PÖÖRDUMISLOOD Jumal leiab tee iga inimese juurde erineval viisil. Jagame teiega inimeste pöördumislugusid, kus olulist rolli mängisid koguduse laste- ja noortetöö, kristlik meedia, koguduse hoolekandetöö ja kristlik muusika.
Koroonaviirus on kirikutes tõstatanud küsimuse, kuidas kristlasena sellesse teemasse suhtuda. Hindrek Taavet Taimla abiga küsisime koroona läbi põdenud kristlastelt, mida nemad sellest viirusest arvavad ja milline on nende sõnum kristlaskonnale. Vastajateks olid Kuressaare nelipühi koguduse liige ja EMK Teoloogilise Seminari tudeng Andra Laum, Tallinna Missio koguduse liikmed Iiri ja Hannes
Tallinna koguduses väikegruppi juhtiv ja seda töövaldkonda arendav Inna Välja kirjeldab oma kristlaseks saamise lugu, milles mängis olulist rolli väikegrupitöö.
Heidi Pajusoo on EMK Tallinna koguduse Alfa meeskonna liige, lastejutluste pidaja ja emeriitpastor Toomas Pajusoo abikaasa, kes oskab hinnata kristlike esivanemate väärtust. Artiklis räägib ta oma perekonnast, kes põlvkond põlvkonna järel on pühendanud oma elu Jumalale.
Tahan jagada ühte kogemust. Käisin oktoobris perega USA-s. Minule oli see esimene kord USA-d külastada. Reisi eesmärgiks oli tegelikult algselt minu abikaasa Tarmo soov näha pilvelõhkujaid. Suurt reisieelset vaimustust või kõrgeid ootusi meil nagu polnudki. Oleksin ise eelistanud suurte linnade asemel ilmselt lõunapoolseid osariike, aga New Yorgi nägemise vastu otseselt
Ajavahemikus 1999–2018 käisin Eestis üle 13 korra. Esimest korda Eestis käies olin 14-aastane ja möödunud aasta reisil olles olin 31-aastane. Reisidel käies olen külastanud Teoloogilist Seminari, Laager Gideoni, Tallinnat, Narvat, Kohtla-Järvet ja Jõhvit. Olen sõna otseses mõttes Eestis üles kasvanud. Olen Eestis õppinud erinevaid asju, muuhulgas ka näiteks manuaalkäigukastiga sõitmist.
Esmalt ma tänan oma Jumalat Jeesuse Kristuse läbi teie kõikide pärast, sest teie usust räägitakse kogu maailmas. (Roomlastele 1:8) Kasvasin üles usklikus peres Ukrainas. Meie kodus valitses armastus ja üksmeel, kuid ohtu nõukogude võimu poolt tajusin juba varases lapsepõlves. Meie koolis õppis mitmeid usklikest peredest pärit lapsi, keda hakati õpetajate
Kohtasin juhuslikult ühel päeval Tartus Toomel oma endist kursusekaaslast, kellelt sain teada, et mu hea sõbratar ja õpingukaaslane Leida on raskesti haige. Ennegi nõrkade kopsudega, oli ta oma surma piiril heitlevale internaadi-toakaaslasele andnud viissada kuupsentimeetrit verd tema elu päästmiseks. Pärast seda Leida enda tervis äkiliselt halvenes, ta lamavat Tartu Invaliidide
Õudne pimedus valitses mu hinges ja surm ootas haigla müüride vahel. Mu ümber olid sünged varjud ja ees paistis igavene hukatus. Langesin põrmu Kristuse ees: „Oh armas Õnnistegija, süüta veel kord tuli mu tuimunud südames. Tahan põleda ja leegitseda Sulle täieliku ohvrina. Süüta mind ja anna mulle elu!“ Nutsin ja
Viibisime Rakke lähedal ühes talus peetaval koosolekul. Meie poeg Saamuel, kes võis olla 6-aastane, istus mu süles ja niheles. Ta nägi, et vennad järjest laua taga kõnelemas käisid.
Kasvasin maal ja olin hingelt maalaps. Olin üsna eluvõõras, elades rohkem unistustes. Mu isa tarvitas alkoholi. Meil oli katkine kodu, palju oli pahandusi ja tülisid. Mõtlesin: mina küll niiviisi elama ei hakka, tahan saada õnnelikuks. Läksin noorelt mehele. Sain 19, kui sündis esimene tütar, ja 20, kui sündis teine. Elasime
Jumal näeb meid igaühte eraldi – sellistena, nagu me oleme. Ta teab meie tugevaid ja nõrku külgi ja juhatab meid sinna, kus saame end tunda vajalikena ja motiveeritutena. Jumal teab, mis on meie igaühe missioon siin maises elus.
1960-ndatel aastatel külastasin korduvalt usklikku õde Tõstamaal. Ühel sellisel külastusreisil kuulsin kurba lugu, et keegi kohalik mees oli haigestunud vähki ja ta seisund oli selline, mille kohta arstid öelnud: „Ta ei või enam üle kolme päeva elada.” Ihu oli lagunemas, aga hing nagu poleks saanud lahkuda.
Follow Me