Eesti Metodisti Kirik on küllaltki väike kirik maailma mastaabis, aga osa ühest väga suurest Jumala perekonnast siin maa peal. nii nagu peres on suured ja väikesed, noored ja vanad, lapsed ja täiskasvanud, nii ka meil. Et üks pere hästi toimiks, on igal ühel oma väga oluline roll ja koht.
EMK lastetöö toimkond on 5.-6. aprillil 2019 korraldamas taas üle-eestilist koolituspäeva Tartus, Püha Luuka koguduses. Meie igatsus on kokku saada kõigi õpetajate ja abilistega, kes panustavad meie koguduste lastetöös või kellel on eriliselt südames just lapsed meie kogudustes. Laupäeval keskendume konkreetsele õppimisele teemadel „Metodism ja lapsed“, „Segarühmad“ ja „Teeme suvekooli!“, aga reede õhtul on aeg rääkida oma muredest ja rõõmudest, arutleda konkreetsete olukordade üle oma meeskonnas, olla olemas üksteise jaoks, kui oled väsinud või vajad inspiratsiooni. Lastetöö on oluline valdkond kirikus, mis paneb aluse lapse (inimese) teekonnale koos Jumalaga vahel juba väga noores eas, ja sel ajal külvatud seemned on väga hea idanevusega.
Kuulsin hiljuti kaht lugu, mis panid mind nägema meie tööd laste ja noortega palju laiemas perspektiivis. Oleme harjunud mõtteviisiga, et lastetöö on tund-kaks, mille laps veedab kord nädalas kirikus piiblilugu õppides. aga kui küsisin oma kunagiselt usinalt pühapäevakooli lapselt, mida ta mäletab oma pühapäevakooli tundidest, oli vastus: mitte eriti palju faktiteadmisi, aga head emotsiooni. Mis on olulisem? Kas see, et Jaakobil oli kaksteist poega või see, et kirikus on inimesed, kes armastavad Jumalat ja lapsi; et kirik on hea koht, kuhu võib alati tulla; et usk Jumalasse kannab läbi raskuste ning koos Jumalaga võime elada õnnelikku elu?
Teine lugu rääkis noorest kristlasest, kes vahetult pärast usklikuks saamist oli läinud võõrasse linna õppima ja leidnud eest armastava koguduse, kus teda märgati. Väikesed heateod, sõbralik hoolivus ja ka lihtsalt see, et keegi tundis huvi, andsid noorele kristlasele pildi Jumala perekonnast, aitasid usus kasvada. Kas meie märkame väikeseid ja suuri lapsi oma kirikus? Kas meil jätkub tahet olla neile vaimulikeks isadeks-emadeks, vanaemadeks-vanaisadeks? Võib-olla just sinu julgustav sõna on see, mida Issand tahab kasutada? nii et väärtustagem oma koguduses õpetajaid, kes pühendavad aega lastele tunde ette valmistades ja läbi viies, aga olgem ka avatud, kui meid appi kutsutakse või kui Jumal mõne pere eriliselt meie südamele paneb. Metodisti kirikus ei oodata, kuni laps jõuab teatud kindla vanuseni, et alles siis talle Jumala tõdesid selgitada – laps on väike inimene, kellel Jumalaga oma rada käia. Taevaisa tundmiseks ei pea olema eelnevat suurt tarkust, piisab avatud südamest, mis on igal lapsel täitsa olemas.
