Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Kas meil on õigus keelata?

Üks meie koguduseliige küsis valimiste eel: „olen segaduses: kas peaksin valima kristlase, kes ei käitu kristlase moodi, või lihtsalt hea inimese?“ teisisõnu: kas valin väidetavalt „omade sekka kuuluva“ inimese või valin nii-öelda „võõra“, kes tundub minu jaoks moraalses mõttes usaldusväärsemana?

Omade ja võõraste küsimus on suur ja tõsine küsimus. Sellele toetub enamik meie hoiakuid, hinnanguid, mõtteid, aga sageli ka meie konkreetne käitumine, näiteks äsjaste valimiste puhul.

Loen jutluse aluseks Mk 9:3839: „Johannes lausus talle: „Õpetaja, me nägime üht meest sinu nimel kurje vaime välja ajamas ja me püüdsime teda keelata, sest ta ei käi koos meiega.“ aga Jeesus ütles: „Ärge keelake teda, sest ükski, kes teeb minu nimel vägeva teo, ei saa järgmisel hetkel rääkida minust halvasti.“

See kirjakoht räägib omadest ja võõrastest, keskendudes aga oskusele nende vahel arukal viisil vahet teha ja neid vastavalt kohelda. Wesley pani ligi 250 aasta eest samale kirjakohale toetuvale jutlusele pealkirjaks „Hoiatus kildkondlikkuse eest“. teisisõnu püüdis ta kuulajatele meelde tuletada, et on ohtlik arvata, nagu oleks ainult minu ringkonna ja minu kiriku käes absoluutne Jumala tõe ja Jumala väe monopol. Sellist piiratud mõtteviisi nimetaski Wesley „kildkondlikuks“.

Küllap me vajame seda meeldetuletust ka täna: küsimus pole ju eeskätt selles, kas keegi käib konkreetselt ja täpselt ühte sammu „koos meiega“, vaid kas see inimene Jeesuse nimel tegutsedes on tõeliselt elavas ühenduses Jeesusega, omades väge ja meelevalda, mis võib tulla üksnes Jumala käest. antud kirjakohas Jeesus tegelikult otsest vastust ei anna – ta ei ütle, et see tundmatu on tema salajane jünger. aga ta suunab samas jüngreid tõsiselt järele mõtlema selle üle, kas ja kuidas peaks tegema vahet „omade ja võõraste“ vahel.

Nii nagu Jumala sõna sõnumisse sügavuti sisse minemisel ikka, oleks oluline kõigepealt lähemalt vaadata, millises olustikus Jeesus ja tema jüngrid seda vestlust peavad. otsida vastust küsimusele, miks Johannesele tuleb äkitselt pähe Jeesusele teada anda, et nad on näinud kedagi kusagil „Jeesuse nimel kurje vaime välja ajamas“ ja püüdnud teda keelata?

Lugedes Markuse evangeeliumi mõned salmid eespoolt (31–32), näeme, et Jeesus kuulutab juba teist korda jüngritele ette oma surma ja ülestõusmist. Jüngrid ei ole aga ikka veel selle sõnumi sisu ega tähtsust mõistnud, nad hakkavad hoopis arutlema, „kes nende seast peaks olema suurim“. See on pisut üllatav, kuna nad just äsja on pidanud oma „suuruses“ kibedalt pettuma: nemad ei suutnud aidata isa, kes oma vaimust vaevatud poja nende juurde tõi. Jeesus, püüdes aidata jüngrite mõtteid õigemale rajale suunata, seab nende keskele väikese lapse. ta tuletab jüngritele meelde, et suurus ega positsioon pole oluline – olulisem on see, kelle nimel ja kelle läkitusel me midagi teeme. „kes iganes ühe niisuguse lapse vastu võtab minu nimel, võtab vastu minu, ja kes iganes vastu võtab minu, võtab vastu mitte minu, vaid minu Läkitaja“ (9:37) ütleb Jeesus.

Tundub nii, et Jeesuse väljend „minu nimel“ võiski Johannesele meelde tuletada äsjase sündmuse: kusagil oli mingi tundmatu tegelane, keegi, kes „ei käi koos meiega“ – seega ei kuulu „omade sekka“, aga ometi ta ajas Jeesuse nimel kurje vaime välja. väljend „me nägime“ jätab mulje, et tollel mehel tõepoolest oli reaalne vägi kurjade vaimude üle, erinevalt jüngrite äsjasest lüüasaamisest samalaadses olukorras. kas selles keelamises võis olla peidus raasuke kadedust, et tolle „võõra“ puhul polnudki asi üksnes katses kurje vaime välja ajada, vaid reaalsetes, nähtavates tegudes? Osvald Tärk ütleb Markuse evangeeliumi seletuses: „võib jääda mulje, et nad kaitsesid Jeesuse au. aga pigem kaitsesid nad endi positsiooni Jeesuse lähemate kaastöölistena – ja just äsja olid nad kogenud, et nad ei suutnud aidata…“ Wesley ütleb selle kohta kommentaariks päris olulise mõtte: „oleks hea, kui me usuksime seda, mida me oma silmaga nägime: inimesed on tõrksad möönma midagigi head nendes, kes ei ole nendega kõigis asjus ühel meelel.“

Wesley on oma jutluses püüdnud selles kirjakohas nimetatud „kurjade vaimude välja ajamise“ panna oma kaasaegsete jaoks arusaadavamasse ja ehk pisut avaramasse kujundisse. Ma usun, et see seletus sobib ka meile XXI sajandil. Wesley selgitab, et ilma Jumalata elavate inimeste sees tegutsebki sisuliselt „kuri vaim“ – see on hingevaenlaselt lähtuv vaimsus. Sellise vaimsuse kohta ütleb Wesley, et see „tegutseb neis väega, võimsa energiaga, muutes nad enda sarnaseks, pühkides ära jumalakujulisuse riismed ning valmistades neid ette igaks kurjaks sõnaks ja teoks.“ Ja kuigi ta viitab oma jutluses ka „laplastele ja tatarlastele,“ ehk siis loodusrahvaste vaimumaailmaga seotud praktikatele, möönab ta samas, et erinevalt Jeesuse ajast „piinab /hingevaenlase vaim/ sageli ainult nende hinge, tehes seda nii varjatult kui võimalik“. teisisõnu, inimene, kelles on saatana vaimsus, ei pruugi tingimata ilmselgelt eksortsismi vajada, küll aga Kristuse vabastavat sõnumit. Avaramas kontekstis võiksime seega rääkida Kristuse sõnumi tulemuslikust kuulutamisest neile, kes elavad ilma Jumalata, et nad võiksid vabaneda hingevaenlase kontrolli alt.

Küsimus keskendub seega viimselt ikkagi kuulutaja usaldusväärsusele: kas ta on Jumala poolt läkitatud? Kas tal on volitus Jeesuse nimel ja tema Püha Vaimu väes inimestele vabastavat sõnumit edasi andma? Wesley tuletab meelde, et „ainult Jumal võib saatana välja ajada. Kuid üldiselt on talle meelepärane teha seda inimese kaudu, kes on nagu tööriist tema käes /…/ ja ta läkitab sellele tähtsale tööle selle, keda ta tahab läkitada, tavaliselt sellise inimese, kelle peale teised kunagi ei tuleks.“ Wesley arutleb sellega seoses vaimulikuordinatsiooni ja ilmikute teenistuse üle ja jõuab järeldusele: „oleks ülimalt sobiv, kui kõigil, kes jutlustavad tema nimel, oleks nii väline kui seesmine kutsumine, kuid ma eitan, et see peaks olema absoluutselt hädavajalik.“ Teisisõnu jätab ka Wesley selgesti õhku võimaluse, et inimene võib saada Jumalalt läkituse ja väe ka olukorras, kus ta „ei käi koos meiega“. Olulisem on siin püsiv ja elav suhe Jeesusega.

Võiksime ju siinkohal tuletada meelde Juudast, kelle kohta Johannes või mõni teine jüngritest võinuks veendumusega öelda, et ta käib „koos meiega“, aga kellest edaspidi ometi saab äraandja. On terve rida võimalusi, kuidas tõlgendada sõnu „ta ei käi koos meiega“: meie ei tunne teda; ta pole meie kildkonnast/uskkonnast; ta erineb oma usuliste vaadete poolest; ta erineb oma usuliste tavade poolest; ta kuulub usuliikumisse, mida me ei pea justkui päris kristlikuks.

Ehk tuleks meil siinkohal uuesti meenutada Johannese sõnu „me nägime“ ja tunnistada: tolle tundmatu mehe Jeesuse nimel tehtud tegudel oli nähtav ja äratuntav vili. Tuletame meelde, et Jeesus rääkis, kuidas just viljast tuntakse ära „hea puu“ (Mt 7:16, 20). Või mõtleme nägijaks saanud pimeda sõnadele, kes teda tervendanud Jeesuse kohta variseridele aru andes ütles: „See ongi imelik, et teie ei tea, kust ta on, ja ometi on ta avanud mu silmad… kui tema ei oleks Jumala juurest, ei suudaks ta teha midagi.“ (Jh 9:30, 33) Ka seal oli küsimus ju selles, et imelise tervenemise oli toonud keegi, kes variseride silmis „ei käi koos meiega“. Ja eks olnud ka esimeste apostlite elus hetki, kus nad kogesid Püha Vaimu tegutsemist ja nähtavat vilja seal, kus nad seda ei osanud oodatagi. Nagu ütles Peetrus: „kui nüüd Jumal on andnud neile samasuguse anni kui meilegi, kes me usume Issandasse Jeesusesse Kristusesse, kes olen siis mina, et ma oleksin võinud Jumalat keelata?“ (Ap 11:17)

Meil on ju head kavatsused. Me tahaksime kaitsta Jumala riigi piire. aga kas me alati ikka mõistame, kust need piirid täpselt lähevad? Osvald Tärk on oma Markuse evangeeliumi seletuses öelnud karmid sõnad: „Kahju tekib just siis, kui kristlased on Jumala riigile tõmmanud kitsamad piirid kui seda teeb Jeesus.“ Ilmselt peaksime siiski leppima selle mõttega, et Jumala riigi piire ei sea viimselt inimesed, vaid Jumal ise omas suveräänsuses.

Lõpetuseks tsiteeriksin Wesley’t, kes annab meile head nõu „meist erineva“, aga Jeesuse nimel ja tema vaimu väes tulemuslikult tegutseva inimesega suhtlemiseks: „kes sa ka oled, kes sa Jumalat kardad – ära keela teda ei otse ega kaudselt. Kaudselt keelad sa teda, kui sa täielikult eitad või põlgad või pisendad seda tööd, mida Jumal tema käte läbi on teinud. Kaudselt keelad sa teda siis, kui sa heidutad teda tema töös, kiskudes teda vaidlusse selle üle, esitades selle suhtes vastuväiteid või hirmutades teda tagajärgedega, mida väga tõenäoliselt iialgi ei sünni. Sa keelad teda, kui sa näitad tema suhtes üles lahkusetust oma sõnas või käitumises; ja veelgi enam siis, kui sa räägid temast teistele lahkusetul või põlglikul viisil, kui sa püüad teda lasta teistele paista halvas või põlastusväärses valguses. Sa keelad teda kogu aeg, kui sa räägid temast halba või pead tema vaevanägemist tühiseks. Oh, ära keela teda ühelgi sellisel moel – ära takista teistel teda kuulamast ega heiduta patuseid, et nood jätaks kuulamata sõna, mis võib päästa nende hinged.“

Tahaksin jätta meile järele mõtlemiseks tõsise küsimuse: kas meie sinuga mõistame täna oma kohta jumalariigis: mitte üksnes olla kutsutud olema töötegijad ja vabastava sõnumi kuulutajad, vaid ühtlasi julgustama neid, kes teevad kuulutustööd teistmoodi kui meie ja mitte tingimata koos meiega – samas ometi Jeesuse pühal nimel ja tema vaimu väes?

Märgusõnad:

Veel rubriigis Jutlus

Saatana sepitsused

John Wesley jutlustekogu põhjal (jutlus 42) Kuna oleme Jumala rahvas, peaks meil

Peaaegu kristlane

Kallid õed ja vennad! Valisin oma tänase jutluse aluseks meie kirikuisa John

Kohtumine ingliga

Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on

Alandlikkusest

1 Ja sündis, kui Jeesus hingamispäeval tuli ühe variseride ülema kotta leiba
Mine asukohta Üles