13.-20. juunil sai teoks selle aasta misjonireis Komimaale. Enamikule meie viieliikmelisest grupist oli see esmakordne. Me olime mitte ainult eri kogudustest, vaid ka neljast eri denominatsioonist.
Minu endine pastor Päivo Kase-kamp on palju jutustanud elust Inta vangilaagris ja minu vanaonu Jaan Narusing hukkus Vorkuta söekaevanduses, nii et hingeline tõmme selle maa suhtes oli ammu. Komi rahvaga olin kokku saanud juba varem, 1985. aastal Marimaal – s.o Obi jõe kaldal Sosva ja Šaranpauli külas. Tollal osalesin Eesti Rahva Muuseumi korraldatud ekspeditsioonil, et üles joonistada meie hõimurahvaste tööriistu, käsitööesemeid ja rõivaid. Seal olidki mansi pered elamas kõrvuti komidega. Mansid on looduseusku, komid aga peavad endid õigeusklikeks kristlasteks.
Meie praegune reis algas Tallin-nast kaheksatunnise bussisõiduga Peterburi. Peatusime noortekoguduses, jõudsime osaleda nende õhtusel koosolekul, kust kaks teenimisvalmis venda kahe autoga meid läbi suurlinna liikluse 17 km Pulkovo lennuväljale sõidutas. Punavalge lennuk „Russia“ lennutas meid sujuvalt Sõktõvkari, kus kella 2.30 paiku oli vastas juba kohalik pastor.
Kirikuhoone oli „vallutatud“ laste poolt, sest käimas oli kristlik linnalaager. Kaugemalt tulnud ööbisid ruumikas ülakorruse magalas. Meie õdede lisandudes tekkis toimiv kooslus. Saime kohe hea kontakti kaasa tulnud vanaemadega. Pühendunud õpetajate juhendamisel oli laste päevakava vaheldusrikas. Meie vend Ants Soosõrve ülesanne oli õpetada neile uut lauamängu. Keskseks sündmuseks kujunes pü-hapäevahommikune jumalateenistus, kus meie grupil oli oma osa täita. Piiblit loeti ka komi keeles, jutlus peeti vene keeles (sel korral).
Elamusi pakkusid väljasõidud kahte ilmakaarde, et teenida kaugemaid kogudusi. Nüüd avanes võimalus kasutada oma vaimuandeid. Üks kogudus paistis silma hoolimisega „kadunute“ suhtes. Taksoga toodi kohale keskealine abielupaar, kes kimpus alkoholikiusatusega. Sellele eelnes hingehoidlik vestlus paari meie inimese osalusel. Tulijaid ootas köetud saun ja kaetud lõunalaud. Viimasest ei pääsenud vist keegi. Järgnevast teenistusest kujunes tunnistus-palvekoosolek, kus oli märgata meeleparanduse noote ja igatsust täituda Püha Vaimuga.
Kodune koht on „Kuusealune“ küla – Podjelsk. Koosolek peeti kellegi kodus, ei saadud aga näitamata jätta valmivat palvemaja. Võisime näha väheste kohalike vendade kuldsete käte töö tulemust, materjaliks männipalk nagu pealinna kirikulgi. Üleaedsel oli parajasti käsil kartulipanek.
Loodus oma kevadises puhkemises oli poolteist kuud hilisem. Siidpehme liivamuld päikeselisel aasal, kassikäpp, tõrvalill, õitsevad madalukesed pohlad. Samas elu-olu mahajäämus ehk 20 aastat, aga seda ei saa öelda usuelu kohta. On eriline tunne mõtiskella öises päikesevalguses saalomonlikus pühakojas põhjamaisel jaanikuul.
Antsu pühapäevahommikuses kirikus
