Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Väljaanne

Nr 130 - 3 2018

Superintentendi veerg

Sügis on jälle kätte jõudnud ja koos sellega on saabunud ka aeg kristlikul kirikul tähistada lõikustänupüha. Mäletan, kuidas lapsepõlves oli lõikustänupühal huvitav tulla kirikusse ja leida eest eriliselt kaunistatud kirikusaal: suured kõrvitsad, korraliku kämbla suurused kartulid, kapsapead, tomatid, porgandid ja hulganisti muid aiasaadusi. Paljud inimesed olid toonud parimad viljad, mis neil aias kasvanud olid. Loomulikult on selle kirikupüha eesmärk tuua Jumalale tänu kokku kogutud saagi eest ja väljendada oma tänulikkust Loojale Tema hoolitsuse eest.

Aga lõikustänupüha tuletab meile meelde ka lihtsaid tõdesid, mida Piibel meile õpetab: „…mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab“ (Gl 6:7b). „Kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti“ (2Kr 9:6).

Huvitav on see, et kui sügisel põllumehe tööhooaeg hakkab lõpule jõudma, siis paljudel meist sügisel algab hoopis uus külviperiood. Suvepuhkused on läbi ja tuleb uuesti tööle asuda. Koolivaheaeg on lõppenud ja algab ränk töö, et kevadel hea lõikus korralike lõpuhinnete näol kätte saada. Ka koguduse elus algab sügisel uus tööhooaeg: alustavad pühapäevakoolid ja noorteteenistused, mis vahepeal suvepuhkusel olid. Aktiviseeruvad kodugrupid ja alustatakse alfa- või leerikursustega. Algab jälle aktiivsem ajajärk koguduse elus.

Soovin, et me kõik alati külvaksime head seemet enda ümber, nii isiklikus elus kui ka uuel tööhooajal koguduse keskel. Külvakem Jumala armastust ja hoolivust enda ümber, külvakem Jumala sõna ja häid tegusid. Andku Jumal meile selleks jõudu ja püsivust. Küll see lõikusaeg ka kätte jõuab. „Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame…“ (Gl 6:9a).

Alandlikkusest

1 Ja sündis, kui Jeesus hingamispäeval tuli ühe variseride ülema kotta leiba võtma, et nad varitsesid teda.
7 Aga Jeesus rääkis neile, kes olid kutsutud, tähendamissõna, märgates, kuidas nad valisid aulisemaid istekohti:
8 „Kui sind keegi on kutsunud pulma, siis ära istu kõige aulisemale kohale, sest võib-olla on keegi kutsutu sinust auväärsem,
9 ja see, kes sinu ja tema on kutsunud, tuleb ja ütleb sulle: Anna koht temale! ja sa peaksid siis minema häbiga kõige viimasesse paika;
10 vaid kui sa oled kutsutud, siis mine ja istu viimasesse paika, et kui tuleb see, kes sinu on kutsunud, ja sulle ütleb: Sõber, tule siia lähemale! siis on sul au nende kõikide silmis, kes sinuga ühes lauas istuvad.
11 Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.”
Lk 14:1, 7-11

Vaatleme lugu, mis leiab aset jälle kord hingamispäeval. Variseride ülem on Jeesuse enda juurde külla kutsunud. Tekst ütleb, et küllakutsujad varitsesid Teda. Kreeka keeles – paratéreó – jälgisid Teda põhjalikult, üksikasjalikult ja suure isikliku huviga.

Seda silmas pidades on huvitav tõdeda, et Jeesus ei keeldu küllakutsest. Isegi kui Tema suhtes ei käituta lõpuni ausalt, kui kutsujail on varjatud motiivid – püüd Jeesus vahele võtta, soov saada kinnitust oma kahtlustele –, siis sellele vaatamata tuleb Jeesus tuleb nende juurde. Siin peegeldub Jumala loomus. Jumal ei tegele ainult õigetega. Jumal ei väldi neid, kes Temas kahtlevad. Ta ei pelga neid, kes otsivad iga võimalust Talle etteheiteid teha.

Jeesus on kutsutud söömaajale. Vaatepilt, kuidas külalised valivad endale kohti lauas, pakub Jeesusele võimaluse anda õppetunni alandlikkusest.

Söömaaegadel oli põhiline mööb-liese kolmele inimesele mõeldud lamamisase – triklinos. Neid paigutati vajalik hulk ümber madala laua, U-kujuliselt. Külalised lebasid sellel külili, toetudes vasakule küünarnukile. Kõrgeim aukoht oli keskel, n-ö „U“ põhjas. Järgmine aukoht paiknes tähtsaimast isikust vasakul, st tema selja taga ja kolmas temast paremal (rinna pool ehk n-ö süles). Ülejäänud külalised jaotati väärikuse järjekorras esmalt vasakule lamamisasemele, seejärel paremalt esimesele jne.

Sel konkreetsel söömaajal võistlevad külalised väärikamate kohtade pärast ning Jeesus kommenteerib nende tegevust. Jeesus jutustab loo – tähendamissõna pulma kutsumisest. Ta osutab ohule, mis peitub aukohale trügimises. Kui kellelgi õnnestub hõivata parem koht, riskib ta võimalusega, et mõnel hilisemal saabujal on sellele kohale rohkem õigust kui temal. Kui võõrustaja palub tal siis koha vabastada, võib ta leida, et kõik teised kohad on juba hõivatud ja ainus võimalus on häbiga asuda kõige alamale kohale laua juures. Jeesus annab õppetunni alandlikkusest. Ta õpetab, et tõeliselt alandlik inimene lõpetab just seal, kus ta peabki olema ja saab just temale kohase austuse osaliseks.

Alandlikkus on olnud alati üks omadusi, mis iseloomustab suuri inimesi, kellest me tõeliselt lugu peame. Inglise kirjaniku Thomas Hardy kohta räägitakse, et isegi sel ajal, kui ta oli juba äärmiselt kuulus, nii et iga väljaanne oleks olnud valmis tema teose trükkimise õiguse eest kõva raha välja käima, siis oma käsikirju posti teel kirjastusele saates lisas ta sellele alati ümbriku koos margi ning oma aadressiga, et juhuks, kui käsikiri ei peaks sobima, saaks selle talle tagasi saata. Isegi suurepärase kirjanikuna oli ta küllalt alandlik, et mõelda, et tema kirjutist võidakse mitte vastu võtta.

Mis on alandlikkus? Kuidas sina seda defineeriksid?

Ilmselt on see üks mõiste, mida on meie kultuuriruumis sageli valesti mõistetud ning see valestimõistmine on selle vooruse paljudele omakorda vastumeelseks ja millekski negatiivseks muutnud. Toon ühe näite. Sisestasin Google otsingumootorisse sõna „alandlikkus“. Tulemuste hulgas leidsin mõttevahetuse Delfi foorumis: „Alandlikkus… kas voorus või patt?” „Mind ajab kohe närvi, kui inimene, kellega suhtlen, käitub alandlikult. Lollusest saan ma aru: arutame asja, leiame lahenduse. Aga alandlikkus – mis sellisega asja arutada, kõigega on nõus… Miks inimene käitub alandlikult?”

„Asi oli nii, et läksime vaidlema ja kui ma „julgesin“ avaldada oma arvamust, siis oli vastus jälle – oh mis mina nüüd tean või olen. Siis mõtlesin küll, et saada või @!#$ kui nõus ei ole, aga ära ole selline.”

„Mina tõmbaksin võrdusmärgi alandlikkuse ja salakavaluse vahele. Kunagi ei tea, millest mõtleb, sest omi mõtteid ei avalda, aga teiste mõtteid kuulab huviga.”

Anglikaani kiriku vaimulik ja religiooniajaloolane John Dickins pakub omapoolse definitsiooni alandlikkusele. Ta alustab sellest, mida alandlikkus ei ole. Alandlikkus ei ole alandus, kuigi mõlemad sõnad tulenevad samast tüvest – ka ladina keeles (humilitas). Teiseks – alandlikkus ei ole madal enesehinnang ega oma andide ja saavutuste varjamine.

Alandlikkust võiks defineerida kui üllast valikut loobuda oma staatusest ja kasutada oma mõju pigem teiste kui enda heaks. Lühidalt – kasutada oma võimu teiste teenimiseks.

Dickins nimetab alandlikkust kauniks, öeldes, et meile meeldivad enam suured inimesed (oma positsioonilt ja staatuselt), kes on alandlikud, kui suured inimesed, kes teavad, et nad on suured ja tahavad, et ka kõik teised seda teaksid.

Alandlikkust pole mitte alati ilusaks või kauniks peetud. Antiikses Kreekas ja Roomas tähendas alandlikkus orjust. See oli negatiivne sõna ja seda seostati lüüasaamisega. Alandlikkus endast kõrgema suhtes oli siiski soovitatav, sest temast sõltus ju sinu elu ja heaolu. Kuid alandlikkus sinuga võrdse ja või madalama suhtes oli rumalus ja moraalselt kahtlane. Üks kiidetud voorus antiikses Kreekas oli filotomia – au ja staatuse armastamine.

Kust pärineb siis see mõtteviisi muutus lääne kultuuris, et me tänapäeval väärtustame alandlikkust ja laidame au taotlemist? John Dickins koos oma uurimisgrupiga hakkas seda teemat uurima. (Tegu oli uurimisgrupiga sekulaarses ülikoolis.) Nad jõudsid järeldusele, et alandlikkuse revolutsioon leidis aset 1. saj keskpaigas ühe Naatsareti õpetaja tõttu, kes õpetas: kes iganes teie seast tahab olla suur, olgu teiste teenija (Mt 10:42). Kuid see ei olnud niivõrd Jeesuse õpetus, mis selle revolutsiooni tõi (ka Vana Testament räägib ju alandlikkusest). Selle tõi Jeesuse ristisurm – see pööras peapeale selle, kuidas mõeldi alandlikkusest ja suurusest.

Ristilöömine oli antiikmaailmas rängim karistus ja madalaim tase, kuhu langeda. See oli küsimuseks esimeste kristlaste jaoks: kuidas kokku viia need kaks äärmust – Messias, kuningate Kuningas, Jumala Poeg – ja alandav ristisurm. Tuli ümber defineerida mõiste „suur”. Kui see, kes oli suur, ohverdas oma elu teadlikult ristil, süütu süüdlaste eest, siis suurus peab sisaldama tahet ohverduda. Kasutada oma võimu teiste heaks. Ja esimene tekst, kus see selgelt väljendub, on kirjas Pauluse kirjas Filiplastele 2:2-8: …siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et te mõtlete ühtmoodi, et teil on sama armastus, et olete üksmeelsed ja ühtviisi mõtlejad ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast, nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu. Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.

Kõik see on meie tänase loo tegelaste jaoks vaid hoomamatu tulevik, millest neil aimdustki pole. Ometigi laotab Jeesus oma võõrustajate ja nende külaliste ette Jumala riigi sügava tõe – „Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.“ Igaüks, kes oma staatust ja võimu kasutab enese austamiseks, saab alanduse osaliseks; igaüks, kes talle usaldatud positsiooni kasutab teiste esile tõstmiseks ning nende teenimiseks, on veelgi suuremat austust väärt.

Paavst Franciscus väisas Eestimaad

„Armastus ei ole surnud. Ta kutsub meid ja läkitab meid välja. Palugem apostellikku tugevust, et viia evangeelium inimesteni ja mitte teha oma kristlikust elust mälestuste muuseumi.” (Paavst Franciscus kohtumisel Eestimaa noortega Kaarli kirikus 25. sept 2018 AD.)

„Olla mäluga maa, tähendab mäletada, et see, mille olete tänapäeval saavutanud, on saavutatud tänu eelkäijate pingutustele, raskele tööle, vaimsusele ja usule. Tänulike mälestuste hoidmine võimaldab tunda tänastes saavutustes ära ajaloo viljad, mille on loonud kõik need mehed ja naised, kes nägid vaeva selle nimel, et vabadus oleks võimalik. See omakorda kutsub teid üles neid austama, valgustades sellega uued rajad tulevastele põlvedele.” (Paavst Franciscus kohtumisel Eestimaa poliitikute ja kultuuritegelastega Kadrioru Roosiaias 25. sept 2018 AD.)

„Teie olete oma ajalooga näidanud, et tunnete uhkust, olles eestlased. Te lausa laulate sellest sõnadega „eestlane olen ja eestlaseks jään“ ning et „see on uhke ja hää“. Kui ilus on seda ühe rahva suust kuulda! Kui ilus on olla vaba ja iseseisev!” (Paavst Franciscus pühal missal Vabaduse platsil 25. sept 2018 AD.)

Need kolm tsitaati paavstilt jäid minu mällu eriliselt kõlama. Sellega võiks võtta kokku sõnumi, mille katoliku kiriku pea jättis Eestimaale.

Paavst Franciscuse visiit Tallinna kujunes küll lühikeseks, aga see-eest väga intensiivseks. Visiidi jooksul kohtus ta vabariigi presidendi ja valitsusega, tsiviilühiskonna eliidi ja diplomaatilise korpusega Kadriorus presidendi lossi Roosiaias. Sealt edasi liiguti EELK Kaarli kirikusse, kohtumisele umbes 2000 noorega. Kaarli kirikus tervitasid teda ka Eesti Kirikute Nõukogu esindajad, nende hulgas ka ÜMK Põhjala ja Baltikumi piiskop Christian Alsted. Paavst lõunatas birgitiinide kloostris Pirital. Kloostri aeda istutas ta ka puu, jäädvustamaks seda tähtsat külastust. Piritalt sõitis Franciscus edasi Peeter-Pauli katedraali, kus kohtus Ema Teresa õdedega ja nende eluraskustesse sattunud hoolealustega. Kella poole viieks saabus paavst missale Vabaduse platsile, kus teda ootas umbes 12 000 inimest. Enne lennukile asumist kohtus paavst neljasilmavestluses ka peaminister Jüri Ratasega.

Kindlasti oli Rooma piiskopi visiit märgilise tähtsusega, seda enam, et ta külastas Euroopa Liidu kõige usuleigemat riiki.

EMK Teoloogiline Seminar sai uue rektori

Konkursi tulemusena kinnitas EMK Kirikuvalitsus seminari eestseisuse ettepanekul uueks rektoriks dr Külli Tõniste. Uus rektor asus ametisse 1. augustist 2018. Senine rektor dr Meeli Tankler lõpetas pärast 9 aastat rektorina töö sellel ametikohal ja jätkab seminari õppejõuna. Dr Külli Tõniste on seminari vilistlane, kes pärast lõpetamist jätkas oma õpinguid USA-s, esmalt Asbury Teoloogilises Seminaris. Doktorikraadi Piibli teoloogias sai ta aastal 2010 Londoni Teoloogiakoolist Bruneli Ülikooli juures. Külli Tõniste on töötanud õppejõuna Houghtoni kolledžis ja Northeasterni Teoloogilises Seminaris USA-s. Sügisest 2015 on Külli Tõniste ja tema abikaasa Douglas Childress Eestis ÜMK Globaalteenistuse misjonäridena, töötamas EMK Teoloogilises Seminaris õppejõududena ja aitamas kõigiti kaasa seminari arengule.

15. juunil toimus EMK Teoloogilise Seminari XX lennu lõpuaktus

Pidulikul aktusel said rakendusliku kõrghariduse diplomi Misjoni ja teoloogia õppekaval 13 tudengit erinevatest riikidest ja kogudustest. Kaks cum laude diplomiga lõpetajat pälvisid eripreemiad.

Lõpetajad 2018: Oleksii Bulat, Zhanna Bulat, Kaire Lotamõis, Olavi Laur, Meelis Maikalu, Iya Markovich, Maiu Medri, Markko Põld, Izrail Kirillov, Triin Tarendi, Eivin Toodo, Veikko Võsu, Alur Õunpuu.

Infotund Tallinna koguduses

9. septembril toimus Tallinna koguduses infotund. Pastor Joel Aulise ettepanekul soovitakse muuta info-tund regulaarseks, täpsemalt kord kvartalis toimuvaks. Infotunnil tehti tagasivaade suvesündmustele, räägiti pastor Toomas Pajusoo emerituuri suundumisest, noortetööst, kirikukohviku regulaarsest toimimisest, vanemate koguduseliikmete (75+) osadusõhtutest, kiriku küttesüsteemi kavandatavast ümberehitusest. Anti ülevaade ka koguduse rahalisest olukorrast. Sõna võtsid pastor Joel Aulis, emeriitpastor Toomas Pajusoo, juhatuse esimees Urmas Sassian, Matti Hollman ja Vilja Ventsel.

Hageri vennastekoguduse palvemaja 200. aastapäev

15. septembril peeti suure pidulikkusega Hageri vennastekoguduse palvemaja 200. aastapäeva konverentsi. Ruumikasse vanasse palvelasse kogunes rohkem kui sadakond inimest konverentsile „Vennastekogudus – kellele ja miks?” Ka Tallinna metodisti kogudusest oli kohal kümmekond inimest koos allakirjutanuga. Ettekandeid oli mitu, neid modereeris EELK UI professor, kirikuloolane Priit Rohtmets. Tartu Ülikooli dotsent, ajaloolane Andres Andresen pidas loengu „Vennastekoguduse tähendusest Eesti ajaloos”. Edasi astus üles vennastekoguduse peavanem, EELK Must-vee koguduse õpetaja Eenok Haamer sõnumiga „Vennasteliikumise sobitumine maarahva meelde”.

Seejärel esines vennastekoguduse piiskop Friedrich Waas pikema sõnavõtuga „Vennastekogudus Saksa-maal”. Lavastaja ja näitleja Anne Türnpu avaldas oma mõtteid vennastekogudusest Hiiumaa kontekstis, kus toetus oma lapsepõlve-mälestustele. Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere rääkis „Usalduse väärtusest kaasaegses ühiskonnas”.

Peale väikest kohvipausi toimus paneeldiskussioon, seegi kord modereeris Priit Rohtmets. Osalesid Andres Andresen, Anne Türnpu, Eenok Haamer, Tarmo Soo-mere, samuti EELK piiskop Joel Luhamets ning EELK Jüri koguduse õpetaja Tanel Ots.

Pärast konverentsi lõppemist pakuti kõigile osaleja-tele maitsvat suppi, kohvi ja kringlit. Päev lõppes palvetunniga, kus musitseeris EELK Hageri koguduse pasunakoor. Oli igati õnnistatud koosviibimine.

Pühapäeval, 16. septembril toimus kell 10 piiblitund palvemajas, kell 12 jumalateenistus Hageri kirikus. Seejärel lõunasöök palvemaja söögisaalis, pasunakoori kontsert palvemaja õuel. Päeva lõpetas palvemaja 200. aastapäeva pidulik koosolek palvemaja suures saalis koos rohke muusika ja mitmete tervitustega.

Eesti Kirikute Nõukogu tegi ettepanekud erakondadele

Eesti Kirikute Nõukogu, mille kümme liikmeskirikut ühendavad kokku enam kui 400 tuhat Eesti elanikku, rõhutab, et peab äärmiselt oluliseks, et Eesti riigi tuleviku kujundamises arvestataks ka nende seisukohtadega, mida esindavad Eesti kirikud ja kristlaskond. Kirikute Nõukogu saatis Eesti erakondadele omapoolsed ettepanekud, mida need võiksid tulevaste valimiste saabudes oma valimisprogrammides kajastada. Toome siinkohas meie lugejatele lühidalt ära põhipunktid.

1. Seadusloomes tuleks läbivalt silmas pidada seda, et oleksid tagatud südametunnistuse, usu- ja veendumuste vabadus ning selle rakendamine, tasakaalustatult kõigi teiste põhiseadusest tulenevate õiguste ja vabadustega.
2. Riik peab väärtustama tugevat abielu ja perekonda kui ühiskonna alust.
3. Usundiõpetuse õppimise võimalus peaks olema üldhariduskoolides kättesaadavam.
4. Riik peaks senisest enam väärtustama ka kirikute ja koguduste panust kohalikku ellu.
5. Seadusloomes tuleks arvestada usuliste ühenduste erinevusega teistest juriidilistest isikutest.
6. Pühakodade säilitamine vajab eraldi programmi ja suuremat riigieelarvelist toetamist.
7. Protsendireegli kehtestamine või tulumaksumäära vähendamine.
8. Haigla- ja hoolekande-kaplanaadi rajamine, koolikaplanaat ja meremeeste vaimulik teenimine.
* Kirikute ja koguduste seadusest tulenevalt on igal haiglas või hoolekandeasutuses viibijal õigus oma usuliste vajaduste rahuldamiseks.
* Mitmed koolid on pidanud võimalikuks ja vajalikuks, et koolis tegutseks koolikaplan.
* EKN peab oluliseks lahenduste leidmist meremeeste vaimuliku teenimise korraldamiseks, vastavalt rahvusvahelistele kokkulepetele ja merendustavale.
9. Käibemaksu tagastamine muinsuskaitse all olevate hoonete (sh pühakodade) ning vallasesemete restaureerimiseks tehtud kuludelt. See maksusoodustus motiveeriks omanikke oma muinsuskaitselise vara eest paremini hoolt kandma ja võimaldaks võtta kasutusele selleks otstarbeks oluliselt enam vahendeid.

Terviklikku pöördumist erakondade poole
loe www.ekn.ee/uudised

6 küsimust superintendent Robert Tšerenkovile

• Milline vaimulik kogemus on sinu elu kõige enam mõjutanud?

Eks neid kogemusi, mis on mu elu mõjutanud, on olnud mitmeid. Üks nendest oli kindlasti Linnahallis toimunud evangeelne üritus, kus ma teismelisena läksin ette eestpalvele ja palusin oma patud andeks ja otsustasin oma elus järgida Jeesust. Tol õhtul täitis mu südant enneolematu rõõm ja rahu. Ka ristimispäev oli eriline sündmus minu elus. Mäletan väga selgelt ka ühte evangeelset teenistust Paldiski linnas, kus mul oli teismelisena võimalus jutlustada. Tol õhtul kogesin erilist Jumala ligiolu, võidmist ja väge jutlustamises, vaatamata sellele, et olin selles veel väga kogenematu. Selle kogemuse kaudu tuli mulle arusaam, et Jumal võib ka mind kasutada oma töös. Neid toredaid kogemusi on olnud veel, mis on vorminud mind selleks, kes ma täna olen.

• Kuidas kulges sinu tee metodisti kirikusse?

Võib öelda, et ma sündisin metodisti kirikusse, kuna minu vanemad olid juba siis aktiivsed EMK Tallinna koguduse liikmed. Seega oli kirik minu eest valitud. Alles hiljem õppisin enda jaoks väärtustama just metodisti kirikut ja olen selle üle väga rõõmus, et olen just selle kiriku liige. Mis mind kõige rohkem rõõmustab, on meie kiriku pärand, nii Wesley 18. sajandi ärkamise näol kui ka meie endi Eesti usuisade eeskuju.

• Millised on olnud sinu teoloogilised õpingud?

Oma teoloogilise hariduse sain Ameerika Ühendriikides, Oral Robertsi Ülikoolis, Tulsa linnas, Oklahoma osariigis. Seal õppides sain näha ja kogeda palju huvitavat, sest Tulsa linn on (või vähemalt oli) omamoodi Amee-rika kristlik pealinn. Nii et peale hariduse omandamise, avardasid need neli õppeaastat mu maailmavaadet väga märkimisväärselt.

• Milline Piibli kirjakoht on sulle kõige olulisem?

Ma arvan, et mul ei olegi ühte kõige olulisemat või lemmikut Piibli kirjakohta. Erinevatel aegadel on esile kerkinud erinevad kirjakohad, mis mind on kõnetanud erilisel viisil ja olnud teatud teeviidaks mingil eluperioodil. Viimasel ajal on mind palju kõnetanud Joosua lugu, Jeesuse mäejutlus ja 1. Korintlastele 13. peatükk.

• Mida sooviksid lugejatega jagada oma pere kohta?

Olen õnnelikult abielus Amyga ja meil on kaks toredat poega. Vanem poeg, Christopher, on hakanud tegelema muusikaga, noorem poeg, Michael, ujumisega. Amy on inglise keele õpetaja.

• Kuidas näed oma rolli EMK superintendendina?

Oma rolli superintendendina näen eeskätt pastorite ja kohalike koguduste toetajana. Usun täiesti seda väljaütlemist, et kohalik kogudus, kui ta toimib õieti, on selle maailma lootus. Usun ka seda, et väga palju oleneb kohaliku koguduse pastorist. Seepärast on kohalik kogudus ja selle pastor minu prioriteet. Aga superintendendi roll eeldab samuti koostöös kirikuvalitsusega üldkirikliku visiooni väljatöötamist ja ka selle visiooni ellu rakendamist. Palun Jumalalt armu ja tarkust, et selle kõigega hästi hakkama saada.

1 2
Mine asukohta Üles