Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Väljaanne

Nr 127 - 4 2017

Hea ajakirja lugeja

Kiirelt mööduvatest päevadest ja kuudest on taas saanud lõppev aasta, mis sel korral kaob ajalukku juubeliaastana, mil tähistasime poole sajandi möödumist Lutheri reformatsiooni algusest. Samas oleme tänutundes mõtelnud ajas tagasi ka meie väikese ja armsa Eesti Metodisti Kiriku teenimistöö 110 aastale siin Maarjamaa pinnal. Siinkohal tänan südamest kõiki, kes aitasid kaasa pildi- ja muu näitusematerjali kogumisel ajajoon-näituse jaoks, mis jääb veel mõneks ajaks üles Tallinna koguduse aatriumi nii reformatsiooni kui ka metodisti kiriku töö vilju meenutama.

Advendiajast oleme jõudmas Kristuse sündimise pühadesse, mis võiks olla tõelise rahu aeg. Maailm meie ümber pakub aga kõike muud. Igaüks meist vajab rahu, seda nii meie ümber kui ka meie sees. Shalom heebrea keeles tähendab rohkemat kui lihtsalt rahu. Shalom on täielik ja lõplik rahu. Selle sõna tähendusvarjunditena võiks esile tuua veel terviklikkust, täielikkust, lõpetatust, aga ka tervist, heaolu, turvalisust, mõistlikkust, rahu ja vaikust, täiuslikkust, puhkust, harmooniat ning ebakõla või ärrituspõhjuste puudumist. Psalmis 29:11 öeldakse, et „Issand annab tugevuse oma rahvale; Issand õnnistab oma rahvast rahuga.“ Hea on teada, et tõeline shalom kingitakse meile väljastpoolt seda maailma. Lase Jumalal teha jõuluajal sulle kingitus, andes tugevuse ja rahu, mida sa nii hädasti igapäevaelus vajad.

Õnnistatud jõuluaega ja rahulikku uut aastat 2018!

Jõulurahu

Tekst: Luuka evangeelium, 2:(1-20) 13, 14. Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!”

Aastaid tagasi, ühel jõulukuul, kui meie lapsed olid alles väikesed, otsustasime minna koduküla inimestele jõulurahu soovima.

Olime viiekesi – abikaasa ja mina, koos meie tütre ja kahe pojaga. Oli detsembrikuine õhtupoolik ja õrn päiksekuma läbi õhulise pilvekihi hakkas juba taamalasuvale metsapiirile lähenema. Astusime mööda sissetallatud teerada, lumi jalge all krudisemas. Vanemal pojal plastikust „Salvo” kelk koos toidupakkide ja väikeste kingitustega nööripidi järel.

Jõudnud esimese talu ukse taha, süütasime küünla, koputasime uksele ja kui imestunud perenaine tuli ust avama, laulsime üheskoos jõululaulu ning soovisime perele jõulurahu.

Heldinud pilgu ja sooja südamega kutsuti meid tuppa, kuid kauaks ei võinud peatuma jääda, sest kõik talud oli vaja läbi käia ja kõigile jõulutervitus edasi anda.

See väike armastusetegu avas inimeste südamed ja lõi usaldussilla me vahele.

Maailm meie ümber on pingeline ja rahutu. Samal ajal inimesed otsivad rahu. Paraku ei ole see ilma armastava Jumalata leitav. Pea iga päev kuuleme meedia vahendusel sõjasõnumeid ja teateid uutest puhkenud  sõjakolletest.

Lähis-Idas, Süürias ja Iraagis valitsev sõjaolukord ja terror on ähvardavalt pikale veninud. Iisraelis jätkuvad pinged araablaste ja juutide kogukondade vahel. Iisraeliga seonduv on aegade tähis sellele maailmale.

Jumal kutsub oma prohvetite läbi meid üles paluma rahu Iisraelile ja Jeruusalemmale – Suure Kuninga linnale! Nende rahust sõltub ka meie rahu.

Tuleb olla väga tänulik Issandale rahu eest meie armsal kodumaal ja palvetada meie rahva juhtide eest, et õigus ja õiglus valitseks maal.

On palju rahutust ja depressiooni, mille all inimesed kannatavad. Vaja on sisemist rahu. Tänapäeva ühiskonnas valitseb töö- ja rahapuudus, veelgi enam aga armastuse ja läheduse puudus. Inimesed elavad üksteise kõrval, kuid tunnevad end ikkagi üksikutena.

Vana jõululaul algab sõnadega: „Neil karjastel väljal vist mure on käes…”. Mis siis oli karjaste mure? Puudus lootus elule parema tuleviku nimel. Nad olid madalaima sotsiaalse staatusega inimesed tol ajal, keda peeti religioosselt ebapuhtaiks.

Tänapäeval võib kohata inimesi, kes on jäänud ilma tööst, võib olla ka kodust ning elatuvad sellest, mida teised ära viskavad. Jeesus oli ja on ka täna selliste inimeste lootus. Kristuse sünniga näitas Jumal, et midagi uut oli tekkinud – inimmaailmas oli toimunud läbimurre.

Jeesus kohtas oma maise teenistuse ajal sageli vaeseid, haigeid ning madala moraaliga inimesi, kes olid hüljatud ja põlatud. Ta teenis neid, parandades kõiki haiged ja ajades välja kurje vaime, kutsus meeleparandusele ja kuulutas Jumala Kuningriigi tulekut. Ta andis inimestele lootust, täites nende südamed rahu ja rõõmuga. Karjased olid esimesed, keda inglid külastasid ja kes olid kutsutud tulema ning nägema vastsündinud Päästjat.

Jumal üllatab meid sageli, kui Ta valib väga tavalised inimesed täitma Temale olulisi ülesandeid.

– Kui Jumal valis Iisraelile uut kuningat, siis Ta valik langes Taavetile, kes oli lihtne lambakarjus ja pere kõige noorem. Isegi isa ei vaevunud Taavetit töö juurest ära kutsuma, kui ta vendade seast Iisraelile kuningat valiti.

– Jumal valis Sauluse, kes oli suur kristlaste tagakiusaja, et muuta ta elu ja viia tema kaudu päästesõnum paganatele.

Nende näidete põhjal võiks arvata nagu astuks Jumal vahel oma rajalt kõrvale. Ta kasutas karjaseid, et nende kaudu kuulutada sündinud Messiast oma rahvale. Võib ju tunduda, et nad on ebasobivad kandidaadid Kristuse evangeeliumi kuulutamiseks. Ent Jumalale meeldivad lihtsad inimesed.

Vahel võib meile endilegi tunduda, et me ei ole sobivad ühe või teise ülesande täitmiseks, mida Jumal on kutsunud tegema ning me tõrgume seda vastu võtmast. Jumal aga ei ootagi meie enda võimekust, vaid kui me Talle kuuletume, siis Ta kvalifitseerib selleks meid ise. Jumal kutsub meid oma töösse, kuhu õnnestumine ja kordaminek on juba sisse kirjutatud. Ta taastab inimelu, andes sellele uue ja kõrgema väärtuse. Jeesus sündis laudas, väikeses Petlemma linnas, kaugel ideaalsetest tingimustest või tänapäeva „euronõuetest”.

Sädelevatel jõulukaartidel ja kauni kujundusega sakraalse sisuga piltidel võime näha, kuidas Maarja ja Joosep vaatavad heldinult oma sõimes magavat lapsukest.

See võib tekitada sooja ja pisut nostalgilise tunde, kuid on põhjust arvata, et Jeesuse sünd oli Maarja ja Joosepi jaoks kaugel meeldivast, hubasest olemisest. Teekond oli olnud raske ja väsitav. Kuna majas polnud kohta, pidid nad leppima laudaga, mis haises loomahigi ja sõnniku järele. Vastsündinud lapsukesele aga leiti koht loomasõimes.

See olukirjeldus on kui vaimulik võrdpilt sellest, mida meil, pattulangenud inimestel, on võimalik Jumalale pakkuda. Me tuleme Jumala juurde oma musta mineviku, rikutud elu, murtuse, süü ja häbiga. Kuid sellepärast Ta siia meie juurde tuligi, et päästa meid sellest olukorrast  ning tuua esile muutus. Ta vabastab inimese patust ja kurjusest ning annab andestuse ja lepituse taevase Isaga. Veel enamgi – enne ristisurma ütles Jeesus oma järgijatele: Ma lähen teile taevaseid eluasemeid valmistama, et võtta teid kaasa, et teiegi oleksite seal, kus mina olen. Kui me kord igavikku jõuame, võtab Tema meid vastu oma kuninglikesse kodadesse.

Kogu selle tehingu võtmeks on Jumala armastus (Jh 3:16).

Juudi traditsiooni ja tava kohaselt, kui meenutatakse mingit olulist sündmust, tehakse seda igakord uuesti läbi elades.

Nii näiteks lehtmajadepühal Iisraelis ehitatakse palmiokstest varjualused ja elatakse nendes nädal aega, meenutamaks Egiptuse orjuse alt vabanemist ja sellele järgnenud kõrberännakut, kus elati telkides. Kristlikus traditsioonis tähistame sarnaselt Kristuse sündi ja Tema tulekut siia maailma. Täna aga elame juba Kristuse taastulemise ootuses.

On saanud heaks tavaks, et jõuluõhtul kogunevad pered koju. Sageli tullakse kokku vanemate või vanavanemate juurde, käiakse ühiselt kirikus, kaetakse lauad paremate toitudega, jagatakse kingitusi ning tuntakse rõõmu üksteise lähedusest ja jõuluhardusest.

Koos viibides mõtelgem, et sel imelisel jõuluööl, kui Kristus sündis, lahkus Ta oma taevase Isa juurest. Ta jättis maha kogu taevase au ja sündis inimlapsena siia maailma, mis oli patu poolt rikutud – täis valu ja ahastust, kurjust ning vägivalda, et kinkida meile elu ja seda ülirohkelt. Ta tegi seda meie pärast!

Palvetagem: Meie Isa, kes Sa oled taevas, tänu Sulle, et Sa oled saatnud meile oma Poja, Jeesuse Kristuse, kes on tõotatud Messias, et juhatada meid päästeteele ja õpetada meid käima tões. Ole meile eluks siin maa peal ja ka kord igavikus, kui see maailm kaob, et meie oleksime nüüd ja igavesti koos Sinuga. Tänu Sulle, et Sa tood rahu meie südameisse ja annad lootust tulevikuks. Seepärast palume, puhasta meie südamed ja pühitse meie elu, et me oleksime valmis Sinuga kohtuma, kui Sina tuled. Tule, Issand Jeesus, tule! Aamen.

Pastor Hans Lahi
Rakvere ja Sakussaare kogudus

 

Kümnisest uue lepingu valguses

Kümnis on oluline ja ilus osa kristlikust elust, aga kui ma oleksin metodisti kiriku peapiiskop, annaksin välja seaduse, mis keelab korjanduse kirikus ilma eriloata. Hea uudis on, et metodistidel ei ole peapiiskoppi. Seega sellist seadust ei tule. Kas kümnisest on võimalik rääkida ilma korjandusest rääkimata? Jah, seetõttu, et mul on veel üks hea uudis: rahal ei olegi kõige olulisem osa selles teemas.

Alustame algusest. Mis on kümnis? Tegelikult on selle teema ümber palju segadust. Kui ma küsiksin teie käest: milline protsent oma sissetulekust on vaja anda, et saaksite öelda, et piibellik kümnis on antud? Tõenäoliselt tuleb vastuseks 10%. Kahjuks on see vale vastus.

Kümnis tuleb Vanast Testamendist, Moosese Seadusest (4Ms 18:21), kus loeme, et iisraellased pidid andma 10% kogudusetelgile. See on see, mida me tavaliselt mõtleme kümnise all – anname 10% oma sissetulekust kirikule.

Aga Moosese Seaduses on veel üks kümnis, mis oli kasutusel suurtel usupidudel. 5Ms 14:22-23 loeme, „Sa pead igal aastal andma kümnist kõigest oma külvi saagist, mis su põllul kasvab; ja söö Issanda, oma Jumala ees selles paigas, mille ta valib oma nimele eluasemeks … osta raha eest kõike, mida su hing himustab, veiseid, lambaid ja kitsi, veini ja vägijooki ja kõike, mida su hing sinult nõuab, ja söö seal Issanda, oma Jumala ees ning ole rõõmus, sina ja su pere!“

Mõtle sellele! 10% oma sissetulekust kasutada toidu ja joogi ostmiseks – kõike, mida su hing himustab! Ja kõik usklikud tulevad kokku samasse paika, et korraldada suur pidustus Jumala ees! See võiks meenutada EMK suvekonverentsi, kuid mõtle, milline võimas pidu see oleks niisuguse eelarvega! Aga see oli lisakümnis, mida Iisraelil tuli anda.

Paar salmi edasi leiame kolmanda kümnise, mida oli vaja anda. „Igal kolmandal aastal too kogu kümnis oma selle aasta saagist ja paiguta oma väravaisse! Siis tulgu … võõras ning vaeslaps ja lesknaine, kes on su väravais, ja nad söögu ning nende kõht saagu täis.“ (5Ms 14:28-29).

Kuna see toimub igal kolmandal aastal, siis keskmiselt tuleb igal aastal anda 3,3% vaestele oma linnas.

Seega piibellik kümnis on suurem kui 10%! Moosese Seaduses on 3 erinevat kümnist, kokku 23,3%, mida iisraellased pidid igal aastal andma. See oleks väga raske. Ja see läheb veel raskemaks. Paulus kirjutas Gl 5:3, et kui usume, et on vaja Seadust täita, siis on vaja täita kogu Seadust.

Kui Seadus on meile kohustuslik, siis me ei saa valida üht osa ja ignoreerida teist. See tähendab, et me ei saa valida ühte kümnist ja ignoreerida teisi. Ei! Meil on vaja anda kõik kolm kümnist, 23,3%. Lisaks sellele tuleb täita kogu Moosese Seadust, mitte ainult kümnise reeglit. See tähendab seda, et me ei tohi enam sealiha süüa (3Ms 11:7-8). Kui oled tööandja, siis peaksid palka maksma iga päev (3Ms 19:13). Sellega ei tohi oodata kuu lõpuni, isegi mitte järgmise päevani. Iga päev tuleb maksta. Riided ei tohi olla tehtud kahest erinevast materjalist (3Ms 19:19). Puuvilla ja villa segu ei ole lubatud!

Seadusi on palju ja mõned toovad kaasa karmi karistuse, näiteks: kes neab oma isa ja ema, seda karistatagu surmaga (3Ms 20:9). Ja nii edasi ja nii edasi. Vanas Testamendis on veel palju seadusi ja Paulus ütleb, et kui usume, et on vaja Seadust täita, siis on vaja täita kogu Seadust.

Hea uudis on, et kui oleme kristlased, siis me ei ole Seaduse all. Meil ei ole seaduslikku kohustust ühtegi neist seadustest täita!

Lubage ma selgitan. Moosese Seadust on Piiblis kirjeldatud kui lepingut Jumala ja Iisraeli vahel. Näiteks kümnes käsus, mille Jumal kirjutas kivitahvli peale Moosese Siinai mäel olles, olid lepingu nõuded. Seadus õpetas Iisraelile, mida see tähendab, et Jumal on püha, mida tähendab olla suhtes Jumalaga, mida tähendab olla püha ebapühas maailmas. Seadus õpetas Iisraelile kõike seda ja veel palju enamat. Seadusel oli väga oluline roll, aga juba algusest peale oli Jumalal plaan ja ta saatis prohvetliku sõna Jeremijale, et tuleb päev, mil ta teeb uue lepingu:

Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt – selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand –, vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: „Tunne Issandat!”, sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.“ (Jr 31:31-34.)

Jumal lubas, et uus leping on kirjutatud inimsüdamesse ja toob andeksandmise meie pattudest. Vana leping, kui rahvas tuli Egiptusemaalt välja, oli kirjutatud kivitahvlile. See on see, mida meie nimetame Moosese Seaduseks. Seaduses olid lepingu nõuded ja kümnis oli üks osa sellest. Aga Jumal ütles Jeremijale, et tuleb päev, mil ta teeb uue lepingu.

500 aastat hiljem, pärast õhtusöömaaega, võttis Jeesus karika ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.“ (Lk 22:20.) Paulus kirjutas, et kristlased „…on Kristuse kiri,… mis ei ole kirjutatud tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilaudadele, vaid lihastele südamelaudadele.“ (2Kr 3:3.)

Uus leping on Uus Testament („testament“ tähendab ladina keeles lepingut). Meie suhe Jumalaga ei tule seaduse kaudu, vaid Jeesuse vere kaudu. Miks kristlased söövad sealiha? Miks me ei ohverda loomi? Miks meil on lubatud kanda riideid, milles on 50% puuvilla ja 50% muud? Sellepärast, et me ei ole Seaduse all. Heebrea kirjas 10:1 loeme, et „Moosese Seadus on vaid tulevaste hüvede vari.“ Moosese Seadus on nagu teeviidad, mis aitavad meil aru saada Jumala heast tahtest. Nad näitavad meile kätte tee Jeesuse poole. Vanas Testamendis õpime palju sellest, mida Jumal meilt elus ootab. Aga meie, kes elame Jeesuse vere lepingu all, ei ole kohustatud Seadust ehk vana lepingut täitma. Nagu Paulus kirjutas galaatlastele: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“
(Gl 5:1.)

Kui elame Jeesuse vere lepingu all, siis ei saa öelda, et 10% kümnise andmine on meile piibellik, seaduslik nõue – sellepärast, et meie ei ole Seaduse all.

Aga kümnise printsiibil on meile kindlasti midagi õpetada, nii nagu kõigil teistel Moosese Seaduse printsiipidel – need on teeviidad, tulevaste hüvede vari.

Moosese seaduses on üks ohver, mis on seotud kümnisega: uudseviljaand.

Ja kui sa tuled maale, mille Issand, su Jumal, annab sulle pärisosaks ja sa vallutad selle ning elad seal, siis võta maa kõigest uudseviljast, mis sa saad saagiks oma maalt, mille Issand, su Jumal, sulle annab, pane korvi ja mine paika, mille Issand, su Jumal, valib oma nimele eluasemeks! Ja mine preestri juurde, kes neil päevil on ametis, ja ütle temale: „Mina kuulutan täna Issandale, su Jumalale, et ma olen jõudnud sellele maale, mille Issand vandega meie vanemaile oli tõotanud anda meile.” Ja preester võtku su käest korv ning pangu see maha Issanda, su Jumala altari ette! Ja sina tunnista ning ütle Issanda, oma Jumala ees: „Mu isa oli rändav aramealane, kes läks alla Egiptusesse ja elas seal võõrana väheste inimestega. Aga ta sai seal suureks, vägevaks ja arvurikkaks rahvaks. Egiptlased aga kohtlesid meid kurjasti ja rõhusid meid ning panid meile peale raske orjuse. Siis me kisendasime Issanda, oma vanemate Jumala poole, ja Issand kuulis meie häält ning nägi meie viletsust, meie vaeva ja meie häda. Ja Issand viis meid Egiptusest välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega suure hirmu saatel, tunnustähtedega ja imetegudega. Ja ta tõi meid siia paika ning andis meile selle maa, maa, mis piima ja mett voolab. Ja nüüd, vaata, ma toon selle maa uudsevilja, mille sina, Issand, mulle oled andnud.” Ja aseta see Issanda, oma Jumala ette ning kummarda Issanda, oma Jumala ees.“ (5Ms 26:1-10.)

Mooses annab rahvale palju ülesandeid, mida on vaja täita pärast nende jõudmist tõotatud maale. Uudseviljaand oli vaja tuua igal aastal pärast lõikust; ja nagu ka teisi ülesandeid, ei tohtinud seda lihtsalt masinlikult täita, vaid sellel annil oli eesmärk, mida tuli tõsiselt võtta.

Mis oli see eesmärk? Vaatame uuesti teksti. Nad pidid tooma uudseviljast (saagist) preestrile (s 2-3) ehk tooma selle Jumala ette. „Ja ütle: mina kuulutan Issandale…“ (s 3.) Ohvrianni keskmeks oli kuulutus. Mida oli vaja kuulutada? „Ma olen jõudnud sellele maale, mille Issand vandega meie vanemaile oli tõotanud anda meile.“ (s 3.) Ehk ma kuulutan, et Jumal on olnud mulle ustav. Jumal on täitnud oma tõotused mulle ja mu perele. Jumal on ustav.

Kuulutus jätkub: Mu isa oli rändav aramealane (s 5). Mu isa ei olnud tähtis isik. Ta rändas siin ja seal, üks tavaline mees väikese perega, lihtsalt alandlik inimene. Aga mu isa sai suureks ja vägevaks. Kogu teksti fookus on Jumala õnnistusel. See on Jumal, kes on minu peret õnnistanud.

Aga nad kohtlesid meid kurjasti ja rõhusid meid (s 6). Elu ei ole alati ilus. Raskused on elu osa, olgu majanduslikud või tervisehädad. Aga ma kuulutan, et Issand kuulis meie häält, kui meie kisendasime (s 7) ja andis meile selle maa, maa, mis piima ja mett voolab (s. 9). Kuulutame, et Jumal on ustav, Jumal on hea, Jumal on meiega ja õnnistab meid.

Isegi Vana Testamendi ajal ei olnud põhjuseks, miks Iisrael peaks andma kümnist ja uudseviljaandi, see, et Seadus ütleb nii, vaid see, et nad on tänulikud Jumalale tema ustavuse eest.

See kuulutus, mis oli vana lepingu iisraellastele Seaduse täitmine, õpetab meid vaatama maailma õigest perspektiivist. Ma ei ole suur või tähtis, mu isa oli rändav aramealane. Aga Jumal on ustav ja hea ka läbi kõige raskemate aegade; ta on mind õnnistanud.

Kas me näeme seda oma elus? Kas näeme Jumala õnnistusi? Ma ei ole rikas, mu auto on väga vana ja kipub lagunema, on olnud ka terviseprobleeme ja ma loodan, et ma olen selle kõige kaudu kannatlikkust õppinud. Aga Jumal on õnnistanud mind sooja kodu ja maitsva toiduga. Jumal on õnnistanud oma ligioluga ja suuremat õnnistust ei saagi olla. Kui ma tunnistan Jumala õnnistusest, mida ma teen järgmisena? „Ma toon selle maa uudsevilja, mille sina, Issand, mulle oled andnud.“ (s 10.)

Iisraelis oli põlluharimise ja loomakasvatuse kultuur. Ma kasvasin üles samuti maakohas ja suur osa meie toidust tuli juurviljaaiast; liha oli pärit omakasvatatud loomadelt. Farmerid teavad, kui sõltuvad nad on loodusest. Linnameestel on lihtsam mõelda, et kui ma olen tark ja töökas, tuleb edu. Aga ükskõik kui töökas talumees ka pole, kui vihma ei tule või tuleb valel ajal, ei ole midagi teha. Sa oled täiesti sõltuv ilmast, st Jumalast. Aga tegelikult on ka ärimehed sõltuvad Jumalast – me kõik oleme. Iga hingetõmme, mille me teeme, on kingitus Jumalalt.

Ma toon selle maa uudsevilja, mille sina, Issand, mulle oled andnud. Ma saan aru, ma tunnistan, et kõik, mis ma oled saanud, on kingitus Jumalalt. Ma ei anna Jumalale seda, mis on minu oma. Vana Testamendi Iisraelis valitses arusaam, et kõik on pärand Jumalalt. Meie ei anna Jumalale seda, mis on meie oma – kuna kõik on algusest peale Jumala oma. Meie lihtsalt anname osa sellest Jumalale tänulikkuses tagasi. Ning kummarda Issanda, oma Jumala ees. (s 10.)

Alguses ehk märkasite, et sõna „korjandus“ on mulle probleemiks. Eesti Keele Instituudi sõnaraamat ütleb, et korjandus on „raha kogumine paljudelt isikutelt kellegi või millegi heaks“.

Olen aeg ajalt kuulnud erinevates kirikutes: „Elektriarve on suur, nüüd paneme kokku korjanduse.“ See on korjandus: raha kogumine millegi heaks, mingi institutsiooni arvete maksmiseks. Kui oleksime klubi, siis oleks loomulik, et klubi liikmed koguvad raha arvete maksmiseks – selleks, et klubi võiks tegutsemist jätkata. Minu jaoks toob sõna „korjandus“ kaasa selle maailma fookuse: see toimub millegi või kellegi heaks. Kiriku seisukohalt toob sõna „korjandus“ kaasa vale arusaama.

Kirikus peame silmas ohvrit. Seega minu parandatud definitsiooni järgi (et sobiks kristliku arusaamisega) on ohver see, mida annetatakse Jumalale, tänuks millegi eest. Ohvri fookuses ei ole selle maailma arved – fookus on Jumalal. Ohver on üks viis, kuidas me kummardame Jumala ees ja kuulutame oma tänulikkust. Ohver on võimalus näidata Jumalale, et me saame aru, et kõik, mis meil on, on tegelikult tema oma. Sellega ütleme ka endale, et ma saan aru, et olen sõltuv Jumalast, kes on olnud mulle ustav.

Ütlesin alguses, et raha ei ole kümnise teemas nii oluline. Loomulikult on raha see, mida võiksime kõige lihtsamalt ohvrina Jumalale tuua, aga raha on lihtsalt vahend, see ei ole fookus. Loomulikult on kogudustel raha vaja, et teha jätkuvalt Jumala riigi tööd ja ohvrisüsteem on see, kuidas Jumal need vajadused täidab.

Küsimus on meie fookuses. Kui ohvrikandikud liiguvad, siis millised mõtted liiguvad meie peas? Kas mõtleme kohustusest? Kui suure protsendi peaksin andma? Jeesus rääkis kümnisest ainult paar korda. Variserid, kes andsid täpselt kümnist, mõistis ta hukka. Meie ei ole Seaduse all. Protsendi suurus ei ole nii oluline kui südamehoiak. Mis mõtted liiguvad meie peas? Kas muretseme füüsilise maailma arvete pärast? Jeesus ütles väga selgelt, et see ei tohi olla meie mure – sellepärast, et „teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust“ (Mt 6:31-33).

Kui ohvrikandikud ringi liiguvad, siis peaksid meie peas olema samad mõtted, nagu ühislaule lauldes. Või miks me üldse tuleme kirikusse?

Kui teeme seda Seaduse või kohustuse tõttu, siis on meil suur probleem. Kui elame Jeesuse vere lepingu all, siis me ei ole Seaduse all. Ei ole enam reegleid meist väljaspool, mis meid kohustavad. Ei! Uues lepingus on Seadus kirjutatud meie südamesse! (Jr 31:31-34.) On toimunud sisemine muudatus, kui Püha Vaim on tulnud meie sisse. Mida me teeme, ei lähtu kohustustest! See kasvab loomulikult välja meie uuendatud südamest – nagu Vaimu vili. See ei ole enam Seaduse või kohustusega seotud vana lepingu kümnisesüsteemi järgimine. Ohvri toomine on veel üks võimalus kummardada Jumala ette. Kas nimetame seda korjanduseks või ohvriks või kuidagi teisiti, ei ole lõpuks oluline. Need on lihtsalt sõnad. Tähtis on, et see annab meile võimaluse kohtuda Jumalaga, tänada teda nende õnnistuste eest, mida ta on meile andnud ja ülistada teda tema ustavuse eest.

Summa, mille me anname, ei ole kõige tähtsam. Kõige olulisem on see, et me kohtume Jumalaga selles hetkes. See, mida me ohverdame, peegeldab meie suhet Jumalaga. Tõeline ohver tuleb südamest tulevast tänulikkusest selle eest, mida Jumal on meile teinud.

Mark Nelson
EMK Teoloogiline Seminari dekaan

Osaduspäev Vastseliinas

Septembri viimasel laupäeval tulime kokku 4 Võrumaa kogudusega + sõbrad, Viitka entusiastide algatusel. Osaduspäev sai teoks Vastseliina vallas, kõrgel Kerikumäel asuvas turismitalus, all orus maaliline järv vaateid peegeldamas. Saime kogeda, et Võrumaa on üpris suur ja lai, sest Räpinast Vastseliina jõudmiseks kulus tublisti üle tunni.

Kohapeal oli vastuvõtt soe juba pakutava kuuma tee tõttu kargel päeval. Pärast erilist luulelist tervitust Luulelt ja palvehetke pastor Kaupoga suundusime umbes 4 km pikkusele ümberjärvematkale. Kuna pinnas on soine, kulgeb rada enamasti mööda laudteed. Targasti toimisid need, kel kummikud jalas – lapsed. Omavahelise jutlemise tõttu ei hoitud rännakul parajat pikivahet, juhtus, et matkaja ees kerkis äkitselt üles laua ots ja nõnda ei jäänud tagakõndijatel üle muud kui sooritada kõrvalehüpe märjale samblale. Juhtunut saatev kilkamine laskis oletada, nagu oleks keegi üle parda kukkunud. Palju oli korjamata pohli. Virk pastoriproua Leelo ei jätnud võimalust kasutamata ja korjas ligimeste abiga nii-öelda käigu pealt ahvatleva ämbritäie pohlakaid ja kuremarju.

Matkalt naasnuid ootas suures ülemises toas maitsev kuum supp, grillvorstid ja muud hääd. Toiduosaduse vahel ja järel laulsime kiituslaule ning kuulasime üksteise tunnistusi. Ebasoodsa ilma tõttu jäi ära õues plaanitud pallimäng, pastor Ele juhtimisel aga sai siiski koos abilistega maha peetud asjalik Eesti-teemaline lauamäng. Võistkonnad moodustati piirkonnapõhiselt. Nüüd saime proovile panna oma teadmisi ja hämmastuda faktidest, mida enne ei teadnud. See tekitas omajagu elevust.

Lõpupalve ringis tundsime, et taoline koosolemine on hinge kosutav ja vaimu värskendav. Vaata kui hea ja armas, et vennad-õed elavad koos… (Ps 133:1)

Võru koguduse aastapäev ja hoone luba

Võru koguduse 23. aastapäeval (esialgse, vana, hoone üleandmine toimus 2. okt 1994) võisime rõõmustada ka selle üle, et 27. okt 2017 saime valminud juurdeehitusega Võru Elupuu kiriku hoonele ametliku kasutusloa. Kümme aastat ehitustegevust on Jumala abiga vilja kandnud! Tänan kogu südamest kõiki, kes on meie kogudusele kaasa elanud, selles teeninud, kaasa palvetanud ja paljudel viisidel toetanud ning kes seda kõike jätkuvalt teevad! See on suur eesõigus ja arm. Tänu ja ülistus olgu Jumalale!

Hea Jumala käe all!

Sel aastal täitus 20 aastat vaimuliku töö algusest Sakussaare külas. Maja sisseõnnistamine toimus 26. augustil 1997. a superintendent Olav Pärnametsa ja Tapa pastori Endel Rangi poolt.

Pühapäevasel 29. oktoobri tänujumalateenistusel tänasime üheskoos Issandat, kes on meid kandnud tänasesse päeva ja annab lootust tulevikuks.

Tervitusi jagasid head sõbrad Tallinnast, Tapalt ja naaberkogudusest Ilumäelt. Jutlustas Olav Pärnamets. Muusika ja lauluga olid rõõmustamas Eivin Toodo ansambel ning Urve ja Olav Pärnametsa duett.

Tänulik Sakussaare kogudus

50 aastat metodistide-katoliiklaste julgustavat dialoogi

„Me ei ole enam võõrad, ei oma südame ega Issandale kuulumise poolest. Ristimise läbi oleme saanud tõelisteks vendadeks ja õdedeks. Me kõik kuulume Jumala majapidamisse.” Paavst Franciscus tsiteeris apostel Pauluse kirja efeslastele ja pidas juubelikohtumisel järgmise kõne.

Armsad vennad ja õed!

Tänan piiskop Abrahamsi südamlike sõnade eest ja tervitan teid kõiki metodisti-roomakatoliku dialoogi 50. aastapäeva tähistamisel. Jumal kuulutas 50. aasta eriliseks, mil tuli ka orjad vabastada: “Ja pühitsege viiekümnendat aastat ning kuulutage vabakslaskmist kõigile elanikele maal; see olgu teile juubeliaastaks: igaüks teist saab tagasi oma pärisosale ja igaüks pöördub oma suguvõsa juurde.“ (3Ms 25:10)

Oleme Jumalale tänulikud, sest mingis mõttes on ka meid vabaks lastud kahtlustamise ja eraldatuse orjusest. Oleme pidanud 50 aastat kannatlikku ja vennalikku dialoogi ja võime täna öelda apostel Pauluse kombel: „Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised.“ (Ef 2:19) Me ei ole enam võõrad, ei oma südame ega Issandale kuulumise poolest. Ristimise läbi oleme saanud tõelisteks vendadeks ja õdedeks. Me kõik kuulume Jumala majapidamisse.

Oleme selleni jõudnud dialoogi läbi. Vatikani II kirikukogu jätkab erinevate kirikute vahelise mõistmise ja üksteise väärtustamise edendamist, tehes seda dialoogi abil, mis toimub „tõearmastuses, alandlikkuses ja halastuses“ (Unitatis Redintegratio, 11). See annab meile julguse kohtuda siiralt ja alandlikult, et üksteiselt õppida aususe ja väärikuse vaimus. Mingem üheskoos edasi, teades, et meie tee algas Issanda juurest ja viib Tema juurde tagasi.

Oleme juubeliaastas. Meie töökomisjoni viimane avaldus käsitleb pühadust. John Wesley kutsus elama püha elu. Tema eeskuju ja sõnad julgustasid paljusid pühenduma palvele ja Pühakirja lugemisele, mis tõi nad Jeesuse Kristuse tundmisele. Kui näeme püha elu ja mõistame Püha Vaimu tööd teistes kristlikes konfessioonides, siis peame selle üle rõõmustama. Nemad aitavad ka meid saada Issandale lähemale ja andma evangeeliumile paremat tunnistust.

Tänagem taevast Isa kõige eest, lisaks viimasele 50 aastale ka paljude eelnevate sajandite eest kogu maailmas. Kinnitagem üksteist oma usku tunnistades. Usk muutub tõeliseks armastuse läbi, eelkõige vaeste ja hüljatute teenimisel. Jumala korraldus juubeliaastaks on endiselt päevakohane. Osadus Jumalaga kutsub meid pühadusele ja osadusele üksteisega. Meie, katoliiklased ja metodistid, ühendame jõud, et aidata ja lohutada abivajajaid, neid, kes on tõrjutud ja võõrad meie ühiskonnas.

Viiekümnele aastale tagasi vaadates peame tunnistama, et me ei saa kasvada pühitsuses, kasvamata osaduses. Meie teekonna järgmine etapp peab olema pühendatud lepitusele. Me ei saa rääkida palvest ja halastusest, pingutamata sealjuures täieliku osaduse saavutamise nimel. Saagu see dialoog kingituseks kogu maailmale, et leiduks kõikjal tundlikke kristlasi, kes on valmis lepituse nimel teenima. Ühtsus on ime, mille toob esile Jumala Vaim. Ta teeb seda omal viisil, nagu see toimus nelipüha päeval. Osadus ei tähenda ühetaolisust. Jäägem siis oma teel kokku – nagu jüngrid, kes ootasid Püha Vaimu tulekut.

Olen tänulik meie dialoogi eest, samuti tänan Metodisti Maailmanõukogu toetuse eest.

Meie töö pole veel lõppenud. Meil tuleb edasi minna. Oleme õppinud nägema üksteist vendade ja õdedena Kristuses, nüüd on aeg teha pingutusi täieliku osaduse saavutamise nimel, mil saame Jumala armust jagada ühist armulauda.

Ma palun, et ühineksite minuga „meie Isa“ palves…

Libreria Editrice Vatican
Lühendatud tõlge inglise keelest: Tarmo Lilleoja

Ilmus laulukogumik „Üks roosike on tõusnud“

EELK Kirikumuusika Liit korraldas 2017. aasta kevadel jõululaulude heliloomingu konkursi, leidmaks uusi jõululaule kooridele.

Laekus 29 koorilaulu  nais- ja segakoorile üheksalt Eesti heliloojalt. Konkursi töid hindas žürii koosseisus Mart Jaanson, Marika Kahar ja Sigrid Põld, kes valisid 3 peapreemia väärilist tööd, 8 eripreemiat ning veel 3 laulu leidis äramärkimist.
I preemia pälvis Evelin Kõrvitsa laul „Jõululugu“, II preemia Rein Kalmuse laul „Hõiska, maa ja taevas“ ning III preemia samuti Rein Kalmuse kirjutatud „Maarja hällilaul“. Kaheksa eripreemia hulgas olid ka Evelin Kõrvitsa laulud „Jõulutäht“ ja „Jõuluõnnistus“. Kõik premeeritud ning äramärgitud tööd on avaldatud laulukogumikus „Üks roosike on tõusnud“. Selles „triloogias“ on kogumik naiskoorile, kogumik segakoorile ja saatenoot, kus on avaldatud mõlema kooriliigi klaviirid. Noote saab osta  või tellida EELK Kirikumuusika Liidust, kirikumuusikaliit@gmail.com, tel 55902059 või kodulehe kaudu http://kirikumuusikaliit,ee/tellimise-vorm/.

Allikad: EELK Tallinna praostkonna 1. advendi kontsert-palvuse „Sulle tuleb Kuningas“ kavaleht.
Kontsert toimus Tallinna Jaani kirikus 3. detsembril 2017;
Jõululaulud segakoorile „Üks roosike on tõusnud“ (lk 63-65 ja 68-69).

Mõte sai teoks ehk üheskoos – Eesti Rahva Muuseumi uudistamas

Eesti Rahva Muuseum (ERM) tähistas 1. oktoobril 2017 esimese aasta möödumist uues hoones. Juba suvel avaldasid mitmed sõbrad arvamust, et tuleks ikka minna seda uut muuseumi vaatama.

Mõte saigi teoks 23. septembril, selle sügise esimesel laupäeval, mil grupp Tallinna koguduse inimesi asus bussiga teele Tartu poole. Reisisaatja tutvustas meile Tallinn-Tartu maantee äärde jäävaid mitmesuguseid vaatamisväärsusi, sügisene loodus oli kaunis ja päike säras suviselt.

Uue ERM-i hoone kujundasid välismaised arhitektid Dorell, Ghatmeh ja Tane, kes polnud elu sees Tartus käinud, kuid kes märkasid võimalust, mida pakkus Raadi endine lennuväli. Nad leidsid, et selle tontlikult mõjuv lennurada on artefakt, mis väärib säilitamist ja ümber mõtestamist.

Nii valmis hoone, mille kogupind on 34347 m2 (Võrdluseks KUMU pindala on 20926 m2). Peab ütlema, et väliselt on hoone väga minimalistlik, seest aga avar ja huvitav. Uue muuseumihoone näituseala oma enam kui 6000 m2 on ülekaalukalt Eesti suurim.

Tutvumist näitusega alustasime Jakob Hurda saalist väga toreda giidi juhatusel.Tutvusime püsinäitustega „Uurali kaja“ ja „Kohtumised“. Eesti kultuuriloo püsinäitus „Kohtumised“ moodustab lõviosa väljapanekust ja see hõlmab ajateljel tänapäevast jääaja lõpuni kulgevat „Ajarada“ ning 11 teemanäitust. Väljapanekust ei puudunud ka Eesti kirikulugu puudutav osa. Põikasime kiiruga läbi ka soome-ugri püsinäituselt „Uurali kaja“, kus naiste ja meeste maailma näidatakse läbi koduste tegemiste, elatusalade ja maailmapildi.

Vahetuvate näituste saalis jõudsime vaadata suurt rahvarõivanäitust.

Enne näituste külastamist einestasime muuseumi restoranis „Pööripäev“, kus meile pakuti maitsvat lillkapsa-püreesuppi ja kohvi koogiga. Astusime läbi ka muuseumi poest, kus müüdi Eesti käsitööd, mitmesuguseid meeneid ja postkaarte.

Sisukas päev kaldus juba õhtusse, kui alustasime tagasiteed Tallinnasse. Olime kõik Jumalale tänulikud selle toreda elamuse eest.

Misjonimõtteid Pilistverest

27. novembril kutsus Eesti Kirikute Nõukogu kokku oikumeenilise misjoniteemalise sümpoosiumi, et teha kokkuvõtteid Eestimaa eri paikades ja kirikutes toiminud aruteludest kogumiku „Kuhu lähed, Maarjamaa?“ teemadel.

Kogumik võtab kokku eestimaalaste usulisi hoiakuid käsitleva uurimuse „Usust, elust ja usuelust 2015“ ning pakub mitmeid lähenemisviise selleks, kuidas kirik võiks saadud teabele tuginedes oma misjonitööd paremini edendada. Ka meie kiriku pastorid osalesid oma sügisesel õppepäeval Eerik Jõksi juhatusel ühes sellises arutelus. Sümpoosium seadis eesmärgiks sõnastada ühiselt Eestimaa kristlaste missioloogilised väljakutsed lähiaastateks, ühtlasi oli sooviks ettevalmistusena järgmise EKN-i uuringu „Elust, usust ja usuelust 2020“ läbiviimiseks kuulata asjast huvitatud inimeste mõtteid ja ideid.

Kokkusaamise kohaks valiti EELK Pilistvere Andrease kiriku pastoraat, paik üsna Eestimaa südames, mis on olnud oluline teetähis Eesti kiriku- ja kultuuriloos. Just siin peeti aastal 1687 Pilistvere Piiblikonverents, mida filoloogid peavad Eesti esimeseks keelekonverent-
siks. Just siin aastakümneid pastoriks olnud Vello Salum asutas 1988 Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ning rajas esimese mälestusmärgi stalinismi ohvritele.

Kokkutulnud olid pärit eri kirikutest ja konfessioonidest, oli nii pastoreid kui ka koguduseliikmeid. Peamiseks motivatsiooniks Pilistverre sõidu ette võtmisele näis selgesti olevat soov midagi teha Eestimaa tuleviku heaks, et sõnum Kristusest jõuaks rohkemate inimesteni just nendele arusaadavas keeles.

Peaettekande Maarjamaa misjoniperspektiividest tegi Ingmar Kurg (ülaloleval pildil), kes jätkas juba kogumikus välja pakutud käsitlust misjonist kui kohtumisest – seda nii üksikisiku kui kiriku tasandil. Ta rõhutas, et kuni jagame inimesi „omadeks“ ja „võõrasteks“ ning piirdume ühiskonna tasandil üksnes probleemidele reageerimise ja kaitsepositsioonile jäämisega, ei saavuta misjonikohtumine oma tõelist eesmärki. Kirik võib saavutada kohtumises edu vaid siis, kui ta on proaktiivne (läheb välja oma selge positiivse sõnumiga), samas aga avatud dialoogiks. Tsiteerides misjoniteoloog Sundermeierit: „Kirik ei ole pelgalt koht võõra jaoks, vaid koht koos võõraga.“

Kogumiku aluseks olnud 2015. aasta sotsioloogilist uurimust kommenteerisid Liina Kilemit ja Atko Remmel. Nad tõstatasid rea kaalukaid küsimusi uurimuse eesmärkidest ja fookusest ning sellest, kuidas sõnastada usuga seotud teemasid arusaadavalt ka usuvõõraste vastajate jaoks. Olulise panuse arutelusse andsid professorid Ülo Vooglaid ja Rein Veidemann. Vast kõige kaalukamalt jäi kõlama Ülo Vooglaiu hoiatus inimese liiga kitsast käsitlusest ning ohust, et suhtlemine muutub kohtlemiseks (nähes kaasinimesi vaid misjoni objektidena).

Põneva päeva lõpul anti kõigile kohalolijatele võimalus küsimusi esitada, ettepanekuid teha ja sel viisil ühiselt tulevikku panustada. Oli inspireeriv koosolemine, kus mõttekaaslaste keskel olles ka pausid ja lauavestlused ikka kuuldud mõtete ümber koondusid ning koostöösuhted süvenesid.

Aldersgate’i reis Leetu 24.-26. novembril 2017

Pastor Andrus Kask esitas Aldersgate’i meeskonnale suvel kutse tulla Leetu teenima. Alates sellest ajast algas palvetöö See ei olnud Aldersgate’i esimene Leedu-reis. 2014. aastal toimus „Elu Vaimus“ seminar Vilniuses David Winstanley juhtimisel. Mõned leedukad on osalenud ka Aldersgate’i meeskonnas ning tulnud suvekonverentsile.

Birzai metodistikirik, tagantvaade
Birzai metodistikirik, tagantvaade

Birzai metodistikirik, tagantvaade

Alates käesoleva aasta suvest on pastor Andrus vastutamas Leedu metodisti kiriku nelja koguduse eest: Vilniuse, Ukmerge, Birzai ja Panevezise. Andrus ja Jelena kolisid Vilniusest Birzaisse, kus on ilus 3korruseline kogudusemaja, kus on ka pastori korter. (Hoone oli endine sõjakomissariaat ning ca 20 aastat tagasi algasid selles tööd, et muuta hoone metodisti kirikuks.)

Viimane aasta on olnud Leedu metodisti kirikus keeruline, kuna mitmed töötegijad on lahkunud ning töötegijate koormus on tõusnud. Samuti on vähe tugevaid, pühendunud kristlasi. Tundsime, et peaksime algselt plaanitud „Issand, õpeta mind palvetama“ seminari kohandama vastavalt kohapealsetele vajadustele ning seminari sees keskenduma pikemalt ka ülevaltsünnile kui kristliku elu vundamendile.

Seekordne meeskond oli ebatraditsiooniliselt väike (neli inimest), kuid väga ühtehoidev ja tubli. Alustasime eestpalvet juba mitu kuud tagasi ning igatsesime, et Jumala Püha Vaim võiks teha seda, mis inimlikult võimatu. Koguduses oli olnud mitmeid keerulisi olukordi ning suhted vajasid tervenemist. Tundsime vajadust lisaks palveteemadele keskenduda päästmisele ja ülevaltsünnile. Kohale jõudes kogesime tõesti, et vaimulik võitlus oli võiduni jõudnud ning taevas oli avatud. Jumala Püha Vaimu ligiolu oli väga kogetav juba alates esimesest ülistuslaulust. Teemadena olid: Kristliku palve olemus, Jeesuse palveelu, ülevaltsünd ning takistused lähedasele osadusele Jumalaga. Kõik meeskonnaliikmed jagasid oma isiklikke tunnistusi, kuidas Jumal on nende elus liikunud ja teinud imesid. Laura Herm jagas mitmeid erilisi lugusid, kuidas Indoneesia kõige raskemas vanglas, kus olid nii eluaegsed vangid kui kui surmamõistetud, võisid nad Jumalat ülistada. Seminaril osales umbes 15 inimest ning kõik olid avatud palvele. Imeline oli näha, kuidas Jumal puudutas ja kutsus ühte keskealist meesterahvast, kes andis oma elu pisaratega Jumalale.

Panevezise metodisti kogudus asub selle hoone esime selkorrusel. Panevezise metodisti kogudus asub selle hoone esime selkorrusel.

Pühapäeva hommikul saime külastada ka Panevežise kogudust, kus Jumal oli hakanud imelist tööd tegema juba mõned nädalad tagasi, kui eesti abielupaar Filimonovid kogudust külastasid ja 12 inimest päästetud said. Väike üüritud saal täitus täiesti ning inimesi jäi isegi seisma. Kui teenistus läbi, soovis enamik neist eestpalvele tulla. Palvevajadused olid tõsised ning paljud vajasid nii füüsilist kui ka hingelist tervenemist. Olime väga tänulikud Jumalale, kes Püha Vaimu läbi ilmutas nii mõnegi inimese sisemisi olukordi ja võtmeid tervenemisele. Birzai koguduses oli pühapäevane jumalateenistus kell 15 ja ka seal puudutas Jumal nii Tiidu isikliku tunnistuse kui jutluse kaudu. Oleme südamest tänulikud Andruse ja Jelena külalislahkuse ja ustavuse eest Jumala riigis.

Meeskond Leedus: Thea, Laura, Tiit ja Kaupo.

Jõuluootuse mõtted

Jõulurahu tulgu koju –
väiksesse või suurde.
Leidku tee, et jõuda vaikselt
igaühe juurde.

Kuigi kõigil on nii kiire,
kohustused reas,
teadke, et üks jõuluingel
liigub meie seas.

Tähtsat sõnumit ta jagab,
kuula teda vaid.
Kingib lootust, kingib rõõmu,
mõtteid ilusaid!

 

Heli Vihti luulekogust
„Hea sõbra luuletused“
Pärnu : Hea Tegu, 2017 ([Tallinn] : [Trükisilm])

Euroopa on moraalses ja poliitilises sõjas

Tihti avaldatakse ajakirjanduses kirjutisi, et Euroopa on moraalses ja poliitilises sõjas (vahest ongi nii), kus autorite arvates ühel pool rindejoont on nn populistid ja äärmuslikud poliitilised jõud ja teisel pool demokraatlikud jõud. Ma arvan, et olukord ei ole nii ühene.

Vastasseisus esinevad variatsioonid. Mul tekib tahtmatult küsimus, et kui Euroopa (ja mitte ainult Euroopa) on poliitilises ja moraalses sõjas, siis iga konflikti tekkimiseks peab olema mingi varasem sügavam põhjus. See, mis hetkel juba toimub, väljendades erinevate artiklite autorite sõnadega kus: „Ühed tahavad Euroopat tükkideks kiskuda… EL integratsiooni tagasi pöörata… teised aga Euroopat terve, ühtse ja tugevana hoida…“ Siin tahaksin Euroopa Liidu ühtsuse hoidmise suhtes küsida: millise hinnaga seda püütakse hoida?

Mina näen, et nn demokraatlike jõudude leeri ladvikus hõivavad üha imposantsemaid kohti sotsiaaldemokraatide ja teiste liberaalsete vasakpoolsete leeri kuuluvad „rahvavalgustajad“, kes ammutavad oma eeskujusid nüüdisaegsele vasakpoolsusele omaste ideoloogide mõtetest, rakendades neid ideid oskuslikult ELi rahvastiku- ja kultuuripoliitikas. Sellist ilmingut on hakatud kutsuma kultuurmarksismiks. Kultuurmarksistid näivad lähtuvat osaliselt nn Frankfurdi koolkonna neomarksistlikust ühiskonnateooriast (Loe Vikipeediast: Frankfurdi koolkond oli neomarksistlikku ühiskonnateooriat arendanud koolkond Frankfurdi Goethe Ülikooli juures asuva sotsiaaluuringute instituudis 1931. a). Igatahes on väga suur sarnasus osade ELi vasakliberaalsete demokraatide leeri ja Frankfurdi koolkonna ühe ideoloogi Herbert Marcuse ideedel vähemuste kaitsmisest. Sarnaseid ideid viljeletakse üsna laialdaselt USA liberaalsetes ülikoolilinnakutes, samuti Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa üliõpilaste ringkondades.

Tänapäevased ELi demokraatide tiiva vasakpoolsed jõud on hõivanud oma kaitsva tiiva alla sellised ideoloogiad nagu sotsiaalne õiglus, feminism, uusprogressivism. Tegelikult hakatakse lähtuvalt kul-tuurmarksismist ümber defineerima traditsioonilist konservatiivset arusaama kultuurist, rahvusest, religioonist, rassidest, soorollidest, seksuaalsest orientatsioonist, perekonnast jne. Suures osas lääne traditsioonilises ühiskonnas on tekkinud sellel pinnal väärtuskonflikt.

Ühesõnaga: inimese identiteedi enamik aspekte seatakse kahtluse alla ning püütakse traditsioonilisi ühiskondlikke norme ja standardeid vaidlustada ja ideaalis neid hoopis muuta, et aga tuua kasu väidetavalt rõhutud erinevatele vähemusrühmadele. Kui klassikalises marksismis nähti konflikti kodanluse ja proletariaadi vahel, kusjuures töölisklass oli kannataja rollis, siis kultuurmarksistid on asetanud lääne kultuuriruumis kannataja ja rõhutute rolli mitmesugused/kõik-
võimalikud vähemused.

Vähemuste ahistajateks aga loetakse traditsiooniliste vaadetega inimesi, kes väärtustavad Euroopa kristlikku pärandit, konservatiivset peremudelit, lapsevanemaks olemist, uhkust oma perekonna üle, kodumaa-armastust, uhkust oma etnilise rahvuse ja riigi üle, kristlikku traditsioonilist maailmavaadet, traditsiooniliste soorollide järgimist nii kodus, koolis kui töökohtadel. Konservatiivset, euroopalikku, kristlikku, rahvuslikku kultuuri tähtsustavaid inimesi tembeldatakse tänaseks tihtilugu islamofoobideks, populistideks, natsideks, äärmuslasteks, harimatuteks. Pisut utreerides paistab, et üheks kõige kardetavamaks tegelaseks on saanud paradoksaalsel kombel nii ELis kui Põhja Ameerikas valgenahaline inimene. Kitsamas kategoorias aga keskealine ja pisut veel vanem valgenahaline konservatiivne kristlik mees. Minu meelest on just sellised negatiivsed ilmingud katalüsaatoriks lääne ühiskonnas, mis on tekitanud ägeda vastureaktsiooni ja mis väljendub konservatiivsete rahva- ja usuliikumiste võimsas puhangus.

Viimastel Saksamaa parlamendivalimistel saavutas hea tulemuse populistlikuks nimetatud parempoolne partei Alternative für Deutschland (Alternatiiv Saksamaale). Mina, vastupidiselt mitmete kirjatükkide autoritele ei kardaks, et AfD on Kremli käepikendus. AfD-l on näiteks palju sarnasust parempoolse Iisraeli rahvusliku partei: Yisra’el Beteinuga (Meie kodu on Iisrael), kellel on sarnaselt AfDga suur toetus endise NSV Liidu aladelt emigreerunute hulgas. Nii sealt saabunud juudid kui sakslased on näinud ja maitsenud uuel kodumaal heaolu ühiskonna hüvesid ja kartuses, et moslemitest pagulased võivad hakata ohustama magusat äraelamist, on muutunud kohapeal suuremateks rahvuslasteks kui kohalikud juudid või sakslased ise ongi.

Ka Poolas toimib rahvuslikkuse tõusulaine tihedalt põimununa usuga. Hiljuti vaikis Euroopa peavoolumeedia Poola iseseisvuspäeva tähistamisest paljudes riigi erinevates linnades, ning pigem jäid silma vasakliberaalses võtmes uudised stiilis, et Poolas marssisid paremäärmuslased ja tagurlased. Ca 60 000 osavõtjaga meeleavaldus toimus Varssavis aga hüüdlause „Me tahame Jumalat” all. Sõnavõtjad rõhutasid miitingul vajadust tõusta liberaalide vastu ja kaitsta kristlikke väärtusi. Kutsuti üles kaitsma ka vennalike rahvaste Euroopat ning mitte minema kaasa Euroopale hauda kaevava „multikulti“, migratsiooni ja moraalitusega. Enne seda toimus Poolas veel grandioosne palveüritus, kus tohutu suurel üleriigilisel palveaktsioonil palvetas riigi piiridel sadades paikades roosipärja palvet ligi miljon inimest.

Poola kristlaste eeskujul kogunesid ka Iirimaa saareriigi piiridele palvetama kümned tuhanded Iiri usklikud. Sarnased usulise ja rahvusliku puhangu tendentsid toimuvad nüüdseks ka Tšehhis, Ungaris, Austrias ning ei saa unustada ees ootavaid valimisi Kataloonias.

Euroopa lugu ei ole veel päris lootusetu ja mina usun, et Jumalal on oma lahendus ka Euroopa Liidu umbsõlme jaoks.

Südaöö ja aastavahetuse mõtteid juudilikust vaatevinklist

Meie aastavahetus on täpselt südaööl, kui 31. detsembrist saab 1. jaanuar. Kui eluvooluga pikemalt mõtlemata lihtsalt kaasa minna, ei tule me ilmselt kunagi selle peale, et juudilikust vaatevinklist võetuna võiks sõnadel „aastavahetus” ja „südaöö” olla teistsugust tähendust, kui meie harjunud oleme.

Ei tea, kas läänemaailmas on uue päeva alguseks meie mõttes südaöö sellepärast, et nii on kergem tunde lugeda – uus päev algab siis, kui kella numbrilaual 12 täis saab ja osuti nii-öelda nullist taas ühe poole liikuma hakkab?

Juudilikust vaatevinklist võetuna ja ka Piiblis kajastub paljudes kohtades väga selgelt, et uus päev algab tegelikult juba eelmise päeva õhtul, päikeseloojanguga, mitte tunde hiljem, kell 12 öösel, nagu me siin maal harjunud oleme. Ning vastavalt sellele, kui sooviksime teada, millal on juudilikus ajaarvestuses südaöö, tuleks meil võtta täpne keskpunkt eelmisel õhtul toimunud päikese loojumise ja algava päeva päikesetõusu vahel. See aga varieerub natuke igas ööpäevas ja nii ei ole olemas ühte konkreetset kellaaega juudilikuks südaööks, mis ööst öösse ühel ja samal kellaajal oleks.

Piiblis on olnud juhtumeid, kui kesköö täpne teadmine on osutunud väga vajalikuks. Näiteks loeme 2. Moosese raamatu 11. peatükist:

Siis Issand ütles Moosesele: „Veel ühe nuhtluse ma saadan vaaraole ja Egiptusele: pärast seda ta laseb teid siit ära minna. Kui ta lõppeks laseb minna, siis ta otse ajab teid siit ära. Räägi nüüd rahva kuuldes, et iga mees küsiks oma naabrilt ja iga naine oma naabrinaiselt hõbe- ja kuldriistu!”

Ja Issand andis rahvale armu egiptlaste silmis; ka oli Mooses väga suur mees Egiptusemaal vaarao sulaste ja rahva silmis. Ja Mooses ütles: „Nõnda ütleb Issand: Keskööl ma lähen läbi egiptlaste keskelt: Egiptusemaal peavad surema kõik esmasündinud, aujärjel istuva vaarao esmasündinust kuni käsikivitaguse teenija esmasündinuni, samuti kõik kariloomade esmasündinud. Siis on kogu Egiptusemaal suur hädakisa, millist ei ole olnud ja millist ei tule enam. Aga ühegi Iisraeli lapse vastu ei liiguta koergi oma keelt, ei inimese ega karilooma vastu, et te teaksite, et Issand teeb vahet Egiptuse ja Iisraeli vahel.”

Selles kirjakohas olid sõnad: Nõnda ütleb Issand: Keskööl ma lähen läbi egiptlaste keskelt. Eestlasena on lihtne pikemalt mõtlemata eeldada, et see sündmus toimus kell 12 öösel. Kuid Piibli ajaarvestus on ju juudi kalendri, mitte meie, gregoriaani kalendri järgi. Võib vaid arvata, kas Egiptuses olles rääkis Jumal oma rahvaga egiptuse aega silmas pidades või juudilikku ajaarvestust silmas pidades. Kui tõeks osutub viimane variant, siis – kui Mooses oleks tahtnud kellaaajaliselt ette teada, millal see õnnetus egiptlastega täpselt toimub, oleks just olnud tarvis välja arvestada päikeseloojangu ja järgmise päikesetõusu vaheline keskpunkt.

Südaööst on Piiblis muudeski kohtades juttu. Näiteks Psalmis 119, kus Taavet laulab Jumala sõna ülistuseks ja ta ütleb: Südaööl ma tõusen üles Sind tänama Su õiguse seaduste eest. Juudi tarkuseraamatusse Talmudisse on kirja pandud legend, mis räägib, et täpselt südaöösel tuli põhjatuul ja puhus Taaveti harfi peale, mis rippus tema magamisaseme peatsis. Kui Taavet helide peale üles ärkas, hakkas ta Jumala sõna uurima. Ja sellepärast on tema lauludes kirjas, et ta on juba varakult üleval Jumalat ülistamas ja nagu lugesime piiblisalmist – südaöösel tõusis Taavet Jumalat tänama. Kui uskuda Talmudi lugu, äratasid Taaveti tuule tekitatud harfihelid; aga oluline ei ole isegi see, mis teda äratas; vastavalt Jumala sõnale ta teinekord südaöösiti ärkas.

Ajaloost on veel teada, et pärast templi hävingut oli mõnda aega juutidel komme südaöösiti üht leinapalvust pidada – kurvastati selle pärast, et templit enam ei olnud. Ning juudi müstikud on juba sajandeid väga eriliseks pidanud südaöist ärkamist selleks, et Jumalat sel erilisel ajal teenida sõnas ja palves. Ja ei ole ka imestada, kui mõtleme, kui palju juba esiisa Taavet on rääkinud Piiblis Jumala südaöisest teenimisest. Tänasel päeval on südaöised palved levinud osade sefardi- ja hassiitlike juutide hulgas.

***

Mis puudutab aastavahetust, siis nagu Iisraeli sõbrad hästi teavad, algab juudi uus aasta hoopiski sügisel, septembrikuus, mille puhul tähistatakse 2-päevast roš hašana nimelist püha. Meie uus aasta algab aga südatalvel. Ühest küljest ei olegi see nii oluline, kuidas me aega jaotame. Aga lihtsalt nentimise pärast – kui ajaloos tagasi vaadata, siis 1. jaanuari saamisel uue aasta alguseks läänemaailmas ei olegi midagi juudilikku ega piibellikku.

Vanadel aegadel oli eri rahvastel käibel igasuguseid erinevaid kalendreid ja neid erinevaid on ka tänasel päeval, aga vanasti oli see kõik veel palju segasem. Tänaseks päevaks on vähemalt osaliselt püütud kalendriaasta päikese suhtes ja kuude arvustuse mõttes tasakaalus hoida. Paljude rahvaste kalendrid on olnud seotud põllumajanduslike tegevustega – külvi ja lõikusajaga – ja nii ka juutidel. Ning Egiptuses näiteks algas uus aasta ajal, kui Niiluse jõgi üle hakkas voolama.

Meie praeguse kalendri ajalugu ja juured ulatuvad aga tagasi muistsesse Roomasse. Seal oli aastas 304 päeva ja aasta koosnes 10-kuust. Ent arusaadavalt oli see ajaarvestus päikese suhtes veidi ebaloomulikult nihkes ning seda probleemi püüdis lahendama hakata Julius Caesar aastal 46 eKr. Konsulteerinud matemaatikute ja astronoomidega, seadis ta sisse Julianuse kalendri, mis oli juba sarnasem ka hiljem käibele tulnud ehk meie praeguse Gregoriuse kalendriga, mida kasutab tänapäeval enamik maailma riike.

Julius Caesar pani ka paika selle, et 1. jaanuar peaks olema aasta alguseks. Osalt seetõttu, et austada Januse-nimelist rooma jumalat, keda nimetati alguste jumalaks; tal oli kaks nägu – üks neist vaatas minevikku ja teine tulevikku.

Keskaja Euroopas püüti 1. jaanuarile kui aasta algusele rohkem religioosset tähendust anda, et see ainult mingi ebajumalaga seotud ei oleks. Kahtlane, kui hästi see soov õnnestunud on – tänasel päeval lihtsalt ei mõelda palju neile vanadele asjadele, sest kõik on läänemaades harjunud, et muidugi algab aasta 1. jaanuaril. Aga miks 1 jaanuaril? – selle peale tavaliselt ei mõelda. Ja ausalt öeldes, ega ju elu ka seisma ei jää, kui 1. jaanuari peale mitte mõelda – lihtsalt elame oma argielu ja aeg liigub edasi, vaatamata sellele, kui palju meie asjade üle sügavuti järele mõtleme või ei.

Kell 00.00, kui algab 1. jaanuar, Iisraelis uue aasta saabumist laiemalt ei tähistata. Pidutsemist leidub vaid Iisraeli suurlinnades ja peamiselt nooremate inimeste hulgas, kes aga kasutaksid nagunii ära mistahes võimalust peo korraldamiseks. Lääne kalendri aastanumbri vahetumisele eriti ei keskenduta. Rabidki rõhutavad juutidele, et aastanumbri vahetumine ei ole mingi suur asi ja juudi jaoks peaks oluline olema hoopis roš hašana püha sügisel, mil juudi ajaarvestuse järgi saabub uus aasta ja vahetub aastanumber, aga see number on teistsugune kui lääne maailmas. Ja rabid toovad välja ühe nüansi, mis on isegi kristlastele väga head mõtteainet andev – juudid võtavad oma uue aasta sügiseti vastu nii, et kuulavad šofari häält, uurivad Jumala sõna ja palvetavad. Aga suur osa maailmast peab detsembri viimasel päeval lihtsalt niisama pidu, sageli Jumala peale mitte mõeldes. Muidugi püütakse anda erinevaid uusaasta-lubadusi, aga tegelikult oleks ühel usklikul inimesel hea uus aasta vastu võtta hoopis Jumalat otsides, mitte tühisuse ja mõttetusega tegeledes.

Iisraelis on inimestel meie uue aasta saabumise kohta kasutusel termin „Sylvester“. Kuigi Sylvesteri nimelisi tähtsaid isikuid või isegi multifilmi-kangelasi on ajaloos olnud mitmeid, on siinkohal mõeldud neljanda sajandi katoliku kiriku paavsti nimega Sylvester Esimene, kes oli järjekorras 33. Ta lahkus siit ilmast 31. detsembri päeval, olles valitsenud 21 aastat ja seda peeti väga eriliseks, kuna see oli esimene nii pikk ühe paavsti valitsusaeg pärast Peetrust. Sellise erilisuse tõttu otsustati paljudes Euroopa maades hakata tähistama 31. detsembrit mitte Vana-aasta õhtuna, vaid paavsti pühana.

Ilmselt aškenazi mõjude tõttu – aškenazi juudid teadsid rääkida paavst Sylvester Esimese juudivastasusest – sattus Sylvesteri nimi ka Iisraeli. Ning meie mõttes aastavahetust hakati juutide hulgas seepärast nimetama Sylvesteriks. Aga seda enam tekib küsimus ja seda küsimust on korduvalt ka tõstatanud Iisraelis aastavahetuse tähistamise vastased, kaasa arvatud rabid, et miks peaksid juudid tähistama Sylvesteri püha, kui sellel on nii juudivaenulik ajalugu. Pealegi on tegu nii-öelda kristliku maailma aastavahetusega, mitte juudi aastavahetusega ja kui veel kaugemale tagasi vaadata – ei saanud see alguse isegi mitte millestki kristlikust, vaid hoopis paganlikust.

Iisraeli pearabi on kord öelnud, et kuigi juudid elavad peamiselt oma kalendri järgi, ei ole probleemi omada välismaailmaga suhtlemises järjepidevust ka Gregoriuse kalendri arvestuses. Ning kui juutide mittejuutidest töökaaslaste meel sellest rõõmsamaks läheb, kui neile jaanuari alguses head uut aastat soovida, siis ei ole vale seda teha. Aga juut Sylvesteri ehk läänelikku aastavahetust tähistama küll ei pea, räägivad rabid.

***

Kui püüda võrrelda, mille poolest on juutide sügisesed uue aasta vastuvõtmise pidustused erinevad läänemaailma aastavahetusest talvel, siis välja võiks tuua õige mitmeid momente.

Näiteks tõotuste tegemine või lubaduste andmine. Paljud kristlased on õppinud mitte andma katteta lubadusi ja nagu ka Piibel ütleb – tegelikult tuleks hoopiski hoiduda taoliste vannete andmisest. Sest me ei tea kõike, kuidas meie elu kujuneb ja kui juhtub, et meil ei õnnestu oma lubadusi pidada, siis ilmneb, et neil ei ole katet; tegelikult võiks meid siis isegi valetajateks nimetada. Ilmalikud inimesed annavad küll sageli igasuguseid lubadusi ja ilmselt on nad ka nende andmise hetkel päris siirad ning tahaksid ka neist lubadustest reaalselt kinni pidada. Juudi uus aasta algab 10 meeleparandus-päevaga. Ammugi mitte ei anta sel hetkel lubadusi, vaid selle asemel hoopis parandatakse meelt, et möödunud aastal ei ole suudetud elada selle vääriliselt, mida on lubatud või kuidas oleks olnud Jumala ees õige elada.

Veel üks erinevus aastavahetuse osas on see, et läänemaailma uusaasta võetakse tavaliselt vastu koos sõpradega; juutide jaoks on aga nende uue aasta püha ehk roš hašana pigem perega koosolemine. Käiakse sünagoogis, pärast mida viibitakse pereringis.

Rääkida võiks ka traditsioonide pikkusest. Juutide traditsioonid ja pühadekombed (näiteks mis puudutab palveid ja laule) ulatuvad väga kauge aja taha,. Üks juutide roš hašana palvetest, mida lauldakse, on „Avinu Malkenu” ja esimene kirjalik tunnistus, et seda on aastavahetuse ajal kasutatud, pärineb juba teisest sajandist. Läänemaailma üks tuntumaid aastavahetusel lauldavaid laule „Auld Lang Syne” on aga kõigest veidi üle 200 aasta vana. Üldse on juutide aastavahetuse saabumise tseremoniaalne külg pühalikum; palvetatakse ja loetakse Jumala sõna. Selle kõrval on mõnikord isegi piinlik mõelda, mida samal ajal tehakse läänemaailmas.

Eks kindlasti on ka läänemaailmas ning Eestiski palju pühendunud usklikke, kes aastavahetuse ajal Jumala palge ees palvetavad; ning vastukaaluks – eks on jällegi juutide seas neid ilmalikke noori, kes hoopis kusagil baaris aastavahetuse ajal purjutavad, aga jutt käib üldisest trendist. Isegi paljud sekulaarsed juudid lähevad juudi uue aasta saabumise puhul sünagoogi jumalateenistusele. Veidi on see võrreldav sellega, et meil minnakse jõulude ajal kirikusse. Aga aastavahetus on läänemaailmas ikkagi pigem pidutsemise ja saluudi aeg; juutidel see nii ei ole.

Mis veel muusikat puudutab, siis läänemaailmas kasutatakse aastavahetuse ajal igasugust peomuusikat; juutidel on aga kombeks uus aasta vastu võtta šofari ehk jäärasarve puhumisega. Üldse paljusid pidulikke sündmusi Piiblis tähistab ka šofari puhumine. Juutidel rõhutab uue aasta saabumise pidulikkust ka see, et sünagoogi minejad panevad selga uued riided. Lisaks roš hašanale on see komme seotud mitmete juudi pühadega.

Ja viimaks – üheks väga suureks erinevuseks juudi ja läänemaailma vahel on ka see, et kui meie oleme harjunud üksteisele ütlema „Head uut aastat!“ või nagu inglisekeelses maailmas öeldakse – „Õnnelikku uut aastat!“ – siis juudid soovivad üksteisele head ja magusat aastat. „Šana tova U-metuka!“ – „Head ja magusat aastat!“ Tundub, et siinkohal on eesti traditsioon isegi juudilikum, kui inglisekeelses maailmas, rõhutades head, mitte õnnelikkust.

Hea soovimise juured arvatakse ulatuvat tagasi aega, kui Jumal maailma lõi. Ta vaatas seda, mida oli loonud ja nentis, et see on hea. Piiblis on kohe alguses seega öeldud, et miski on hea. Sõna „hea“ ilmneb juba esimestes piiblisalmides. Sellepärast peavad juudid headust ja hea soovimist ka uue aasta saabumise kontekstis väga tähendusrikkaks. Heaks saab nimetada midagi siis, kui me oleme täitnud oma eesmärgi; meie elu võib nimetada heaks siis, kui oleme täitnud selle, milleks me siia maailma oleme tulnud. Ning küllap võib siis inimene ennast ka õnnelikuks pidada.

Mõtteterad rabidelt uue aastavahetuse eel

Uus aasta on meie ees nagu avatud raamat. Me läheneme sellele ebakindlalt, kuid ikkagi tulvil lootust. Me ei tea, mida tulevik toob, milliseid võimalusi, kiusatusi, rõõme ja kannatusi. Mõtleme piirile, mis lahutab vana ja uut aastat. Mõtiskleme vana aasta üle ja meenutame, milliseks me ta vormisime. Jumal, anna meile rohkem tarkust. Näita, mis annab meie elule mõtte ja päevadele tähenduse.

Lase meil mõtiskleda jõudude üle, mis mõjutavad inimese elu – tungid ja igatsused meie hinge sügavuses; auahnus ja saamahimu, mis meie tahet tagant sunnivad; harjumused ja rutiin, kuhu upuvad meie arusaamad. Ja ikkagi on Jumal suurem kui kõik need kokku ja Tema vaikne hääl on võimsam kui nende möirgamine. Uue aasta lävel tunnistame, et Jumal on valitseja. Valitsegu Ta meiegi üle ja meie hinges.

Meie elu on nagu jõgi ja me ei tea, kuhu see meid viib või kus lõpeb. Toogu algav aasta head meile, meie peredele ja inimestele meie ümber. Ärgu kordugu sel aastal läbielatud haigetsaamised ja vead. Rumalus ja kõrkus, mida nad põhjustasid, ärgu kordugu enam. Saagu meie hing uueks. Lase meil vaadata uude aastasse rõõmsalt ja usaldavalt.

Vaatan tagasi möödaläinud aastale ja tahan jätta meelde kõik hea. Ma mõtlen uutele sõpradele, kuuldud ja räägitud naljadele. Ma mõtlen hetkedele, mil ma kohtlesin rumalaid leebelt, ja inimestele, kes mind pahandasid või olid tänamatud. Ma mõtlen hetkedele, mil nad oleksid võinud minusse leebelt suhtuda. Ma mõtlen kordadele, mil minu isekus ja suurelisus hämmastasid mind ja teisi. Ma mõtlen aegadele, mil ma püüdsin enda üle järele mõelda ja avastasin, et ma võin olla üksi. Ma mõtlen sellele, mis oli minus spontaanset ja ettearvamatut ja kus mulle tundus, et ma avastan uuesti lapsepõlve süütuse. Ma mõtlen haigustele, millest mind säästeti, katastroofidest, mis minusse ei puutunud ja murest asjade pärast, mis kunagi ei juhtunud.
Ma mõtlen hetkedele, mil ma teadsin: Ma olen hinnaline.

Eesti Kirikute Nõukogu jõululäkitus

Armsad kaasmaalased!

Lähenemas on pühad, mil meenutame Kristuse sündi. Inimkond on läbi aegade ikka Jumalat otsinud, sest tunnetus kellestki kõrgemast on inimestel kogu aeg olemas olnud. Aga just nüüd tähistame püha, mil Jumal ise end ilmutas. Ta ületas kuristiku, mille olime iseenda ja Tema vahele tekitanud, ning sündis ise meie keskele.

Hommikumaa tarkadele ilmutati Kuninga sündi tähe kaudu ja seda just nii palju varem, et Kristuse sündimise ajaks Jeruusalemma jõuda. Karjased väljal said inglitelt teate alles siis, kui Kristus oli juba sündinud, aga vastsündinud Jeesuslast kummardama jõudsid targad ja karjased pea üheaegselt. Jumal oskab arvestada meie igaühe eripäraga, kuid lõpuks tahab Ta meid kõiki tuua enese juurde.

Teed kirikusse ei ole tänapäeval sugugi lihtne leida. Jõuludest räägitakse palju, kuid sageli omandab see teema kommertsliku värvingu. Kohane on siiski meenutada, et jõulud on justnimelt Kristuse sündimise püha ning välise asemel võiksime rohkem tähelepanu pöörata seesmisele. Peamine sellel päeval on ikkagi vaikne, tasane ja alandlik Jeesuslaps.

Kui leiame Kristuse, võime maisest sagimisest ja kiirustamisest kõrgemale tõusta. Mitte tiitlid ja seisused ei oma seejuures tähtsust, vaid alandlik ja tasane meel ning südamepuhtus on see, mis tõstab meid Jumalale lähemale, nii et võiksime Teda tõesti näha.

Soovime, et igaüks leiaks enese jaoks üles tee, millel Kristus juba üle 2000 aasta tagasi hakkas meile vastu tulema. Tema, kes on tarkadele ilmunud tarkuses ja lihtsatele lihtsuses, on kogu maailma jaoks siiski Jumal, keda praeguste pühade ajal on kohane kiita ja tänada.

Kristus sünnib, kiitke!

Õnnistatud pühadeaega teile kõigile!

Tere Iisraelimaalt!

Tere Iisraelimaalt. Sirly maa parimaid vilju söömas.

Juunikuises ajakirjas alustasime lugu  nelja eestlase viibimisest vabatahtlikuna Iisraeli Kaitseväes. Reisist sündisid kirjad kodustele, mida lühendatuna kajastame.

Tere kiirustavast Tel Avivi linnast! 10. aprill 2017

Oleme edukalt Sar-El programmi lõpetanud. On eriline arm ja õnn panustada Püha Maa toetamisse mitte ainult sõnade, vaid ka tegudega. Sõnum, et seisame Iisraeli kõrval, on oluline ajal, kus araabia maailm koos lääneriikidega survestab Iisraeli loobuma õigusest elada maal, mida Jumal neile on andnud igaveseks. Lugesin just täna Hs 36:5, kuidas Jumal määratleb seda territooriumi eelkõige Tema maana. Ta räägib rahvastest „…kes kõigest südamest rõõmutsedes ja hinges põlgust tundes on võtnud endale omandiks MINU MAA….“. Iisraeli ründaja ja vihkaja seisab silmitsi Jumala enda ning Tema otsustega. Issand taastab maa ja rahva iseenda, mitte juutide tubliduse või erakordsuse pärast. „Ma ei tee seda teie pärast, ütleb Issand Jumal, see olgu teile teada!“ (36:32.)

Töötades Iisraeli heaks, tuleb enda jaoks selgelt paika panna, et mitte maa ega rahvas ei ole kummardusobjekt, vaid Jumal, kes neid on valinud. Kui Tema ütleb, et nad on MINU RAHVAS, siis nii on (Hs 37:12).

Tel Avivis peatume Abraham Hos-
telis. Kui võõristav on peale kõrbe väärikat rahu ja ilu sattuda ühtäkki tormavasse ja signaalitsevasse linnamöllu! Rendime auto ja oleme nüüd enamasti ratastel. Sõidame põhja, Galilea äärde.

Lootsime külastada Sahne Rahvusparki, looduse SPA-d, mida kutsutakse hellitavalt ka Eedeni aiaks. Sealne looduslik vesi on aastaringselt +28º. Paraku ei leia me seda õigel ajal üles ning park osutub suletuks. Hans on väga nördinud. Galilea järves ujudes kohtub ta aga toreda juudi rabiga ning saab sellest põgusast suhtlemisest taas rõõmsaks. Õnneks ikka tõesti vähe vaja!

Järgmisel päeval seikleme Jeeriko kandis. Otsime üles Surmavarju oru (Wadi Qelt), mida arvatakse olevat Taaveti inspiratsiooniallikaks 23. laulu loomisel. Soovin et võiksite kõik omal nahal kogeda ja näha selle paiga erakordsust! Tasub aeg maha võtta ning planeerida orus ja mägedel rändamiseks terve päeva.

Praegu kasutavad beduiini karjased Wadi Qelt orgu Jeerikos käimiseks. Ühel mäel kohtamegi lahket Josefit, kes muidu elab Jeerikos oma naise ja 6 lapsega, kuid karjatab siin Juuda mägedel kitsi ja lambaid. Ta pakub meile lahkelt kuuma teed ning Hans rõõmustab teda vastu kena salli ostmisega.

Org, mille pikkus on ca 28 km, üllatab aga veelgi oma saladustega. Kes on näinud „Sõrmuste isanda“ filme – Wadi Qelti vaatepilt meenutab midagi sarnast filmis olevale haldjate lossile. Oru põhjast kõrguvast kaljuseinast eenduvad piltilusad kaljusse raiutud kabelid ja lummavad aiad. See on St George kreeka-ortodoksi klooster, mida hinnatakse üheks maailma vanimaks kirikuks (rajatud 480 pKr).

Wadi Qelt oruga paralleelselt läheb ka vana Rooma-aegne Jeruusalemma ja Jeeriko vaheline tee. Ilmselt mõtles Jeesus sellesama tee peale, kui ta jutustas oma halastaja samaarlase loo.

Kohtume oma oru-teekonnal mitmete huvitavate inimestega, enamasti Läänekalda araablastega. Üks sõbralik seltskond lähedalolevast Nabluse linnast kutsub meid oma lõkke äärde ja pakub värskelt tulel küpsetatud lambaliha ning pitaleibu. Keele viib alla! Täname südamest ja soovime üksteisele Salam Aleykum (rahu teile). Jeerikosse sõidu jätame aga hilise aja tõttu ära. Hüppame hoopis peegelsiledasse Soolamerre. Kuusirp sätendab taevas taamal kõrguvate Moabi mägede kohal ning õhk pakatab sametisest sumedusest. Nii ilus, et hakkab valus…

Oleme broneerinud ühe öö Ein Gedi Youth Hotelli, et võita rohkem aega kohapeal liikumiseks. Seekord leiame üles Soolamere põhjakaldale jääva Jeesuse arvatava ristimiskoha, Qasr el Yahud. Hansul ja Tarmol on seal Jumalaga oma lugu.

Loomulikult ei saa seekordki jätta külastamata Masadat. Ärkame 04:30 ning sõidame täielikus ööpimeduses mäejalamile. Kell 05:30 avatakse värav ning looklev pealampidega inimrivi hakkab vaikselt tõusma mäkke, vastu kohtumisele päikesega.

Õhtupoolel oleme Wadi Davidi allikatel, hingamisvetel. Kaks looduslikku mageveeallikat loovad keset Juuda kõrbe kahe mäe vahele idüllilise ja rikkaliku loodusega maa-ala, Ein Gedi Rahvuspargi. Juudid armastavad seda paika. On see sellepärast, et siinsed koopad on olnud varjupaigaks armastatud kuningas Taavetile või on nad samamoodi nagu meiegi lummatud ajatust ilust, mis kaljude, koskede, looduslike basseinide, džunglilaadse veetaimestiku ja uudishimulike kaljumäkrade-kitsede sümbioosis tekib, teab vaid Jumal.

Tänase päikeseloojanguga algavad Paasapühad ning meil on aeg tagasi pöörduda Eestimaale.

Lehitraot (nägemiseni), Iisrael – „maa, mille eest hoolitseb Issand, su Jumal, millel alaliselt, aasta algusest aasta lõpuni viibivad Issanda, su Jumala silmad“ (5Ms 11:12).

Tänulikult
Sirly+Hans, Tarmo ja Helgi

Ebenezer-konverents Tallinnas

18. novembril toimus Tallinna metodisti kiriku hoones Ebenezer Estonia poolt organiseeritud konverents „Iisrael aegade tähisena“, mis tõi kokku üle ootuste palju huvilisi üle kogu Eesti ja kaugemaltki. Peakõnelejaks oli Ebenezer organisatsiooni üks rajajatest Steve Lightle USAst, kellega olid kaasas Põhjamaade ja Baltikumi juht Philip Holmberg ning misjonär Ake Walman Rootsist.

Ebenezeri nimetus tuleb 1. Saamueli raamatust, kus kirjeldatakse Jumala võimsat abi võitluses vilistite vastu: prohvet „…Saamuel võttis ühe kivi ning asetas Mispa ja Seeni vahele, pani sellele nimeks Eben-Eeser ja ütles: „Siiani on Issand meid aidanud!”“ (1Sm 7:12) Alates 1991. aastast on Ebenezeri operatsioon Exodus aidanud rohkem kui 150 000 juudil Iisraelisse tagasi pöörduda. Ebenezeri peamine eesmärk ongi juutide abistamine kodumaale tagasipöördumisel, millega konverentsil kutsuti ühinema ka Eestimaa kristlasi.

Steve Lightle jagas talle 1974. aastal antud nägemust juutide massilisest tagasipöördumisest NL aladelt. See oli aeg, mil sel teemal ei räägitud avalikult isegi mitte Inglismaal. 1980. aastatel, mil vastasseis USA ja NL vahel oli viimase piiri peal, tõstis Jumal üles kristlasi ja kogudusi juutide eest palvetama. Need olid inimesed, kes mõistsid, et nende saatus kristlastena on seotud juutide saatusega. Kui enne Jeesuse esimest tulekut valmistas talle prohvetlikult teed Ristija Johannes, siis Jeesuse teise tuleku prohvetlik ettevalmistus seisneb juutide tagasipöördumisel nende ajaloolisele kodumaale. Kogudus koges suurt vabanemist ja ärkamist just 1990. alguses – ajal, mil juutidel lubati NLst vabalt välja rännata.

Sakussaare koguduse pastor Hans Lahi kohtus Steve Lightle’iga esimest korda 2016. aastal Jeruusalemmas Ebenezeri 25. aastapäeva konverentsil ja sel ajal tekkis ka soov ta Eestisse kutsuda. Steve, kes ei olnud varem Baltimaades käinud, liitis Eesti külastamise hea meelega oma Põhjamaade ringreisiga. Soomest tulid saatjatena kaasa Ebenezer Soome juhid Outi ja Hannu Lyytikäinen. Lisaks konverentsil kõnelemisele andis Steve intervjuu nii TV 7le kui ka Pereraadiole.

Konverentsil tutvustati ka Ebene-zeri sünnist ja teenistusest jutustavat, värskelt eesti keelde tõlgitud Gustav Schelleri raamatut „Operation Exodus. Prohveteeringud täituvad.“ Raamatu tagaküljelt võib lugeda, et see on „lugu julgusest, vaatamata kõigele vastuseisule. Parim tänapäeva näide usust“. Kuivõrd juutide tagasipöördumine nende ajaloolisele kodumaale ei ole sugugi lõppenud, siis on see raamat julgustavaks lugemiseks igale kristlasele. Raamatut on võimalik soetada Harta raamatupoest ja Logosest.

Helen Haas

Ebenezeri 25. aastapäeva konverentsil Jeruusalemmas, jaanuaris 2016, kus me kohtusime Stevega esmakordselt; peale tema ette astet tapalve tas meiega koos koos ja õnnis tasmeid, et see töö juuti de heaks saaks alga tatud ka Eestimaal. Nii, et „kõik algab palvest!“.
Ebenezeri 25. aastapäeva konverentsil Jeruusalemmas, jaanuaris 2016, kus me kohtusime Stevega
esmakordselt; peale tema ette astet tapalve tas meiega koos koos ja õnnis tasmeid, et see töö juuti de heaks saaks alga tatud ka Eestimaal. Nii, et „kõik algab palvest!“.
Steve Lightle kõnele mas metodisti kirkus.
Steve Lightle kõnelemas metodisti kirkus.

Jõulu(m)eelne mõtisklus

Mõned pühad on justkui pühamad kui teised. Jõulupühad kuuluvad kohe kindlasti nende hulka. Öeldakse ju mõnikord, et eestlased on jõuluusku – paljude inimeste jaoks on see ainus aeg aastas, kus kirikutee jalge alla võetakse. Minu põlvkond mäletab veel aega, kus jõulupühi tähistatigi üksnes kirikutes ja kodudes – mitte kaubanduskeskustes ja meelelahutusasutustes, seda kõike suureks meediamulliks puhudes.

Ühtpidi oli see ju ka kurvavõitu aeg: ei mingeid aasta pimedaimat aega valgustavaid tulukesi ega muud säravat ja käravat melu. Aga mõnikord tundub mulle, et jõulupühade „legaliseerimisega” oleks justkui midagi olulist kaotsi läinud. Kui tuntud raadiohääl pakub sulle tõelise jõulumeeleolu tekitamise sildi all vabapääsmeid jõululaadale; kui toidupood esitab reklaamisõnumi pidulikul Halleluuja koori viisil; kui „jõulutuurile” startivad lauljad innukalt kinnitavad, et ei maksa peljata liigset jõululaulude laulmist, sest nad esitavad pigem ikka „omi häid lugusid” – siis on miski jõulupühade olemuses tasakaalust välja läinud. Tõeline sisu oleks justkui puudu.

Ometi ei takista see kõik sinul ja minul kristlastena jõulupühadele teistmoodi vastu minna. Võime iseendale ja oma sõpradele mitmel moel meelde tuletada, et valmistume tähistama Kristuse sündimise tähtpäeva. Võime vastukaaluks välisele melule keskenduda Anna Haava üleskutsele panna oma südames kõik küünlad põlema ja ehtida hinge taevarahuga. Võime uuesti enda jaoks avastada põlvest põlve lauldud jõululaulude aegumatu poeesia ja vaimuliku sõnumi sügavuse. Kas saaks veel lihtsamalt ja selgemalt edasi anda prohvetikuulutust kui sõnadega: „Mu armsast roosikesest Jesaja kuulutas. Ta sündis puhtast neitsist, Mariast Petlemmas. Nii oli Isa nõu.”

Samas elame individualistlikus maailmas, kus igaüks sulgub enesesse ja sageli isegi oma otseseid naabreid enam nimepidi (või ka nägupidi) ei tunne. Seetõttu oleme minetanud oskuse (ja võibolla ka tahtmise) jõulusõnumit kaasinimestega jagada. Ma mõtlen siin PÄRIS jõulusõnumit, mitte piparkoogiretsepte või originaalseid kingisoovitusi või ehk hoopis jõulutüdimust. Minu küsimus täna on lihtne: kas ja kuidas sina ja mina sel jõuluajal saaksime viia kaasinimesteni sõnumi Jumala piiritust armastusest inimkonna vastu? Nii suurest armastusest, et ta oli selle nimel valmis oma ainusündinud Poja abitu vastsündinud lapse kujul päris tavaliste inimeste kätesse usaldama. Kui Jumal otsustas Jeesuse inimlapse kujul meie keskele saata, vajas see vastsündinud laps maiseid vanemaid ja katust pea kohale. Sündimise hetkel Petlemmas olid hoolitsevad vanemad tema jaoks tõepoolest olemas – küll aga puudus tal kodu. Veel mõnda aega pärast sündigi, sest kuigi enamik inimesi erilise lapsukese sündi tähelegi ei pannud, tekkis kuningal ometi hirm võimaliku troonipretendendi ees. Kas pole kummaline, et tänapäeva terminites oli vastsündinud Jumala Poeg oma maist elu alustades sisuliselt põgenik? Jumal oleks võinud ju üleloomulikul viisil teda kaitsta, aga ta valis teise tee. Inimeseks saanud Jumala Poeg oligi kõiges antud inimeste hoole alla. Ja niisamuti on inimeste hoole alla antud sõnumi levitamine Jumala Pojast, kes kord tuli – ja kunagi tuleb taas. See sõnum tuleb kõigepealt iseendast üles leida ja alles siis saame seda kaasinimestega jagada.

See kõik paneb mind jõulupühade eel mõtlema oma äsja igavikku lahkunud emale. Tema jaoks oli advendiaeg ehk veel erilisemgi kui pühad ise, eriti viimastel aastatel, kui ta oli juba kõrges eas. Kõigepealt jõuludeks valmistumine iseeneses: väikeste jõuluootuse märkide paika seadmine kogu suures tühjaks jäänud majas. Siia kuulus kuuseoks vastavalt ühe, kahe ja kolme ja nelja küünlaga; lapselaste aastate eest valmistatud jõulukaunistuste elutoa akendele riputamine; tasapisi jõululinaga kaetud lauale kogunevate jõulukaartide lugemine. Aga sellest lähtus jõulusõnumi väljapoole jagamine oma võimaluste piires: pühendunud ja sisuliselt läbimõeldud jõulukaartide kirjutamine, eakate jõululõuna lauakaartide kujundamine, mida ta juba aastaid oli oma missiooniks pidanud. Ja kui jõulupühad viimaks kätte jõudsid, pidas ema telefonitsi meeles tervet hulka inimesi, kelle jaoks tema kõned olid olulised ja oodatud.

Kas sulle tuleb meelde keegi, kellega sa pole pikka aega suhelnud – kes võiks ehk rõõmustada jõuluajal sinu telefonikõne üle? Kas sulle tuleb meelde keegi, kes on justkui võõraks ja kaugeks jäänud? Jõuluaeg on hea neutraalne võimalus jõulukaart posti panna. Sest postiteenistus toimib jätkuvalt, isegi näoraamatu ja muude kiirete suhtlemisvahendite ajastul, ja inimesed õpivad tasapisi jälle postiga saabunud kirjade-kaartide üle rõõmustama. Eriti kui kaardil on midagi enamat kui „Häid pühi!”. Siin on sinu lihtne võimalus tõelist jõulurõõmusõnumit edasi anda. Ja miks mitte ka mõne naabri uksele koputada, piparkoogitaldrik või küünal üle anda ja õnnistust soovida – tuletades meelde, et on Kristuse sündimise püha.

Mine asukohta Üles