Käesoleva Koduteele numbri fookusteema on väikegrupitöö. Kuidas mõistavad ja kui oluliseks peavad väikegrupitööd Tartu Püha Luuka koguduse pastor Priit Tamm, Tallinna eesti koguduse väikegrupi juht Inna Välja ja Tallinna vene koguduse pastor Aleksandr Fjodorov, saad lugeda alljärgnevast artiklist.
Mis on ja mis ei ole väikegrupitöö koguduses?
٭ Priit: Alustaksin sellest, mis väikegrupitöö ei ole. Väikegrupitöö ei ole kindlasti see, kui koguduses on kildkonnad või grupeeringud, mille omavaheline suhtlus seisneb selles, et räägitakse teisi taga või ollakse ülejäänud koguduse või pastoriga opositsioonis. Pigem on väikegrupitöö mõte kõige üldisemalt tuua kiriku ja koguduse õpetuse ja osaduse üldistuse tase võimalikult alla üksikinimese lähedale.
٭ Inna: Väikegrupitöö on ühiselt üksteise usu toetamine ja kasvamise arendamine. Väikegrupis püütakse ühiselt üksteise kasvamist ja tegutsemist toetada, et tugevdada Kristuse ihu.
Kas olulisem on koguduse liikme osalus väikegrupis või jumalateenistusel?
٭Aleksandr: Ei saa eristada, mis on tähtsam või mis vähem tähtsam. Väikegrupil on funktsioone, mida jumalateenistusega täita ei saa, ja jumalateenistusel on ülesandeid, mida kodugrupis täita ei saa. Iga uskliku täisväärtuslikuks arenguks on vaja mõlemat.
Inna: Need mõlemad kuuluvad John Wesley sõnastatud armuvahendite hulka. Kui ühe välja võtame, siis kaotame ühe väga tähtsa osa armuvahenditest. Mõlemad on olulised ja mõlemat on vaja – nii seda, et tuleme ühiselt kokku, teenime Jumalat, ülistame ja austame Teda, ja ka seda aega, kus tuleme kokku ja arutleme oma usu üle, esitame küsimusi ja oma mõtteid.
٭ Priit: Neid kahte ei saa tegelikult teineteisele vastandada, kuna nad on ühest küljest täiesti erinevad asjad, teisest küljest aga üheskoos üht eesmärki – inimese kasvamist pühitsuses – toetavad elemendid. Kõige tähtsam asi kristlase jaoks on pühapäevane jumalateenistus, see on nädala tippsündmus. Selle eesmärk on hoida oma pühendumine ja fookus ainsal eluandval suhtel – meie suhtel Jumalaga. Väikegrupp on töövahend, mis toetab koguduse jumalateenistuslikus elus toimuvat. Kui inimene osaleb ainult jumalateenistustel, siis võiks ta kristlasena isegi hakkama saada. Väikegrupp annab talle aga lisaväärtuse. Kui aga inimene käib ainult väikegrupis, siis ei ole tal võimalik osa saada kristlase eluks ülivajalikest armuvahenditest – koguduse kui Kristuse ihu kogunemisest, kus kuulutatakse Jumala sõna ja jagatakse pühi sakramente.
Kiire elutempoga inimesed võivad väita, et neil ei ole aega, et nädala jooksul osaleda kahel kirikuüritusel.
٭ Inna: Mingil perioodil elus võibki nii olla. Näiteks minu elus oli see periood, kui meie lapsed olid väikesed. Aga see peaks olema ajutine. Ma ei kujuta ette, et ühe kristlase elu on algusest lõpuni nii hõivatud, et ta ei leia nädalas aega kaheks kirikuürituseks. Kui inimene jätab ühe olulise armuvahendi oma elust välja põhjendusega, et tal ei ole selleks aega, siis ta ei väärtusta seda piisavalt. Kui inimesed ütlevad, et nad on kristlased, ja eriti veel, kui nad ütlevad, et nad on metodistid, siis on väga suur eksitus, kui nad arvavad, et piisab vaid jumalateenistustel osalemisest. Wesley suurim edu oli see, et ta organiseeris inimesed väikegruppidesse, kus nad said oma usku tugevdada.
Mida annab väikegrupis osalemine koguduse liikmele sellist, mida ta jumalateenistuselt ei saa?
٭ Inna: Väikegrupis toimub arutelu ja küsimuste küsimine. On uskumatu, kui palju on inimestel mitteteadmist ja küsimusi. See tuleb välja siis, kui nad suud avavad.
٭ Priit: Kui koguduse liige on pühapäevasel jumalateenistusel, on ta üks paljudest ja osadus on pinnapealsem. Pastori sõnakuulutusega jumalateenistusel on sama lugu – ta peab püüdma kõnetada võimalikult kõiki kirikulisi, mis tingib suurema üldistuse taseme ja inimene võib tunda, et õpetus kas jääb abstraktseks, ei puutu temasse või ei ole mingis muus mõttes asjassepuutuv. Väikegrupis saab aga kasvõi sedasama teemat käsitleda kitsamas ringis palju konkreetsemalt ja täpselt sihituna. Väikegrupp aitab inimesel sügavamale minna, mõista, et kõik kirikus toimuv on tegelikult päris, on relevantne ja reaalne.
٭ Aleksandr: Piiblis on kirjas, et kui te kokku tulete, on igaühel sõna või laulu või tunnistust jne. Üldiselt ei ole võimalik ühel jumalateenistusel seda kõike kasutada. Ka Püha Vaimu andide esile toomine või arendamine jumalateenistusel on raske. Aga kodugrupis, kui inimesed on omavahel tuttavad, tekib igaühel võimalus jagada seda, mis tal on ja mida ta mõtleb. Kui siis midagi läheb viltu, siis teda suunatakse. See on parim koht arenemiseks. Jumalateenistuste eesmärk on tulla kokku, ülistada Jumalat, saada juhatust eluks ja teenimiseks, aga väikegrupis toimub arenemine teenimiseks.
Millist mõju on väikegrupis osalemine sinule avaldanud?
٭ Inna: Tõenäoliselt ma ei oleks usu juurde jäänud, kui ei oleks olnud väikegruppi ja osadust, kuhu mind kohe vastu võeti. See aitas jääda püsima ja saada järje peale.
٭ Aleksandr: Väikegrupi abil olen õppinud Jumala häält paremini kuulama. Olen õppinud ka inimesi lähemalt tundma ja õppinud tundma nende vajadusi.
٭ Priit: Mulle on alati olnud kõige mõjuvam see, kui inimesed jagavad oma isiklikke kogemusi usuelus. On väga suur eesõigus kuulda oma usukaaslaste mõtetest, kahtlustest, selgustest, võitlustest, mis lõpevad kas kaotuse või võiduga. See kõik on justkui kallis kingitus, mis kutsub esile tänu ja osutab, kui tõeline tegelikult on elu koos Jumalaga. Koos teistega grupis jagamine on aidanud ka näha omaenda mõtteid teiste kogemuste ja arutluste valguses.
Kas ja kuidas on väikegrupid vahendiks evangeeliumi kuulutamisel?
٭ Inna: Meil kristlastena ei ole uskmatutele anda midagi, kui istume ainult anonüümsena kirikupingis, ei loe Piiblit ega palveta, või kui, siis ainult suures hädas. Sellisel juhul ei ole Jumala mõju meie elus nii suur, et võiksime efektiivselt oma usku levitada. Väikegrupp on koht, mis aitab kristlasi evangelismiks ette valmistada ja varustada jõuga igapäevaseks eluks, et suudaksime olla need, keda maailm vajab.
٭ Priit: Kindlasti on väikegrupid evangeeliumi kuulutamise vahendiks. Väikegrupi vahetu ja isiklik olek, aga ka suhteliselt vaba formaat võimaldab näha usuinimese elu n-ö köögipoolelt. See on kahtlemata väga ehe kogemus. Mul on kohati tunne, et praegusel ajal on usust huvitatud inimestele oluline just küsimus: mida usk Jumalasse sinuga teeb, mis muutub. Seda on võimalik kõige paremini kogeda väikegrupis.
٭ Aleksandr: Evangeliseerimine on väikegrupi peamine ülesanne. Ei ole mõtet väikegruppi teha vaid suhtlemise pärast. Väikegrupi peamine eesmärk on teenida uskmatuid. Mittekristlasel, kes on usuasjadest huvitatud, on märksa lihtsam tulla väikegruppi, juua tassike teed, kuulata vahvaid lugusid ja esitada küsimusi selle kohta, mis teda huvitab. 1990-ndatel käisime tänavatel evangeliseerimas ja korraldasime suuri koosolekuid. Aga praegu sellised evangeliseerimise vormid eriti ei tööta. Parim vahend evangeliseerimiseks on väikegrupid.
Milliseid teemasid peaks väikegrupis käsitlema?
٭ Inna: Teemadevalik sõltub grupis olevatest inimestest. Näiteks osalesin kunagi „Jüngri“-kursusel, kus osalesid need, kes tahtsid Piiblit süvitsi uurida. Aga kui tulevad kokku inimesed, kes ei ole oma elus sellises kohas, et nad suudaksid Piiblit uurida nii süvitsi, siis pole mõtet seda teha. Siis tuleb rääkida teemadest, mida just nendel inimestel vaja on. Siin on jällegi Jeesus eeskujuks: kui Ta suhtles abielurikkuja naisega, ei rääkinud Ta talle seda, mida rikkale noormehele. Peame lähtuma sellest, mida inimesed vajavad.
٭ Priit: Ma arvan, et põhimõtteliselt võib väikegrupis rääkida kõigest. Küll aga peab kindlasti hoolt kandma selle eest, et väikegrupp ei muutuks lihtsalt lahedaks jututoaks. See, muide, on väga kerge juhtuma. Heas väikegrupis on kindlasti ka selline aeg, kui räägitakse sellest, kuidas kellelgi läheb: millega võideldakse, mis on läinud hästi, mis halvasti, millised on kiusatused, mis parasjagu ründavad. Näiteks John Wesley väikegrupid olidki omal ajal moodustatud peamiselt sellel eesmärgil, et üksteisele oma usuelust aru anda, et keegi ei langeks pattu ja et pühitsuse teekond oleks võimalikult tõhus.
٭ Aleksandr: Teemade valik peab lähtuma kolmest asjast: grupis olevate inimeste vajadustest, koguduse visioonist ja sellest, mida pühapäevane jutlus käsitles. Ma usun, et Jumal annab sõna jumalateenistuseks. Kui inimesed kuulavad seda sõna, tulevad kodugruppi kokku, et seal selle teema üle arutleda, siis see jutlus muutub kodugrupi kaudu palju praktilisemaks.
Kas väikegrupis võiks rääkida ka näiteks koroonaviirusest, loodushoiust ja presidendi vastuvõtul kantud kleitidest?
٭ Inna: Miks mitte nendest rääkida. Kõik elulised teemad on väga teretulnud. Minu grupis, mis on juba ligi 20 aastat koos käinud, on meil igasuguseid teemasid jutuks tulnud, sealhulgas ka päevakajalisi ja poliitilisi. Hea, kui inimesed saavad neid teemasid turvalises keskkonnas arutada ja nad ei pea oma peas välja mõtlema mingeid teooriaid, mis võivad olla vildakad. Aruteludes kuulevad nad teiste õdede-vendade arvamust ning nõuandeid. Selle kaudu Jumal töötabki.
٭ Aleksandr: Kui teema vastab sellele, mis on kiriku visioon, kuidas reageerida või tegutseda selles valdkonnas, siis on sellel mõtet. Aga kui soovitakse lihtsalt lobiseda, siis sellest ei ole midagi kasu. Näiteks kui tekkis terav vastuseis seoses sõjaga Ukrainas, siis pidime lihtsalt keelama sel teemal kodugrupis rääkimise, sest keegi vaatas ja kuulas vene uudiseid ning nendel tekkisid teatud mõtted ja emotsioonid selle olukorraga seoses, teised kuulasid lääne uudiseid ja olid vastupidistel seisukohtadel. Ja kuna tegelikult see olukord meid otseselt ei puuduta, kedagi meist ei saadeta sinna olukorda lahendama, siis on see viljatu emotsioneerimine. Teisalt, kui on näiteks koroonaviirus levimas ja meil on vaja midagi ette võtta, et ennast kaitsta, siis see on praktiline küsimus ja siis on vaja seda arutada.
Kas väikegrupil peab olema juht? Kui jah, siis kes on sobiv isik väikegruppi juhtima?
٭ Priit: Üldiselt on selles maailmas asjad nii, et selleks, et miski koos püsiks, edasi liiguks ja tore oleks, peab keegi võtma vastutuse ja asja juhtima. Nii on ka väikegrupiga. Juhil peab olema kutsumus seda tööd teha, kõik ülejäänu – teadmised ja oskused – saab õpetada; kogemus tuleb ajaga. Juhil peab olema tahtmine teenida Kristust ning hool ja armastus koguduse liikmete suhtes. Samuti peaks juht olema teistele eeskujuks oma eluga. Väikegrupi juht ei pea tingimata teadma kõike Kiriku õpetusest ja Piiblist, kuid usu põhialused peavad olema kindlad.
٭ Aleksandr: Juhtimiseta väikegrupp ei toimi. Keegi ei vastuta, inimesed kogunevad teadmata milleks ja teevad ei tea mida. Tingimata on vaja juhti. Praktika näitab, et areneb see juht, kes vastutab kellegi ees, ehk juht, kellel on omakorda juht. Kui juhid on väsinud, kurnatud ja läbipõlenud ning nad on pikka aega oma gruppi piltlikult öeldes turjal tassinud, siis kodugrupid ei toimi hästi. Kui meil on piisav arv häid ja tugevaid juhte, siis väikegrupid tulevad iseenesest.
٭ Inna: Väikegrupijuht peaks olema inimene, kelle põhiolemuseks ei ole kritiseerimine, et vältida seda, et juht hakkab gruppi kogudusest eemale kiskuma või koguduses lahkmeelt tekitama. Kunagi aastakümneid tagasi oli meie koguduses üks inimene, kes viis kogudusest ühe grupi inimesi ära. Mulle tundus, et see grupijuht oli oma olemuselt natukene konfliktne. Ta armastas väga kritiseerida pastoreid ja teisi juhte.
Kas võib olla olukordi, kus parem oleks grupi kohtumiste lõpetamine kui selle jätkumine?
٭ Priit: Kindlasti on selliseid olukordi. Kõige üldisemalt öeldes tuleks grupi kooskäimised lõpetada siis, kui see ei täida enam oma eesmärki ehk koguduse üldise töö toetamist ja koguduseihu ülesehitamist liikmete vaimuliku kasvu edendamise kaudu. See võib olla näiteks olukord, kus väikegrupp kapseldub endasse, hakkab ennast paremaks pidama teistest koguduseliikmetest ja ainult omavahelist osadust usuelu tarvis piisavaks arvama. Või näiteks olukord, kus grupiliikmete omavahelised suhted muutuvad mistahes viisil ebaterveteks. Või olukord, kus grupis kujuneb mingi õpetuslik väärarusaam. Aga lõpetada võib ka siis, kui midagi negatiivset pole, küll aga on näha, et selle konkreetse grupi kooskäimised sel kujul enam midagi olulist ei anna. Gruppide eluea võib muidugi juba kohe alguses konkreetselt piiritleda. See on mõnikord päris vabastav nii juhile kui liikmetele, eriti tänapäeva kontkesti arvestades, kus „igavesest ajast igavesti“ pühendumine tundub inimestele absoluutselt võimatu. Ja väikegruppide puhul ei kehti kindlasti põhimõte „kuni surm meid lahutab“.
Küsimusi esitas: Marjana Luist
