Taevas on kumamas valgus,
varsti kerkimas päikese pea.
Jälle on kevade algus,
seda tunda on südamel hea.
Sellelgi kevadel valgus
võidab pimeda, küllap sa näed.
Aga Kolgatal oli see algus,
kus kaotasid kurjuse väed.
Ülestõusnud Jeesus võib saata
uut väge, mis suudab ja võib
selle kevade säravaks muuta,
et puhkeks taas lootuse õis.
Foto: AngelaL_17 @ Pixabay
Mulle meeldivad värvid,
mis sügis on toonud,
tema tuumakas küpsus ja töö.
Mulle meeldivad annid,
mis Jumal on loonud –
inimlaps võta, täna ja söö.
Mulle meeldivad ploomide ümarad paled,
õunte naeratus roosakas, lai.
Kapsad tüsedad, porgandid saledad,
tomati põsele päike teind pai.
Meie tööst, Isa õnnistusest, mullast
sai põllule vili ja lauale leib.
Vihmasagarast, päikesekullast
on ikka toidetud meid.
Mulle meeldib tänulik süda,
Isa heldusest rõõmus meel.
Kiitkem Teda, kiitkem kõik Teda.
meil on rahu ja leiba on veel.
Maire Simm
Foto: Evi Radauscher @ Unsplash
Metsad on kuldsed ja säravad,
taevas haneparvede keed.
tuul avab sügisel väravad,
hüüan linnuparvedel kaasa – head teed!
Sügis, sügis – hingematvalt ilus
ja lehekulda täis on terve õu.
näe, kress veel põleb vana ploomi vilus
ning pudenenud vilju täis ta põu.
Ja usin külvaja, kel kaasas palved
sai Isa õnnistuse – vihma, päikese.
nii täidet’ uudseviljast jälle salved,
ning tänu tuua võib nii suur kui väikene.
Kergelt sõnu ära pilla,
see võib hävitada silla,
mida mööda leidis tee
teineteise mõistmine.
Sõnad ülevad ja suured –
tihti puuduvad neil juured.
Neis on uhket sädelust,
aga vähe armastust.
Milline on sõnaseeme,
mida külvad oma teele?
Õige sõna ütle nüüd,
et see poleks järelhüüd…
“Ära karda,” ütles ingel,
ütles seda Maarjale.
“Oled armu leidnud sina,
õnnistuseks teistele.”
“Ära karda,” ütleb täna
Jõulusõnum sinule.
Elujulgust, rahu tooma
tuli Jõululapsuke.
Ärge kartke, kuigi pime –
ikka sünnib Jõuluime,
igal aastal uuesti.
Jätab oma sooja sära,
mis ei kustu hingest ära,
valgustab me eluteed.
Tallinnas oli kunagi metodistide kirik, mida paljud enam ei mäleta. Enne sõda kutsuti seda kas Secki palvelaks (asutaja nime järgi), Tallinna II metodisti kirikuks, Sitsi Petlemma palvelaks või rahva suus lihtsaks Sitsi kirikuks.
See oli väike valge silikaattellistest maja, mis asus trammitee ääres, Sitsi peatusest natuke linnasüdame poole. Ukse kohal oli suur rist, ruum oli heledates värvides ja puupinkidega, otsaseinal oli kuldsete tähtedega kiri JEESUS.
Sitsi kiriku rajamise eestvedaja oli Adolgoth Seck, kes oli energilise vaimulikuna tuntud kogu Kopli poolsaarel. Metodisti kogudus rajati 1927. aastal. Alguses koguneti Sitsi vabriku kinosaalis. Ehitusloost annab ülevaate Kristlik Kaitsja nr 5/1937. Annetajate hulgas oli isegi Rootsi kuningas Gustav II.
Hoone nurgakivi asetati 1934. aastal ja aadressiks sai Kopli 92A. Projekti autorid olid Eugen Sacharias ja Eugen Haberman. Kirikuhoone õnnistati sisse 27. jaanuaril 1935 piiskop Wade’i poolt (Kristlik Kaitsja nr 3/1935).
Eesti Rahva Muuseum (ERM) tähistas 1. oktoobril 2017 esimese aasta möödumist uues hoones. Juba suvel avaldasid mitmed sõbrad arvamust, et tuleks ikka minna seda uut muuseumi vaatama.
Mõte saigi teoks 23. septembril, selle sügise esimesel laupäeval, mil grupp Tallinna koguduse inimesi asus bussiga teele Tartu poole. Reisisaatja tutvustas meile Tallinn-Tartu maantee äärde jäävaid mitmesuguseid vaatamisväärsusi, sügisene loodus oli kaunis ja päike säras suviselt.
Uue ERM-i hoone kujundasid välismaised arhitektid Dorell, Ghatmeh ja Tane, kes polnud elu sees Tartus käinud, kuid kes märkasid võimalust, mida pakkus Raadi endine lennuväli. Nad leidsid, et selle tontlikult mõjuv lennurada on artefakt, mis väärib säilitamist ja ümber mõtestamist.
Nii valmis hoone, mille kogupind on 34347 m2 (Võrdluseks KUMU pindala on 20926 m2). Peab ütlema, et väliselt on hoone väga minimalistlik, seest aga avar ja huvitav. Uue muuseumihoone näituseala oma enam kui 6000 m2 on ülekaalukalt Eesti suurim.
Tutvumist näitusega alustasime Jakob Hurda saalist väga toreda giidi juhatusel.Tutvusime püsinäitustega „Uurali kaja“ ja „Kohtumised“. Eesti kultuuriloo püsinäitus „Kohtumised“ moodustab lõviosa väljapanekust ja see hõlmab ajateljel tänapäevast jääaja lõpuni kulgevat „Ajarada“ ning 11 teemanäitust. Väljapanekust ei puudunud ka Eesti kirikulugu puudutav osa. Põikasime kiiruga läbi ka soome-ugri püsinäituselt „Uurali kaja“, kus naiste ja meeste maailma näidatakse läbi koduste tegemiste, elatusalade ja maailmapildi.
Vahetuvate näituste saalis jõudsime vaadata suurt rahvarõivanäitust.
Enne näituste külastamist einestasime muuseumi restoranis „Pööripäev“, kus meile pakuti maitsvat lillkapsa-püreesuppi ja kohvi koogiga. Astusime läbi ka muuseumi poest, kus müüdi Eesti käsitööd, mitmesuguseid meeneid ja postkaarte.
Sisukas päev kaldus juba õhtusse, kui alustasime tagasiteed Tallinnasse. Olime kõik Jumalale tänulikud selle toreda elamuse eest.
Aastad viivad, aastad toovad,
meie elukangast koovad.
Viivad kõrvalt mõne kalli,
toovad juustesse meil halli.
Aastad kustutavad ära
mitme asja võltsi sära.
Aastad toovad mõistmist sest,
kus on tuum ja kus on kest.
Aastad viivad tervist, rammu,
lühendavad meie sammu.
Aastad toovad märkamist,
varavalges ärkamist.
Aastad toonud palvejulgust,
südamesse rahu, valgust.
Seda aastad küll ei vii,
see mu usk ja kindlus siin.
