Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Jõulukellad… Uksekell?

Mõni aeg tagasi koputas keegi mu kodu uksele. Olin maja teises otsas toimetamas ega kuulnud esialgu. Kui märkasin, läksin avama ja ütlesin külalisele, et ta oleks võinud uksekella helistada: „Näe, muidu oleksin peaaegu tähele panemata jätnud, et ukse taga oled!“ – „Kus see uksekell teil on?“ – „Ee… Tõsi jah – me vahetasime ju paar aastat tagasi ukse välja… Eelmise uksega oli uksekell kaasas, nüüd meil ju kella polegi! Vabandust!“

Tänapäeval on kõiksugu vahvaid uksekelli kõikvõimalike helinate ja tilinatega. Aga koputamine uksele on toiminud lausa läbi aastatuhandete ning selle tähendust ei pea entsüklopeediast otsima.

Kop-kop-kop

Paar tuhat aastat tagasi koputas Jeesus selle maailma uksele. Piiblis öeldakse Johannese evangeeliumi alguses selle kohta nõnda: „Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu“ (Jh 1:11). Tuttav oli universumi Looja ennekõike iisreali rahvale, aga omadeks pidas Jumal ometi kõiki.

Kop-kop-kop

Issanda koputus ei olnud siiski vaid globaalne ja üldine, vaid lisaks ka individuaalne. Sõnumis Laodikeia kogudusele läks asi n-ö isiklikuks. „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga“ (Ilm 3:20). Siinne pöördumine on koguduse poole, kuid kõlab samas nii konkreetselt, et meil igaühel on põhjust kõrvu teritada.

Kop-kop-kop

Suur pilt ja detailid

Filmidest või fotograafiast on meile tuntud mõisted üldplaan ja lähiplaan. Või siis räägime ‘suurest pildist’ ja ‘detailist’. Ei saa küsida, kumb on õigem või olulisem. Profifotograaf, kellega mul oli kord eesõigus väike koolitus läbi teha, rõhutas muuhulgas korduvalt, et pildistamisel on tarvis kaameraga liikuda kord objektile hästi lähedale ja teinekord jälle hoopis kaugemale. Pildile jäävad siis erinevad asjad ning loovad sellele erilise iseloomu.

Kristlik õpetus toonitab, et Jeesus on kogu maailma lunastaja. Samas näitab ta meile, et Jeesus on iga üksiku inimese lunastaja. Kaks tähtsat teemat – omavahel küll seotud, aga siiski kaks ise asja. Meil on vahel pisut mugavam näha Jumalat tegutsemas kusagil „mujal“ ja muidugi arvame, et ta peaks lahendama maailma suured probleemid, võimaldades meil jääda pigem nende uudiste mugavateks pealtvaatajateks. Teisalt tuleb paljudel meist ette aeg-ajalt olukordi, kus hing justkui kisendab: „Kus sa, Jumal, nüüd oled?!“ Tahaks, et ta oleks just siin, minu elus, otse minu põletavate probleemide juures, ja kipume talle etteheiteid tegema, sest ta näib olevat pigem kauge ja suur, seda gloobust eemalt jälgiv Jumal.

Piibel aitab meil mõista, et Jeesus sündis siia kogu inimkonna heaks ning samas iga üksiku inimese – sinu ja minu – heaks. Mõned meist on rohkem huvitatud globaalsest, teised individuaalsest mõõtmest. Ühtesid huvitab esmajoones „suur plaan“, teisi üksikasjad. Ometi ei saa keegi meist ignoreerida seda „detaili“, milleks on meie endi elu.

Jõulud on Jeesuse koputus meie uksele

Jõuludest võib rääkida mitmel moel. Olgu sel korral meie lähenemiseks tõdemus, et jõulud on Jeesuse koputus meie uksele.

Kop-kop-kop

Üleskutsest, et jõulude ajal peaksime vaikseks jääma ja endasse vaatama, on saanud rohkesti pruugitud klišee. Samas on ka klišeede algses tuumas kunagi ikka mingi tera olnud. Nõnda tuleb ka tunnistada, et vaikseks jäämisel on oma väärtus. Aga milleni see meid viib? Vaikus iseenesest võib olla ka täielik tühjus. Kuid vaikuses võime ka midagi olulist hakata tähele panema, mis melu keskel muidu märkamatuks jääb. Nii et võib-olla vaikus polegi täielik vaikus, vaid hakkame tasapisi koputust kuulma?

Mõelgem sellele, mida koputus võib meie jaoks tähendada.

  • Koputus võib kaugele kosta, koputust võib ka mitte kuulda (kui näiteks teler väga valjusti jõulumuusikat või järjekordset seebiooperit mängib)
  • Koputust võib tähele panna, koputust võib ka mitte märgata
  • Koputusele võib reageerida, koputust võib ignoreerida
  • Koputust võib oodata, koputusest võib ehmuda
  • Koputusele võib kellegi tähelepanu juhtida („Kas kuulsid, keegi koputas uksele!“), koputuse puhul võib eeldada, et keegi teine avama läheb.

Uks kui kujund vastastikusest suhtest

Ehkki koputada võib muidugi ka aknale või maja seinale, viib koputamine me mõtted siiski esmajoones uksele. Meie piiblitekstis, kus Jeesus ütleb: „Ma seisan ukse taga ja koputan…“, on omamoodi päris huvitav, et lause algab tegelikult sõnaga „Vaata!“ (varasem piiblitõlge) või „Ennäe!“ Justkui koputamine ise ei olegi olnud piisav tähelepanu äratamiseks – Jeesuse koputamisele on tarvis eraldi tähelepanu tõmmata: „Hei! Kuule! Halloo! – Kas hakkab juba kohale jõudma, et ma siin innukalt ust müksin?“ Paistab, et seespool olija on väga kõva kuulmisega – või on ta tähelepanu tõesti hoopis mujal.

Uks on läbi aegade kandnud endas väga sümboolset tähendust. Uks ja ukselävi on ülemineku, teisenemise, muutuse tähis. See on olnud väga oluline ja sügava tähendusega kujund Piibli erinevatele autoritele. Uks tähistab sageli kodu tervikuna, sest uks on sissepääsutee kõigesse, mis kodus on või mida kodu tähistab. „Südameuks“ on siis vastavalt sellele tee avamine kogu meie olemusse. Uks, mis on suletud, varjab ja välistab (nii halba kui head). Avatud uks osutab võimalustele (vrd Ilm 3:8; Ap 14:27).

Koputus uksele pakub tõepoolest rikkalikku mõtlemisainet. See kirjeldab vastastikuse suhte võimalust. Ühel pool on tema, kes annab märku: ma soovin tulla su juurde. Ma soovin olla seespool, olla osa sinu elust. Ma soovin jagada sinu rõõme ja muresid. Siinne tekst tuletab meelde, et initsiatiiv on Jumala poolel (nagu see Eedeni aiast alates on olnud!). Jumal, kellest Jeesus meile sõnumi tõi, ei ole ükskõikne, eemalolev Jumal, kellele ei läheks korda minusuguse väikese inimese elukene.

Niisiis, ühel pool on armastuse märguanne, soov ja hea tahe.

Teisel pool on otsustamine. Kui Jeesus meisse luba küsimata sisse murraks, ei oleks tal põhjust koputada. Ta koputab ja see tähendab, et ta näitab tahet luua meiega suhe. Meil teisel pool on võimalus valik teha ja otsustada. Meil on võimalus koputust märgata, sellele reageerida, avada oma süda ja öelda: Tere tulemast!

Tulen ja söön õhtust… Ühine söömine oli tol ajal eriti tähtis osaduse ja ühtekuuluvuse tähis. Selle olulisus on väärtustatud siiski tänapäevalgi paljudes kultuurides.

Mida Jeesuse sisenemine meie ellu endaga kaasa võib tuua?

1. Jeesus tuleb, et olla meie elus. Kui näiteks ka jõuludel on ühine söömine paljudes peredes väga oluline, siis sealjuures pole asi sugugi üksnes söömises. See on ennekõike suhtlemise, koosolemise, osaduse vorm. Lähedus üksteisele. Nii et pilt Jeesuse soovist meiega n-ö lauas ühineda sobib jõuluajaga väga hästi kokku. See tähendab Jeesust meie kodus, Jeesust meie elus. Ta ei ole väljaspool, ta ei ole eemalseisja.

2. Lisaks osadusele meiega tähendab Jeesuse koputus veel midagi enamatki. Jeesus tuleb, et meid uuendada, sest tema ligiolul on mõju. Jeesuse koputus ja soov siseneda meie ellu ei tähenda seda, et meie elus oleks kõik tingimata hästi. Ta koputab, et meie elu uuendada peegeldama neid väärtusi, mis Jumalalt pärit. Küllap on paljudele meist tuttav kogemus, kui ootamatu külalise puhul hakkame uksel end vabandama ja püüame leida viisi, kuidas viisakalt öelda, et praegu ei ole külastamiseks hea aeg, toas kõik segamini ja lisaks muudki mured.

Jeesuse puhul me võime olla ausad ja tunnistada: tõepoolest, kõik meie elus ei ole nii ilus ja korras, et sobiks teda vastu võtta. Aga see pole põhjus tema koputuse ignoreerimiseks. Jeesus koputas Laodikeia koguduse uksele mitte seepärast, et väikest viisakusvisiiti teha, vaid seepärast, et kogudus vajas Jeesuse uuendavat ja muutvat väge.

Armastus ukselävel

Uks on suhete loomise kujund. Suhete kõige kaunimaks tasandiks – ja samas kõige suuremaks väljakutseks – on armastus.

Armastust väljendab ühelt poolt see, et Jeesus üldse koputab – soovib siseneda meie ellu, osaleda selles ning meid uuendada – ja teiselt poolt väljendab armastust see, et ta jätab meile võimaluse avada.

Jeesuse koputus me südameuksele on selles mõttes on ebatavaline, et see saadab meid jätkuvalt. Avamine temale ei ole ühekordne tegu või jõululise hetke meeleliigutus. On omamoodi müsteeriumiks, et meil on alati võimalus Jeesust enam oma ellu sisse lasta. Tegelikult on see inimsuhetes umbes samamoodi. Ka väga sügavas läheduses kallite inimestega me jätkuvalt koputame. Me anname üksteisele märku soovist jagada oma elu igas uues olukorras – ja avame end teineteisele. Jätkuvalt.

Suhted ei ole midagi, mis üks kord ja alatiseks paika pannakse. Suhted on dünaamilised, seal on areng ja kasvamine. Niisugune on ka meie suhe Jeesusega.

Kop-kop-kop…

Märgusõnad:

EMK Pärnu kogudus, General Board of Blobal Ministries

Veel rubriigis Jutlus

Saatana sepitsused

John Wesley jutlustekogu põhjal (jutlus 42) Kuna oleme Jumala rahvas, peaks meil

Peaaegu kristlane

Kallid õed ja vennad! Valisin oma tänase jutluse aluseks meie kirikuisa John

Kohtumine ingliga

Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on

Alandlikkusest

1 Ja sündis, kui Jeesus hingamispäeval tuli ühe variseride ülema kotta leiba
Mine asukohta Üles