Õudne pimedus valitses mu hinges ja surm ootas haigla müüride vahel. Mu ümber olid sünged varjud ja ees paistis igavene hukatus. Langesin põrmu Kristuse ees: „Oh armas Õnnistegija, süüta veel kord tuli mu tuimunud südames. Tahan põleda ja leegitseda Sulle täieliku ohvrina. Süüta mind ja anna mulle elu!“ Nutsin ja ootasin, et tuli süttiks…
Äkki tundsin, kuidas surma vari taandus – kadus tuhk ja tõusis leek. Õnnistegija kinkis mulle elu ja tervise ning süütas uuesti tule mu südame altaril. Seda elasin läbi Viljandi kirikus.
Olin viibinud Viljandi Linna Kroonikute Haiglas juba 20 aastat. Mul oli seedeelundite halvatus. Kannatasin pideva näljatunde all kõik need aastad. Mida suu kaudu sisse võtsin, see tuli ka suu kaudu tagasi. Kuna organism ei saanud toitu, olin alatasa näljane, söögiisu oli painav. Oleksin võinud tundide viisi süüa ja lõpmatu janutunde tõttu juua. Näiteks kümneliitrise ämbri olin tunni jooksul tühjaks joonud, aga niisama, nagu seda jõin, tuli see ka välja. Kas võite kujutleda, milline piinav elu see oli. Süda ja veri vajasid toitu, seedeelundid aga ei reageerinud peaaegu millelegi. Ei suuda kirjeldada, mida tähendab seedeelundite halvatus. Arstid ja professorid olid nõutud, neil polnud minu suhtes enam lootust. Nad ütlesid: „Teid, armas inimene, pole me võimelised aitama. Me pole varem kohanud selliseid patsiente.“
Mu voodi oli palatis akna all. Välja vaadates mõtlesin: „Kui minu viimane jõud on otsas ja inimlik abi pole enam võimalik, pean minema… Aga kuhu lähen igavikus? Hukka minek oli hirmutav, sinna küll ei taha.“
Palju ma Jumalast ei teadnud, ainult niipalju, kui olin leeris õppinud, emalt ja veidi koolis õpetajailt kuulnud, aga seda oli mulle antud tunnil vähe.
Järsku nägin, et suurest haigla aknast laskus sisse must ingel ja ütles: „Ma taban su siin.“ Aga kohe nägin ka kolme valget inglit minu juures seisvat, üks jalutsis, teine peatsis, kolmas keskel. Nii kohe kadus musta ingli mõju. Seejärel näidati mind ennast. Kaalusin ainult 38 kg. Mind eraldati pikuti pooleks ja öeldi, et pool on Jumala ja pool saatana päralt, aga kõik peab saama Jumala meelevalla alla! Olin ehmunud ennast nähes. Aukartus asus hinge.
Jõuetuna haigevoodis lamades kerkis südamesse igatsus minna kirikusse armulauale – siis alles julgeksin surra. Arstid ei keelanud. Nad olid niikuinii võimetud mind aitama.
Olin varemgi käinud Viljandi suures luteri kirikus, kus teenis õpetaja Tomingas.
Ühel ilusal suvisel pühapäevahommikul astusin oma viimast jõudu kokku võttes haigla trepist alla. Teel toetusin majaseintele ja telefonipostidele, et mitte kukkuda ega kokku variseda. Lõpuks jõudsin kohale. Astusin käärkambri uksest sisse, et end armulauale kirjutada, aga mul puudus raha. Õpetaja teadis, et tulin haiglast ja ta tuli mulle, õnnetule, lahkesti vastu. Astusin kirikusse. Ehmudes nägin teisi inimesi korralikult riie-tatuina, aga – milline olin mina! Nagu surnuhauast tõusnud, pikas haigla kitlis… Igatsus hinges oli aga tungivalt ülisuur – et veel viimast korda saada osa Issanda ihust ja verest, lootes armule, et mitte hukkuda. Ma ei vaadanud enda ümber.
Kui õpetaja lõpetas pihitalituse, astus armulauarahvas altari ette, minagi läksin. Niipea kui olin saanud osa leivast ja karikast – Issanda verest – voolas jumalik vägi mu sisse. Lõpmata suur rõõm tulvas minusse ja täitis kogu mu olemuse. See aina voolas ja voolas. Ma ei osanud imestusest midagi teha. Kontrollisin oma jõudu, liigutades käsi. Tundsin, et mul oli tõesti jõudu, üleloomulikku, jumalikku jõudu. Ääretust rõõmust ja vabane-mistundest haaratuna oleksin tahtnud kirikutäie rahvast sülle võtta.
Hõisates lahkusin kirikust. Suure rõõmu ja elevusega läksin kliinikusse tagasi. Polnud enam vaja kusagilt tuge otsida. Haiglasse jõu-des oli mu rõõmuhüüd nii suur, et see kõlas ühest maja otsast teise. Jeesus oli mind terveks teinud! Halleluuja!
Õhtul söögilauas võisin süüa! Polnud mingit oksendamist. Nii oli see ka järgmisel päeval. Tohtisin süüa kõike, tervis oli normaalne. Arstid olid imestunud, personal ja kaashaiged hämmastunud: ta sööb tõrgeteta! Ümberolijad ei osanud seda seletada muudmoodi, kui võtta seda kui imet. Ka uskmatud pidid selle tõeks tunnistama. Olin olnud haige ju 20 aastat, see tundus uskumatuna, et olen äkki terve. Nii teeb meie kõikvõimas Jumal. Minu halvatusest pole ühtki märki järel. Olen sellest päevast ja tunnist peale üliõnnelik.
Siis ütles Jumal mulle: „Ma olen sind terveks teinud, et sa palvetaksid inimeste ja kirikute eest.“ Mulle näidati suurt hulka inimesi ja öeldi: „See on suurema väärtusega töö kui kõik varandused, majad või töökohad. Sa ei pea end koormama mingite ajalike asjadega.“
Olen kogenud imelisi õnnistusi, tänu Issandale! Mu suurim palve on, et Jumal ärataks üles eesti kiriku sellises nelipühi väes, et ühest uksest tulevad haiged sisse ja teisest lähevad tervena välja.
Tõesti, suur on see arm, kui mõtlen sellele imelisele sündmusele, mille läbi elasin.
Tänapäeval on palju uskmatuid, neid, kes küsivad, kas see võib vastata tõele. Võib-olla küsid sinagi nii. Kuid kui sa veel pole kogenud Jumalat, pane tähele Tema hüüdu! Lase täituda oma hinge salajasel igatsusel.
Igal päeval võin tänada Jumalat. Tänan, et Ta on andestanud mulle ka selle, et olin sammunud kaugele õigelt teelt. Olen leidnud armastuse Jeesuse juures, selle elu allika juures, kust meile tuleb rahu hinge. Tahaksin alati tunda Tema ligiolu, Ta juuresolekut mu hinge pühapaigas. Tahan, et alati põleks tuli mu südame altaril ega kustuks iialgi. Temaga, oma Issandaga, tahan alati käia.
MEERI AAVIKu tunnistuse
vahendanud AINO HENNO
