, otsustasime minna koduküla inimestele jõulurahu soovima.
Olime viiekesi – abikaasa ja mina, koos meie tütre ja kahe pojaga. Oli detsembrikuine õhtupoolik ja õrn päiksekuma läbi õhulise pilvekihi hakkas juba taamalasuvale metsapiirile lähenema. Astusime mööda sissetallatud teerada, lumi jalge all krudisemas. Vanemal pojal plastikust „Salvo” kelk koos toidupakkide ja väikeste kingitustega nööripidi järel.
Jõudnud esimese talu ukse taha, süütasime küünla, koputasime uksele ja kui imestunud perenaine tuli ust avama, laulsime üheskoos jõululaulu ning soovisime perele jõulurahu.
Heldinud pilgu ja sooja südamega kutsuti meid tuppa, kuid kauaks ei võinud peatuma jääda, sest kõik talud oli vaja läbi käia ja kõigile jõulutervitus edasi anda.
See väike armastusetegu avas inimeste südamed ja lõi usaldussilla me vahele.
Maailm meie ümber on pingeline ja rahutu. Samal ajal inimesed otsivad rahu. Paraku ei ole see ilma armastava Jumalata leitav. Pea iga päev kuuleme meedia vahendusel sõjasõnumeid ja teateid uutest puhkenud sõjakolletest.
Lähis-Idas, Süürias ja Iraagis valitsev sõjaolukord ja terror on ähvardavalt pikale veninud. Iisraelis jätkuvad pinged araablaste ja juutide kogukondade vahel. Iisraeliga seonduv on aegade tähis sellele maailmale.
Jumal kutsub oma prohvetite läbi meid üles paluma rahu Iisraelile ja Jeruusalemmale – Suure Kuninga linnale! Nende rahust sõltub ka meie rahu.
Tuleb olla väga tänulik Issandale rahu eest meie armsal kodumaal ja palvetada meie rahva juhtide eest, et õigus ja õiglus valitseks maal.
On palju rahutust ja depressiooni, mille all inimesed kannatavad. Vaja on sisemist rahu. Tänapäeva ühiskonnas valitseb töö- ja rahapuudus, veelgi enam aga armastuse ja läheduse puudus. Inimesed elavad üksteise kõrval, kuid tunnevad end ikkagi üksikutena.
Vana jõululaul algab sõnadega: „Neil karjastel väljal vist mure on käes…”. Mis siis oli karjaste mure? Puudus lootus elule parema tuleviku nimel. Nad olid madalaima sotsiaalse staatusega inimesed tol ajal, keda peeti religioosselt ebapuhtaiks.
Tänapäeval võib kohata inimesi, kes on jäänud ilma tööst, võib olla ka kodust ning elatuvad sellest, mida teised ära viskavad. Jeesus oli ja on ka täna selliste inimeste lootus. Kristuse sünniga näitas Jumal, et midagi uut oli tekkinud – inimmaailmas oli toimunud läbimurre.
Jeesus kohtas oma maise teenistuse ajal sageli vaeseid, haigeid ning madala moraaliga inimesi, kes olid hüljatud ja põlatud. Ta teenis neid, parandades kõiki haiged ja ajades välja kurje vaime, kutsus meeleparandusele ja kuulutas Jumala Kuningriigi tulekut. Ta andis inimestele lootust, täites nende südamed rahu ja rõõmuga. Karjased olid esimesed, keda inglid külastasid ja kes olid kutsutud tulema ning nägema vastsündinud Päästjat.
Jumal üllatab meid sageli, kui Ta valib väga tavalised inimesed täitma Temale olulisi ülesandeid.
– Kui Jumal valis Iisraelile uut kuningat, siis Ta valik langes Taavetile, kes oli lihtne lambakarjus ja pere kõige noorem. Isegi isa ei vaevunud Taavetit töö juurest ära kutsuma, kui ta vendade seast Iisraelile kuningat valiti.
– Jumal valis Sauluse, kes oli suur kristlaste tagakiusaja, et muuta ta elu ja viia tema kaudu päästesõnum paganatele.
Nende näidete põhjal võiks arvata nagu astuks Jumal vahel oma rajalt kõrvale. Ta kasutas karjaseid, et nende kaudu kuulutada sündinud Messiast oma rahvale. Võib ju tunduda, et nad on ebasobivad kandidaadid Kristuse evangeeliumi kuulutamiseks. Ent Jumalale meeldivad lihtsad inimesed.
Vahel võib meile endilegi tunduda, et me ei ole sobivad ühe või teise ülesande täitmiseks, mida Jumal on kutsunud tegema ning me tõrgume seda vastu võtmast. Jumal aga ei ootagi meie enda võimekust, vaid kui me Talle kuuletume, siis Ta kvalifitseerib selleks meid ise. Jumal kutsub meid oma töösse, kuhu õnnestumine ja kordaminek on juba sisse kirjutatud. Ta taastab inimelu, andes sellele uue ja kõrgema väärtuse. Jeesus sündis laudas, väikeses Petlemma linnas, kaugel ideaalsetest tingimustest või tänapäeva „euronõuetest”.
Sädelevatel jõulukaartidel ja kauni kujundusega sakraalse sisuga piltidel võime näha, kuidas Maarja ja Joosep vaatavad heldinult oma sõimes magavat lapsukest.
See võib tekitada sooja ja pisut nostalgilise tunde, kuid on põhjust arvata, et Jeesuse sünd oli Maarja ja Joosepi jaoks kaugel meeldivast, hubasest olemisest. Teekond oli olnud raske ja väsitav. Kuna majas polnud kohta, pidid nad leppima laudaga, mis haises loomahigi ja sõnniku järele. Vastsündinud lapsukesele aga leiti koht loomasõimes.
See olukirjeldus on kui vaimulik võrdpilt sellest, mida meil, pattulangenud inimestel, on võimalik Jumalale pakkuda. Me tuleme Jumala juurde oma musta mineviku, rikutud elu, murtuse, süü ja häbiga. Kuid sellepärast Ta siia meie juurde tuligi, et päästa meid sellest olukorrast ning tuua esile muutus. Ta vabastab inimese patust ja kurjusest ning annab andestuse ja lepituse taevase Isaga. Veel enamgi – enne ristisurma ütles Jeesus oma järgijatele: Ma lähen teile taevaseid eluasemeid valmistama, et võtta teid kaasa, et teiegi oleksite seal, kus mina olen. Kui me kord igavikku jõuame, võtab Tema meid vastu oma kuninglikesse kodadesse.
Kogu selle tehingu võtmeks on Jumala armastus (Jh 3:16).
Juudi traditsiooni ja tava kohaselt, kui meenutatakse mingit olulist sündmust, tehakse seda igakord uuesti läbi elades.
Nii näiteks lehtmajadepühal Iisraelis ehitatakse palmiokstest varjualused ja elatakse nendes nädal aega, meenutamaks Egiptuse orjuse alt vabanemist ja sellele järgnenud kõrberännakut, kus elati telkides. Kristlikus traditsioonis tähistame sarnaselt Kristuse sündi ja Tema tulekut siia maailma. Täna aga elame juba Kristuse taastulemise ootuses.
On saanud heaks tavaks, et jõuluõhtul kogunevad pered koju. Sageli tullakse kokku vanemate või vanavanemate juurde, käiakse ühiselt kirikus, kaetakse lauad paremate toitudega, jagatakse kingitusi ning tuntakse rõõmu üksteise lähedusest ja jõuluhardusest.
Koos viibides mõtelgem, et sel imelisel jõuluööl, kui Kristus sündis, lahkus Ta oma taevase Isa juurest. Ta jättis maha kogu taevase au ja sündis inimlapsena siia maailma, mis oli patu poolt rikutud – täis valu ja ahastust, kurjust ning vägivalda, et kinkida meile elu ja seda ülirohkelt. Ta tegi seda meie pärast!
Palvetagem: Meie Isa, kes Sa oled taevas, tänu Sulle, et Sa oled saatnud meile oma Poja, Jeesuse Kristuse, kes on tõotatud Messias, et juhatada meid päästeteele ja õpetada meid käima tões. Ole meile eluks siin maa peal ja ka kord igavikus, kui see maailm kaob, et meie oleksime nüüd ja igavesti koos Sinuga. Tänu Sulle, et Sa tood rahu meie südameisse ja annad lootust tulevikuks. Seepärast palume, puhasta meie südamed ja pühitse meie elu, et me oleksime valmis Sinuga kohtuma, kui Sina tuled. Tule, Issand Jeesus, tule! Aamen.
Pastor Hans Lahi
Rakvere ja Sakussaare kogudus
Oktoobris peetaval lõikustänupühal on sobilik meenutada eesti vanasõna: „Mida külvad kevadel, seda lõikad sügisel.“ Kui põllumees on hooletu ja jätab osa seemet kevadel külvamata, siis pole sügisel suurt saaki oodata. Sama printsiip kehtib ka vaimulikus elus.
Apostel Paulus on jäädvustanud meile külvi- ja lõikuseseaduse: „Aga see on nii: kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti“ (2Kr 9:6). Veel ütleb ta kirjas galaatlastele: „Ärge eksige: Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab. Kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab lihalikust loomusest kaduvust, kes aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust igavest elu“ (Gl 6:7-8).
Vaimulik külv pole alati kerge ülesanne, see võib vahel kaasa tuua pisaraid ja valu, aga see-eest lõpptulemus on võrratu, kui saame näha oma vaeva vilja. Siis saame rõõmustada üheskoos psalmi autoriga: „Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega. Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke“ (Ps 126:5-6). Loe edasi
Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.“ Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad; sest veel ei olnud Vaimu, kuna Jeesus ei olnud veel kirgastatud. Jh 7:37-39
Tänu Jumalale, tema on ustav ja see tõotus on täidetud.
Mis võiks olla põhiline, mida Püha Vaim meile teeb? Pauluse kirjas korintlastele räägitakse palju Vaimu suurtest ja ülevatest andidest ning mõned arvavad, et see ongi põhiline Püha Vaimu tegu. Paulus kiidab Jumalat nende andide eest, õhutab usklikke taotlema Vaimu ande, eriti neist suuremaid. Aga samas teeb ta pikalt ja rõhutades selgeks: peamine ei ole Vaimu andide suurus; mitte igaüks ei jaksa suuri kanda. Peamine, esimene ja viimne and on, et Jumala Vaim annab meile olla Issanda omad ja olla temaga – Jumalaga ühendav.
Ja Maarja ütles: „Mu hing ülistab Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast, sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale. Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, sest mulle on suuri asju teinud Vägev, ja püha on tema nimi ja tema halastus kestab põlvest põlveni neile, kes teda kardavad. Ta on näidanud oma käsivarre kangust, ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt. Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke, näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt. Ta on võtnud oma hooleks oma sulase Iisraeli, pidades meeles oma halastust, nõnda nagu ta on rääkinud meie vanematele, Aabrahamile ja tema järglastele igavesti.” Lk 1:46-55.
Kristuse sünd tähendab meie jaoks, et miski pole liiga väike ega liiga kättesaamatu Jumala jaoks. Miski pole nii väike, et Jumal ei saaks sellest teha midagi suurt. Miski pole nii võimatu, et Jumal ei saaks selle kaudu luua midagi ilusat. Miski pole nii lootusetu, et Jumal ei saaks selle kaudu luua midagi võrratut ja kaunist. Midagi sellist on kolme iidse kiituslaulu sõnades. Loe edasi