Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Rubriik

Tunnistus - leht 2

Tunnistus

VLKSM märk

Esmalt ma tänan oma Jumalat Jeesuse Kristuse läbi teie kõikide pärast, sest teie usust räägitakse kogu maailmas. (Roomlastele 1:8)

Kasvasin üles usklikus peres Ukrainas. Meie kodus valitses armastus ja üksmeel, kuid ohtu nõukogude võimu poolt tajusin juba varases lapsepõlves.

Meie koolis õppis mitmeid usklikest peredest pärit lapsi, keda hakati õpetajate poolt taga kiusama. Alati alandati hindeid, kuigi me kõik õppisime hoolega.

Meid peeti teise sordi inimesteks. Eriti ilmnes see eksamite ajal. Ebaõiglaselt madalad hinded võtsid mitmel ära motivatsiooni hästi õppida. Meid naeruvääristasid ka teised õpilased, kuid kõigele vaatamata meeldis mulle õppida. Eriti huvitas mind kirjandus ja luuletuste deklameerimine.

Kui algas komsomoliorganisatsiooni värbamise kampaania, muutus olukord eriti teravaks. Meid suleti klassiruumi ja jagati avaldused, millele pidime alla kirjutama. Meid oli kokku kaheksa õpilast, keda hoiatati, et enne meid koju ei lasta, kui oleme komsomoli astunud. Olime hirmunud, kuid ei lasknud seda välja paista. Õpetaja karjus ja peksis kaardikepiga vastu lauda, meie istusime vaikselt ja palvetasime. Keegi meist alla ei andnud ja mitme tunni pärast lubati meid viimaks koju.

Kust me võtsime lastena jõu ja julguse oma usu eest seista? Eelkõige olid meil kodus head eeskujud – vanemad ja vanavanemad. Mäletan oma vanaema palveid varastel hommikutundidel. Ta ei unustanud kunagi meid Jumala ette kandmast. See andis meile hingejõu.

Pärast keskkooli püüdsin kaks korda ülikooli astuda. Tegin sisseastumiseksamid edukalt ära, kuid mõlemal korral kustutati mind hiljem nimekirjast, kuna ma polnud kommunistlik noor.

Möödusid aastad ja kord linnas koos õega jalutades kohtasime toda kunagist õpetajat, kes meid kõige enam alandas. See kunagine veendunud kommunist pöördus meie poole sõnadega: „Olen valmis teie ees põlvitama, et teilt andestust paluda! Kui te täna koolis käiksite, vääriksite kindlasti kuldmedalit. Ma imetlesin alati teie suurt julgust, millega oma usu eest seisite. Ma tunnen nüüd häbi.” Varsti pärast seda kohtumist lahkus ta siit ilmast.

See kohtumine aitas meil mõista, millise olulise tunnistuse saime anda Jumala armu ja kaitse kaudu. Vahest sai ka sellele kahetsevale õpetajale osaks Jumala andestus.

Olime õega väga üllatunud ning Jumalale tänulikud selle kohtumise eest. Üksnes Jumala arm andis meile nooruses jõu usus kindlaks jääda.

rist

Maria (Ukraina, autor toimetusele teada)

Leida lugu

Kohtasin juhuslikult ühel päeval Tartus Toomel oma endist kursusekaaslast, kellelt sain teada, et mu hea sõbratar ja õpingukaaslane Leida on raskesti haige. Ennegi nõrkade kopsudega, oli ta oma surma piiril heitlevale internaadi-toakaaslasele andnud viissada kuupsentimeetrit verd tema elu päästmiseks. Pärast seda Leida enda tervis äkiliselt halvenes, ta lamavat Tartu Invaliidide Sanatooriumis väga raskes seisundis.

Läksime koos abikaasa Gustaviga teda külastama. Kui rääkisime talle Jumala armust, selgitas ta, et tunneb sügavat häbi Jumala ees ega suuda seetõttu Tema poole pöörduda. „Kui mul oli tervis ja tulevik, elu täis lootusi, (ta oli tõusev täht spordis kõrgushüppe alal ning õppis paralleelselt arstiteadust ja kehakultuuri – A. Henno), ei vajanud ma Jumalat, aga nüüd, kui minuga on kõik otsas, peaksin Temalt armu paluma – ei, mul on häbi seda teha!“

Püüdsime teda küll veenda, et Jumal andestab ja armastab teda just sellisena nagu ta on, aga ta jäi kõhklevaks. Nõustus siiski sellega, et viime tema eest palvesoovi kogudusse.

Hiljem külastasin teda veel paaril korral. Ükskord oli ta ainsana palatis. Väljas oli puhkev kevad, laual vaasis hiirekõrvus kaseoksad. Leida pööras silmad akna poole ja õhkas jõuetu häälega: „Kevad… kevad!“ Siis hüüdis kogu oma jõudu kokku võttes: „Ma ei taha surra!“ Seda oli ülimalt traagiline kõrvalt näha.

Loe edasi

Rõhumise alt hingamisse

Kasvasin maal ja olin hingelt maalaps. Olin üsna eluvõõras, elades rohkem unistustes. Mu isa tarvitas alkoholi. Meil oli katkine kodu, palju oli pahandusi ja tülisid. Mõtlesin: mina küll niiviisi elama ei hakka, tahan saada õnnelikuks. 

Läksin noorelt mehele. Sain 19, kui sündis esimene tütar, ja 20, kui sündis teine. Elasime vabaabielu. Siis läks mees ära. Tema vanemad olid meie abiellumise vastu, kuna nemad olid rikkad, aga meie vaesed. 

Mu ellu saabus kriis. Noorem laps oli alles poolteisekuune, kui läksin tööle. Ma ei saanud tema eest vajalikul määral hoolitseda. Kord tuli ema töölt, siis jälle õde koolist laste järele vaatama. Vanem tütar oli vaevalt üle kahe aastane. See oli raske aeg. 

Loe edasi

Mine asukohta Üles