11. novembril 2020 sai Rakvere metodisti kogudus 100aastaseks. Seoses pandeemiaohuga otsustasime juubelipidustused lükata edasi järgmisesse aastasse, lootuses tähistada seda pidulikku sündmust suurejoonelisemalt kui meie väike kirik ja distantsihoidmise nõue hetkel võimaldavad. Tähelepanuvääriv tähtpäev annab hea võimaluse vaadata veidikenegi tagasi ajalukku ja ütelda tänu Jumalale selle eest, mida Tema Rakvere koguduse kaudu on viimase 100 aasta jooksul teinud.
Koguduse rajamine ei sünni üleöö, see on pikemaajalisem protsess. Viimast kinnitab ka Rakvere koguduse sünnilugu. Ajalugu räägib meile, et juba kümme aastat enne koguduse sündi alustasid Malmi tänaval elav abielupaar Jaan ja Katariina Rajaste (enne nime eestistamist Rabor) oma korteris palvetundidega. Nende tööd toetas igakülgselt Karl Kuum (Tapa metodisti koguduse rajaja), kes üle nädala sõitis Rakverre Jumala sõna jagama. Palvegrupist osavõtjate hulk kasvas. Hiljem jätkati iganädalasi kooskäimisi erinevates korterites ja 1914. aastal liitusid pöördunud ning moodustasid Tapa metodisti koguduse Rakvere osakonna. Olgu siinkohal mainitud, et Tapa metodisti kogudus sai ametlikult rajatud 1912. aastal.
Toomas Pajusool õnnestus 2019. aastal riigiarhiivist saada dokumendid, mis valgustavad Rakvere koguduse rajamisega seonduvat. Kümme Rakvere elanikku saatsid 24. septembri 1920 kuupäevaga notariaalselt kinnitatud palve Eestimaa Piiskopliku Methodisti Koguduse Peajuhatajale õpetaja M. Prikask’ile Kuressaares, mille sisu teatab järgmist: „Meie allakirjutajad, Rakvere linna kodanikud palume Teid Rakvere linna, Eestimaa Piiskopliku Methodisti koguduse osakonda asutada, ja selleks vastavas valitsuse asutuses samme astuda, et Rakvere Piiskoplik Methodisti koguduse osakond Pikk tän No 7 põhjuskirja §16 põhjal saaks registreeritud.“ Allkirjad: J Karlson, J Rabor, A Rätsep, J Koch, A Aruväli, J Aruväli, K Rabor, A Rätsep, M Koch, H Talbach
Seejärel saatis Martin Prikask Eestimaa Piiskopliku Methodisti Koguduse Juhatusse, kes Kuressaares Uus tän 53 asub, „Palve“ Rakvere-Paide Rahukogule 27. septembril 1920 alljärgneva sisuga:
Tallinna-Haapsalu Rahukogu istungil 23. septembril 1919. a. on otsustatud registreerida Eestimaa Piiskoplik Methodisti kogudus. Nimetatud kogudus on Rahukogu poolt 1. oktoobril möödaläinud aastal Seltside ja ühingute registrisse N 160 all sisse kantud. Oma Põhjuskirja §16 järele on kogudusel õigus igal pool Eesti Vabariigi piirides uusi kogudusi oma osakondadena asutada, kus selleks 10 isikut soovi avaldavad. Need osakonnad töötavad, põhjuskirja §17 järele, iseseisvalt põhjuskirja ja peakoosoleku poolt selleks otstarbeks välja antud juhatuskirjade järele. Käesoleval kuul on 10 Rakvere linna elanikku soovi avaldanud, et Rakvere linna Eestimaa Piiskoplikule Methodisti kogudusele osakond saaks asutatud nime all: „Rakvere Piiskoplik Methodisti kogudus“. Eespool ettetoodud põhjustel ja Ajutise Valitsuse poolt 21. märtsil s. a. vastu võetud seltside ühisuste ja nende liitude registreerimise seaduse §26 punkt 1) juhiks võttev, palub Eestimaa Piiskopliku Methodisti koguduse Juhatus Rakvere-Paide Rahukogu registreerida nimetatud koguduse osakonnana „Rakvere Piiskopliku Methodisti kogudust“, kelle asupaik saab olema Rakveres Pikk tän No 7. Registreerimise üle palume meile tunnistust välja anda ja see Kuressaare politsei ülema läbi kätte saata. Siia juure lisame post kaartiga 12 marka tunnistuse eest ja 30 marka kuulutamise rahaks, kokku 42 marka ning peale selle trükitud põhikirja.
Kuressaares 27. septembril 1920. a.
Kirjatoimetaja M. Kõddar
P. S. Saadame siin juures Rakvere linna elanikude palve kirja notariuse poolt kinnitatud
Kuu aega võtnud menetluse tulemusena anti välja Rakvere-Paide rahukogu registreerimise-osakonna Akt Nr 357 Rakvere Piiskopliku Methodisti koguduse osakonna registreerimise kohta 1. novembril 1920. aastal. Kümne aasta pikkune kuulutus- ja palvetöö Rakveres olid lõpuks vilja kandnud ja Metodisti kogudus sündinud. Tänu olgu Jumalale selle eest!
EMK Kirikukalendris seisab Rakvere koguduse rajamise kuupäevana 11.11.1920 – sama, mille leiame ka Äriregistrist. Koguduse eelmise pastori Hans Lahi abikaasa Sirly mainib oma EMK Teoloogilise Seminari praktikatöös koguduse asutamise ajana ka 7. novembrit 1920.a. Uurisin välja, et 7. november 1920. aastal oli pühapäev, s. o. siis esimene pühapäev peale Rahukogu poolt väljaantud koguduse registreerimise akti. Kas võis kogudus tol pühapäevasel kokkutulemisel tähistada koguduse ametlikku registreerimist, mida hiljem aastapäevana tähistati, jääb hetkel veel oletuseks. Millal Riigi Teatajas koguduse registreerimise vastavasisuline teade ilmus, ei ole ka mul hetkel teada.
Mida me aga teame, on see, et Rakverre loodud iseseisev metodisti kogudus oli mandri-Eesti kolmas kogudus Tapa (1912) ja Haapsalu (1918) järel; koguduse esimeseks vanemaks sai Johannes Karlsson (1920-1922). Varsti pärast Rakvere koguduse ametlikku algust, aastal 1922 kirjutab Martin Prikask oma Eesti Metodisti kiriku aastaaruandes (mis originaalis olla kirjutatud saksa keeles, ja peaks olema leitav piiskop John Nuelseni kontori arhiivis Zürichis, Šveitsis ning mille sain inglise keeles vend S. T. Kimbrough, Jr-ilt) järgmist:
„Palvemajade puudumise pärast, kogudused Pernaus [Pärnus] ja Wesenbergis [Rakveres] kannatavad. Rendikulude äärmusliku tõusu tõttu ning otsese väljatõstmise kartuses on kogudus väga kannatanud, kuid Jumal on seda siiani takistanud. Seda on siiski oodata iga päev ja hetk. Kui see toimub, on see koguduste edasiliikumiseks suur takistus ja tänapäeval ruume ei leidu.“
Samal aastal (1922) uue kogudusevanema Hans Soethe (1922-1923) ajal osteti kogudusele krunt kahe vana puumajaga, millest üks hoone lammutati ja teine remonditi koosolekuruumiks. Rahva osavõtt koosolekutest oli väga elav ja inimesi tuli jätkuvalt pöördumisele. Õde Marie Sauli korteris alustati pühapäevakooliga, mille juhatajateks olid Hilda Skalwe ja Alide Aruväli. Tekkis ka noorteühing Epworth Liiga ning laulu- ja pillimängukoor.
Kogudusevanem Voldemar Ojassoo (1926-1932) sai südamesse hakata ehitama kogudusele pühakoda ning alustas vastavat asjaajamist. 17. mail 1928. aastal pani uue kiriku ehituseks nurgakivi superintendent Martin Prikask. 25. augustil 1929 õnnistati vastvalminud kirik superintendent Prikask’i ja õpetajate Voldemar Ojasson’i ja Martin Krüger’i poolt, saades endale nime Rakvere Lunastaja kirik. Kogudus oli juba evangeelses töös sirutunud kaugemale Rakvere piiridest, omades kaht osakonda – Haljalas ja Port-Kundas.
Mõned aastad pärast uue pühakoja valmimist tuli kogudust teenima pastor Eduard Raud (1932-1933) ja seejärel pastor Martin Kuigre (Krüger, 1933-1957), kes jäi karjaseks juba pikemaks ajaks. 1944. aasta pommitamises sai kuulide ning mürsukildude tõttu kannatada kiriku katus ja aknad, kuid kogudus parandas need oma jõududega. Pärast sõda, nõukogude võimu all, piirati koguduse juriidilisi õigusi, kõikidest kirikusisestest otsustest, läbikäimistest ja külalistest tuli teatada ning aru anda kohalikule rajooni täitevkomiteele. 1945 märgib Martin Kuigre oma aruandes, et sõja ajal läksid kiriku kirjad kaduma. Hiljem väljastas ministrite nõukogu usukultusasjade volinik loa, millega lubati usklike usuliste vajaduste rahuldamiseks kasutada palvemaja aadressil Komsomoli tn 19A. Keelatud oli koguduseliikmete omavaheline abistamine, vaestemajade, lasteaedade ülalpidamine, usukaaslastele materiaalse abi andmine koguduse rahadest, laste-, noorte- ja muude gruppide organiseerimine.
Vaatamata piirangutele jätkas kogudus Jumala sõna kuulutamist ja inimeste teenimist. Pastor Andres Kirjamäe (1958-1963) ajast on märkmeid, et hingede päästmise nimel pingutati edasi, uusi inimesi tuli eestpalvele, rahva osavõtt oli elavam ja kogudusega liitus uusi pöördunuid. Koguduse elus pandi rõhku pühitsuselu kasvatamisele ja äratustööle. Pastor kutsus üles inimesi anduma sügavalt Issandale, palvetama rohkem, korraldama vahekorrad Jumala ja inimestega. Hoone juures uuendati kiriku tara, täideti õuepinnast, tehti kiriku sisemine kapitaalremont ning ehitati uus tuulekoda. 1960 vähendas nõukogude võim koguduse krunti puuviljaaia osas. Kogudusele anti õigus kasutada kirikuhoone seinast mõõdetuna üksnes 2 meetrit, ülejäänud maa kiriku ümber anti linnarahvale aiamaadeks. 1967. aastal oli kogudusel Narvas osakond, kus koguneti iga kuu teisel pühal baptistide palvelasse. Osakonna vanemaks oli G. Roosaar, kes elas Narva-Jõesuus. Jutlustamas käisid vennad Heino Laine ning A. Bachmann. Hiljem paluti Rakvere koguduse vanemat, et see iga kuu teisel pühapäeval tuleks Narva armulauda jagama.
Aastatel 1969-1972 teenis kogudust Päivo Kasekamp, kes aitas kaasa ka koorijuhi ning organistina. Sellest ajajärgust üks huvitav statistiline number, mis kajastas I Nelipüha teenistuste osavõtjate arvu: pühapäeva hommikusel jumalateenistusel 100 ja pärastlõunasel teenistusel 95 osalejat. 1971 liitub kogudusega rühm Volga-sakslasi. Rakvere Rajooni TSN Täitevkomitee esimehe asetäitja H. Trasberg nõuab koguduselt lisaks aasta jooksul läbiviidud ristimiste, leerilaste ja laulatuste arvu näitamisele ka infot selle kohta, palju on väljaspool kogudust elavaid kodanikke mainitud kombetalitusi lasknud enda jaoks kirikus toimetada. Uued tööpunktid on asutatud Kiviõlisse ja Veneverre.
1973 veebruaris määrati koguduse vanemaks Uno Külviste (1973-2009). Kogudus oli tänulik selle eest, et peale suhteliselt sagedasi pastorite vahetusi jäi pastor Külviste kauemaks ajaperioodiks ustavalt teenima. Saavutati teatav stabiilsus ja rahuperiood, töötasid pühapäevakool, laulukoor, naisteosadus, toimusid palve- ja piiblitunnid. Pastor Uno Külviste on Rakvere metodisti koguduse ajaloo jooksul olnud ajaliselt kõige kauem teeninud pastor (1973-2009). Tema ametiaega jääb ka aastatel 2005–2006 läbi viidud kirikuhoone põhjalik välisfassaadi ning katuse renoveerimine, elektrisüsteemide kaasajastamine, akende vahetamine, vee ja kanalisatsiooni sissetoomine ning korteriosa uuendamine.
Uno Külviste: Oli aasta 1973, millal ma andsin oma nõusoleku superintendent Aleksander Kuumale ja ka Hugo Oengole. Nemad olidki minu ordineerijad Rakvere koguduse peale 1973. aastal. Olin veel ka (1973) Viimsi Evangeeliumi Kristlaste vabakoguduse diakonina tööl, kuhu oli Oskar Olvik koos Viimsi koguduse vanema Evald Timmasega mind ordineerinud diakonina koguduse tööle. Samal ajal, olin evangeeliumi kuulutajana tööl ka veel Tallinna Harku tänava vennastekoguduses. Ei olnud just kerge asuda kodulinnast Tallinnast kogu oma perega hoopis tundmatusse Rakveresse. Minu kaks töökohta evangeelses töös tuli maha jätta ja asuda täielikult elama evangeeliumi tööle tundmatusse Rakveresse. Imeline on küll see Jumala tee ja Tema töö.
Samal ajal olid mul ka ülikooliõpingud, Tallinnas TPI-s (Tallinna Polütehnilises Instituudis), need tuli katkestada. Loomulikult oli vajalik koguduse jumalateenistuste läbiviimise kõrval olla pidevalt isiklikus ühenduses koguduse liikmetega nende kodudes ja nende kodumurede jagamisel. Pidin ise olema oma nõrga tervisega mitu korda rasketel neeruoperatsioonidel Tallinna haiglates ja imeline küll, ka selle läbi sain paremini mõista koguduseliikmete kannatusi ja nende isiklikke muresid. Minu abikaasa Leida oli ka siin kõikjal väga vajalik abiline ja nõuandja. Temal veel oli laste pühapäevakool ning tervikuna kogudusetöö mured tuli ka Leidal endal kanda. Neid oli aga palju. Ta oli vapper abiline mulle kõikjal. Jagatud mure on ikka poole väiksem. Muidugi oli palju koguduse vendi, nooremaid ja vanemaid, kes agaralt abiks olid koguduse mitmepalgelises töös. Mõtlen veel praegu tänuga nende abivalmidusele!
See oligi üks lõigukene minu elust Rakveres 36 aasta vältel 1973-2009, siis sain 80aastaseks.
Nüüd olen juba 91aastane.
Samuti saan tänulik olla veel tol ajal (toimetaja märkus – Uno Külviste pastorina teenimise viimase 4 aasta jooksul) superintendendi ametis olnud Taavi Hollmanile tema vennaliku ja südamliku abi eest. (Telefoniintervjuu salvestatud 3. nov 2020.)
Peale pastor Uno Külviste emerituuri jäämist hakkas kogudust teenima pastor Hans Lahi (2009–2018). Koguduses jätkusid jumalateenistused, piiblitunnid, laste pühapäevakool, tihedamat koostööd tehti Rakvere teiste kristlike kogudustega, peeti kirikunädalaid, ühiseid raadiosaateid. Kirikuhoone juures võeti Tapa metodisti koguduse pastor Joel Rangi abiga ette põranda täielik renoveerimine (paigaldati soojustus ja uued põrandalauad) ning altarireelingu uuendamine (viimane toimus Martin Kuigre tehtud vana joonise järgi). Uuendati esiku vooder, lammutati ohtlikuks muutunud kõrvalhoone, korrastati aeda ja hoovi. Sel ajal alustati ka vähekindlustatud perede lastele suunatud abi andmise ja ürituste korraldamisega.
Alates 1. jaanuarist 2019 asus kogudust karjasena teenima pastor Taavi Hollman.
T. Hollman: Koguduse juhatuse liikmed käisid kolmapäeviti palves ja nendega liitusin ka mina. Heino Tammoja oli äsja lõpetanud ülemise väikese toa põhjaliku renoveerimise, kus oli külmal talveilmal hea palveosadust läbi viia. Vanal ajal oli ülemist kambrit nimetatud prohveti toaks. Prohvetlikke sõnumeid vajab kogudus ka täna. Varsti sain koguduseliikmetelt signaali, et ka nemad tahaksid palveõhtutega ühineda. Kohtusime palveosaduseks tagumises väikeses saalis, peatselt kasvas palveõhtutest välja aga juba kirikusaalis peetavad kolmapäevased piibli- ja palveõhtud koos Jumala sõna oluliste tõdede põhjalikuma uurimisega ning eestpalvenimekirjas olevate inimeste eest palvetamisega.
Nägime perega, et kiriku interjöör vajas kohendamist. Minu abikaasa Merle leidis vahendeid ja võimalusi kirikusaali hubasemaks muutmiseks ja nii hakkasid mitmed teisedki andma oma panust. Koguduse kauaaegse venna Eino Nõmme eestvedamisel, rahalisel toetusel ning töö teostamisel uuendati kirikusaali lae- ja seinavooder. See oli väga suur töö. Abilisi oli mitmeid, ka pastor Joel Rang Tapa metodisti kogudusest. 25. augustiks 2019, kui möödus 90 aastat kirikuhoone pühitsemisest, võisime juba renoveeritud kirikusaalis aastapäeva tähistada. Tänu mitmetele abilistele ja toetustele (ka Tallinna metodisti kogudusest) sai jõuludeks 2019 kirikusaali installeeritud õhk-soojuspump, mis aitas kirikusaali soojana hoida ning järgmisel aastal (2020) soetasime suure ekraani laulusõnade näitamiseks. Eino Nõmme abiga uuendati suvel tuulekoja interjöör ja tema pereliikmete abiga renoveeriti kiriku köök.
Kogudus toimis kui suur perekond: kes õmbles ristitavatele uued ristimiskitlid, kes uued altarilauakatted, kes värvis kirikuaia, kes abistasid koristustöödega kirikuaias või kirikuhoone sees, kes aitas kööki uued nõud osta; kes abistavad laste pühapäevakoolis, noortekohtumiste läbiviimisel, koguduse laulugrupis, laulusõnade näitamisega ekraanile, ühislaulu saatmisel, vanurite külastamisel, väljapoole suunatud ürituste korraldamisel ja nii edasi. Jumal on andnud armsa kogudusepere, kes üheskoos aitavad üles ehitada Jumala riiki nii füüsiliselt kui vaimselt.
Olen südamest tänulik oma armsale perele igakülgse abi ja toetuse eest ning tervele kogudusele. Oleme sõna otseses mõttes tajunud Jumala head kätt ning tõdeme, et selle armsa pühakoja viimane hiilgus saab ehk suuremgi kui algne. Meie igatsus on, et Jumal annaks jätkuvalt selles paigas rahu ja pääste kõigile, kes vajavad Lunastaja Jeesust. Õnnistagu Jumal koguduse jätkuvat teenimis- ja kuulutustööd kuni Kristuse tagasitulemiseni!
Artikli koostamisel on suureks abiks olnud Sirly Lahi poolt kogutud informatsioon koguduse arhiivimaterjalidest!
