Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Osadusgrupp kui hingehoiu vorm metodistlikus traditsioonis

Väikegrupid on suurepärane vahend vaimulikuks kasvamiseks ja – nagu Hindrek Taavet Taimla artiklist lugesime – ka evangeeliumi kuulutamiseks. Veel ühest väikegrupitöö funktsioonist kirjutab oma artiklis EMK Teoloogilise Seminari õppejõud Meeli Tankler. Tema analüüsib väikegrupitööd hingehoidlikust vaatevinklist.

Uue Testamendi kirjades I sajandi kristlastele leiame meeldetuletusi, kuidas uue, alles kujuneva kogukonna liikmed võiksid ja peaksid üksteist toetama ja vastastikku kasvama innustama. Seal räägitakse ülesehitamisest (Rm 14:19; 15:2; Ef 4:29), innustamisest (2Kr 1:4; 5:20; 13:11; 1Ts 4:18; 5:11, 14), julgustamisest (1Kr 14:3; 2Kr 1:4; 13:11; 1Ts 4:18; 5:11; Hb 3:13; 10:25), aga ka manitsemisest (Kl 3:16) Jumalalt tuleva väe najal, sest „Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mistahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab“ (2Kr 1:4). Koguduslik hingehoidlik tugi on seega kristlikule kirikule algusest peale loomuomane olnud. See võib meie järjest individualiseeruvas maailmas ehk pisut võõrastav tunduda, samas näeme, kuidas inimesed näivad küll ülikõrgelt hindavat ja kaitsvat oma privaatsust, kuid tunnevad ometi vajadust oma elu jagamiseks „tähenduslike teistega“. Otsitakse kogukonda, kellega avameelselt oma elust kõnelda ja kellelt ehk abigi saada.

Nii võiksime mõtiskleda kristliku osadusgrupi kui hingehoidliku elutoe üle. Ajaloost teame, et John Wesley pani hingehoidlikele osadusgruppidele (bands) aluse päris metodistliku äratusliikumise alguses, ilmselt juba aastal 1739 Bristolis. Selles ei olnud midagi olemuslikult uut: ajaloolased on leidnud selge paralleeli tolleaegses vennastekoguduse liikumises välja kujunenud praktikaga. Krahv Zinzendorf kirjutab: „kahest, kolmest või enamast Jeesuse nimel kokku kogunenud hingest koosnevad grupid, kelle keskmes on Jeesus ja kes eriliselt südamlikult ja avameelselt oma südant avades üksteisega kõnelevad ja üksteise eest midagi ei varja, vaid usaldavad end täielikult üksteise hoolde Issanda nimel“. Wesley oli vennastekoguduse äratusliikumisest tugevasti mõjutatud oma lähedase sõbra ja nõuandja Peter Böhleri kaudu ja arendas sellest vaimulikult ülestõstvast grupikogemusest välja omad struktuurid. Kogu Wesley organisatoorne tegevus vaimuliku töö kujundamisel lähtus arusaamast, et pühitsuselu elamiseks ja pühitsuse taotlemiseks on vajalik „range distsipliin, mida leevendatakse hellusega“; üheks selliseks „helluse“ väljenduseks olid osadusgrupid.

Grupid („mitte vähem kui 5; mitte rohkem kui 10“) moodustusid vabatahtlikkuse alusel ja toimisid vastastikuse vaimuliku kasvu ning innustuse eesmärgil. Võiks öelda, et nad toetusid algkoguduslikule mõtteviisile, millele viidatakse terminiga aedificatio mutua – vastastikune ülesehitamine. Tegemist oli täiesti uuelaadse inimkooslusega, kus koguduseliikmed olid vastastikku üksteise hingehoidjad. Wesley osadusgrupid erinesid nn „klassidest“, kuhu inimesed „ülaltpoolt“ jaotati ja mille toimimise eest vastutasid konkreetsed juhid. Osadusgruppide puhul juhte ei määratud; grupiliikmed olid üksteise suhtes võrdsel positsioonil. Nii kirjeldas Wesley osadusgrupi toimimist:

Et „tunnistada üksteisele oma patud“ sisemise tervenemise saavutamiseks, kavatseme:

  1. Kohtuda vähemalt kord nädalas.
  2. Tulla kohale õigeaegselt, kokkulepitud ajal.
  3. Alustada laulu või palvega.
  4. Rääkida järjekorras, igaüks meist, vabas vormis ja lihtsalt oma hinge seisundist: eksimustest, mida oleme teinud mõtte, sõna või teoga ja kiusatustest, mida oleme tundnud oma viimasest kokkusaamisest saadik.
  5. Paluda ühel meie seast (tinglikult nimetatud juhiks) alustada kõigepealt oma tunnistusega ja siis liikuda edasi teiste juurde, esitades nii palju täpsustavaid küsimusi kui vaja, et saada selgust igaühe hingeseisundi, pattude ja kiusatuste kohta.

Pühitsuselu elamiseks ja pühitsuse taotlemiseks on vajalik „range distsipliin, mida leevendatakse hellusega.

Suur rõhuasetus oli ühelt poolt avalikul patukahetsusel ja teiselt poolt ühisel eestpalvel, seda iga grupiliikme isikliku sisemise tervenemise ja vaimuliku kasvu toetamise eesmärgil. Grupi toimimise aluseks oli mudel, mida soovitas Jaakobus oma kirjas: „Tunnistage siis üksteisele patud üles ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks!“(Jk 5:16). Terveks saamise all pidas Wesley silmas mitte niivõrd füüsilist tervist kui terviklikku sisemist vabanemist mistahes vaevast, kaasa arvatud füüsiline vaev. Eelduste kohaselt pidid osadusgruppi kuuluma inimesed, kes on „sarnases elusituatsioonis“ – naised/mehed eraldi, vallalised/abieluinimesed eraldi, eri vanuses inimesed eraldi jne. Grupiliikmeid kutsuti üles kohtlema üksteist kõigiti võrdsetena ning vastastikuse lugupidamisega. Need ettekirjutused olid mõeldud kujundama võimalikult soodsaid eeldusi avatuseks ja vastastikuseks usalduseks. Osadusgruppi kuulumise eelduseks oli aga ka teatav vaimuliku küpsuse tasand; see oli vaimset äratust kogenud ja usulist kasvu taotlevate inimeste üksteist toetav liikumine.
Wesley arvates oli armust õigeks mõistmise and midagi sellist, mida oli igapäevase elu keskel päev-päevalt üksinda võideldes raske alal hoida. Seepärast rõhutas ta eriliselt üksteise toetamise väärtust, „väärtust, mis seisneb vaimulike sõprade ja teekaaslaste omamises“. Samas nihkus grupikoosluses hingehoidlik vastutus ära konkreetselt üksikisikult, sest hingehoiuvestluses osalesid võrdselt kõik grupi liikmed. Wesley väitel vähendas jagatud vastutus võimalikke inimeste vahelisi pingeid, sest „nõuandjate paljususes peitub turvalisus“.

Nõuandjate paljususes peitub turvalisus.

Wesley-aegadel ei eksisteerinud grupinõustamise teooriat, aga hämmastaval kombel võib leida rohkeid kokkupuutepunkte Wesley osadusgruppe põhjendava argumentatsiooni ja XX sajandi lõpukümnenditel psühholoogide poolt sõnastatud grupinõustamise printsiipide vahel.
Grupinõustamise käsitluses tuuakse nimelt välja, kuidas suhtlemise kaudu kaasinimestega muutub ja kujuneb ümber inimese minapilt. Enamik probleeme sünnib suhtlemises ja samas annab suhtlemine inimesele rohkelt tagasisidet tema enda isiksuse kohta. Seega toimub grupis suhtlemise käigus sotsiaalne õppimine, aga ka ümberõppimine. Grupisuhtlemise käigus toimib ka grupidünaamika – tegevus ja suhtlemine, mis on suunatud grupi identiteedi arendamisele ja säilitamisele, mõjutab kõiki grupiliikmeid. Selle tulemusena tekib just sellele grupile ainuomane psühholoogiline kliima: grupinormid, grupimeeleolud jne.
Psühholoogilises nõustamises on grupp kahest või enamast inimesest koosnev kooslus, kes on vabatahtlikult valmis koostööd tegema, omavahel suhtlema ja suhtlemise käigus muutuma. Oluliseks peetakse, et grupiliikmete vahel oleks psühholoogiline kontakt, mis tähendab üksteise väärtustamist, üksteisest lugupidamist ja valmisolekut üksteise mõjutustele alluda. Selline õhkkond – kogemus kuuluvusest, seosest teistega ja teiste hulka vastuvõtmisest – võib olla sügavalt tervistava mõjuga. Tavaliselt kasutatakse grupinõustamist pigem probleeme ennetavalt, kusjuures tähelepanu all on inimeste suhtumised, emotsioonid, valikud ja väärtused. Aga siin võib toimuda ka teatav õpetamine eeskujude, uue teabe andmise, lugude jutustamise vormis.
Wesley gruppidega võrreldes näeme rohkesti kokkupuutepunkte tänapäeva grupinõustamisega, alates ennetamise teemast (ka Wesley gruppides arutati mitte ainult toimunud eksimusi ja probleeme, vaid ka kiusatusi!) ja lõpetades grupi tervendava mõju rõhutamisega. Ka nüüdisaja psühholoogid väidavad, et grupis probleemide arutamise puhul on olukord loomulikum ja emotsionaalselt vähem pingestatud kui individuaalses hingehoidlikus vestluses. Seal on „rohkem variatsioone ning emotsioonid ei kerki nii üles, sest inimeste paljusus neutraliseerib neid. Grupisiseselt võib inimene tajuda end ühtaegu vastuvõetuna ja tõrjutuna, võib kogeda vaenulikku ja sõbralikku suhtumist kõrvuti”.

Eriti hästi näib osadusgrupi lähenemine toimivat noorema põlvkonna juhul, kes üldjuhul ei tunnusta „nõuandjaid“, kuid on meeleldi valmis usaldama eakaaslaste hinnanguid ja soovitusi ning taluma isegi
manitsust.

Üheks kaasaegse hingehoidliku osadusgrupi näiteks võib tuua Tähista Tervenemist (TT) liikumise. Aastal 1990 algatasid kaks USA pastorit, John Baker ja Rick Warren, liikumise, mis oli mõeldud aitama neid, kes „mitmesuguste haigetsaamiste, kahjulike harjumuste ja elule allajäämiste“ tõttu tundsid end vaimselt vaevatute ja koormatutena. Algselt mõeldud alternatiivina Anonüümsetele Alkohoolikutele, laienes liikumine kiiresti kaugemale sõltuvusprobleemidega tegelemisest ja on nüüdseks kujunenud oikumeeniliseks liikumiseks, mis on levinud ka Eestisse. EMK on olnud selle liikumise eestvedajaks Eestis, koolitades juhte, tõlkides materjale ja algatades gruppe üle Eestimaa. Suuremate kogunemiste kõrval, kus süvenetakse ühiselt Mäejutlusest tuletatud nn „tervenemise printsiipidesse“, toimuvad grupikogunemised, kus samast soost inimesed väikegrupi usalduslikus õhkkonnas jagavad üksteisega oma minevikku ja olevikku, palvetades üksteise eest.

TT väikegrupi hingehoidliku toimimise reeglid on alljärgnevad:

  1. Keskendu oma mõtete ja tunnete jagamisele. Piira oma jagamist kolmest kuni viie minutini.
  2. Ei tohi olla mingeid grupitööga samaaegseid omavahelisi jutte (mis välistaks teisi). Igaühel on õigus väljendada oma tundeid ilma segamiseta.
  3. Me oleme siin, et üksteist toetada, mitte parandada ega paika panna.
  4. Anonüümsus ja konfidentsiaalsus on põhitingimused. See, mida grupis on jagatud, jääb gruppi. Ainukeseks erandiks on ähvardus end või teisi kahjustada.
  5. Solvaval ega ründaval kõnepruugil ei ole Kristuse-keskses taastusgrupis kohta.

Kindlasti kasutatakse siin oluliselt „psühholoogilisemat“ ja mõnevõrra individualistlikumat kõnepruuki kui Wesley omaaegsete reeglite puhul, kuid alusprintsiibid on siiski sarnased. Tegeldakse tõsiselt ja toetavalt nii üksteise eksisammude kui ka kiusatustega ja suur rõhk on eestpalvetel. Baptisti pastori Erki Tamme sõnutsi on TT „üles ehitatud küsimustele, mis aitavad igaühel ise jõuda oma asjade põhjusteni, mis need siis ka ei oleks – haigetsaamised minevikus, emotsionaalsed probleemid, halvad harjumused. Olukorra tunnistamisest algab taastumine koos teiste abivajajatega ja Püha Vaim annab jõu seda teed käia.“
Hingehoidliku osadusgrupi edukuse võti on muidugi selles, kas konkreetsele inimesele kollektiivne hingehoiuvorm sobib või mitte. Grupi liige peaks olema valmis teiste ees oma probleemidest avameelselt rääkima ja teiste arvamusi kuulama ning ka gruppi sulanduma (st grupi väärtused ja hoiakud omaks võtma ning ka kaaslaste probleemidega aktiivselt tegelema). Eriti hästi näib osadusgrupi lähenemine toimivat noorema põlvkonna puhul, kes üldjuhul ei tunnusta „nõuandjaid“, kuid on meeleldi valmis usaldama eakaaslaste hinnanguid ja soovitusi ning taluma isegi manitsust. Samas kätkeb osadusgrupp endas ka teatavaid ohte, kui kellegi eksimuste, murede või kiusatuste jagamine kohtab ülejäänud grupiliikmete seas hukkamõistvat hoiakut. Algselt toetavana mõeldud küsimuste esitamine võib siis muutuda pigem kohut mõistvaks, survestavaks ja manipuleerivaks protsessiks ning tekitada muret jaganud inimesele psüühilist ja vaimulikku kahju. Ka võib kujuneda potentsiaalseks ohuks, kui kõik grupiliikmed oma elu valusaid teemasid ühtviisi avameelselt ei ole valmis jagama. Kindlasti on ja jääb sellises grupis probleemiks ka konfidentsiaalsus. Ühelt poolt on suhteliselt keeruline avameelselt jagada oma isikliku elu ja inimsuhete keerdkäike, puudutamata lähedalt seotud inimeste elusid, kes ei ole selleks volitusi andnud ega ole sellest teadlikud. Siin on grupi ülesandeks mõnikord isegi meelde tuletada, et räägitaks eeskätt iseendast. Teiselt poolt – mida rohkem on teadjaid konkreetse inimese probleemidest ja kiusatustest, seda suurem on võimalus ka ettekavatsematult, mõne mureliku vihje tegemise kaudu kuulujuttudele aluse panemiseks, mis võivad osadusgruppi usaldanud inimesele toetuse ja abi asemel psüühiliselt ja vaimulikult raskesti haiget teha. Hingehoidliku osadusgrupi puhul oleks seega hädavajalik meelde tuletada selle algset eesmärki: selline grupp on mõeldud üksteise vastastikuseks ülesehitamiseks, Jumala abiga. „Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust“ (Gl 6:2).

Foto: Alexis Brown on Unsplash

Märgusõnad:

Veel rubriigis Hingehoid

Abi küsimine ja aitamine

Jõulueelne aeg toob tavapärasest enam meie mõtteisse inimesed, kes on üksinda, maadlevad

Ootamisest ja ootustest

Ladinakeelne sõna adventus tähendab tulemist, aga millegipärast on meie rõhuasetus nihkunud ootamisele.
Mine asukohta Üles