17. veebruaril 2020 sai 90-aastaseks Valve Looris – tänaseks tegevuse lõpetanud Tõlluste koguduse igavikku lahkunud pastori Ilmari abikaasa.
Ilmar Looris teenis Tõlluste kogudust üle 50 aasta, mistõttu oli ta üks kauem kogudust teeninud pastoreid EMK ajaloos. Ilmari ja Valve panust kogudusele ning mõju kohalikule kogukonnale on raske üle hinnata. Palusime siiski kolmel inimesel püüda kirjeldada Valve teenimist koguduses ja kogukonnas. Vastajateks on Maila Lehtonen ja Uno Looris – Valve ja Ilmari lapsed – ning Malle Seppel – EMK Reeküla koguduse liige. Tõlluste koguduse liikmeskonna vähenemise tõttu liideti see Reeküla kogudusega.
Milline oli teie ema lapsepõlv ja noorusaeg?
Maila: Ema Valve – neiupõlvenimega Paomees – sündis 17. veebruaril 1930. aastal Reekülas Saaremaal. Tema isapoolne suguvõsa on pärit Emmastest Hiiumaalt, kes möödunud sajandi vahetusel Saaremaale kolisid, ta ema oli aga kohalik Reeküla inimene. Peres oli kokku kolm last.
Ema andis oma elu Jumalale juba 12-aastaselt ühe äratusnädala ajal naaberkoguduses Sagaristes. Aasta hiljem ristiti ta Kuressaare rannas Tõlluste koguduse pastori Toomväli poolt. Ema esimene vaimulik kodu oli tema kodukohas Reeküla metodisti koguduses, kus nii noored kui vanad üksmeelselt koos käisid.
Ema noorusaeg jäi keerulisse sõja, võimuvahetuse ja kolhooside asutamise aega. Juba varakult pidi ta ka kodus rasketel maatöödel koos vennaga kaasa aitama. 1950.-51. aastal õppis meie ema Kõljala põllumajanduskoolis, mille lõpetamisel asus tööle kolhoosis segafarmi juhatajana. See tähendas praktikas nende loomade eest hoolitsemist, mis kollektiviseerimise käigus olid inimestelt ära võetud ja ühistesse lautadesse viidud. Noor tütarlaps pidi aeg-ajalt ka hommikul vara hobusega 20 km Kuressaarde (tol ajal Kingisseppa) sõitma, et turul kolhoosi liha, kanu või mune müüa.
Ema abiellus Ilmariga 1953. aasta sügisel ning asus elama tema kodukohta Sandlasse. Seal sai temast Tõlluste metodisti koguduse liige, mille tööst isa juba varem aktiivselt osa võttis. Peale pastor Johannes Toomväli surma 1957. aastal sai isa Ilmarist koguduse vanem – seda pooleks sajandiks.
Peale meie – laste – sündi oli ema kuni meie kooliminekuni kodune. Hiljem töötas ta kuni pensionile jäämiseni kohalikus rebasefarmis.
Milline on olnud Valve panus koguduse töös?
Maila: Peale ajaliku töö oli emal hulk kohustusi kogudusevanema abikaasana, mida ta rõõmsa meelega ja nurisemata täitis. Ta oli koguduse kassapidaja, küpsetas ja keetis koguduse suuremate pühade puhul, jõuludeks tegi palvemajja tulnud ümbruskonna lastele maiustusepakid, võttis vastu külalisi, kuulas ära inimesi, kes temaga oma muresid jagasid.
Tahaks üht-teist mainida külaliste vastuvõtust meie väikeses maakodus. Tol ajal polnud ju enamusel telefoni ning külaliste tulekust said heal juhul teada kas kirja teel või kui juba uksele koputati. Mõnikord juhtus ka, et öömaja soovivad inimesed ootasid juba trepil pererahva töölt kojutulekut. Kedagi ei jäetud ukse taha, vaid ikka pandi toitu ette ja leiti ka magamisase. Mõnele mandri-inimesele meeldis meie maakodu nii väga, et tuldi mitmeid suvesid järjest „Saaremaa värsket õhku hingama“.
Milline oli Valve kontakt ja läbisaamine koguduse liikmete ja külarahvaga? Milline on see kontakt praegu?
Uno: Vaatamata välisele survele ja usku põlgavale ideoloogiale pidas külarahvas nii emast kui isast vägagi lugu. Nad mõlemad olid pidepunktiks inimestele, kes vajasid nõu nii argiste kui ka vaimulike probleemide puhul. Hea ning usalduslik suhe koguduse liikmete ja naabritega on jäänud kestma.
Malle: Valve on nagu koguduse ema. Rootsis olles ta ikka helistab mulle ja palub ka Tõlluste õdesid külastada. Ta ise helistab samuti neile väga sageli. Koguduse õed suhtuvad temasse lugupidamisega. Valve kuulab alati kõik ära. Kui ta on Saaremaal, siis on tema koduuksed alati avatud. Nii koguduse kui ka külainimestele.
Milles on Valve teile eeskujuks olnud?
Malle: Temast on väga palju õppida. Ma ei ole kunagi kuulnud, et Valve nuriseks millegi üle. Valvel on olnud kaks puusaoperatsiooni ja tal on nägemine kehv. Aga ta ei kurda kunagi. Helistades on tal alati rõõmus hääl – ütleb, et ta on ju veel noor. Ta on hästi optimistlik. Valve on eeskujuks ka selle poolest, ta ei ütle kunagi kellegi kohta midagi negatiivset. Ma ei ole kunagi kuulnud, et ta kellegi kohta halvasti räägiks – ei uskmatu ega uskliku kohta. Ta püüab alati leida positiivset.
Uno: Tasakaal, rahulik meel, delikaatsus nendes asjades, mis talle on usaldatud – need on eeskujuks. Kui keegi oli probleemidesse sattunud, siis ema kunagi ei näägutanud ega süüdistanud. Loomupärane vaikne sisemine tarkus, kaastunne ja abivalmidus iseloomustavad teda. Sageli mõtlen ja saan aina paremini aru, et see, mis mul on ja kes ma ise olen, on vanemate poolt loodud otsekui hea platvorm eluks. Milline tohutu kapital, kui oled selliste vanemate kodus üles kasvanud.
Maila: Auväärsele eale vaatamata on ema vaim siiamaani erk ja mälu äärmiselt hea. Paljudest kodukoha sündmustest ja inimestest oskab ta üksipulgi jutustada, samuti on tal meeles kõik vajalikud telefoninumbrid. Viimased talved peale isa surma on ta veetnud peamiselt minu juures, kuid hoiab helistades tihedat kontakti nii naabrinaiste kui ka koguduse õdedega. Tema heatahtlikkus ja huumorimeel on võitnud ka meie laste ja lastelaste südamed, kes külla tulekul alati esimesena mamma toas peatuvad.
Tänu Taevaisale selle suure eesõiguse eest oma ema siiamaani enda juures omada. Tänu tema eestpalvete eest, mille viljad ulatuvad üle aegade piiri!
Fotol: Reeküla koguduse jumalateenistusel. Esireas keskel on Valve, temast paremal tütar Maila
