Heidi Pajusoo on EMK Tallinna koguduse Alfa meeskonna liige, lastejutluste pidaja ja emeriitpastor Toomas Pajusoo abikaasa, kes oskab hinnata kristlike esivanemate väärtust. Artiklis räägib ta oma perekonnast, kes põlvkond põlvkonna järel on pühendanud oma elu Jumalale.
Minu vanavanaema Eva oli sügavalt usklik ja jumalakartlik. Kui lähenes tema surmatund, palus ta toa kaunistada valgete kangastega, öeldes, et ta soovib Jeesusega kohtuda kaunis ja pidulikult ehitud ruumis, sest see kohtumine on ülimalt tähtis.
Rannakalurina leiba teeninud vanaisa Aleksander oli Randvere kiriku jutlustaja. Vanaisa uppus väga noore pereisana, olles kalapüügil oma kodutalu vahetus läheduses. Temast jäid maha 4 väikest last ja abikaasa Elviine, kes oli Randvere kiriku koorijuht. Vanaema Elviinel oli imekaunis lauluhääl ja nad musitseerisid sageli koos tütre Hildaga klaveril ja harmooniumil. See muusika jäi minu lapsehinge helisema kogu eluks. Meelde jäid ka ühised õhtu- ning hommikupalved, samuti Jumala tänamine enne söömist. Vanaema oli tõesti väga jumalakartlik. Ta otsustas ehitada oma talu õue peale palvemaja, sest selle puudumise tõttu toimusid küla palve- ja piiblitunnid tema elutoas. Palvemaja hoone püstitatigi imekaunisse kohta mere kaldal, kuid riigivõimu vahetumise tõttu sellele kahjuks luba ei antud. Seega jäi suur ja avar hoone kasutusele lihtsalt kuurina.
Vanaema käis aeg-ajalt mind ja minu venda hoidmas. Ükskord, kui olime taas kolmekesi kodus, kutsus vanaema meid enda juurde ja palus põlvitada. Seejärel asetas ta meie peale oma käed ja õnnistas meid. Seda püha hetke oma elus ei unusta ma kunagi. Vanaema imeline õnnistus on olnud saatjaks tervel eluteel.
Minu ema vanem õde Hilda armastas mind ja minu venda nagu oma lihaseid lapsi. Tädi Hilda oli saanud päästetud 17aastasena ja oli suurepäraseks eeskujuks ühest tublist kristlasest. Ta armastas väga muusikat ja kogus oma noodikollektsiooni kauneid vaimulikke laule. 28 aasta jooksul töötas ta organistina Randvere kirikus. Olen näinud fotosid, mille peal tädi Hilda on Jaani kirikus koos oma suure hulga pühapäevakooli lastega. Üks neist armsatest lastest, kes teda hiljem mitmel korral külastas, oli hilisem Viimsi vabakoguduse pastor Evald Timmas. Lisaks organisti ja pühapäevakooli õpetaja tööle juhendas tädi noori pastoreid liturgiliste laulude õppimisel.
Kui Hilda ema Elviine oli siit ilmast lahkunud, jäi tädi oma talusse üksi elama ja hoolitsema suure aia eest. Ta muutis selle lausa paradiisiaiaks, istutades sinna kõikvõimalikke kauneid lilli ja taimi. Lilled – need olid lisaks vaimulikele lauludele tema teine suur hobi. Aia ilu imetlejaid oli palju, sest lisaks mitmetele teistele headele omadustele, oli tädi ka äärmiselt külalislahke. Tema kodu uksed olid alati lahti ja laud külalistele kaetud.
Maailma üks tublimaid ja töökamaid emasid oli minu ema Erna. Nii meie – tema lapsed – kui ka kõik meie sõbrad kutsusime teda memmeks. Ta armastas väga lapsi ja ütles veel kõrgesse ikka jõudnuna, et kui keegi jätaks tema kodu ukse taha väikese beebi, oleks ta ütlemata õnnelik ja kasvataks ta üles. Ernat tabas mitu suurt kaotust: raske haiguse tagajärjel kaotas ta oma lapse ning sõjakeerises oma abikaasa. Tuli uus abielu, kuid see oli lastetu. Arstid ütlesid, et rohkem ta lapsi terviserikke tõttu ei saa. Memm aga lootis jumala peale. Ühel päeval läks ta oma kodu lähedal asuvasse Kalju tänava palvelasse, anus ning hüüdis oma taevase Isa poole, et see talle veel ühe lapse kingiks ning tõotas selle lapse Jumalale kasvatada. Jumal kuulis memme palvet ja kinkis talle nii minu kui ka minu vennakese. Memm pidas oma tõotusest kinni. Ta õpetas meid palvetama ja Jumalaga arvestama juba varajasest noorusest. Oli nõukogude aeg ja laste- ning noortetöö kirikute juures keelatud. Aga armastus on ju leidlik. Memm kutsus meie koju noori ja andekaid kristlikke muusikuid, sest meie kodus armastati ja hinnati muusikat väga kõrgelt. Peagi leidsime vennaga noorte hulgast endale palju toredaid sõpru, kes meid oma üritustele ja ka kirikusse kutsusid.
Väikeste lastena olime külastanud põhiliselt oma vanaema ja tädi kirikut Randveres, kuid nüüd hakkasime osalema Mere puiesteel paikneva Tallinna metodisti koguduse teenistustel ja töös. Tolleaegne kirikujuht Hugo Oengo oli meie isa endine kolleeg ja meie kodu alaline külaline. Tema kaudu leidsime kontakti selle koguduse noortega ja liitusime sellega 1967. aastal.
Kuuekümnendate aastate lõpus liitusime ansambliga „Sela“ ja laulsime selle koosseisus 45 aastat. „Sela“ töö algusaastatel toimusid palveõhtud tolleaegse ansambli juhi Jaanus Kärneri ja teiste koguduse liikmete kodudes. Meie piibli- ning palveõhtud kestsid reede õhtuti kuni järgmise päeva varahommikuni välja. See oli väga õnnistatud aeg, mitmed meist said ristitud Püha Vaimuga. Ansamblitöö laienes ja see ei meeldinud sugugi võimu esindajatele. Paljud kogesid tagakiusu ja isegi kõrgkoolidest väljaheitmist. Samas õnnistas Jumal imeliselt meie laulmist ja tunnistamist. Neljapäeviti, kui Mere puiestee kirikus toimusid noorteõhtud, oli kirik ikka puupüsti rahvast täis ja paljud said päästetud. Selle töö viljadest oleme alles palju aastaid hiljem aru saanud, kui mitmed on tunnistanud oma osalemisest neil koosolekutel ja Jumala imelisest tööst selle kaudu nende südametes. Lisaks tööle oma kirikus, võtsime ette ka misjonireise teistesse Eestimaa kirikutesse ja palvemajadesse. Lisaks jumalateenistustele tuli laulda ja sõna võtta ka sünnipäevadel, matusetalitustel ja pulmapidudel. See oli imekaunis ja õnnistusterohke aeg, vaatamata „nuhkidele“, kes iga meie sammu jälgida püüdsid ja telefonikõnesid pealt kuulasid. See oli üks rõõmus ja õnnistatud aeg, mil väga paljud tulid Jumala juurde ja Eestimaal oli tõeline ärkamine.
Jõuluõhtutel olid kirikud rahvast tulvil. Muidugi ei saanud jõuluõhtu tõttu töölt varem ära minna. Minugi töökoha direktor valvas kiivalt, et ma mingil juhul töölt varem ära ei läheks. Seetõttu lõppesid jõuluõhtud alati väga hilja, sest peale jumalateenistust ootas kodus jõulupuu, jõululaulud, jõululaud ja kingituste jagamine.
Meie kodus algasid jõulupühad enne 24. detsembrit. Memm tähistas 20. detsembril oma sünnipäeva ja soovis, et selleks ajaks oleks kuusk toas. Tema sünnipäevaõhtul oli meie kodu täis kalleid külalisi ja kõik tundsid suurt rõõmu kaunilt ehitud kuusest.
Olin umbes 7-aastane, kui memm õpetas mulle ühe jõulusalmi, mis mul siiani meeles on ja südame soojaks teeb:
Ma olen veel väike, kuid Taevane Päike on paistnud mu südamesse
Mul kodus on ema, nii lahke ja kena, kes õpetas mind paluma
Ma jutustan sulle, mis rääkis ta mulle me sõbrast Jeesusest
Et sõimes Ta sündis ja ohvriks end andis nii sinu kui minu eest.
1972. aastal sündis minu perre tütreke. Peale sünnitust haigestusin raskelt. Kuna minu abikaasa oli samal ajal armeeteenistuses, tuli memmel vastsündinu eest hoolt kanda ja samas käia ka haiglas minu eest hoolitsemas. Kõige selle pinge all memm murdus ja sai insuldi. Olin selleks ajaks saanud juba haiglast välja. Arsti sõnul oli emal elada jäänud veel kuni kolm päeva. Kutsusime oma armsa pastori Hugo Oengo ja tema palvetas meie memme eest. Palusin ka ise, väike tütreke süles: „Armas jumal, ära võta veel minu memme ära. ta nii ootas, et saaks näha oma kalli lapselapse kasvamist. palun, kingi talle veel kümme aastat.“ kümne aasta asemel kingis jumal memmele 14 aastat. Milline imeline palvevastus! Memm sai näha oma tütretütart neiuks sirgumas ja nende omavaheline suhe oli äärmiselt soe. Jumal on tõesti hea ja imeline.
Metodisti kirikus on kasutusel selline mõiste nagu eelarm. Mulle väga meeldib see mõiste ja olen seda enda jaoks lahti mõtestanud kui palvetavate esivanemate omamist, kes on üheks suurimaks õnnistuseks inimese elus. Üks suurimatest varadest siin maises elus on kristlik perekond. Mu süda on täis ülevoolavat kiitust ja tänu oma kallile taevasele Isale Tema suure armu ja halastuse eest, millega Ta mind on kandnud nii elu raskustes kui rõõmudes. Temaga koos käia on hea.
Avafotol: Kolm õde – Alide, Hilda ja Erna (Heidi ema).
