Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Märgusõna

Hingehoid

Abi küsimine ja aitamine

Jõulueelne aeg toob tavapärasest enam meie mõtteisse inimesed, kes on üksinda, maadlevad raskete eluprobleemidega või elavad puuduses. See on aeg, mil inimeste südamed on justkui eriliselt avatud kaasinimeste vajadusi märkama ja soov kedagi rõõmustada on suurem kui tavaliselt. Samas on abivajajad meie ümber aasta ringi ja võibolla lausa meie oma lähikondlaste keskelgi. Me vajame rohkem oskust neid märgata – ka neid, kes ise abi ei küsi ja oma muredest ega vajadustest avalikult rääkima ei kipu.

Kevadine hingehoiukoolitus „Miks on nii raske abi küsida” keskenduski sellele, mis teeb abi küsimise mõne inimese jaoks ülimalt keeruliseks ja miks inimesed seetõttu otsustavad oma vajadustest pigem mitte rääkida, kuigi abi ja tugi võiks olla lausa käeulatuses. Minu jaoks oli koolituse huvitavaim osa see, kus räägiti perekonnapärandist ja sellest, kuidas see meie elu mõjutab. On ju tuntud ütlemised, et „Me kõik tuleme lapsepõlvest“ või „Igaüks tuleb oma seljakotiga“. Sageli me ei otsigi neist sõnadest sügavamat tähendust. Ent kui vaatame lähemalt, mida oma täiskasvanuellu oleme kaasa toonud, siis on seal kesksel kohal meie lapsepõlvekodust pärinevad tavad, minevikust meelde sööbinud kõnelused, kunagi omaks võetud reageerimisviisid, käitumismallid ja uskumused. Lisaks on me pagasis ka palju elu jooksul õpitut, kaasa arvatud toimetulek või toimetulematus oma emotsioonidega, teatud tunnete ja mõtete väljendamise lubatavus või keelatus, arusaam õiglasest või ebavõrdsest kohtlemisest, isiklikud haiget saamised, pettumused, kannatused, rõõmud, õnnestumised, eduelamused ja läbikukkumised.

Perekonnapärand ehk peremüüdid on aga sageli üpris hoomamatud, samas tugeva mõjuga. Otsesõnu räägitakse neist tõekspidamistest ehk vähe, aga kõik suguvõsas teavad neid ning langetavad nii suuri kui ka argiseid otsuseid neist lähtuvalt. Müüdid ja tõekspidamised on eriti tähtsad olnud eelnevate põlvedele, olles oluliseks nähtamatuks abivahendiks perekonna väärtuste ja põhimõtete edasikandmisel. Samas, kui neist müütidest ja uskumustest saavad takistused elumuutustega kohanemisel, kui need pidurdavad omavaheliste probleemide lahendamist ja toovad kaasa põlvkondade vahelisi arusaamatusi, on ehk aeg neile otsa vaadata ja küsida, millised neist endas tõelist väärtust kannavad.

Mis on siis mõned neist uskumustest, mis nii tugevasti suunavad meie suhtumist ja käitumist?

  • Mehed ei nuta. See tähendab sageli arusaama, et nad on vaprad, ei taha ega tohigi näida nõrgana, ei näita oma emotsioone välja, ei hooli tervisest ega oma vajadustest, rabavad, kuni pikali kukuvad. „Nii tugevad kui kaljud suures meres, on mehed igas eluvõitluses…“ (Miina Härma)
  • Mees toob leiva lauale. See viib sageli mehe keskendumisele tegevusele väljaspool kodu, mille tulemusel ta võõrandub kodustest asjadest, kaasa arvatud oma naisest ja lastest.
  • Õige inimene ei kurda ega palu abi, vaid saab kõiges oma eluga hakkama. Tulemuseks on, et me ei jaga sõpradega oma raskusi; ei helista, kui on mure, ei otsi isegi emotsionaalset tuge.
  • Tõelises abielus ei tülitseta. Tulemus: eriarvamustest ei räägita omavahel ja konflikte püütakse iga hinna eest vältida, surudes oma soovid, vajadused ja rahulolematuse alla ja võibolla elades need välja laste, naabrite, kolleegide peal.
  • Tubli naine käib tööl, hoiab kodu korras ja kasvatab korralikud lapsed. Järeldus selles on, et naine peabki toime tulema korraga paljude asjadega. Kui ta ei saa sellega hakkama, pole ta järelikult tubli, ja süümepiinad närivad …
  • Abielu on eluaegne. Seda tuleb iga hinna eest hoida, ka halbade või isegi vägivaldsete peresuhete korral. Lahutus ei ole aktsepteeritav lahendus; isegi välise abi otsimine tähendab justkui peresuhete reetmist.
  • Oma pere asjadest väljaspool kodu ei räägita. Tõsine takistus abi küsimisel!
  • Usk on suurim väärtus. Tulemuseks hoiak, et Piibel, kogudus, ja kaaskristlased on esmaseks prioriteediks ja ollakse valmis loobuma ka näiteks perega koos olemisest teiste teenimise või lausa otsesõnu usu nimel.

Selliseid ja muidki käitumisjuhiseid kinnistatakse põlvest põlve, seda nii sõnades kui ka läbi vastava käitumise. Sageli neid ei analüüsita, vaid võetakse omaks ilma pikemalt juurdlemata. See võib mõnikord tähendada ka tõeliselt headest väärtustest tuletatud vildakaid järeldusi, mis inimest sisemiselt traumeerivad ja abi otsimast takistavad. Suguvõsa kokkusaamistel räägitakse üha lugusid, mis omaks võetud pereväärtusi illustreerivad. Need lood võivad olla nii innustavad kui ka hoiatavad rõhutamaks seda, millest peaks hoiduma, et ellu jääda.

Lisaks on suureks ja oluliseks mõjutajaks oma elust rääkimisel või teatud asjadest vaikimisel meie rahva traumeeritud ajalugu tervikuna. Ka see minevikukoorem mõjutab otseselt inimeste valmisolekut abi paluda ja seda vastu võtta. Mitme põlvkonna vältel ei usaldatud ju peret tabanud raskustest otsesõnu rääkida oma pere keskelgi, rääkimata siis klassikaaslastest, naabritest, töökaaslastest, sugulastest. Kogu õhustik oli tulvil varjamist ja salatsemist ning see kujundas inimeste käitumist. Iga pere uskus, et pidi ise ja omal jõul ellu jääma ja hakkama saama olukorras, mille saatus neile oli määranud. Sellekohase näitena meenub hiljutine eesti film „Seltsimees laps”.

Ehk just praegusel jõulueelsel ajal võiks hetkeks järele mõelda, milline on lugu, mida sa endas kannad. Kui oled pereinimene, siis mis on need uskumused, traditsioonid ja mustrid, mida olete oma vähemalt kahest erinevast päritoluperekonnast kaasa toonud omaenese perre ja igapäevasesse ellu. Traditsioonidel ja perelugudel on suur väärtus, kuni nad pere toimetulekut toetavad. Needsamad lood võivad aga kujuneda komistuskivideks olukordades, kus oleks tarvis astuda julgeid samme ja otsida uusi, tavapärasest erinevaid lahendusi.

Ka inimese usulised arusaamad ja arenguastmed on olulisel määral mõjutamas tema suhtumist abi palumisse ja vastu võtmisesse. Usk mõjutab tugevasti seda, kuidas inimene näeb iseennast, kuidas ta mõtestab oma suhteid kaasinimeste ja kogukonnaga, ennekõike aga Jumalaga. Esmalt ongi vaja välja selgitada, kuidas inimene probleemist mõtleb ja sellesse suhtub. Mõnikord selgub, et on omaks võetud uskumusi, mis küll algselt võivad pärineda piiblist, aga kontekstist välja rebituna viivad teelt kõrvale ja tekitavad põhjendamatut süütunnet.

Mõned näited:

  • Jumalariigis tehtav töö on kõige olulisem. Kõik muu on teisejärguline, järelikult võib sellele tuua ohvriks ka oma lähisuhted või isiklikud plaanid ja unistused.
  • Kristlasel ei tohi olla konflikte. Rasketest asjadest rääkimist välditakse, kuigi seesmiselt võib olla palju küsimusi ja pingeid, mis inimest väsitavad ja rusuvad.
  • Kristlane peab olema täiuslik. Sõnasõnalise tõlgendamise tulemuseks on perfektsionism, mis toob kaasa pideva küündimatusetunde ja enesesüüdistamise.
  • Halvast ei tohi rääkida. See on pigem ebausk kui usk, kus kardetakse rääkimisega halba suurendada. Aga kui me ei räägi halvast, mis meie elus on, siis ei saa sellest ka vabaneda.
  • Kurbus, viha ja muretsemine ei sobi kristlase ellu. Allasurutud tunded mõjutavad inimest negatiivselt ikkagi; lisaks tekib veel süütunne, et tegeldakse „lubamatute“ tunnetega.
  • Jumal peab tervendama kõik haigused, ka psüühikahäired. Üksnes usule lootma jäädes ei otsi ega saa inimene abi, mis võiks tulla arenenud meditsiini kaudu. Jumal on andnud inimesele võimed ja oskused ka selleks, et meditsiinilist abi anda.
  • Minevik pole oluline, sest vana on möödas, uus on sündinud. Kui arvame, et minevikutaust ei mõjuta meid usule tulemise järel, elame eitamises. Jumalale on oluline kogu meie lugu, meie areng, Jumal võib uuendada ka meie mineviku – aga Ta ei võta seda meilt ära.

Samas on eluterve piibellik usk mitmete uuringute kohaselt inimestele suureks toeks, kinnituseks ja abiks toimetulekul keeruliste elusündmustega, eriti elu lõpusirgel olles. Usust võib abi vajav inimene jõudu ammutada. Jeesuski ütles: „Sinu usk on sind aidanud.”

Inimestena elame igaüks oma reaalsuses. Oleme elukaarel erinevates punktides ja arengutasemel. Kõiki neid asjaolusid on vaja arvesse võtta, kui oleme abistajad, kaasaarvatud hoolitsus enese eest. On oluline, et aitajal endal oleks hea osadus Jumalaga ja „kruus” ikka täidetud, alles siis saame teisi aidata. Ja teha seda usalduses, et kõiketeadja Jumal on tegelik aitaja, lahenduse tooja ja mina olen vaid väike lüli, teeviit, abistav kuulaja. Siis võin olla tänulik, kui ma ka rohkemat teha ei suutnud.

6-tunnise koolituse „Miks on nii raske abi küsida?” põhjal 
(läbiviijad Maire Latvala ja Karita Kibuspuu)
kokkuvõtte teinud Anneli Klausson Tallinna kogudusest.

Karita kibuspuu
Karita Kibuspuu. Foto: Meelis Kibuspuu
Maire Latvala
Maire Latvala. Foto: Ragnar Esken

Aitamine

Aitamine on tegevus, millega soovime teisele inimesele kasu tuua ja tema heaolu parandada. Aitamise alla mahub mitmeid erinevaid tegevusi ärakuulamisest kuni oskuste õpetamiseni, et inimene saaks ise oma olukorda parandada. Aitav käitumine on üldinimlik, selleks on vaja:

  • märgata, et midagi on viltu ja hinnata olukorra tõsidust,
  • mõista, et inimesel on vajadus abi järele ja ta tahab seda,
  • soov ja valmidus olukorra lahendamisele kaasa aidata,
  • endale aru andmine, kui palju aega ja ressurssi on võimalik sellesse panustada.

Abi hakatakse otsima, kui on tekkinud probleemsituatsioon, millega on iseseisvalt raske toime tulla ja mille lahendamisel on mitmeid takistusi (isiksuslikud, väärtuste ja hoiakutega seotud jms).

Abi otsimist välditakse sageli juhul, kui probleem on sotsiaalselt taunitav või abi otsides tuleks oma nõrkusi tunnistada (sageli inimene eitab probleemi, mis on teistele ilmne).

Lahenduse leidmist tõkestavad inimese enda loodud mõttestambid, mille tulemuseks on sisemine segadus, kartus muutuste ees, soov situatsioonist põgeneda, probleemi ise-lahenemise ootus, jõukaotus pingelistes olukordades, lootusetus, raskused lahendustee nägemisel ja sõnastamisel, olukorrast kinni hoidmine, ennast-kahjustavad harjumused, ängistus, sõltuvus autoriteetide ütlustest jms.

(Eha Rüütli artiklist „ Aitamise psühholoogiline keerukus ja põhimõtted töös rühmadega”)

 

Aitamise tasandid koguduses

  • Baastasandi moodustab õpetuslik alus: kuidas jutlustes ja piiblitundides käsitletakse olulisi teemasid. See loob aitamiseks raamistiku ja valmisoleku.
  • Olulise kaaluga on mitteformaalne tasand, kus osadus-, palve- ja piibligruppides ning erinevate ürituste ettevalmistamisel isiklikul pinnal spontaanselt suheldakse.
  • Ilmikliikmetest hingehoidjate tasand, kes on saanud vastavat koolitust ja külastavad koguduseliikmeid kodudes, haiglates, hooldeasutustes ning peavad sidet oma piirkonna liikmetega.
  • Lihtsaim ja olulisim tasand on koguduses see, et oleme kõik üksteisele hingehoidjateks. See tähendab võtta aega, olla kohal ja kättesaadav, kuulata, peegeldada öeldut, teada saamaks, kas oleme õigesti aru saanud. Kuulata südamega ja sisemise tähelepanuga ka seda, mida inimene ütlemata jätab. Lahendus võib mõnikord tulla, kui rääkija kuuleb ennast oma muret selgelt väljendamas ja taipab ise, mida tuleks teha. Siis on koht palveks kas koos hingehoidjaga või omaette. Inimese probleemi ei tohiks ilma tema loata viia palvegruppi või arutada teistega; konfidentsiaalsus ja usaldusväärsus on üliolulised. Alati tuleks hoiduda kohtumõistmisest, hinnangute andmisest ja omapoolsete lahenduste pakkumisest. Sealjuures peaksime aitajana endale aru andma, millist abi ja mil määral suudame pakkuda; kõiki probleeme pole võimalik lahendada. Vajadusel tuleks otsida professionaalset abi väljastpoolt. (Latvala ja Kibuspuu, koolitus 2019)

Märgates neid, kes on üksinda

Cristian Newman, Unsplash

EMK kõige uuema koguduse – Uue Alguse koguduse – pastori Stanislavi abikaasa Maria Ossipova on 43aastane kahe lapse ema, EMK Teoloogilise Seminari värske vilistlane (lõpetas 2019 cum laude) ning töötab hambapolikliinikus ortodondi assistendina.

Varem tegeles Maria palju aastaid lastetööga, kuid viimasel ajal on tema südames töö eakatega. Tema initsiatiivil käivad kolm naist ja kolm meest Tallinna Uue Alguse kogudusest regulaarselt Iru hooldekodus eakaid üksikuid inimesi külastamas. Praegu külastatakse ligikaudu 20 hooldekodu elanikku, kellele ei ole lähedasi või kes on sugulaste poolt ära unustatud.

Kuidas see mõte sündis, et külastada hooldekodu eakaid?

Töö Iru hooldekodu eakatega ei ole kristlaskonnas uus. Venekeelne Tallinna kogudus ja mõned teised kogudused, näiteks Oleviste kogudus on Iru hooldekodus käinud juba pikka aega. Nad korraldavad seal jumalateenistusi, kontserte jms. Aga mulle tundus, et selles töös võiks astuda sammu edasi. Hooldekodus juba tegutsevate kristlaste kaudu leidsime üksikuid inimesi, kellega me suhtlema hakkasime ning nende kaudu jõudsime järgmiste eakateni, kes on samuti üksikud ja meie regulaarseid külastusi ootavad. Me „haakisime“ end teiste koguduste töö „külge“ ja hakkasime tegelema sama sihtgrupiga natukene teisest küljest. Meil on aega, et külastada neid nende tubades ja vestelda nendega individuaalselt. Iru hooldekodus on 335 inimest. Mõnedel neist ei ole sugulasi: abikaasa on surnud, lapsi ei ole, sugulased elavad välismaal või kaugemal ja keegi neid ei külasta. Seega on neil väga hea meel, kui keegi tuleb ja just nendega vestleb.

Lugedes nii Vana kui ka Uut Testamenti, võib sealt näha, et Jumal palub eriliselt hoolitseda kahe inimgrupi eest. Need on orvud või lapsed, kelle vanemad ei hoolitse nende eest, ja lesed ehk vanad inimesed, kes ise ei saa hakkama. Selleks, et lapsendada laps, on vaja julgust, teadmisi ja moraalset valmisolekut. „Lapsendada“ eakat inimest on samuti keeruline. On vaja pühendumist, aega, raha, ettevalmistust. Kuid iga inimene on võimeline soojendama teise inimese elu, külastades teda korra või kaks kuus ning kinkides neile oma südamesoojust! Psalm 68:7 „Jumal paneb üksildased elama majadesse.“

Mida te eakaid külastades teete?

Ma vastan sellele küsimusele alati, et me „töötame nende lastena“. Me lähme neile külla, küsime, kuidas neil läheb, võtame kaasa midagi head. Nad väga armastavad koduseid küpsetisi. Vahel nad paluvad tuua natukene vorsti. Me joome koos teed ja jalutame hoovis. Vahel söödame neid, kes ise hakkama ei saa. Mõnikord on neil vaja abi mobiiltelefonidega või kapi koristamisega. Vahel ma viin nende prillid parandusse või viin neile hambapastat, mida nad on palunud tuua, või midagi sarnast. Mõnikord loeme neile Piiblit ja Päevasõna ning alati enne lahkumist palvetame nende eest.

Peamiselt me vestleme nendega. Nad tahavad rääkida oma lapsepõlvest, noorusest, peredest, lastest, hobidest, tervisest ja haigustest jne. Eakate hulgas on endisi õpetajaid, sportlasi ja erinevate elukogemustega inimesi. Sportlastele ja inimestele, kes on palju reisinud, meeldib rääkida oma reisikogemustest. Nad on rääkinud oma suhetest lastega. Näiteks üks eakatest on pidanud matma oma kaks last, kes on sooritanud enesetapu. Nad tahavad sellistest teemadest rääkida. Vahel nad räägivad sellest, et nende suhted lastega on rikutud ja nad ei ole oma lastega pikka aega suhelnud. Vahel me otsime neid kontakte, helistame nende lastele ja püüame suhteid klaarida. Püüame neid julgustada, palvetada.

Me räägime ka endast, et oleme usklikud inimesed ja arvame, et see on Jumala tahe, et eakate eest tuleb hoolt kanda. Usust lähemalt hakkame neile rääkima siis, kui nad näevad, et me neist tõesti hoolime.

Vahel tunnen, et ma ei saavuta head kontakti mõne eakaga, näiteks, kui näen, et üks meesterahvas on väga kõva südamega, siis ma kutsun abi. Meil on selliseid inimesi kogudustes, kellel on evangelisti and ja nad tulevad ning vestlevad ja palvetavad nende inimestega, kellega minul on raske kontakti saada. Igaühel on oma and.

Piibel Mt 25
Foto: Marjana Luist

See on emotsionaalselt päris kurnav töö?

On. Seetõttu on hea kahekesi käia, et üksteist toetada. Ja üks väga hea nipp on ka see, et pärast külastust võiks minna jumalateenistusele, et ennast laadida. Mõnikord on eakate külastamine väga positiivne kogemus. Aga vahel on külastus kurnav, näiteks kui näen, et tal on valud ja tütar ei ole ikka veel helistanud ja ma tean, et ma ei saa teda kuidagi aidata. Vahel nad küsivad: miks ma elan? See on samuti selline kurnav küsimus. Siis ma räägin talle, et sina oled ainuke inimene oma haige tütre jaoks. Võib-olla see ongi sinu töö praegu temale mõelda, tema eest palvetada ja püüda temaga kontakti saada.

Mõned eakad on mulle juba lähedasteks saanud ja nende külastamine ei kurna mind. Mul on hea meel nendega suhelda. Vahel ütlen oma meeskonnale, et sel nädalal ma ei lähe, sest pean moraalselt puhkama. On täiesti normaalne puhkust võtta. Tavaliselt käime külastamas kord nädalas. Aga igaüks meist käib keskmiselt 3 korda kuus. Vahel külastame ühte inimest korraga, vahel nelja, vahel kuut inimest. Mõnikord on väga lühike visiit, umbes 10 minutit, pisut vestleme, anname talle midagi head, palvetame ja lähme edasi. Aga vahel võtab külastus aega ühe tunni.

Miks te seda teete?

Ma tunnen, et seda on vaja teha. Piiblis räägitakse leskedest, aga mulle tundub, et sinna hulka käivad eakad inimesed, kes ei suuda enda eest hoolt kanda. Täiskasvanud saavad ise hakkama, tööl käia jne. Aga eakad ei saa ennast ise aidata, nad vajavad hoolt. Mt 25:34-36 ütleb: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.” Mõned eakad on üksikud, sest kõik lähedased on surnud või elavad välismaal või on neil alkoholiprobleemid. Mõned eakad on üksikud, sest neid on unustatud, ja keegi ei külasta neid ega helista neile. Need vanad inimesed ei saa kellelegi rääkida, et tunnevad seljavalu või soovivad näiteks kanakotletti. See on kurb. Nad vajavad inimese soojust ja hoolt. Meie kohustus on neid külastada ja jagada nende hingekoormat. Kui näeme, et toome eakatele inimlikku soojust, kui nad näevad, et keegi mõtleb nendele, keegi hoolib neist, see tekitab hea tunde, et ma täidan Issanda käsku.

Mul oli üks selline juhtum hooldekodus, et üks kristlasest eakas ütles, et ta ei ole enam mitte keegi, sest ta on kodust ja kogudusest nii kaugel eemal. Ma vastasin talle, et see ei ole nii. Võib-olla Jumal just saatis meid teie juurde, sest Ta teadis, et vajate vaimulikku perekonda ka siin. Nüüd oleme meie teie vaimulik pere.

Milline on Iru Hooldekodu eakate ja töötajate suhtumine teisse?

Mõnikord on mõne üksiku inimese puhul tunda vastuseisu, aga enamasti on suhtumine väga positiivne. Eakad on meile väga tänulikud. Mõistame, et hooldajate töö on raske ja me teeme omalt poolt kõik, et suhtuda neisse lugupidavalt ning järgida kõiki hooldekodu reegleid, näiteks teeme külastusi õigel ajal, et mitte segada protseduuride teostamist ega personali tööd, külastame eakaid üksinda või kahekesi, mitte suure grupiga, kanname siniseid kilesusse, viime neile vaid pisut söögikraami, et mitte rikkuda nende dieeti jne. Uurisime hooldajatelt, milliseid toiduaineid me eakatele tuua ei tohiks, millistel aegadel ei sobi külastada jne.

Kuidas selles töös saaks kaasa aidata?

Viimasel ajal on inimestel pidev ajapuudus. Mõtleme, et kui on rohkem aega, siis ma kindlasti teen ja lähen ja aitan. Aga rohkem aega ei teki meil kunagi. Väikesed lapsed vajavad pidevat hoolt, aga kui nad kasvavad suureks ja lähevad ülikooli, siis on vaja rohkem tööd teha, et nende elamise ja õppimisega seotud kulusid katta. Kui lapsed on iseseisvad, siis märkame, et vanemad vajavad rohkem tähelepanu ja hoolt. Ühel päeval avastame, et enam ei ole nii palju tervist ja energiat. Kunagi ei ole aega piisavalt palju.

Arvan, et paljudel on mõni vana tädi, onu, vanemate naaber või sõber, kes ise ei saa hakkama ja on nüüd hooldekodus. Külastage teda, küsige tema tervise kohta, rääkige talle oma lastest ja näidake nende pilte, minge temaga õue jalutama, küsige, mis on ta lemmiktoit ja püüdke teda kostitada, aidake koristada lauda või voodit. Saage sõpradeks. Hooldekodus on toas mitu inimest, saage nendega tuttavaks, tooge nendele natukene(!) koduseid küpsetisi, saage nende n-ö tugiisikuks. Ja ühel päeval on nad nõus koos teiega palvetama.

Kellel on soov eakate töös kaasa aidata, siis ka selleks on mitmeid võimalusi. Hooldekodudes on üsna vähe personali ja tööd on palju. Vahel seal on vaja lihtsalt füüsilist jõudu, suvel nad lihtsalt ei jõua kõiki ratastooliga patsiente õue viia, nad ei jõua kappe koristada. Kui külastada eakaid kasvõi kord kuus või kord kahe kuu tagant või neile helistada kord nädalas, seegi näitab, et te hoolite temast. Aga usun, et on inimesi, kellel on tervist, aega ja kelle süda on avatud selle töö jaoks. Võib-olla inimesed ei julge ise minna ja neil on vaja, et keegi läheks nendega esimesel korral kaasa. Kui on südames soov kaasa aidata Iru hooldekodu töös, võib võtta ühendust ja külastada ühel korral eakaid meiega koos. Ja siis saab inimene otsustada, kas ta soovib selles teenistuses kaasa aidata või mõistab ta, et see ei ole tema jaoks. Ka see on arusaadav. Me kõik oleme erinevad.

Eakate külastamise teenistus on pisut spetsiifiline ja võib-olla igaüks ei saagi sellest osa võtta. Hooldekodus võib olla ebameeldiv lõhn vms. Aga eakate töös saab kaasa aidata ka ilma hooldekodu külastamata. Vahel on vaja abi transportimisel. Näiteks möödunud pühapäeval külastas üks Iru hooldekodu ratastoolis elanik meie pühapäevast jumalateenistust. Tema transportimist oli vaja korraldada. Mõned inimesed ongi teada andnud, et nad saavad kord kuus transpordiga abistada. Mõnikord on mõnel eakal vaja seinalampi või telefonilaadijat. Selliste asjade soetamisel saab kaasa aidata. Mõned inimesed on mulle teada andnud, et nad võivad midagi küpsetada, mida saan hooldekodusse kaasa võtta. See aitab neil, kes eakaid külastavad, aega kokku hoida. Kui on näiteks pidu hooldekodus, siis mõned inimesed on abistanud pillimänguga.

Perekond Ossipov
Stanislav, Maria, lapsed Kristiina 18, Mark 15. Foto: Anna Zaugarova

Kellel on soov Iru hooldekodu eakate töös kaasa aidata, siis andke oma soovist teada Mariale 58050228 (telefoni teel saab Mariat kätte õhtuti või nädalavahetustel).

Küsitles Marjana Luist

Kuidas ja miks konfliktid tekivad?

Kuidas ja miks konfliktid tekivad? Kas konfliktid on alati halvad või võib neis olla ka midagi positiivset ja õpetlikku? Kuidas emotsioonid konflikti arengut mõjutavad? Kuidas konflikte lahendada? Kuidas leida tasakaal enda ja teiste vajaduste vahel? Jne.

Konfliktid on paratamatus, sest need tekivad erinevustest huvide, vajaduste, hoiakute, eesmärkide suhtes või nende mittemõistmisel ning kuna inimesed on kõik erinevad, polegi võimalik konflikte vältida. See tähendab, et konfliktid on igapäeva ja iga suhte (ka paarisuhte) loomulik osa. Küll aga see, kuidas me sellele reageerime ja kuidas me konflikti lahendame, on inimese valik ja vastutus. See on oskus, mida saab õppida ja treenida. Piiblis on kirjas Ef 4:26: Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle!

Loe edasi

Mine asukohta Üles