Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Märgusõna

John Wesley

Kas meil on õigus keelata?

Üks meie koguduseliige küsis valimiste eel: „olen segaduses: kas peaksin valima kristlase, kes ei käitu kristlase moodi, või lihtsalt hea inimese?“ teisisõnu: kas valin väidetavalt „omade sekka kuuluva“ inimese või valin nii-öelda „võõra“, kes tundub minu jaoks moraalses mõttes usaldusväärsemana?

Omade ja võõraste küsimus on suur ja tõsine küsimus. Sellele toetub enamik meie hoiakuid, hinnanguid, mõtteid, aga sageli ka meie konkreetne käitumine, näiteks äsjaste valimiste puhul.

Loen jutluse aluseks Mk 9:3839: „Johannes lausus talle: „Õpetaja, me nägime üht meest sinu nimel kurje vaime välja ajamas ja me püüdsime teda keelata, sest ta ei käi koos meiega.“ aga Jeesus ütles: „Ärge keelake teda, sest ükski, kes teeb minu nimel vägeva teo, ei saa järgmisel hetkel rääkida minust halvasti.“

Loe edasi

Saatana sepitsused

John Wesley jutlustekogu põhjal (jutlus 42)

Kuna oleme Jumala rahvas, peaks meil kõigil sellist pealkirja lugedes tekkima õigustatud küsimus: „Mis peaks meil, kristlastel, olema asja saatana sepitsustega?“

Ometi, elades siin maailmas, näeme, kui väga on hingevaenlasest mõjutatud elu meie ümber, veelgi enam – meie sees.

„Ah, mis sa loed ja ülistad saatana tegusid!“ kuulen tihti oma naist ütlevat, kui olen talle ette lugenud järjekordse uudise pealkirja. Negatiivne müüb! Samas on see elu meie ümber ja sedakaudu ka meie mõtetes. Meie ümber on väga palju head, aga ka kurjust. See viimane on saatana sepitsuste vili. John Wesley oma 42. jutluses keskendub aga ühele spetsiifilisele valdkonnale nendest. See valdkond on tihedalt seotud meie, usuinimestega, et meid maha kiskuda. Nimelt on saatan võtnud eesmärgiks kasutada Pühakirja, et selle algset mõtet moonutades panna Jumala sõna enese vastu rääkima.

On teada mõnekümne aasta tagune lugu, kus tänaseks tuntud ja lugupeetud muusik ei saanud/jõudnud käia ettenähtud fagotitundides. Kui saabus kevad ja üle-eestiline instrumentalistide konkurss, ilmus noor muusik välja ja esitas oma vanuse kohta väga raske loo erakordse sära ja vilumusega. Eksamikomisjon oli vaimustuses – see esitus on puhas 5, ei – 5+! Nõnda arvaksime ehk meiegi. Ometi seisis heale hindele vastu tema oma õpetaja, kelle sõnum oli:

„Ärge laske ennast segadusse viia – selle suurepärase pillimängu ja esitusega ta lihtsalt varjas oma halba pillimänguoskust!“

Kuidas saab hea pillimänguga varjata halba pillimänguoskust?! See põnev juhtumine naerutab paljusid muusikud, aga ka mittemuusikuid veel tänapäevalgi.

Nii ilmselged piiblitõed, millel rajaneb meie usk, päästmine, rõõm, pühadus, aga ka paljud Jumala tõotused, on saatana peamised sihtmärgid, mille mõistmist ta meie puhul valikuliselt kas „täpsustab“ või „avardab“.

Tulles Jumala juurde, oleme vaimustunud ja tänulikud Tema armu eest, rõõmsad ja vaimustunud selle määratult suure kingituse, pühaduse eest, mis meile on osaks saanud. Saatanale ei jää see märkamata ja õige pea on ta kohal:

„Häh – pühadus või asi! Näe, vaata Peetrust või Paulust! Või siis lähemalt (järgneb loetelu pühadest pastoritest, aga ka tublidest vagadest meie ümber, keda teame pühad olevat) – sul pole lootustki!“

Meie südames on Jumala sõna, mis kinnitab, et keda Tema puhastab, on puhas ja õige. Ometi on tuju rikutud. Sest NEED INIMESED ON PÜHAMAD!

Sel hetkel on saatan suutnud tabada juba mitut kärbest ühe hoobiga, sest tal on õnnestunud röövida meie rõõm, mis on meie tugevus (sest: rõõm Issandast on meie ramm! Ne 8:10)

Jah, see rõõm peaks ju olema Vaimu vili. Seda meenutab nüüd saatan meile usinasti: (Gl 5:22 Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus…)

Niisiis pole tarvilikku pühadust, rõõmust ja varsti ka rahust rääkimata. Aga ega hingevaenlane siinkohal jäta. Nüüd asub ta meie kõige olulisema – usu juure kallale:

„Kas sa ikka oled päästetud? Kuivõrd sinusugustel on mingit lootust päästmisele?“ Kõige selle taustal tõstatab ta vaikselt küsimuse kogu meie usu(-elu) mõttekuses. Milleks vaeva näha, kui isegi Pühakiri (vt eelnevat) sedastab üheselt, kui kaugel me oleme nõutavatest standarditest.

Siinkohal peab John Wesley oluliseks meenutada, et kui jätta kõrvale erandid, koosneb uskliku inimese elu etappidest, milledest olulisemad on:

  • uuestisünd
  • pühitsusprotsess
  • taevas

Kõik ei juhtu ühekorraga ja sellepärast püüab saatan röövida meie motivatsiooni pühitsusprotsessis. Ta ei ütle, et me pole päästetud, vaid oma küsimusega „KAS SA IKKA TÕESTI…?“ püüab ta meid, tihtilugu kahjuks tulemuslikult, paisata lootusetuse ja kahtluste savisse, millest me ei jaksa ning, veidi hiljem juba pettunult, ei taha pöörduda Jumala poole.

„Pühadus, aga mitte minu jaoks!“ oleme sunnitud kõik eelneva lühidalt kokku võtma. See on üksnes nendele ja nendele pühadele meie koguduses ja väljaspool, kellele Jumal on selle kinkinud.

Minul pole lootust!

Selles viimases tõdemuses on koos lootusetus, käegalöömine, aga rohkem või vähem varjatud nurin Jumala aadressil. Me matame oma talendi.

Nurina kohta ütleb John Wesley, et see viib meid Jumalast eemale, koguni nii palju eemale tagasi, et kaugemale isegi punktist, kust alustasime Jumala poole liikumist.

Kui enne Jumala juurde tulemist polnud meil midagi, siis nurina järel pole sedagi…

Paratamatult seisame siinkohal küsimuse ees – mis juhtus? Miks läks nii?

Meenutagem siinkohal, et saatan oma sepitsustega on väga piibellik. Ta peegeldab Pühakirja, tehes seda siiski kõverpeegliga.

Jumala sõna on vaimumõõk ja me võime vaid oletada, kuidas oleks kujunenud inimkonna ajalugu, kui Eeva oleks paradiisiaias saatanaga vestlusse laskumise asemel Vaimu mõõka kasutanud.

Me teame, et Jeesus kasutas seda väga tulemuslikult ja pärast kolmandat korda saatan lahkus. Seega on väga oluline, et loeksime igapäevaselt Pühakirja, ja soovitavalt õpiksime seda ka pähe, et see lahingus meil käepärast oleks.

Teine oluline tala meie usuelus ja selle kasvamises on igahetkeline osadus Temaga. Mitmeid sajandeid tagasi elanud munk, vend Lawrence oli mees, kes sedastas, et meie palve ja osadus ei jää palvekambrisse, vaid peab olema meiega kaasas igas tegevuses. Lawrence kasutas ka iga vaba hetke, et mõelda Jumalast, meie Loojast, ning nautida Tema ligiolu.

Ma ei tea, millised on teie lemmikteemad ja -mõtted, mis teid vaimustavad ja/või millega te oma vabu hetki täidate. Omast kogemusest võin öelda, et otsides sellistel hetkedel Jumalat, olen tundnud Tema ülevoolavat armastust ja ligiolu, mis ületab kaugelt mu igatsuse.

Me elame siin maailmas saatana sepitsuste keskel. Temale pole püha miski (sh Pühakiri).

Olgu siis meil teadmisi Jumala sõnast, et saaksime vajalikul hetkel talle vastu astuda. Samuti olgu meil oskus ja harjumus puhata Jumala ligiolus. Selles ligiolus kaovad kahtlused, nurin ja uskmatus. Asemele astuvad rõõm ja rahu.

Peaaegu kristlane

Kallid õed ja vennad! Valisin oma tänase jutluse aluseks meie kirikuisa John Wesley jutluse „Peaaegu kristlane“, mille ta pidas 1741. aasta suvel Oxfordi ülikoolis. Taolise valiku tegemise põhjus on äärmiselt isiklikku laadi, aidates mulle endale jätkuvalt meelde tuletada Uue Testamendi keskset sõnumit, et patust pääsemise võti on usulisel kogemusel, usul Kristusesse, ega põhine inimlikul pingutusel ja saavutustel.

Apostlite tegude raamatu 26:28 ütleb kuningas Agrippa, olles ära kuulanud vangistatud Pauluse kaitsekõne, järgmise lause: „Pisut veel, ja sa veenad mu koguni kristlaseks!“

Kui palju on olnud neid, keda kristluse leviku algusaegadest peale on veendud „peaaegu kristlaseks“. Ja ometi, ainult nii kaugele minnes ja mitte enam pole meil mingit abi Jumala ees. Peaaegu kristlaseks olles ei ole meil mingit abi Jumala ees. Seetõttu on lausa eluliselt tähtis teada, mida tähendab olla peaaegu kristlane ja mida tähendab olla täielikult kristlane ja kust jookseb see piir.

Loe edasi

Mine asukohta Üles