Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Kasvamisest

2020 aasta on metodisti kirikus kasvamise aasta. Kes oleks osanud aga arvata, et see aasta kujuneb hoopis teistsuguseks kui kõik eelmised? Meid tabas ülemaailmne pandeemia mitmeks kuuks ning tuli oma koguduse/pere/tööelu täielikult ümber korraldada. Olukord mõjutas suuresti ka minu elu ning järgnevalt tahan puudutada paari aspekti täpsemalt, kuidas nii suur olukorra muutus ja (näiliselt) kriisiolukord võib meie vaimulikule kasvule tõuke anda. 

Tihti paneb just pingeline olukord meid Jumala poole pöörduma. Nii usun ka praegusel ajal: mitmed on öelnud, et kitsikuses olek pani neid Jumalat rohkem otsima. Minul isiklikult kujunes eriolukorra algus suureks usaldustestiks. Olime abikaasaga küsimuse ees, kas alustame pereloomisega, sest olime eelnevalt seda nii plaaninud. Kuid uus olukord tõi kaasa omad hirmud: kas saan piisavalt arsti juurde, kas see võib olla ohtlik mu tervisele jms. Palvemeelselt sellele mõeldes (sama õhtu, kui eriolukord riiklikult välja kuulutati) sain täieliku rahu südamesse, et olla kindel oma plaanides. Täna olen nii tänulik, et eriolukorra ajal sain oma esimesed raseduskuud veeta enamjaolt kodus ja teha kaugtööd, ise oma aega planeerida ning piisavalt magada. 

Ef 4:16 ütleb, et „Temas on kogu ihu liidetud kokku ja hoitakse koos kõigi üksteist toetavate liikmete abil, nii nagu on iga üksikliikme ülesanne. Sel viisil saab ihu kasvujõu iseenese ülesehitamiseks armastuses“ ning 1Ts 3:12: „Ning Issand kasvatagu teie armastust ja tehku see rohkeks üksteise ja kõikide vastu, nii nagu see meilgi on teie vastu.“  

Minu peamiseks armastuse keeleks on kvaliteetaeg ning just eriolukorrast tingitud pikad kodus olemise tunnid kulusid vaimulike distsipliinide harjutamiseks – mis oli olnud mu selle aasta eesmärgiks vaimulikul teekonnal.  

Väga julgustav ja rõõmustav oli näha ja kogeda, kuidas kogudus ühtse perena kokku hoidis nii suure füüsilise/vaimse/emotsionaalse eraldatuse ajal. Minu igapäevasteks vaimuliku distsipliini hetkedeks said erinevate jutluste ja taskuhäälingute (ing k podcastide) kuulamine üle Eesti ja maailma. Olles õpetaja, tundus kogu töökoormus topeltkogusena ning aeg ekraani taga oli pikk, kuid siiski just mitmest jutlusest ning isiklikust ajast Jumala sõna üle mediteerimisel ammutasin jõudu edasi minekuks. Kogukonna kokkuhoid, olgu siis lastejutluste tegemine läbi video või vestlused telefoni teel lähedastega, teenistuste ülekanded, muutsid selle aja vaimuliku kasvu platvormiks. 

Hetkel tagasi vaadates järeldan, et piirangute aeg aitab prioriteete paika seada, n-ö puhastab elu vähemtähtsast ja mürast. Julgen öelda, et ka praegu, kui piirangud on juba suuresti vähenenud, olen jätkuvalt järginud samu prioriteete: nt suhted lähedastega, vaimulikud distsipliinid, osadus kaaskristlastega. 

Eriolukorra lõppedes tekkis üha suurem igatsus kuuluda ja pühenduda ühte kogudusse, sest eelnevalt olime abikaasaga ennast jaganud mitme linna ja koguduse vahel, aga nüüd tahtsime kvaliteeti, mitte kvantiteeti. Seega mitmete huvitavate juhtimiste põhjal leidsime end Saaremaalt. Kuigi algul oli soov just võimalikult pealinna lähedale jääda, avanes võimalus teenida hoopis Saaremaal Reeküla koguduses, mis meie kujutelmadest esialgu täiesti välja jäi. Kuid nähes neid võimalusi ja sealseid inimesi, tekkis teadmine, et just see on paik, kus kogudusena kasvada ja panustada soovime.  

Terve möödunud aasta on olnud muutuste aasta, ettearvamatult huvitav ja hea kasvuplatvorm minule ja usun, et paljudele teistele samuti. Näen, et füüsiline, vaimne ja emotsionaalne eraldatus tõi meid üksteisele hoopis lähemale ja aitas olulist ebaolulisest eristada. C. S. Lewis on öelnud, et pelgalt muutus ise ei ole kasv, vaid kasv on muutuse ja järjepidevuse kooslus; ja kui ei ole järjepidevust, pole ka kasvu. 

Märgusõnad:

Veel rubriigis Arvamus

Mine asukohta Üles