Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Abi küsimine ja aitamine

Jõulueelne aeg toob tavapärasest enam meie mõtteisse inimesed, kes on üksinda, maadlevad raskete eluprobleemidega või elavad puuduses. See on aeg, mil inimeste südamed on justkui eriliselt avatud kaasinimeste vajadusi märkama ja soov kedagi rõõmustada on suurem kui tavaliselt. Samas on abivajajad meie ümber aasta ringi ja võibolla lausa meie oma lähikondlaste keskelgi. Me vajame rohkem oskust neid märgata – ka neid, kes ise abi ei küsi ja oma muredest ega vajadustest avalikult rääkima ei kipu.

Kevadine hingehoiukoolitus „Miks on nii raske abi küsida” keskenduski sellele, mis teeb abi küsimise mõne inimese jaoks ülimalt keeruliseks ja miks inimesed seetõttu otsustavad oma vajadustest pigem mitte rääkida, kuigi abi ja tugi võiks olla lausa käeulatuses. Minu jaoks oli koolituse huvitavaim osa see, kus räägiti perekonnapärandist ja sellest, kuidas see meie elu mõjutab. On ju tuntud ütlemised, et „Me kõik tuleme lapsepõlvest“ või „Igaüks tuleb oma seljakotiga“. Sageli me ei otsigi neist sõnadest sügavamat tähendust. Ent kui vaatame lähemalt, mida oma täiskasvanuellu oleme kaasa toonud, siis on seal kesksel kohal meie lapsepõlvekodust pärinevad tavad, minevikust meelde sööbinud kõnelused, kunagi omaks võetud reageerimisviisid, käitumismallid ja uskumused. Lisaks on me pagasis ka palju elu jooksul õpitut, kaasa arvatud toimetulek või toimetulematus oma emotsioonidega, teatud tunnete ja mõtete väljendamise lubatavus või keelatus, arusaam õiglasest või ebavõrdsest kohtlemisest, isiklikud haiget saamised, pettumused, kannatused, rõõmud, õnnestumised, eduelamused ja läbikukkumised.

Perekonnapärand ehk peremüüdid on aga sageli üpris hoomamatud, samas tugeva mõjuga. Otsesõnu räägitakse neist tõekspidamistest ehk vähe, aga kõik suguvõsas teavad neid ning langetavad nii suuri kui ka argiseid otsuseid neist lähtuvalt. Müüdid ja tõekspidamised on eriti tähtsad olnud eelnevate põlvedele, olles oluliseks nähtamatuks abivahendiks perekonna väärtuste ja põhimõtete edasikandmisel. Samas, kui neist müütidest ja uskumustest saavad takistused elumuutustega kohanemisel, kui need pidurdavad omavaheliste probleemide lahendamist ja toovad kaasa põlvkondade vahelisi arusaamatusi, on ehk aeg neile otsa vaadata ja küsida, millised neist endas tõelist väärtust kannavad.

Mis on siis mõned neist uskumustest, mis nii tugevasti suunavad meie suhtumist ja käitumist?

  • Mehed ei nuta. See tähendab sageli arusaama, et nad on vaprad, ei taha ega tohigi näida nõrgana, ei näita oma emotsioone välja, ei hooli tervisest ega oma vajadustest, rabavad, kuni pikali kukuvad. „Nii tugevad kui kaljud suures meres, on mehed igas eluvõitluses…“ (Miina Härma)
  • Mees toob leiva lauale. See viib sageli mehe keskendumisele tegevusele väljaspool kodu, mille tulemusel ta võõrandub kodustest asjadest, kaasa arvatud oma naisest ja lastest.
  • Õige inimene ei kurda ega palu abi, vaid saab kõiges oma eluga hakkama. Tulemuseks on, et me ei jaga sõpradega oma raskusi; ei helista, kui on mure, ei otsi isegi emotsionaalset tuge.
  • Tõelises abielus ei tülitseta. Tulemus: eriarvamustest ei räägita omavahel ja konflikte püütakse iga hinna eest vältida, surudes oma soovid, vajadused ja rahulolematuse alla ja võibolla elades need välja laste, naabrite, kolleegide peal.
  • Tubli naine käib tööl, hoiab kodu korras ja kasvatab korralikud lapsed. Järeldus selles on, et naine peabki toime tulema korraga paljude asjadega. Kui ta ei saa sellega hakkama, pole ta järelikult tubli, ja süümepiinad närivad …
  • Abielu on eluaegne. Seda tuleb iga hinna eest hoida, ka halbade või isegi vägivaldsete peresuhete korral. Lahutus ei ole aktsepteeritav lahendus; isegi välise abi otsimine tähendab justkui peresuhete reetmist.
  • Oma pere asjadest väljaspool kodu ei räägita. Tõsine takistus abi küsimisel!
  • Usk on suurim väärtus. Tulemuseks hoiak, et Piibel, kogudus, ja kaaskristlased on esmaseks prioriteediks ja ollakse valmis loobuma ka näiteks perega koos olemisest teiste teenimise või lausa otsesõnu usu nimel.

Selliseid ja muidki käitumisjuhiseid kinnistatakse põlvest põlve, seda nii sõnades kui ka läbi vastava käitumise. Sageli neid ei analüüsita, vaid võetakse omaks ilma pikemalt juurdlemata. See võib mõnikord tähendada ka tõeliselt headest väärtustest tuletatud vildakaid järeldusi, mis inimest sisemiselt traumeerivad ja abi otsimast takistavad. Suguvõsa kokkusaamistel räägitakse üha lugusid, mis omaks võetud pereväärtusi illustreerivad. Need lood võivad olla nii innustavad kui ka hoiatavad rõhutamaks seda, millest peaks hoiduma, et ellu jääda.

Lisaks on suureks ja oluliseks mõjutajaks oma elust rääkimisel või teatud asjadest vaikimisel meie rahva traumeeritud ajalugu tervikuna. Ka see minevikukoorem mõjutab otseselt inimeste valmisolekut abi paluda ja seda vastu võtta. Mitme põlvkonna vältel ei usaldatud ju peret tabanud raskustest otsesõnu rääkida oma pere keskelgi, rääkimata siis klassikaaslastest, naabritest, töökaaslastest, sugulastest. Kogu õhustik oli tulvil varjamist ja salatsemist ning see kujundas inimeste käitumist. Iga pere uskus, et pidi ise ja omal jõul ellu jääma ja hakkama saama olukorras, mille saatus neile oli määranud. Sellekohase näitena meenub hiljutine eesti film „Seltsimees laps”.

Ehk just praegusel jõulueelsel ajal võiks hetkeks järele mõelda, milline on lugu, mida sa endas kannad. Kui oled pereinimene, siis mis on need uskumused, traditsioonid ja mustrid, mida olete oma vähemalt kahest erinevast päritoluperekonnast kaasa toonud omaenese perre ja igapäevasesse ellu. Traditsioonidel ja perelugudel on suur väärtus, kuni nad pere toimetulekut toetavad. Needsamad lood võivad aga kujuneda komistuskivideks olukordades, kus oleks tarvis astuda julgeid samme ja otsida uusi, tavapärasest erinevaid lahendusi.

Ka inimese usulised arusaamad ja arenguastmed on olulisel määral mõjutamas tema suhtumist abi palumisse ja vastu võtmisesse. Usk mõjutab tugevasti seda, kuidas inimene näeb iseennast, kuidas ta mõtestab oma suhteid kaasinimeste ja kogukonnaga, ennekõike aga Jumalaga. Esmalt ongi vaja välja selgitada, kuidas inimene probleemist mõtleb ja sellesse suhtub. Mõnikord selgub, et on omaks võetud uskumusi, mis küll algselt võivad pärineda piiblist, aga kontekstist välja rebituna viivad teelt kõrvale ja tekitavad põhjendamatut süütunnet.

Mõned näited:

  • Jumalariigis tehtav töö on kõige olulisem. Kõik muu on teisejärguline, järelikult võib sellele tuua ohvriks ka oma lähisuhted või isiklikud plaanid ja unistused.
  • Kristlasel ei tohi olla konflikte. Rasketest asjadest rääkimist välditakse, kuigi seesmiselt võib olla palju küsimusi ja pingeid, mis inimest väsitavad ja rusuvad.
  • Kristlane peab olema täiuslik. Sõnasõnalise tõlgendamise tulemuseks on perfektsionism, mis toob kaasa pideva küündimatusetunde ja enesesüüdistamise.
  • Halvast ei tohi rääkida. See on pigem ebausk kui usk, kus kardetakse rääkimisega halba suurendada. Aga kui me ei räägi halvast, mis meie elus on, siis ei saa sellest ka vabaneda.
  • Kurbus, viha ja muretsemine ei sobi kristlase ellu. Allasurutud tunded mõjutavad inimest negatiivselt ikkagi; lisaks tekib veel süütunne, et tegeldakse „lubamatute“ tunnetega.
  • Jumal peab tervendama kõik haigused, ka psüühikahäired. Üksnes usule lootma jäädes ei otsi ega saa inimene abi, mis võiks tulla arenenud meditsiini kaudu. Jumal on andnud inimesele võimed ja oskused ka selleks, et meditsiinilist abi anda.
  • Minevik pole oluline, sest vana on möödas, uus on sündinud. Kui arvame, et minevikutaust ei mõjuta meid usule tulemise järel, elame eitamises. Jumalale on oluline kogu meie lugu, meie areng, Jumal võib uuendada ka meie mineviku – aga Ta ei võta seda meilt ära.

Samas on eluterve piibellik usk mitmete uuringute kohaselt inimestele suureks toeks, kinnituseks ja abiks toimetulekul keeruliste elusündmustega, eriti elu lõpusirgel olles. Usust võib abi vajav inimene jõudu ammutada. Jeesuski ütles: „Sinu usk on sind aidanud.”

Inimestena elame igaüks oma reaalsuses. Oleme elukaarel erinevates punktides ja arengutasemel. Kõiki neid asjaolusid on vaja arvesse võtta, kui oleme abistajad, kaasaarvatud hoolitsus enese eest. On oluline, et aitajal endal oleks hea osadus Jumalaga ja „kruus” ikka täidetud, alles siis saame teisi aidata. Ja teha seda usalduses, et kõiketeadja Jumal on tegelik aitaja, lahenduse tooja ja mina olen vaid väike lüli, teeviit, abistav kuulaja. Siis võin olla tänulik, kui ma ka rohkemat teha ei suutnud.

6-tunnise koolituse „Miks on nii raske abi küsida?” põhjal 
(läbiviijad Maire Latvala ja Karita Kibuspuu)
kokkuvõtte teinud Anneli Klausson Tallinna kogudusest.

Karita kibuspuu
Karita Kibuspuu. Foto: Meelis Kibuspuu
Maire Latvala
Maire Latvala. Foto: Ragnar Esken

Aitamine

Aitamine on tegevus, millega soovime teisele inimesele kasu tuua ja tema heaolu parandada. Aitamise alla mahub mitmeid erinevaid tegevusi ärakuulamisest kuni oskuste õpetamiseni, et inimene saaks ise oma olukorda parandada. Aitav käitumine on üldinimlik, selleks on vaja:

  • märgata, et midagi on viltu ja hinnata olukorra tõsidust,
  • mõista, et inimesel on vajadus abi järele ja ta tahab seda,
  • soov ja valmidus olukorra lahendamisele kaasa aidata,
  • endale aru andmine, kui palju aega ja ressurssi on võimalik sellesse panustada.

Abi hakatakse otsima, kui on tekkinud probleemsituatsioon, millega on iseseisvalt raske toime tulla ja mille lahendamisel on mitmeid takistusi (isiksuslikud, väärtuste ja hoiakutega seotud jms).

Abi otsimist välditakse sageli juhul, kui probleem on sotsiaalselt taunitav või abi otsides tuleks oma nõrkusi tunnistada (sageli inimene eitab probleemi, mis on teistele ilmne).

Lahenduse leidmist tõkestavad inimese enda loodud mõttestambid, mille tulemuseks on sisemine segadus, kartus muutuste ees, soov situatsioonist põgeneda, probleemi ise-lahenemise ootus, jõukaotus pingelistes olukordades, lootusetus, raskused lahendustee nägemisel ja sõnastamisel, olukorrast kinni hoidmine, ennast-kahjustavad harjumused, ängistus, sõltuvus autoriteetide ütlustest jms.

(Eha Rüütli artiklist „ Aitamise psühholoogiline keerukus ja põhimõtted töös rühmadega”)

 

Aitamise tasandid koguduses

  • Baastasandi moodustab õpetuslik alus: kuidas jutlustes ja piiblitundides käsitletakse olulisi teemasid. See loob aitamiseks raamistiku ja valmisoleku.
  • Olulise kaaluga on mitteformaalne tasand, kus osadus-, palve- ja piibligruppides ning erinevate ürituste ettevalmistamisel isiklikul pinnal spontaanselt suheldakse.
  • Ilmikliikmetest hingehoidjate tasand, kes on saanud vastavat koolitust ja külastavad koguduseliikmeid kodudes, haiglates, hooldeasutustes ning peavad sidet oma piirkonna liikmetega.
  • Lihtsaim ja olulisim tasand on koguduses see, et oleme kõik üksteisele hingehoidjateks. See tähendab võtta aega, olla kohal ja kättesaadav, kuulata, peegeldada öeldut, teada saamaks, kas oleme õigesti aru saanud. Kuulata südamega ja sisemise tähelepanuga ka seda, mida inimene ütlemata jätab. Lahendus võib mõnikord tulla, kui rääkija kuuleb ennast oma muret selgelt väljendamas ja taipab ise, mida tuleks teha. Siis on koht palveks kas koos hingehoidjaga või omaette. Inimese probleemi ei tohiks ilma tema loata viia palvegruppi või arutada teistega; konfidentsiaalsus ja usaldusväärsus on üliolulised. Alati tuleks hoiduda kohtumõistmisest, hinnangute andmisest ja omapoolsete lahenduste pakkumisest. Sealjuures peaksime aitajana endale aru andma, millist abi ja mil määral suudame pakkuda; kõiki probleeme pole võimalik lahendada. Vajadusel tuleks otsida professionaalset abi väljastpoolt. (Latvala ja Kibuspuu, koolitus 2019)
Märgusõnad:

Veel rubriigis Hingehoid

Ootamisest ja ootustest

Ladinakeelne sõna adventus tähendab tulemist, aga millegipärast on meie rõhuasetus nihkunud ootamisele.

Jõulu(m)eelne mõtisklus

Mõned pühad on justkui pühamad kui teised. Jõulupühad kuuluvad kohe kindlasti nende
Mine asukohta Üles