Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Märgusõna

Jõulud

Jõulurahu

„Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel! “ (Lk 2:14)

Eestis on traditsiooniks enne jõulupühi kuulutada välja üleriigiline jõulurahu. 13. sajandi Skandinaaviast pärit traditsioon on muutunud meie riigis nii populaarseks, et erinevad linnad kuulutavad välja nüüd oma jõulurahu, jahimeeste selts kuulutab metsades välja jahirahu ja mõned koolid kuulutavad advendiaja alguses välja jõulurahu oma koolides. Mul ei ole midagi selle vastu, et meie ühiskonnas rahu rohkem oleks, sest me tõesti vajame seda. Tõestust rahu vajadusele ei ole vaja kaugelt otsida, piisab vaid vaadata tagasi 2019. aasta kõige põletavamatele teemadele meedias. Esikoht kuulub kindlasti poliitika valdkonda – valimiseelsed debatid, uue koalitsiooni ja opositsiooni omavahelised sõnelused, ministrite tagasiastumised, valetamised, halvustamised, vaidlused, vastastikune poriloopimine. Seda kõike on olnud väga palju. Teravalt kerkis ühiskonnas üles ka perevägivalla teema. See on äärmiselt kurvastav, et elades näiliselt heaolu ühiskonnas, ei suuda kõik inimesed oma emotsioonide, frustratsiooni ja vihaga hakkama saada ning „lahendavad“ olukordi, teistele haiget tehes. Paratamatult tulevad meelde Jeesuse sõnad: „Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja ükski linn või pere, mis on omavahel riius, ei jää püsima.“ (Mt 12:25). Seega – me tõesti vajame meie ühiskonnas rohkem rahu.

Kuid ma arvan, et me kõik mõistame, et formaalsest jõulurahu väljakuulutamisest sisuliselt midagi ei muutu, kuigi see on kena traditsioon. Rahu ei ole võimalik peale sundida või kunstlikult tekitada. See on midagi, mis on inimese enda sees, tema südames. Rahu kas on või seda ei ole. Kristlastena me mõistame, et tõeline rahu tuleb Jumalalt ja seda sama mõtet kannab ka inglikoori laul, mida jõuluevangeeliumist ikka loetakse – ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal (Jumalal) on hea meel. Näib, et vahel tõlgendatakse seda kirjakohta natuke valesti arvates, et inglite kuulutatud rahu tuli või tuleb kuidagi automaatselt, iseenesest, justkui võluväel ja kõigile. Kuid mulle paistab, et jutt ei käi mingist globaalsest rahust kõikidele inimestele, mingist kosmilisest rahust, vaid rahust inimeste seas, kes tunnevad Jumalat, kellest Jumalal on hea meel. Inimestest, kes täidavad Jeesuse suurt käsku – armastada Jumalat kogu oma südamest ja oma ligimest nagu iseennast. Jutt on rahust Jumalaga, mis tuleb läbi pattude andekssaamise, mille tegi meile võimalikuks Jõululapse sündimine siia maailma. Jutt on rahust, mis täidab meie südamed, kui me anname teistele andeks ja oskame ka ise teistelt andeks paluda. Tõeline rahu, mille Jõululaps siia maailma tõi ja millest inglid laulsid, tuleb kõigepealt südamesse, muudab selle südame ja alles siis muudab ka selle inimese välist keskkonda.

Kallid lugejad! Soovin teile kõikidele jõulurahu, mis tuleb Jumala tundmisest ja tema muutvast väest!

Jõulukellad… Uksekell?

Mõni aeg tagasi koputas keegi mu kodu uksele. Olin maja teises otsas toimetamas ega kuulnud esialgu. Kui märkasin, läksin avama ja ütlesin külalisele, et ta oleks võinud uksekella helistada: „Näe, muidu oleksin peaaegu tähele panemata jätnud, et ukse taga oled!“ – „Kus see uksekell teil on?“ – „Ee… Tõsi jah – me vahetasime ju paar aastat tagasi ukse välja… Eelmise uksega oli uksekell kaasas, nüüd meil ju kella polegi! Vabandust!“

Tänapäeval on kõiksugu vahvaid uksekelli kõikvõimalike helinate ja tilinatega. Aga koputamine uksele on toiminud lausa läbi aastatuhandete ning selle tähendust ei pea entsüklopeediast otsima.

Kop-kop-kop

Paar tuhat aastat tagasi koputas Jeesus selle maailma uksele. Piiblis öeldakse Johannese evangeeliumi alguses selle kohta nõnda: „Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu“ (Jh 1:11). Tuttav oli universumi Looja ennekõike iisreali rahvale, aga omadeks pidas Jumal ometi kõiki.

Kop-kop-kop

Issanda koputus ei olnud siiski vaid globaalne ja üldine, vaid lisaks ka individuaalne. Sõnumis Laodikeia kogudusele läks asi n-ö isiklikuks. „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga“ (Ilm 3:20). Siinne pöördumine on koguduse poole, kuid kõlab samas nii konkreetselt, et meil igaühel on põhjust kõrvu teritada.

Kop-kop-kop

Suur pilt ja detailid

Filmidest või fotograafiast on meile tuntud mõisted üldplaan ja lähiplaan. Või siis räägime ‘suurest pildist’ ja ‘detailist’. Ei saa küsida, kumb on õigem või olulisem. Profifotograaf, kellega mul oli kord eesõigus väike koolitus läbi teha, rõhutas muuhulgas korduvalt, et pildistamisel on tarvis kaameraga liikuda kord objektile hästi lähedale ja teinekord jälle hoopis kaugemale. Pildile jäävad siis erinevad asjad ning loovad sellele erilise iseloomu.

Kristlik õpetus toonitab, et Jeesus on kogu maailma lunastaja. Samas näitab ta meile, et Jeesus on iga üksiku inimese lunastaja. Kaks tähtsat teemat – omavahel küll seotud, aga siiski kaks ise asja. Meil on vahel pisut mugavam näha Jumalat tegutsemas kusagil „mujal“ ja muidugi arvame, et ta peaks lahendama maailma suured probleemid, võimaldades meil jääda pigem nende uudiste mugavateks pealtvaatajateks. Teisalt tuleb paljudel meist ette aeg-ajalt olukordi, kus hing justkui kisendab: „Kus sa, Jumal, nüüd oled?!“ Tahaks, et ta oleks just siin, minu elus, otse minu põletavate probleemide juures, ja kipume talle etteheiteid tegema, sest ta näib olevat pigem kauge ja suur, seda gloobust eemalt jälgiv Jumal.

Piibel aitab meil mõista, et Jeesus sündis siia kogu inimkonna heaks ning samas iga üksiku inimese – sinu ja minu – heaks. Mõned meist on rohkem huvitatud globaalsest, teised individuaalsest mõõtmest. Ühtesid huvitab esmajoones „suur plaan“, teisi üksikasjad. Ometi ei saa keegi meist ignoreerida seda „detaili“, milleks on meie endi elu.

Jõulud on Jeesuse koputus meie uksele

Jõuludest võib rääkida mitmel moel. Olgu sel korral meie lähenemiseks tõdemus, et jõulud on Jeesuse koputus meie uksele.

Kop-kop-kop

Üleskutsest, et jõulude ajal peaksime vaikseks jääma ja endasse vaatama, on saanud rohkesti pruugitud klišee. Samas on ka klišeede algses tuumas kunagi ikka mingi tera olnud. Nõnda tuleb ka tunnistada, et vaikseks jäämisel on oma väärtus. Aga milleni see meid viib? Vaikus iseenesest võib olla ka täielik tühjus. Kuid vaikuses võime ka midagi olulist hakata tähele panema, mis melu keskel muidu märkamatuks jääb. Nii et võib-olla vaikus polegi täielik vaikus, vaid hakkame tasapisi koputust kuulma?

Mõelgem sellele, mida koputus võib meie jaoks tähendada.

  • Koputus võib kaugele kosta, koputust võib ka mitte kuulda (kui näiteks teler väga valjusti jõulumuusikat või järjekordset seebiooperit mängib)
  • Koputust võib tähele panna, koputust võib ka mitte märgata
  • Koputusele võib reageerida, koputust võib ignoreerida
  • Koputust võib oodata, koputusest võib ehmuda
  • Koputusele võib kellegi tähelepanu juhtida („Kas kuulsid, keegi koputas uksele!“), koputuse puhul võib eeldada, et keegi teine avama läheb.

Uks kui kujund vastastikusest suhtest

Ehkki koputada võib muidugi ka aknale või maja seinale, viib koputamine me mõtted siiski esmajoones uksele. Meie piiblitekstis, kus Jeesus ütleb: „Ma seisan ukse taga ja koputan…“, on omamoodi päris huvitav, et lause algab tegelikult sõnaga „Vaata!“ (varasem piiblitõlge) või „Ennäe!“ Justkui koputamine ise ei olegi olnud piisav tähelepanu äratamiseks – Jeesuse koputamisele on tarvis eraldi tähelepanu tõmmata: „Hei! Kuule! Halloo! – Kas hakkab juba kohale jõudma, et ma siin innukalt ust müksin?“ Paistab, et seespool olija on väga kõva kuulmisega – või on ta tähelepanu tõesti hoopis mujal.

Uks on läbi aegade kandnud endas väga sümboolset tähendust. Uks ja ukselävi on ülemineku, teisenemise, muutuse tähis. See on olnud väga oluline ja sügava tähendusega kujund Piibli erinevatele autoritele. Uks tähistab sageli kodu tervikuna, sest uks on sissepääsutee kõigesse, mis kodus on või mida kodu tähistab. „Südameuks“ on siis vastavalt sellele tee avamine kogu meie olemusse. Uks, mis on suletud, varjab ja välistab (nii halba kui head). Avatud uks osutab võimalustele (vrd Ilm 3:8; Ap 14:27).

Koputus uksele pakub tõepoolest rikkalikku mõtlemisainet. See kirjeldab vastastikuse suhte võimalust. Ühel pool on tema, kes annab märku: ma soovin tulla su juurde. Ma soovin olla seespool, olla osa sinu elust. Ma soovin jagada sinu rõõme ja muresid. Siinne tekst tuletab meelde, et initsiatiiv on Jumala poolel (nagu see Eedeni aiast alates on olnud!). Jumal, kellest Jeesus meile sõnumi tõi, ei ole ükskõikne, eemalolev Jumal, kellele ei läheks korda minusuguse väikese inimese elukene.

Niisiis, ühel pool on armastuse märguanne, soov ja hea tahe.

Teisel pool on otsustamine. Kui Jeesus meisse luba küsimata sisse murraks, ei oleks tal põhjust koputada. Ta koputab ja see tähendab, et ta näitab tahet luua meiega suhe. Meil teisel pool on võimalus valik teha ja otsustada. Meil on võimalus koputust märgata, sellele reageerida, avada oma süda ja öelda: Tere tulemast!

Tulen ja söön õhtust… Ühine söömine oli tol ajal eriti tähtis osaduse ja ühtekuuluvuse tähis. Selle olulisus on väärtustatud siiski tänapäevalgi paljudes kultuurides.

Mida Jeesuse sisenemine meie ellu endaga kaasa võib tuua?

1. Jeesus tuleb, et olla meie elus. Kui näiteks ka jõuludel on ühine söömine paljudes peredes väga oluline, siis sealjuures pole asi sugugi üksnes söömises. See on ennekõike suhtlemise, koosolemise, osaduse vorm. Lähedus üksteisele. Nii et pilt Jeesuse soovist meiega n-ö lauas ühineda sobib jõuluajaga väga hästi kokku. See tähendab Jeesust meie kodus, Jeesust meie elus. Ta ei ole väljaspool, ta ei ole eemalseisja.

2. Lisaks osadusele meiega tähendab Jeesuse koputus veel midagi enamatki. Jeesus tuleb, et meid uuendada, sest tema ligiolul on mõju. Jeesuse koputus ja soov siseneda meie ellu ei tähenda seda, et meie elus oleks kõik tingimata hästi. Ta koputab, et meie elu uuendada peegeldama neid väärtusi, mis Jumalalt pärit. Küllap on paljudele meist tuttav kogemus, kui ootamatu külalise puhul hakkame uksel end vabandama ja püüame leida viisi, kuidas viisakalt öelda, et praegu ei ole külastamiseks hea aeg, toas kõik segamini ja lisaks muudki mured.

Jeesuse puhul me võime olla ausad ja tunnistada: tõepoolest, kõik meie elus ei ole nii ilus ja korras, et sobiks teda vastu võtta. Aga see pole põhjus tema koputuse ignoreerimiseks. Jeesus koputas Laodikeia koguduse uksele mitte seepärast, et väikest viisakusvisiiti teha, vaid seepärast, et kogudus vajas Jeesuse uuendavat ja muutvat väge.

Armastus ukselävel

Uks on suhete loomise kujund. Suhete kõige kaunimaks tasandiks – ja samas kõige suuremaks väljakutseks – on armastus.

Armastust väljendab ühelt poolt see, et Jeesus üldse koputab – soovib siseneda meie ellu, osaleda selles ning meid uuendada – ja teiselt poolt väljendab armastust see, et ta jätab meile võimaluse avada.

Jeesuse koputus me südameuksele on selles mõttes on ebatavaline, et see saadab meid jätkuvalt. Avamine temale ei ole ühekordne tegu või jõululise hetke meeleliigutus. On omamoodi müsteeriumiks, et meil on alati võimalus Jeesust enam oma ellu sisse lasta. Tegelikult on see inimsuhetes umbes samamoodi. Ka väga sügavas läheduses kallite inimestega me jätkuvalt koputame. Me anname üksteisele märku soovist jagada oma elu igas uues olukorras – ja avame end teineteisele. Jätkuvalt.

Suhted ei ole midagi, mis üks kord ja alatiseks paika pannakse. Suhted on dünaamilised, seal on areng ja kasvamine. Niisugune on ka meie suhe Jeesusega.

Kop-kop-kop…

Kohtumine ingliga

Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaret, neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja. Tema juurde tulles ütles Gabriel: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” Tema oli aga vapustatud nende sõnade pärast ja imestas, mida see teretus võiks tähendada. Ja ingel ütles talle: „Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.” Aga Maarja küsis inglilt: „Kuidas see võib juhtuda, kui ma ei ole mehega olnud?” Ja ingel vastas talle: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks. Ja vaata, ka su sugulane Eliisabet on pojaootel oma raugapõlves ja see on kuues kuu temal, keda hüüti sigimatuks, sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu.” Aga Maarja ütles: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” Ja ingel läks ära tema juurest.
Lk 1:26–38

Loetud kirjakoht räägib meile Maarja kohtumisest ingliga. Ingli sõnum oli Maarja jaoks midagi erakordset: ta oli leidnud armu Jumala juures; Maarja oli Jumala poolt ära valitud, et tuua ilmale Kõigekõrgema Poeg, kellele pannakse nimeks Jeesus.

Kui Jumalal on maa peal midagi erilist teoksil, siis elab sellele sündmusele kaasa kogu taevas. Piiblis on toodud palju erinevaid näiteid kohtumistest inglitega. Jõuluööl, kui karjased olid Petlemma väljal valvamas oma karja, ilmus ingel, kes kuulutas neile suurt rõõmu Päästja Issanda Kristuse sünnist. (Lk 2:14)

Luuka evangeeliumi esimese pea-tüki alguses räägitakse ka preester Sakariase, Ristija Johannese isa kohtumisest ingliga. Kuna Sakarias ei uskunud koheselt ingli sõnu, jäi ta keeletuks kuni ajani, mil ta naine Eliisabet tõi ilmale poja ja talle pandi nimeks Johannes.

Maarja kohtumine ingliga oli hoopis teistsugune. Ta oli alandlik ja võttis vastu kõik ingli sõnad. Maarjast sai Jumala poolt valitud naine, kes sai emaks Jumala ainusündinud Pojale.

Kohtumised inglitega võivad aset leida mitmel viisil. On mitmeid tunnistusi, kuidas taevalikud olendid on kaitsnud inimest õnnetuste eest. Pühakiri ütleb inglite kohta, et nad on teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes ükskord pärivad pääste. Kõigile neile ingli külastustele on iseloomulik üllatusmoment. Kõiki asjaosalisi tabas see ootamatult. Üllatused tulevad tavaliselt ikka siis, kui seda kõige vähem oskad ette aimata. Antud juhtumitel oli tegemist Jumala saadikutega.

Kuna elame reaalses maailmas, kus on tegemist ka kurjuse jõududega, siis Piibel hoiatab meid nende inglite eest, kelle eesmärgiks on viia inimesi Jumalast kaugemale. Need ei ole taevased inglid, vaid langenud Luciferi inglid, kes heideti kord Jumala poolt taevast alla. Apostel Paulus hoiatab oma teises kirjas korintlastele, et „saatan ise moondab ennast valguse ingliks“ (2Kr 11:14). Need deemonid koondavad oma vägesid kindla eesmärgiga – eksitada, kui võimalik, ka Jumala valituid.

Kuidas võib inimene vahet teha, kas tal on tegemist taevaingli või valguseingliks maskeerunud deemoniga? Piibli printsiipe mõistes on vahetegemine võimalik. Kohtumine taevaingliga austab alati Jumalat. Niinimetatud valguseingli puhul ei lange aga aupaistus Jumalale. Nii lihtne see ongi. Keegi jumalasulane on öelnud: kas me peaksime uskuma inglite olemasolusse? Jah! Kas me peaksime kummardama neid? Ei! Tuletagem meelde, et inglid on Jumala looming ja nad teenivad Jumalat mitmel viisil, mis on kasuks sulle ja mulle. Seepärast ei peaks me tegema inglitest oma tähelepanu keskpunkti, vaid keskenduda tuleb Kristusele. Kummardagem alati Loojat, mitte loomingut.

Aga pöördume tagasi Luuka evangeeliumi ja ingli üllatava külastuse juurde, mis sai osaks Maarjale, juudi tütarlapsele Naatsareti linnast. Peatume hetkeks ingel Gabriel kolmekordse sõnumi juures.

Ingli esimene sõnum Maarjale oli: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!“ (s 28). Püüa ennast panna Maarja rolli. Mida tema lihtsa Naatsareti tütarlapsena võis küll mõelda, saades inglilt sellise üleva sõnumi? Salm 29 ütleb, et: ta oli vapustatud ja imestas – ta ei olnud ingli külaskäiku millegagi ära teeninud. Korraga tundis ta, et on sattunud Jumala enese tähelepanu keskmesse – sai ingli kaudu Jumalalt tunnistuse, et ta on armu leidnud Tema palge ees ja võib seepärast rõõmustada. Kui ingel märkas Maarja kohmetust, julgustas ta teda (s 30).

Kas võib midagi ülevamat olla teadmisest, et Jumal on sinuga? Mis tunne võiks sul olla, kui Issanda ingel pöörduks täna konkreetselt kellegi poole meie seast sõnadega: „Ära karda, sest sa oled leidnud armu Jumala juures!“

Nendel jõuludel, kus paljudes Eestimaa kodudes on kurbust ja valu kaotatud töökoha või madala sissetuleku pärast, on nii vajalikud julgustuse sõnad. Kõik üksildased, rõhutud ja murelikud inimesed vajavad täna julgustust ja rõõmu, mida üksnes Jumal võib neile kinkida.

Jõulud on üllatuste aeg. Ka täna on Jumal meie keskel oma Püha Vaimu läbi ja ütleb igale Kristusesse uskujale: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!“ Kui Jumal pöördub kellegi poole isiklikult, siis tuleb see talle alati kasuks ja õnnistuseks. Seepärast ära karda, kui Jumal räägib. Ta soovib sulle head! Jumalal on iga inimesega oma plaan, nagu Tal oli individuaalne plaan ka Maarjaga. Nii nagu inimesed on erinevad, nii on ka Jumala teed ja mõtted iga inimese suhtes erinevad.

Ingli teine sõnum Maarjale oli: „Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu“ (s 3133). See oli spetsiifiline sõnum, mis määratles Maarja erilise osa Jumala plaanis. Ta oli Jumala poolt väljavalitu, kes pidi ilmale tooma Jumala ainusündinud Poja, Jeesuse.

Kindlasti oli Maarja tol hetkel tõsiselt vapustatud, sest ta ei mõistnud veel, mis teda ees ootab. Ta oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega ja pealegi oli ta neitsi. Mis saab siis, kui ta leitakse rase olevat väljaspool abielu? Juudi käsuseaduse kohaselt oleks ta kuulutatud abielurikkujaks ja kividega surnuks visatud. Mis saab tema peigmehest Joosepist? Kas ta hülgab tema? Tol hetkel võis tema peas keerelda korraga nii palju küsimusi.

Ja mida tähendab see nimi – Jeesus? Jeesus on kreeka vorm heebreakeelsest nimest Joosua, mis tähendab tõlkes ’Issand päästab’. On märkimisväärne, et Issanda ingel ilmus unes ka Joosepile, valmistades pinda tema südames. Sellest võime lugeda Matteuse evangeeliumi esimesest peatükist.

Imelises nimes Jeesus peitub võrratu sõnum mitte ainult Maarjale ja Joosepile, vaid kõigile inimestele üle kogu maailma. See ongi jõulusõnumi peamine sisu: Jumal saatis meile oma ainusündinud Poja, et päästa meid pattudest. Maarja oli vaid tööriistaks Jumala käes, et kinkida maailmale Päästja ja Lunastaja. Meie osa tänapäeval on uskuda Jeesusesse, et kogeda pattude andestust ja lepitust Jumalaga, mille tulemusena saame Jumala lasteks.

Ingli kolmas sõnum Maarjale oli vastus tema küsimusele: „Kuidas see võib juhtuda, kui ma ei ole mehega olnud?“ (s 34). Ingli vastus oli: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks“ (s 35).

Küsimus Jumala tahte teostumise suhtes on väga inimlik. Kui Maarjalegi ei olnud jumalik neitsist sünd mõistetav, mis siis veel rääkida tänapäeva inimestest, kes eitavad kõike üleloomulikku, kõike, mis on seotud Jumalaga ja Ta püha sõnaga. Maarja oli aga inimene, kes vaatamata oma piiratusele uskus alandlikult ingli sõnumisse. Ta uskus, et Jumala käes ei ole ükski asi võimatu. Meiegi võiksime õppida Maarja suhtumisest Jumala tahtesse, mis on vastuolus sageli inimlike arusaamadega: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!“ (s 38). See vastus oli Jumalale meelepärane. Ingel oli oma missiooni täitnud.

Tänapäeva inimesed, kui nad pole varem kuulnud armastavast Jumalast, kes on tulnud päästma meid pattudest, on ausad, kui nad küsivad Maarja kombel: „Kuidas see võib juhtuda?“ Isegi teoloogilist kirjandust lugenud inimene võib sattuda väga suurde hingekitsikusse, kui tal puudub isiklik vaimuliku uuestisünni kogemus. Milles peitub siis lahendus? Ainult Jumala sõnasse uskumises. Toimi nii nagu Maarja. Ta uskus Jumalasse: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!“ Jumala imed sünnivad alati usu läbi.

Mitte sugugi väiksem ime ei sündinud Maarja sugulase Eliisabetiga, kes sai raugapõlves Ristija Johannese emaks. Ingel teatas sellest ka Maarjale. Kindlasti oli Maarja julgustatud ja kinnitatud teadmisest, et Jumal oli sekkunud nii võimsalt tema ja ta lähedaste ellu.

Nendel jõulupühadel soovib Jumal oma armastuse läbi tulla meiegi ellu suuremal määral. Ta sooviks saada paljudele nii lähedaseks ja kalliks, et inimesed on valmis Teda vastu võtma. Veel täna tõuseb rõõm Jumala inglite ees kasvõi ühe patuse pärast, kes meelt parandab, kuigi seda pole võimalik alati silmaga näha, kuid võib vaimus kogeda.

Paljud inimesed on võinud oma Issandaga isiklikult kohtuda just jõulude ajal. Meie kiriku kauaaegne superintendent Aleksander Kuum, kes on praegu igavikus, on rääkinud sellest, kuidas ta jõulude viimasel pühal võttis vastu oma Päästja Jeesuse Kristuse. Ta oli siis 22aastane ja elas Pärnus, kus ta isa Karl oli kohaliku metodisti koguduse õpetaja. Vanemate soovil oli ta õpetanud noortele selgeks mõned jõululaulud, mida hiljem noorte kristlikul koosolekul lauldi. Millise vaimustusega noored tunnistasid ja laulsid! Mitmed uued noored tulid eestpalvele. Tänupalved ei tahtnud lõppeda. Kui kõik olid viimaks lahkunud, jäi Aleksander üksi koosolekusaali. Tal oli tunne, nagu oleks ta rongist maha jäänud. Kõik oleksid justkui suurele rõõmupeole ära sõitnud ja teda maha jätnud. Aleksander surus kuuma otsaesise vastu aknaklaasi ja vaatas välja. Sadas vaikselt lund. Kõik oli valge. Tema südames oli aga maru, sest ta süda oli must ja tahtmatult võitles ta pisaratega.

Isa kutsus teda magama. Nende voodid olid vastamisi. Isa pidi midagi märkama, sest korraga ta ütles: „Poeg, Jumal kutsub sind täna! Anna oma süda Temale!“ Aleksandri suu oli aga lukus. Isa seletab talle Pühakirja, räägib, nagu teaks ta kõiki poja hingekahtlusi ja küsib jälle: „Poeg, kas sa ei tahaks paluda?“ Jah, ta tahaks, aga suu vaikib. Vastata ei saa. Nüüd segab ema Agathe vahele ja ütleb: „Rääkige hommikul!“ Aleksander aga mõtleb: „Oh, kui sa teaksid, mis praegu kaalul on, ei sa siis nii räägiks! Peaks mu isa veel kord küsima, siis ma vastaksin kohe.“

Ja isa küsiski veel. Nüüd Aleksander vastab, lausa kisendab: „Jah, palume!“ Kui nad siis kolmekesi pimedasse tuppa põlvedele laskusid – isa, ema ja poeg, lausus Aleksander need otsustavad sõnad: „Jumal, kui Sa oled, ilmuta ennast ka mulle. Ja kui Sa minule mu patud andestad ja mu südamele rahu kingid, siis tänasest öötunnist ma tõotan oma elu Sinule.“ See oli 27. detsembril 1921, kell 5 öösel. Hommikul oli imeline rahu Aleksandri südames. Kristus oli võitnud ja kõik kahtlused kadunud. Tänu Jumalale, see jõuluöö sai tema elus otsustavaks pöördepunktiks.

Evangelist Johannes on öelnud: „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse“ (Jh 1:12). Need Jeesuse sõnad on maksvad veel täna igaühele, kes Temasse usuvad. See on jõulusõnumi tuum Jeesus on tulnud meile Päästjaks. Lase siis tulla oma südamesse Jumala heal sõnumil, mis võib muuta kõik uueks. Ole täna valmis Maarja kombel Jumala sõna uskuma ja sa võid kogeda Jumala tõelist jõuluimet.

Aamen.

Lühike mõtisklus sellest, kui aeg täis sai

„Ta (Maarja, toim.) tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.” (Lk 2:7). Seda evangeeliumi lõiku tsiteeritakse ikka ja jälle jõulude ajal. Meile on kindlasti kõige tähtsamaks fakt, et maailma sündis Päästja, Jeesus Kristus – tõeline Jumal ja samas ka tõeline inimene. Jah, Päästja on sündinud. Apostel Paulus sekundeerib evangelistile, kirjutades sellest sündmusest lakooniliselt oma kirjas galaatlastele: „Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja…” (Gl 4:4) – nii see oli.

Loe edasi

Ootamisest ja ootustest

Ladinakeelne sõna adventus tähendab tulemist, aga millegipärast on meie rõhuasetus nihkunud ootamisele. Mõnes mõttes põhjendatult, sest advendiaeg toetub Jumala tõotusele Messia tuleku kohta ja rõhutab Tema ootamist. Ootamist inimeseks saanud Jumalana, mis on ajaloos juba toimunud ja mida me jõuluajal tänulikult meenutame. Aga ühtlasi Tema taastuleku ootamist ja selleks valmistumist.

Loe edasi

Luuletus

“Ära karda,” ütles ingel,

ütles seda Maarjale.

“Oled armu leidnud sina,

õnnistuseks teistele.”

“Ära karda,” ütleb täna

Jõulusõnum sinule.

Elujulgust, rahu tooma

tuli Jõululapsuke.

 

Ärge kartke, kuigi pime –

ikka sünnib Jõuluime,

igal aastal uuesti.

Jätab oma sooja sära,

mis ei kustu hingest ära,

valgustab me eluteed.

Mine asukohta Üles