Kallid õed ja vennad! Valisin oma tänase jutluse aluseks meie kirikuisa John Wesley jutluse „Peaaegu kristlane“, mille ta pidas 1741. aasta suvel Oxfordi ülikoolis. Taolise valiku tegemise põhjus on äärmiselt isiklikku laadi, aidates mulle endale jätkuvalt meelde tuletada Uue Testamendi keskset sõnumit, et patust pääsemise võti on usulisel kogemusel, usul Kristusesse, ega põhine inimlikul pingutusel ja saavutustel.
Apostlite tegude raamatu 26:28 ütleb kuningas Agrippa, olles ära kuulanud vangistatud Pauluse kaitsekõne, järgmise lause: „Pisut veel, ja sa veenad mu koguni kristlaseks!“
Kui palju on olnud neid, keda kristluse leviku algusaegadest peale on veendud „peaaegu kristlaseks“. Ja ometi, ainult nii kaugele minnes ja mitte enam pole meil mingit abi Jumala ees. Peaaegu kristlaseks olles ei ole meil mingit abi Jumala ees. Seetõttu on lausa eluliselt tähtis teada, mida tähendab olla peaaegu kristlane ja mida tähendab olla täielikult kristlane ja kust jookseb see piir.
Räägime esmalt peaaegu kristlasest ja olgu etteruttavalt öeldud, et ka peaaegu kristlaseks olemine eeldab inimeselt päris korralikku pingutamist. Alustuseks tähendab peaaegu kristlaseks olemine ausust selles mõttes, nagu ilmalik maailm seda mõistab. See tähendab et oleme üksteise suhtes õiglased, ei varasta, ei peta, ei kasuta ära oma positsiooni. Peaaegu kristlaseks olemine tähendab elamist ja käitumist jumalakartuse näoga, teisisõnu olemist kristlane väliselt ja seda 24/7. Seepärast ei tee peaaegu kristlane midagi, mis oleks vastuolus Pühakirjaga. Ta ei võta asjata suhu Jumala nime, ta õnnistab teisi, tema „jah“ on „jah“ ja „ei“ on „ei“. Ta ei riku hingamispäeva ega lase ka teistel enda hingamispäeva rikkuda, isegi mitte abivajajatel.
Peaaegu kristlane mitte üksnes ei väldi abielurikkumist ja ebapuhtust, vaid ta väldib ka iga sõna või pilku, mis võiks teda sellele teele kallutada. Mõistetavalt hoidub ta alkoholist, lõbutsemisest, meelemürkidest, tülist ja riiust ning proovib elada igati rahus teiste inimestega.
Peaaegu kristlane on valmis vaeva nägema ja isegi kannatama, et teisi aidata. Ta kasutab igal võimalusel armuvahendeid, käib regulaarselt pühakojas, võtab osa armulauast ja kunagi ei tee neid tegevusi kerglaselt. Iga tema samm või eluviis kõneleb ükspäinis seda keelt, et „Jumal, ole mulle patusele armuline“.
Ja viimaks see, mis annab kogu eelnevale tähenduse – peaaegu kristlane on oma tegemistes siiras. Ta usub seda, mida ta teeb. Tema välised teod saavad alguse sisemise usu põhimõtetest. Sest kui ta poleks siiras kõike seda eespool loetletut tehes, oleks ta üksnes silmakirjalik inimesega ja ei enamat. Aga ei, tema soovib teenida Jumalat, teha tema tahtmist, olla Jumalale igati meelepärane.
Ja ometi, olles kõike seda, elades väliselt laitmatut jumalakartlikku elu, suudab see inimene saada heal juhul peaaegu kristlaseks, aga mitte enamat. Samas peaaegu kristlaseks olles ei ole meil mingit abi Jumala ees. Mida on siis vaja, et saada täielikuks kristlaseks? Mis on siis see südamehoiak, need teod või mõtted, mis peaaegu kristlasel puudu jäävad?
Vastuse sellele leiame Pühakirjast. Vastuse otsimisel ei saa me kuidagi mööda minna ka John Wesley enda elust ja ühest pöördelisest sündmusest. Elas ju meie kirikuisa John Wesley tema oma sõnade järgi just täpselt sellist elu, nagu eelnevalt juttu oli. Oma tegevuses püüdles ta kõigiti täiuslikkuse poole. Ta jutlustas, teenis teisi, kasutas kõiki armuvahendeid. Tema püüdlused ja teod olid siirad ning kantud heast eesmärgist.
Ja ometi! Ometi kõik muutus John Wesley jaoks tol mälestusväärsel 24. mai õhtul aastal 1738, seega 3 aastat enne jutluse „Peaaegu kristlane“ pidamist. See oli sündmus, mida täna tunneme Aldersgate’i kogemuse nime all. Tol õhtul Londoni kesklinnas, Aldersgate’i tänaval toimunud osadusgrupi kogunemisel, millest võttis osa ka John Wesley, loeti ette Martin Lutheri eessõna „Pauluse kirjale roomlastele“. Etteloetud tekst rääkis Jumala imelisest tööst nende inimeste südames, kes olid pannud oma usu ja lootuse Kristuse, ükspäinis Kristuse peale. Seda teksti kuuldes täitus ühtäkki John Wesley süda imelise soojusega. Korraga ta mõistis ja tunnetas, vahest esimest korda nii kindlalt, et ainult Kristuse peale oma lootust pannes saame me vabaks patust. Inimlikud teod siin ei loe.
Ainus pääsetee patust on usk Kristusesse. Sel hetkel sai John Wesley vaimus kinnituse, et Kristus on ära võtnud ja ära võitnud kõikide patud – ka tema patud ning päästnud ta patu ja surma seadusest. John Wesley, kes oli alati uskunud Jumalat oma peaga, tunnetas lõpuks oma Lunastaja ära ka oma südamega.
Just see, oma lootuse panemine üksnes Kristuse, oma Lunastaja peale, ongi see veelahe täieliku kristlase ja peaaegu kristlase vahel. Mitte meie imelised teod või eksimatult elatud elu, vaid usu ja lootuse panek üksnes Kristuse peale. Kelle või mille peale, armas õde ja vend, olen mina või oled sina pannud täna oma lootuse?
Täielikuks kristlaseks olemise nurgakiviks on Jumala armastamine. Jeesus ise ütleb, et suurim käsk on – „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!“ (Mt 22:37). Just selline armastamine haarab täieliku kristlase südame jäädavalt ja täidab tema hinge. Mõelda vaid, milline võib olla see tunne, kui süda, hing ja mõistus on täidetud armastusega Jumala vastu!
Tõepoolest – sel hetkel õhkab meie hing üksnes Jumala järele, oma Päästja järele, oma Issanda järele. Mida muud võiks me veel siis igatseda, kui mitte lähedast ühendust Jumalaga? Sellest hetkest alates ei paelu meid enam see maailm või maised asjad, sest Jumalaga täidetud inimese jaoks on see maailm temale risti löödud ja tema maailmale. Ta on risti löödud lihahimule ja silmahimule ja elukõrkusele. Siis on ta on surnud igasugusele kõrkusele, sest armastus ei hoople. Kes elab armastuses, elab Jumalas ja Jumal elab temas ning ta on enda silmis väiksem kui mitte miski. Mida ta elab, seda ta elab ükspäinis Jumalale.
Täielikuks kristlaseks olemine eeldab meilt veel üht asja, ja nimelt – „Armasta oma ligimest nagu iseennast.“ (Mt 22:39). Ligimeseks on meie jaoks iga inimene siin maailmas. Mitte ainult meie sõbrad, vaid ka meie vaenlased – ka Jumala vaenlased. Kristus tuli meie kõikide pärast. Kristus suri meie kõikide pärast. Ja Kristus äratati ka surnuist üles meie kõikide pärast.
See on see armastus, mille Kristus jättis meile ja mille kohta on Paulus kirjutanud imelisi ridu oma kirjas korintlastele (1Kr 13). Armastus on pika meelega. Armastus hellitab. Armastus ei ole kade, vaid ta rõõmustab teistega. Armastus ei otsi omakasu, vaid ta tahab teha teistele head. Ta loodab kõike, ta talub kõike, ta ei hääbu kunagi.
Veel üks asi, mis on küll kätketud eelpool loetletusse, ent mida tasuks siiski eraldi välja tuua. On see ju alus täielikuks kristlaseks olemisele, alus kõigele, isegi usule. Johannes kirjutab sellest nii: „Igaüks, kes usub, et Jeesus on Kristus, on Jumalast sündinud.“ (1Jh 5:1). Johannese evangeeliumist loeme: „… kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.“ (Jh 1:12). Veel kord Johannese kirjast: „ Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk.“ (1Jh 5:4). Nagu Jeesus ise ütleb, et kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu. (Jh 3:36; 5:24).
Tasub aga meeles pidada, et usk, mis ei too esile meeleparandust ega armastust, ei ole see tõeline ja elav usk, mille kohta äsjased kirjakohad käisid. Usk, mis ei too kaasa meeleparandust ja armastust, on surnud usk. Sest ka kurjad vaimud usuvad Kristust ja kõike seda, mis Kristusega seotud ning mis kirjas Vanas ja Uues Testamendis. Aga vaatamata usule, jäävad nad oma neetud seisundisse, kuna neil puudub tõeline kristlik usk. Usk peab tooma kaasa meeleparanduse.
Seega tõeline kristlik usk ei eelda üksnes seda, et me usume Pühakirja, vaid ka seda, et meil on kindel usk ja veendumus ja kindlustunne, et inimene päästetakse üksnes Kristuse läbi igavesest hukatusest. Üksnes tänu Kristuse lunastustööle on sinu ja minu patud andeks antud ning meid on lepitatud Jumalaga.
Selle tulemuseks on armastav süda, mis on kuulekas Jumala tahtele. Süda, mis on täidetud armastusega Jumala ja kõigi inimeste vastu; armastusega, mis on valmis teisi teenima; armastusega, mis kiitleb Jumalas; armastusega, mis teeb Jumalale meelepäraseid tegusid. Selline inimene on täielikult kristlane.
Kallis õde ja vend, minu palve on, et me mõtleksime, kelle või mille peale oleme täna oma lootuse pannud? Kelle hulka meie täna kuulume? Tõenäoliselt me kogeme, et me ei suuda iga päev tõusta isegi peaaegu kristlase tasemele, enamast rääkimata. Aga Jumal on meile andnud aega, tema käes ei ole midagi võimatut. Nüüd ja praegu ei ole veel hilja kummardada palves Jumala ette, et ta täidaks meie südamed oma armastusega, sellise armastusega, nagu eelpool juttu oli. Et me saaksime südamesse kindla teadmise ja usu, et üksnes Kristusele oma lootust pannes saame me vabaks patust ja läheme surmast elusse.
