Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Vennastekoguduse liikumise roll Eesti ajaloos, tuues esile nii positiivseid kui ka negatiivseid jooni

Reformatsiooni ühe haruna on Euroopa kirikulukku, eriti aga Eestimaa kirikulukku jätnud ereda jälje vennastekoguduslik liikumine, mida kutsutakse ka pietistlikuks või herrnhuutlikuks liikumiseks. Vennastekoguduse liikumine ehk teiste sõnadega pietism tekkis saksakeelses protestantluses (eeskätt luterlikus kirikus) 17. sajandil; see oli suunatud inimese, aga ka kiriku kui institutsiooni radikaalsele uuenemisele. Oluliseks peeti inimese sisemist vagadust ja usulist ärkamist. Ladinakeelne sõna pietas tähendabki „vagadus”.

Ajaloolise pietismi all mõistetaksegi laiemas mõttes vagadusele püüdlevaid usulisi liikumisi. Tegelikult on vagaduslikke kirikusiseseid voole ehk pietismi märgata peaaegu kõikides kristlikes konfessioonides, Eestis eelkõige luterliku kiriku siseses vennastekoguduse liikumises.1

Tegelikult ulatub vennastekoguduse ehk pietismi tekkelugu tagasi juba 15. sajandisse, saksakeelsele Böömimaale umbes 1675. aastal; seda ei saa lahutada Philipp Jakob Spenerist (1635-1705). Speneri pietismi võiks tinglikult nimetada vennastekoguduse esimeseks arenguetapiks. Liikumine avaldas Böömimaal laialdast mõju. Paraku hävis see 17. sajandil vastureformatsiooni repressioonide käigus.

Teise etapi moodustas nn Halle pietism eesotsas August Hermann Franckega (+1727), kes alustas heategevusega, pani aluse orbudekodule, vaestekoolile ja trükikojale Halles, Saksamaal.

Kolmandaks pietismi arengu-staadiumiks võib nimetada krahv Nikolaus Ludvig von Zinzendorfi 1724. aastal rajatud vennastekoguduse liikumist. 1722. aastal, kui usupuhastusliikumises osalejaid uuesti taga kiusati, tulid böömi-määri usupõgenikud koos oma juhi Christian Davidiga Saksamaale. Nende vastuvõtjaks ja peavarju pakkujaks sai krahv Zinzendorf. Tema valdustesse tekkis algkristlikku ideaali püüdlev usklike kogukond. Asukohta hakati kutsuma Herrnhutiks – „Issanda kaitse”. Krahvist kujuneski vennastekoguduse juht.

Kirikut jaatavate vagaduslike liikumiste kõrval esines ka separatistlikku pietismi, mis on kirikust eraldunud ja eitab kirikut kui institutsiooni suuremal või vähemal määral. See suund sai osaliseks taimelavaks erinevatele hilisematele vabakiriklikele liikumistele.

Vennastekoguduse peamiseks eesmärgiks seati misjonitöö kogu maailmas. Halle pietismi ja vennastekoguduse liikumise tulek Eestimaale langes Põhjasõja ajale. See periood tähendas meie maale nii riiklikult kui ka kiriklikult murrangulist perioodi. Eestimaal vahetusid isandad. Rootslased läksid ja venelased tulid. „Hea rootsi aeg” jäi seljataha. (Siinkohal ei ole aega peatuda „Rootsi aja” positiivsetel mõjudel Eesti rahvuslikule kultuurile, gümnaasiumi ja ülikooli rajamisele jms.)

Ent rõhutama peab, et rootslaste tulemisega saabus meie maale ka luterluse protestantlik-ortodoksne suund endise liberaalsema suuna asemele Liivimaal, nii nagu see oli Rootsi kuningriigis.2

Juba Rootsi aja lõpul on täheldatud pietistlikke mõjutusi meie maal, osalt ka tänu sellele, et Rootsi võimud kaitsesid meie maa luterlikku ortodoksiat.

1724. aastal sai ülemvaimulikuks Eestimaa Konsistooriumi assessor ja Toomkooli kuraator, hallepietist Christop Friedrich Mickwitz (1724-1748). 1728. aastal oli tema teatel pietistlikke kaastöölisi Eestimaal: 27 kirikuõpetajat, 7 kooliõpetajat, 2 kantorit, 1 arst ja 3 üliõpilast.3

Vennastekogudusest

Napoleoni sõdade ränkades katsumustes (1812-1815) tundsid eestimaalased, et „kogu töö ja tegevus on tühi vaev ja vaimu närimine”. Kindlasti tundsid paljud meeleheidet, et paremad ajad on jäädavalt kadunud. Sellises olukorras jõudsid nii mitmedki veendumusele, et „abi tuleb oodata vaid ülevalt”, vaatamata sellele, et „kõik, mis on maine, variseb kokku”. Paraku on tihti nii, et just füüsilistes ja materiaalsetes kannatustes toimub inimestes sisemine ärkamine. Tavapärased mõttekäigud ja kombinatsioonid enam ei rahulda ja paraku ka ei aita. Nn südameusk saab jälle elavaks. Varasemad vennastekoguduslikud grupikesed, mis vahepeal kiratsesid, olid kõigele vaatamata püüdnud säilitada sisemist usulist soojust kuni paremate päevade saabumiseni. Kohalikus elanikkonnas tärkasid jällegi pietistlikud arusaamad koos luterliku ortodoksiaga.4

Uuspietismi oluliseks erinevuseks nn vana pietismiga võrreldes oli usujulguse tekkimine. Kui nn vana pietism Eestimaal püüdis kartlikult maailmast põgeneda ja hoida alal kogudusesisest ususoojust, siis alates 19. sajandist püüab vennastekogudus maailmas võidelda ja maailma ka võita eriti just armastusetööga ligimeste suhtes.

Suureks kasuks Eesti (nii eespool kui ka edaspidi pean Eesti all silmas tervikut, mis koosneb Põhja Eestimaa ja Liivimaa kubermangust) vennastekogudusele olid Venemaa imperaatori Aleksander I kokkupuuted uuspietistidega, nagu näiteks pr. von Krügeriga, kes käis tsaarile jumalasõna kuulutamas. Lisaks oli keisri õukonnas teisigi Herrnhuti sõpru, nagu krahv (hilisem vürst) Karl von Lieven, kes taotles vennastekoguduse legaliseerimist Baltikumis. Vendade töö kandis edu ja 27. oktoobril 1817. aastal andis keiser välja ukaasi, mis seadustas vennastekoguduse töö Balti aladel. Tänu sellele toimus vennastekoguduse töö tormiline kasv. Juba mõne aasta pärast oli Eesti ja Liivi aladel 144 kogudust
30 000 liikmega. Kogudusi teenisid 44 sakslasest vanemat ja umbes 1000 eestlasest lugejavenda. Üldiselt võiks öelda, et vennastekogudusel tol ajal ei olnud suuri lahkhelisid luterliku kirikuga, kuigi ka ratsiona-
listlikud ja liberaalsed voolud tõstsid pead vastukaaluks vaimulikule ärkamisele. Nn sõbralik olukord kestis 1832. aastani.5

1829. aastaks olid vennastekogudused küllalt hästi organiseerunud. Liivi- ja Eestimaal oli moodusta-
tud 12 ringkonda. Ringkondi juhatasid Herrnhutist saadetud saksa diakonid. Läänemaal ja saartel
olid omaette ringkonnad. Vennaste-koguduse liikumine levis kiiresti ja 1839. aastaks loendati Eestis kokku 254 palvemaja ning Herrnhuti arhiivi andmetel 66 330 liiget ehk üle kahe korra rohkem kui 1818. aastal.6

19. sajandi keskpaigaks saavutas vennastekoguduse liikumine oma kõrgpunkti, kusjuures 6,7% elanik-
konnast olid vennastekoguduse aktiivsed liikmed. Kui arvestada ka pooldajaid, tuleb see näitaja kahe-
kordistada.7

Vennastekoguduse olemusest ja mõjust

Eesti- ja Liivimaal jäi vennastekogudus luterliku kiriku siseseks äratusliikumiseks, erinevalt Herrnhuti keskusest Saksamaal. Eesti vennastekoguduse õpetuse keskmeks oli Kristus ja Tema ristisurm. Erilist rõhku pandi inimese isiklikule kogemusele Kristusega, samuti vajadusele ärgata ja omada päästmise kogemust. Vennasteliikumise tuumaks sai nn südameusu äratamine, mis tõi liikumise algperioodil kaasa üsna palju emotsioone (näiteks taevaskäijate liikumine). Nii hakatigi herrnhuutlusele iseloomulikuks pidama sagedast meeleliigutust ja pisaraid palvetundides. Seda kinnitab juba Jakob Marrasch 1760. aastal, kui ta kirjeldab Hiiumaa vennaste palvetundi, kus oli korduvalt „rohkeid pisaraid”. (Taolist tendentsi võis veel hiljuti kohata ka Hiiu- ja Läänemaa baptisti ja priilaste palvelates.) Hiidlased ütlevad selle kohta, et „need vennad on märja koha peal sündinud”. Vaatamata rohketele pisaratele ei saa herrnhuutlust pidada aga üldiselt kurvaks usuliikumiseks, sest vennad-õed olid veendunud, et ärganud inimestena jõutakse erilisse osadusse Kristusega ja päästmise kogemust tervitati mitmesuguste rõõmuavaldustega, mis avaldusid valjudes naerupahvakutes, käte plaksutamises, õnnest värisemises, hüppamises ja Issanda valjuhäälses kiitmises.8

Kuigi üldiselt võib vennastekoguduse liikumist lugeda positiivseks Eesti elanikkonnale, ei saa vaikida ka mõningatest negatiivsetest tendentsidest. Nimelt hakati vanu regivärsilisi rahvalaule pidama
ristiusule kahjutoovaks. Ajapikku unustatigi vennastekogudusest mõjutatud piirkondades üsna suur osa vanadest rahvalauludest ja muistenditest. Samuti peeti paganlikuks rahvarõivaste kandmise kommet, ning palvetundidesse tulid naised juba „saksapäraselt” halli ja musta riietatuna.

Veel hullem lugu oli lõõts- ja torupillidega, mida külapidudel ja simmanitel mängiti. Viimast hakati pidama koguni saatana instrumendiks. Paljudes taludes hävitati torupille, lõõtspille ja kandleid. Üldlevinud vormsilaste ja hiidlaste hiiukannel muutus haruldaseks pilliks. Kõikide nende muusikainstrumentide valmistamise saladused kippusid ajapikku ununema ja tuli hilisemal ajal taasavastada. Suh-tumises erinevatesse muusikainstrumentidesse esines aga vennastekoguduse liikumises mingisugune paradoksaalne vastuolu, sest näiteks puhkpille, samuti klassikalisi keelpille, aga ka mandoliini ja kitarri ei peetud patusteks. Esimesed pasuna- ja keelpillikoorid tekkisid just vennastekoguduste palvemajades. Eredaks näiteks Eesti esimene, Väägvere vennastekoguduse puhkpilliorkester.

Samuti peeti negatiivseks rahvaluulet, mida nimetati „laululoradeks”, ja muistendeid ning muinasjutte, mis olid „tühjad jutud”.9

Suurejoonelist rahvaluulekogumise aktsiooni juhtinud Jakob Hurt märkis, et tema kogumistööle oli kõige suuremaks takistuseks Läänemaal „…mõnes kohas ise-äraline kitsasüdamega pietismus (wagaduse ilmutus), mis kõiki vanu laulusid, muinasjuttusid, kombeid ja pruukisid, muidugi iseäranis kõiki vanu rahva uskumisi patuks arvab ja juba ette halastamata hukka mõistes neid saatana töö nimega nagu märkrauaga ära tähendab.”10 Õnneks olid taolised tendentsid ajutise iseloomuga ja aastate jooksul hinnati nii mõndagi ümber.

Väga positiivseks tahuks tuleb aga pidada vennastekoguduse rolli rahvusliku vaenu vähendajana.
Baltisaksa mõisnik Erich von Ramzau oma käsikirjas 1773. aastast on kirjutanud, et „…eestlased suhtuvad sakslastesse salajase vaenulikkusega, mille juba nende esivanemad on neisse istutanud. Eesti rahva ristiusustamisel ei toonud Hamburg-Bremeni peapiiskopkond vabadust Kristuses, vaid orjuse”. Seda eestlaste salajast või avalikku vaenulikkust sakslaste vastu aitas vennastekogudus leevendada Herrnhutist siia saadetud saksa vendade kaudu, kes enamikus olid käsitöölised ja kes segunesid kohaliku rahvaga ja elasid nende keskel. Talupojad hakkasid nägema, et ka sakslased võivad olla samasugused inimesed nagu nemad ise ja et peamine erinevus oli vaid keeles. Neil oli heameel selle üle, et sakslased õppisid usinasti nende emakeelt. Eestisse saabunud herrnhuutlastele paistis kohe silma eestlaste kiindumus oma kaugetelt esivanematelt päritud vana usundi vastu. See oli eriti süvendatult esindatud just Lõuna-Eestis. Kirik pidas selle vastu aktiivset võitlust veel rootsi ajal, suutmata seda kaotada ka hulgaliste nõiaprotsessidega. Vennastekoguduse vendade õpetuses lunastusest ja päästmisest Kristuse kannatuse ja ristisurma läbi peitus midagi niisugust, mille kõrval kahvatus usk nõidadesse, vanadesse uskumustesse ja tavadesse. Nendest loobumiseks ei olnud vaja sunniviisilisi meetodeid, vaid seda tehti vabal soovil ja teadlikult.11

Vennasteliikumine lähendas tei-neteisele ka saarte ja Läänemaa eestlasi ning rannarootslasi. Kui varemalt ei soovinud kumbki rahvakild teineteise keelt õppida, siis palvemajades oli tavaline, et kutsuti külalisjutlustajaid – eestlasedrootsi vendi ja rootslased eesti vendi. Rootsi vendade elust kirjeldab P. Hesse oma reisikirjelduses Hiiumaale augustis 1752 järgmist: „18. augustil me läksime (rootslased) siit (Reigist) minema. Rannas oli eesti „hulgake” koos, kellele vend Marrach luges ette viimase eesti keelde tõlgitud kõne. Meil oli eriti hea nende keskel olla.”12

Muusikakultuurist vennastekoguduses

Rahvuskultuuri seisukohalt peab aga ülimalt positiivseks pidama muusikakultuuri arendamist vennas-
tekoguduses. Väga oluline koht palvetundides oli laulul. Saksa soost herrnhuutlased pidasid eestikeelset
vaimulikku lauluvara Kristuse sõnumi oluliseks levitamise allikaks. Esimene eestikeelne herrnhuutlik lauluraamat anti välja juba 1741. aastal, tõlkijaks ja toimetajaks Urvaste pastor Johann Christian Quandt. Hiidlaste jaoks tõlkis hulgaliselt laule Jakob Marrasch, keda aitasid Reigi ja Pühalepa pastorid. 1756. aastal seadis Marrasch sisse spetsiaalsed vennastekoguduse liturgilised koosolekud, kus vaimulikud laulud ja meloodilised lugemised on eriti sügavalt liigutanud tollaseid vendi ja õdesid: „Koosolekult lahkuti sagedasti nagu joobnult ja nauditi liturgiate järelmõjusid koduski. Need koosolekud olid armastatuimad ja sealt ei raatsitud puududa isegi haiguse pärast. Seetõttu võidi osavõtu keeldu tarvitada kui mõjuvat karistust.”13

Vaimuliku laulu edastajana on vennastekogudused olnud otsesteks teerajajateks nii Eesti laulupidudele kui ka rannarootslaste laulutraditsioonide rajamisel (palju rannarootslaste vaimulikku lauluvara on kasutusel tänapäeva Eesti vabakirikutes).14

Siin ei saa mainimata jätta ka erinevate pillide kasutuselevõttu vennastekoguduste palvelates. Mitmel pool tekkisid väikesed pillikoorid ja puhkpilliorkestrid. Väägvere vennastekoguduse pasunakoori peetakse ju esimeseks Eesti puhkpilliorkestriks eesotsas dirigent Otto David Virkhausiga. Esimest korda on mainitud vaimulike laulude pillikooriga saatmist 1813. aastal Tartu vennastekoguduse palvelas.15

Äramärkimist väärib ka tõik, et pillikoorid korraldasid väljasõite naabermaadesse misjoneerimise
eesmärgil. Nimelt 1847. aastal käis vennastekoguduse puhkpilliorkester Peterburis ja Soomes esinemas. Tol ajal ei olnud Soomes veel ühtegi puhkpilliorkestrit (v.a kohalikus vene sõjaväes). Tänu eestlaste vennastekoguduse puhkpilliorkestri kaunile mängule algatati Soomemaal puhkpilliorkestrite loomise traditsioon.16

19. sajandi lõpukümnenditel loetleti Eestis 250 orkestrit ja ansamblit, neist 56 % moodustasid pasunakoo-
rid, viiulikoore oli ca 27 % ja segapilliorkestreid 17 %. Pillikooride koosseisud olid enamasti väikesed, pasunakoorides mängis tavaliselt 8-18 pillimeest, viiulikoorides 8-10, tendents oli siiski koosseisude suurenemisele. Valdav enamik pillikoore tegutses just vennastekoguduste palvemajades. Pillimängijateks olid suuremalt jaolt taluperemehed, kuna instrumendi valdamise oskus tõstis tunduvalt pillimängija eneseväärikust
ümbruskonna rahva silmis. 19. sajandi lõpupoole sai pillimäng valdavalt ühiskonna keskkihtide harrastuseks. Orkestrijuhtidena tegutsesid peamiselt kooliõpetajad, samuti köstrid ja rikkamad ning seega ka haritumad taluperemehed. Tihti esinesid puhkpilliorkestrid ka väljaspool palvelaid, kirikupühadel kirikutes, kalmistupühadel ja matustel. Instrumentaalansamblid ja orkestrid kujutasid endast omalaadseid hariduskoldeid, mille kaudu levis ja süvenes nooditundmine, pillimänguoskus ning laienesid teadmised muusikaliteratuuris. Paljud hilisemad professionaalsed muusikud alustasid muusikuteed just vennastekoguduste harrastuslikes pillikoorides, kust mindi edasi juba muusikaõpinguid jätkama. Esimene Peterburi Konservatooriumi lõpetanud tromboonimängija Paul Karp oli samuti vennastekoguduse juurtega.17

Kokkuvõtteks

Vennastekoguduse elav tegevus 18. ja 19. sajandil on jätnud ereda jälje Eesti kultuurilukku. Käesolevast kirjutisest on välja jäetud eetika- ja moraalivaldkond, mis ruumipuuduse ja teema tähtsuse tõttu vajaks omaette lahtimõtestamist. Enamik autoreid märgib rõhutatult ju vennastekoguduse askeesi ja kõrgemaid moraalinorme, mis väljendusid aususes, varastamisest ja kaklemisest loobumises, maistest lõbudest keeldumises, alkoholi eitamises. Mitmed vennastekoguduse vennad loobusid ka tantsust, verivorsti ja verikäki söömisest. (Hiiumaal hakati verivorsti sööma alles nõukogude perioodil.) Alkoholist loobumine viis kõrtside sulgemiseni laialdastel aladel. Karskusliikumine eestlaskonnas tekkis suuresti tänu vennastekogudusele. Karskusliikumise eestvedaja, Kolga-Jaani õpetaja Villem Reiman oli samuti vennastekoguduse vend. Ei olnud harvad juhud, kus vennastekoguduse vennad tulid mõisatesse oma endisi mõisaomandi vargusi üles tunnistama, samal ajal kui enamik maarahvast seda varguseks ning patuks ei pidanud.

Vennastekoguduse tegevusel on märgatav mõju Eesti rahvuslikule ärkamisajale ja lugemisoskuse ning kirjasõna propageerimisele. Mitmed Eesti ajaloos tuntud olulised isikud pärinesid vennastekoguduse liikumisega seotud perekondadest, nagu J. Hurt, Fr. R. Kreutzwald, C. R. Jakobson, J. Tõnisson ja paljud teised.

2019. aastal täitub 150 aastat esimesest üldlaulupeost, mille algatajaks olid suurelt osalt just vennastekoguduse laulu-, pilli- ja pasunakoorid. Ei tohi maha salata ka seda fakti, et laulupidude pidamise eeskujuks oli baltisakslaste algatatud laulupäevad, mida vennastekoguduse muusikakollektiivid edukalt jäljendama hakkasid.

Vennastekogudus on olnud taimelavaks ka Eestimaa vabakirikute tekkimisele, vennastest on alguse saanud ka Eesti Metodisti Kirik. Isiklikult arvan, et läbi pika ajaloo on eestlaste usulisele arengule olnud suurimateks mõjutajateks katoliku kiriku mungaordud (vastureformatsiooni päevil) ja just nimelt vennastekoguduslik liikumine.

Märgusõnad:

Veel rubriigis Ajalugu

Aleksander Kuum 120

Täna on vanavanematele pühendatud päev. See on hea, et ka vanemat põlvkonda

Aleksander Kuuma perest

Kuuma pere (Agathe ja Aleksander Kuuma järeltulijad ning hõimlased) on nüüd juba
Mine asukohta Üles