Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Article Category archive

Jutlus

Ajast ja selle pühadusest

16. augustil 2009. aastal purustas Jamaica endine sprinter – praeguseks kaheksakordne olümpiavõitja ja üheteistkümnekordne maailmameister – Usain Bolt Berliinis 100 m jooksus kolmandat korda enda sooritatud maailmarekordi ja arendas lühikest aega kiirust 44 km/h, läbides 100 meetrit 9,58 sekundiga. See tundub uskumatu saavutusena ja ometi on tema tuules tänaseks hulk ambitsioonikaid noori mehi püüdmas antud rekordit purustada. Me kõik ei jookse ajaga nii auahnel viisil võidu, kuid teeme seda omal moel ja endi suutlikkuse kohaselt, teades, et me olemine siin maa peal on piiratud. Me tahame lühikeses vahemikus võimalikult palju saavutada ja võimalikult kaugele jõuda. 

Loe edasi

Keti üks lüli

144 pexels-kelly-l-2876511

Mäletan hästi, kui sain Jumalalt kutse misjonitööks. Olin kuulnud, kuidas Nõukogude Liidus kristlasi vaenati ja et Piibel oli keelatud raamat, mida ei saanud raamatupoodidest osta. Nii otsustasime 1970. aastate keskel sõpradega viia Läti usklikele Jumala Sõna salakaubana. Vanemad kartsid meie pärast väga, ema arvas, et kui peaksime vahele jääma, saadetakse meid Siberisse. Seepärast peitsime piiblid enne reisi minu kodutrepi alla.

Loe edasi

Jõulud ja misjon

„Alguses lõi Jumal taeva ja maa.“ Nii tuttavad sõnad paljude jaoks, kas pole? Oli 1968. aasta 24. detsember, jõuluõhtu, kui needsamad sõnad ning järgnevad 9 salmi Piibli päris algusest kõlasid väga suurele hulgale inimestele üle terve maailma. Arvatakse, et umbkaudu veerand kogu tollasest Maa elanikkonnast sai sellest osa. Kolm päeva varem oli Maalt Kuu suunas startinud esimene mehitatud kosmoselend, mis väljus Maa gravitatsiooniväljast, jõudis Kuu orbiidile ning sealt tagasi Maale. Apollo 8 oli Apollo programmi teine mehitatud lend, pardal kolm astronauti – Frank Borman, James Lovell ja William Anders. Jõuluõhtu otseülekandes Maale otsustasid nad kuulajaskonda tervitada nende 1. Moosese raamatu salmidega.

Loe edasi

Soolane ja särav

(Wesley jutluse ainetetel)

Inimesed otsivad enda ümber kangelasi, kes oleks mingis mõttes eeskujuks. Näiteks sportlased. Paljude jaoks Eestis on olnud suureks šokiks uudis, et meie parimad suusatajad on mitmeid aastaid kasutanud dopingut. Millegipärast ei ole see ainult nende asi, vaid ka ümbritsev ühiskond tunneb, et see on kõigisse puutuv ja paljud tunnevad end petetuna. Poliitikuid vaadeldakse samamoodi. Inimesed üldiselt valivad neid, kes paistavad usaldusväärsed ja on hea kuulsusega. Kui aga mõni poliitik eksib töös või eraelus, tunnevad inimesed ka kõige kaugemas külas, et see puudutab kuidagi neid.  

Loe edasi

Inglite sõnum

„Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale.“ (Lk 2:10) 

Juba varasest lapsepõlvest saadik seostub mulle jõulude tähistamine erilise sooja atmosfääriga lähedaste keskel ning mingisuguse helge imeootuse lootusega. Jah, jah, täpselt imega! Sest jõululugu pole midagi muud, kui uskumatu ime, mis vaevalt tänapäeva inimese mõistusesse mahub. 

Loe edasi

Kõrbeseisund kui kiusatuseseisund uskliku inimese elus

Jumala loodud maailm on täiuslik kooslus paljudest erinevatest loodusimedest. Looja on ühte terviklikku kooslusesse ühendanud tasandikud, mäed, mered, ookeanid, orud ja ka kõrbed. Mõned nendest kohtadest on inimesele ohutumad. Kõrb seevastu võib muutuda asjatundmatu inimese jaoks väga raskesti talutavaks kohaks. Sarnaselt looduslikule kõrbele võib iga kristlane tunda oma vaimulikus elus teatud perioodidel tühjust ja võibolla isegi mõttetust selle osas, millega ta tegeleb. Mõnel puhul on sarnaseid aegu uskliku elus nimetatud kõrbeperioodiks.
Edasi keskendun kolmele võimalikule põhjusele, mille mõjul inimene võib sattuda kõrbeperioodi e. kiusatuseperioodi.

Loe edasi

Jõulukellad… Uksekell?

Mõni aeg tagasi koputas keegi mu kodu uksele. Olin maja teises otsas toimetamas ega kuulnud esialgu. Kui märkasin, läksin avama ja ütlesin külalisele, et ta oleks võinud uksekella helistada: „Näe, muidu oleksin peaaegu tähele panemata jätnud, et ukse taga oled!“ – „Kus see uksekell teil on?“ – „Ee… Tõsi jah – me vahetasime ju paar aastat tagasi ukse välja… Eelmise uksega oli uksekell kaasas, nüüd meil ju kella polegi! Vabandust!“

Tänapäeval on kõiksugu vahvaid uksekelli kõikvõimalike helinate ja tilinatega. Aga koputamine uksele on toiminud lausa läbi aastatuhandete ning selle tähendust ei pea entsüklopeediast otsima.

Kop-kop-kop

Paar tuhat aastat tagasi koputas Jeesus selle maailma uksele. Piiblis öeldakse Johannese evangeeliumi alguses selle kohta nõnda: „Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu“ (Jh 1:11). Tuttav oli universumi Looja ennekõike iisreali rahvale, aga omadeks pidas Jumal ometi kõiki.

Kop-kop-kop

Issanda koputus ei olnud siiski vaid globaalne ja üldine, vaid lisaks ka individuaalne. Sõnumis Laodikeia kogudusele läks asi n-ö isiklikuks. „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga“ (Ilm 3:20). Siinne pöördumine on koguduse poole, kuid kõlab samas nii konkreetselt, et meil igaühel on põhjust kõrvu teritada.

Kop-kop-kop

Suur pilt ja detailid

Filmidest või fotograafiast on meile tuntud mõisted üldplaan ja lähiplaan. Või siis räägime ‘suurest pildist’ ja ‘detailist’. Ei saa küsida, kumb on õigem või olulisem. Profifotograaf, kellega mul oli kord eesõigus väike koolitus läbi teha, rõhutas muuhulgas korduvalt, et pildistamisel on tarvis kaameraga liikuda kord objektile hästi lähedale ja teinekord jälle hoopis kaugemale. Pildile jäävad siis erinevad asjad ning loovad sellele erilise iseloomu.

Kristlik õpetus toonitab, et Jeesus on kogu maailma lunastaja. Samas näitab ta meile, et Jeesus on iga üksiku inimese lunastaja. Kaks tähtsat teemat – omavahel küll seotud, aga siiski kaks ise asja. Meil on vahel pisut mugavam näha Jumalat tegutsemas kusagil „mujal“ ja muidugi arvame, et ta peaks lahendama maailma suured probleemid, võimaldades meil jääda pigem nende uudiste mugavateks pealtvaatajateks. Teisalt tuleb paljudel meist ette aeg-ajalt olukordi, kus hing justkui kisendab: „Kus sa, Jumal, nüüd oled?!“ Tahaks, et ta oleks just siin, minu elus, otse minu põletavate probleemide juures, ja kipume talle etteheiteid tegema, sest ta näib olevat pigem kauge ja suur, seda gloobust eemalt jälgiv Jumal.

Piibel aitab meil mõista, et Jeesus sündis siia kogu inimkonna heaks ning samas iga üksiku inimese – sinu ja minu – heaks. Mõned meist on rohkem huvitatud globaalsest, teised individuaalsest mõõtmest. Ühtesid huvitab esmajoones „suur plaan“, teisi üksikasjad. Ometi ei saa keegi meist ignoreerida seda „detaili“, milleks on meie endi elu.

Jõulud on Jeesuse koputus meie uksele

Jõuludest võib rääkida mitmel moel. Olgu sel korral meie lähenemiseks tõdemus, et jõulud on Jeesuse koputus meie uksele.

Kop-kop-kop

Üleskutsest, et jõulude ajal peaksime vaikseks jääma ja endasse vaatama, on saanud rohkesti pruugitud klišee. Samas on ka klišeede algses tuumas kunagi ikka mingi tera olnud. Nõnda tuleb ka tunnistada, et vaikseks jäämisel on oma väärtus. Aga milleni see meid viib? Vaikus iseenesest võib olla ka täielik tühjus. Kuid vaikuses võime ka midagi olulist hakata tähele panema, mis melu keskel muidu märkamatuks jääb. Nii et võib-olla vaikus polegi täielik vaikus, vaid hakkame tasapisi koputust kuulma?

Mõelgem sellele, mida koputus võib meie jaoks tähendada.

  • Koputus võib kaugele kosta, koputust võib ka mitte kuulda (kui näiteks teler väga valjusti jõulumuusikat või järjekordset seebiooperit mängib)
  • Koputust võib tähele panna, koputust võib ka mitte märgata
  • Koputusele võib reageerida, koputust võib ignoreerida
  • Koputust võib oodata, koputusest võib ehmuda
  • Koputusele võib kellegi tähelepanu juhtida („Kas kuulsid, keegi koputas uksele!“), koputuse puhul võib eeldada, et keegi teine avama läheb.

Uks kui kujund vastastikusest suhtest

Ehkki koputada võib muidugi ka aknale või maja seinale, viib koputamine me mõtted siiski esmajoones uksele. Meie piiblitekstis, kus Jeesus ütleb: „Ma seisan ukse taga ja koputan…“, on omamoodi päris huvitav, et lause algab tegelikult sõnaga „Vaata!“ (varasem piiblitõlge) või „Ennäe!“ Justkui koputamine ise ei olegi olnud piisav tähelepanu äratamiseks – Jeesuse koputamisele on tarvis eraldi tähelepanu tõmmata: „Hei! Kuule! Halloo! – Kas hakkab juba kohale jõudma, et ma siin innukalt ust müksin?“ Paistab, et seespool olija on väga kõva kuulmisega – või on ta tähelepanu tõesti hoopis mujal.

Uks on läbi aegade kandnud endas väga sümboolset tähendust. Uks ja ukselävi on ülemineku, teisenemise, muutuse tähis. See on olnud väga oluline ja sügava tähendusega kujund Piibli erinevatele autoritele. Uks tähistab sageli kodu tervikuna, sest uks on sissepääsutee kõigesse, mis kodus on või mida kodu tähistab. „Südameuks“ on siis vastavalt sellele tee avamine kogu meie olemusse. Uks, mis on suletud, varjab ja välistab (nii halba kui head). Avatud uks osutab võimalustele (vrd Ilm 3:8; Ap 14:27).

Koputus uksele pakub tõepoolest rikkalikku mõtlemisainet. See kirjeldab vastastikuse suhte võimalust. Ühel pool on tema, kes annab märku: ma soovin tulla su juurde. Ma soovin olla seespool, olla osa sinu elust. Ma soovin jagada sinu rõõme ja muresid. Siinne tekst tuletab meelde, et initsiatiiv on Jumala poolel (nagu see Eedeni aiast alates on olnud!). Jumal, kellest Jeesus meile sõnumi tõi, ei ole ükskõikne, eemalolev Jumal, kellele ei läheks korda minusuguse väikese inimese elukene.

Niisiis, ühel pool on armastuse märguanne, soov ja hea tahe.

Teisel pool on otsustamine. Kui Jeesus meisse luba küsimata sisse murraks, ei oleks tal põhjust koputada. Ta koputab ja see tähendab, et ta näitab tahet luua meiega suhe. Meil teisel pool on võimalus valik teha ja otsustada. Meil on võimalus koputust märgata, sellele reageerida, avada oma süda ja öelda: Tere tulemast!

Tulen ja söön õhtust… Ühine söömine oli tol ajal eriti tähtis osaduse ja ühtekuuluvuse tähis. Selle olulisus on väärtustatud siiski tänapäevalgi paljudes kultuurides.

Mida Jeesuse sisenemine meie ellu endaga kaasa võib tuua?

1. Jeesus tuleb, et olla meie elus. Kui näiteks ka jõuludel on ühine söömine paljudes peredes väga oluline, siis sealjuures pole asi sugugi üksnes söömises. See on ennekõike suhtlemise, koosolemise, osaduse vorm. Lähedus üksteisele. Nii et pilt Jeesuse soovist meiega n-ö lauas ühineda sobib jõuluajaga väga hästi kokku. See tähendab Jeesust meie kodus, Jeesust meie elus. Ta ei ole väljaspool, ta ei ole eemalseisja.

2. Lisaks osadusele meiega tähendab Jeesuse koputus veel midagi enamatki. Jeesus tuleb, et meid uuendada, sest tema ligiolul on mõju. Jeesuse koputus ja soov siseneda meie ellu ei tähenda seda, et meie elus oleks kõik tingimata hästi. Ta koputab, et meie elu uuendada peegeldama neid väärtusi, mis Jumalalt pärit. Küllap on paljudele meist tuttav kogemus, kui ootamatu külalise puhul hakkame uksel end vabandama ja püüame leida viisi, kuidas viisakalt öelda, et praegu ei ole külastamiseks hea aeg, toas kõik segamini ja lisaks muudki mured.

Jeesuse puhul me võime olla ausad ja tunnistada: tõepoolest, kõik meie elus ei ole nii ilus ja korras, et sobiks teda vastu võtta. Aga see pole põhjus tema koputuse ignoreerimiseks. Jeesus koputas Laodikeia koguduse uksele mitte seepärast, et väikest viisakusvisiiti teha, vaid seepärast, et kogudus vajas Jeesuse uuendavat ja muutvat väge.

Armastus ukselävel

Uks on suhete loomise kujund. Suhete kõige kaunimaks tasandiks – ja samas kõige suuremaks väljakutseks – on armastus.

Armastust väljendab ühelt poolt see, et Jeesus üldse koputab – soovib siseneda meie ellu, osaleda selles ning meid uuendada – ja teiselt poolt väljendab armastust see, et ta jätab meile võimaluse avada.

Jeesuse koputus me südameuksele on selles mõttes on ebatavaline, et see saadab meid jätkuvalt. Avamine temale ei ole ühekordne tegu või jõululise hetke meeleliigutus. On omamoodi müsteeriumiks, et meil on alati võimalus Jeesust enam oma ellu sisse lasta. Tegelikult on see inimsuhetes umbes samamoodi. Ka väga sügavas läheduses kallite inimestega me jätkuvalt koputame. Me anname üksteisele märku soovist jagada oma elu igas uues olukorras – ja avame end teineteisele. Jätkuvalt.

Suhted ei ole midagi, mis üks kord ja alatiseks paika pannakse. Suhted on dünaamilised, seal on areng ja kasvamine. Niisugune on ka meie suhe Jeesusega.

Kop-kop-kop…

Kas meil on õigus keelata?

Üks meie koguduseliige küsis valimiste eel: „olen segaduses: kas peaksin valima kristlase, kes ei käitu kristlase moodi, või lihtsalt hea inimese?“ teisisõnu: kas valin väidetavalt „omade sekka kuuluva“ inimese või valin nii-öelda „võõra“, kes tundub minu jaoks moraalses mõttes usaldusväärsemana?

Omade ja võõraste küsimus on suur ja tõsine küsimus. Sellele toetub enamik meie hoiakuid, hinnanguid, mõtteid, aga sageli ka meie konkreetne käitumine, näiteks äsjaste valimiste puhul.

Loen jutluse aluseks Mk 9:3839: „Johannes lausus talle: „Õpetaja, me nägime üht meest sinu nimel kurje vaime välja ajamas ja me püüdsime teda keelata, sest ta ei käi koos meiega.“ aga Jeesus ütles: „Ärge keelake teda, sest ükski, kes teeb minu nimel vägeva teo, ei saa järgmisel hetkel rääkida minust halvasti.“

Loe edasi

Saatana sepitsused

John Wesley jutlustekogu põhjal (jutlus 42)

Kuna oleme Jumala rahvas, peaks meil kõigil sellist pealkirja lugedes tekkima õigustatud küsimus: „Mis peaks meil, kristlastel, olema asja saatana sepitsustega?“

Ometi, elades siin maailmas, näeme, kui väga on hingevaenlasest mõjutatud elu meie ümber, veelgi enam – meie sees.

„Ah, mis sa loed ja ülistad saatana tegusid!“ kuulen tihti oma naist ütlevat, kui olen talle ette lugenud järjekordse uudise pealkirja. Negatiivne müüb! Samas on see elu meie ümber ja sedakaudu ka meie mõtetes. Meie ümber on väga palju head, aga ka kurjust. See viimane on saatana sepitsuste vili. John Wesley oma 42. jutluses keskendub aga ühele spetsiifilisele valdkonnale nendest. See valdkond on tihedalt seotud meie, usuinimestega, et meid maha kiskuda. Nimelt on saatan võtnud eesmärgiks kasutada Pühakirja, et selle algset mõtet moonutades panna Jumala sõna enese vastu rääkima.

On teada mõnekümne aasta tagune lugu, kus tänaseks tuntud ja lugupeetud muusik ei saanud/jõudnud käia ettenähtud fagotitundides. Kui saabus kevad ja üle-eestiline instrumentalistide konkurss, ilmus noor muusik välja ja esitas oma vanuse kohta väga raske loo erakordse sära ja vilumusega. Eksamikomisjon oli vaimustuses – see esitus on puhas 5, ei – 5+! Nõnda arvaksime ehk meiegi. Ometi seisis heale hindele vastu tema oma õpetaja, kelle sõnum oli:

„Ärge laske ennast segadusse viia – selle suurepärase pillimängu ja esitusega ta lihtsalt varjas oma halba pillimänguoskust!“

Kuidas saab hea pillimänguga varjata halba pillimänguoskust?! See põnev juhtumine naerutab paljusid muusikud, aga ka mittemuusikuid veel tänapäevalgi.

Nii ilmselged piiblitõed, millel rajaneb meie usk, päästmine, rõõm, pühadus, aga ka paljud Jumala tõotused, on saatana peamised sihtmärgid, mille mõistmist ta meie puhul valikuliselt kas „täpsustab“ või „avardab“.

Tulles Jumala juurde, oleme vaimustunud ja tänulikud Tema armu eest, rõõmsad ja vaimustunud selle määratult suure kingituse, pühaduse eest, mis meile on osaks saanud. Saatanale ei jää see märkamata ja õige pea on ta kohal:

„Häh – pühadus või asi! Näe, vaata Peetrust või Paulust! Või siis lähemalt (järgneb loetelu pühadest pastoritest, aga ka tublidest vagadest meie ümber, keda teame pühad olevat) – sul pole lootustki!“

Meie südames on Jumala sõna, mis kinnitab, et keda Tema puhastab, on puhas ja õige. Ometi on tuju rikutud. Sest NEED INIMESED ON PÜHAMAD!

Sel hetkel on saatan suutnud tabada juba mitut kärbest ühe hoobiga, sest tal on õnnestunud röövida meie rõõm, mis on meie tugevus (sest: rõõm Issandast on meie ramm! Ne 8:10)

Jah, see rõõm peaks ju olema Vaimu vili. Seda meenutab nüüd saatan meile usinasti: (Gl 5:22 Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus…)

Niisiis pole tarvilikku pühadust, rõõmust ja varsti ka rahust rääkimata. Aga ega hingevaenlane siinkohal jäta. Nüüd asub ta meie kõige olulisema – usu juure kallale:

„Kas sa ikka oled päästetud? Kuivõrd sinusugustel on mingit lootust päästmisele?“ Kõige selle taustal tõstatab ta vaikselt küsimuse kogu meie usu(-elu) mõttekuses. Milleks vaeva näha, kui isegi Pühakiri (vt eelnevat) sedastab üheselt, kui kaugel me oleme nõutavatest standarditest.

Siinkohal peab John Wesley oluliseks meenutada, et kui jätta kõrvale erandid, koosneb uskliku inimese elu etappidest, milledest olulisemad on:

  • uuestisünd
  • pühitsusprotsess
  • taevas

Kõik ei juhtu ühekorraga ja sellepärast püüab saatan röövida meie motivatsiooni pühitsusprotsessis. Ta ei ütle, et me pole päästetud, vaid oma küsimusega „KAS SA IKKA TÕESTI…?“ püüab ta meid, tihtilugu kahjuks tulemuslikult, paisata lootusetuse ja kahtluste savisse, millest me ei jaksa ning, veidi hiljem juba pettunult, ei taha pöörduda Jumala poole.

„Pühadus, aga mitte minu jaoks!“ oleme sunnitud kõik eelneva lühidalt kokku võtma. See on üksnes nendele ja nendele pühadele meie koguduses ja väljaspool, kellele Jumal on selle kinkinud.

Minul pole lootust!

Selles viimases tõdemuses on koos lootusetus, käegalöömine, aga rohkem või vähem varjatud nurin Jumala aadressil. Me matame oma talendi.

Nurina kohta ütleb John Wesley, et see viib meid Jumalast eemale, koguni nii palju eemale tagasi, et kaugemale isegi punktist, kust alustasime Jumala poole liikumist.

Kui enne Jumala juurde tulemist polnud meil midagi, siis nurina järel pole sedagi…

Paratamatult seisame siinkohal küsimuse ees – mis juhtus? Miks läks nii?

Meenutagem siinkohal, et saatan oma sepitsustega on väga piibellik. Ta peegeldab Pühakirja, tehes seda siiski kõverpeegliga.

Jumala sõna on vaimumõõk ja me võime vaid oletada, kuidas oleks kujunenud inimkonna ajalugu, kui Eeva oleks paradiisiaias saatanaga vestlusse laskumise asemel Vaimu mõõka kasutanud.

Me teame, et Jeesus kasutas seda väga tulemuslikult ja pärast kolmandat korda saatan lahkus. Seega on väga oluline, et loeksime igapäevaselt Pühakirja, ja soovitavalt õpiksime seda ka pähe, et see lahingus meil käepärast oleks.

Teine oluline tala meie usuelus ja selle kasvamises on igahetkeline osadus Temaga. Mitmeid sajandeid tagasi elanud munk, vend Lawrence oli mees, kes sedastas, et meie palve ja osadus ei jää palvekambrisse, vaid peab olema meiega kaasas igas tegevuses. Lawrence kasutas ka iga vaba hetke, et mõelda Jumalast, meie Loojast, ning nautida Tema ligiolu.

Ma ei tea, millised on teie lemmikteemad ja -mõtted, mis teid vaimustavad ja/või millega te oma vabu hetki täidate. Omast kogemusest võin öelda, et otsides sellistel hetkedel Jumalat, olen tundnud Tema ülevoolavat armastust ja ligiolu, mis ületab kaugelt mu igatsuse.

Me elame siin maailmas saatana sepitsuste keskel. Temale pole püha miski (sh Pühakiri).

Olgu siis meil teadmisi Jumala sõnast, et saaksime vajalikul hetkel talle vastu astuda. Samuti olgu meil oskus ja harjumus puhata Jumala ligiolus. Selles ligiolus kaovad kahtlused, nurin ja uskmatus. Asemele astuvad rõõm ja rahu.

Peaaegu kristlane

Kallid õed ja vennad! Valisin oma tänase jutluse aluseks meie kirikuisa John Wesley jutluse „Peaaegu kristlane“, mille ta pidas 1741. aasta suvel Oxfordi ülikoolis. Taolise valiku tegemise põhjus on äärmiselt isiklikku laadi, aidates mulle endale jätkuvalt meelde tuletada Uue Testamendi keskset sõnumit, et patust pääsemise võti on usulisel kogemusel, usul Kristusesse, ega põhine inimlikul pingutusel ja saavutustel.

Apostlite tegude raamatu 26:28 ütleb kuningas Agrippa, olles ära kuulanud vangistatud Pauluse kaitsekõne, järgmise lause: „Pisut veel, ja sa veenad mu koguni kristlaseks!“

Kui palju on olnud neid, keda kristluse leviku algusaegadest peale on veendud „peaaegu kristlaseks“. Ja ometi, ainult nii kaugele minnes ja mitte enam pole meil mingit abi Jumala ees. Peaaegu kristlaseks olles ei ole meil mingit abi Jumala ees. Seetõttu on lausa eluliselt tähtis teada, mida tähendab olla peaaegu kristlane ja mida tähendab olla täielikult kristlane ja kust jookseb see piir.

Loe edasi

Kohtumine ingliga

Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaret, neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja. Tema juurde tulles ütles Gabriel: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” Tema oli aga vapustatud nende sõnade pärast ja imestas, mida see teretus võiks tähendada. Ja ingel ütles talle: „Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.” Aga Maarja küsis inglilt: „Kuidas see võib juhtuda, kui ma ei ole mehega olnud?” Ja ingel vastas talle: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks. Ja vaata, ka su sugulane Eliisabet on pojaootel oma raugapõlves ja see on kuues kuu temal, keda hüüti sigimatuks, sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu.” Aga Maarja ütles: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” Ja ingel läks ära tema juurest.
Lk 1:26–38

Loetud kirjakoht räägib meile Maarja kohtumisest ingliga. Ingli sõnum oli Maarja jaoks midagi erakordset: ta oli leidnud armu Jumala juures; Maarja oli Jumala poolt ära valitud, et tuua ilmale Kõigekõrgema Poeg, kellele pannakse nimeks Jeesus.

Kui Jumalal on maa peal midagi erilist teoksil, siis elab sellele sündmusele kaasa kogu taevas. Piiblis on toodud palju erinevaid näiteid kohtumistest inglitega. Jõuluööl, kui karjased olid Petlemma väljal valvamas oma karja, ilmus ingel, kes kuulutas neile suurt rõõmu Päästja Issanda Kristuse sünnist. (Lk 2:14)

Luuka evangeeliumi esimese pea-tüki alguses räägitakse ka preester Sakariase, Ristija Johannese isa kohtumisest ingliga. Kuna Sakarias ei uskunud koheselt ingli sõnu, jäi ta keeletuks kuni ajani, mil ta naine Eliisabet tõi ilmale poja ja talle pandi nimeks Johannes.

Maarja kohtumine ingliga oli hoopis teistsugune. Ta oli alandlik ja võttis vastu kõik ingli sõnad. Maarjast sai Jumala poolt valitud naine, kes sai emaks Jumala ainusündinud Pojale.

Kohtumised inglitega võivad aset leida mitmel viisil. On mitmeid tunnistusi, kuidas taevalikud olendid on kaitsnud inimest õnnetuste eest. Pühakiri ütleb inglite kohta, et nad on teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes ükskord pärivad pääste. Kõigile neile ingli külastustele on iseloomulik üllatusmoment. Kõiki asjaosalisi tabas see ootamatult. Üllatused tulevad tavaliselt ikka siis, kui seda kõige vähem oskad ette aimata. Antud juhtumitel oli tegemist Jumala saadikutega.

Kuna elame reaalses maailmas, kus on tegemist ka kurjuse jõududega, siis Piibel hoiatab meid nende inglite eest, kelle eesmärgiks on viia inimesi Jumalast kaugemale. Need ei ole taevased inglid, vaid langenud Luciferi inglid, kes heideti kord Jumala poolt taevast alla. Apostel Paulus hoiatab oma teises kirjas korintlastele, et „saatan ise moondab ennast valguse ingliks“ (2Kr 11:14). Need deemonid koondavad oma vägesid kindla eesmärgiga – eksitada, kui võimalik, ka Jumala valituid.

Kuidas võib inimene vahet teha, kas tal on tegemist taevaingli või valguseingliks maskeerunud deemoniga? Piibli printsiipe mõistes on vahetegemine võimalik. Kohtumine taevaingliga austab alati Jumalat. Niinimetatud valguseingli puhul ei lange aga aupaistus Jumalale. Nii lihtne see ongi. Keegi jumalasulane on öelnud: kas me peaksime uskuma inglite olemasolusse? Jah! Kas me peaksime kummardama neid? Ei! Tuletagem meelde, et inglid on Jumala looming ja nad teenivad Jumalat mitmel viisil, mis on kasuks sulle ja mulle. Seepärast ei peaks me tegema inglitest oma tähelepanu keskpunkti, vaid keskenduda tuleb Kristusele. Kummardagem alati Loojat, mitte loomingut.

Aga pöördume tagasi Luuka evangeeliumi ja ingli üllatava külastuse juurde, mis sai osaks Maarjale, juudi tütarlapsele Naatsareti linnast. Peatume hetkeks ingel Gabriel kolmekordse sõnumi juures.

Ingli esimene sõnum Maarjale oli: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!“ (s 28). Püüa ennast panna Maarja rolli. Mida tema lihtsa Naatsareti tütarlapsena võis küll mõelda, saades inglilt sellise üleva sõnumi? Salm 29 ütleb, et: ta oli vapustatud ja imestas – ta ei olnud ingli külaskäiku millegagi ära teeninud. Korraga tundis ta, et on sattunud Jumala enese tähelepanu keskmesse – sai ingli kaudu Jumalalt tunnistuse, et ta on armu leidnud Tema palge ees ja võib seepärast rõõmustada. Kui ingel märkas Maarja kohmetust, julgustas ta teda (s 30).

Kas võib midagi ülevamat olla teadmisest, et Jumal on sinuga? Mis tunne võiks sul olla, kui Issanda ingel pöörduks täna konkreetselt kellegi poole meie seast sõnadega: „Ära karda, sest sa oled leidnud armu Jumala juures!“

Nendel jõuludel, kus paljudes Eestimaa kodudes on kurbust ja valu kaotatud töökoha või madala sissetuleku pärast, on nii vajalikud julgustuse sõnad. Kõik üksildased, rõhutud ja murelikud inimesed vajavad täna julgustust ja rõõmu, mida üksnes Jumal võib neile kinkida.

Jõulud on üllatuste aeg. Ka täna on Jumal meie keskel oma Püha Vaimu läbi ja ütleb igale Kristusesse uskujale: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!“ Kui Jumal pöördub kellegi poole isiklikult, siis tuleb see talle alati kasuks ja õnnistuseks. Seepärast ära karda, kui Jumal räägib. Ta soovib sulle head! Jumalal on iga inimesega oma plaan, nagu Tal oli individuaalne plaan ka Maarjaga. Nii nagu inimesed on erinevad, nii on ka Jumala teed ja mõtted iga inimese suhtes erinevad.

Ingli teine sõnum Maarjale oli: „Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu“ (s 3133). See oli spetsiifiline sõnum, mis määratles Maarja erilise osa Jumala plaanis. Ta oli Jumala poolt väljavalitu, kes pidi ilmale tooma Jumala ainusündinud Poja, Jeesuse.

Kindlasti oli Maarja tol hetkel tõsiselt vapustatud, sest ta ei mõistnud veel, mis teda ees ootab. Ta oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega ja pealegi oli ta neitsi. Mis saab siis, kui ta leitakse rase olevat väljaspool abielu? Juudi käsuseaduse kohaselt oleks ta kuulutatud abielurikkujaks ja kividega surnuks visatud. Mis saab tema peigmehest Joosepist? Kas ta hülgab tema? Tol hetkel võis tema peas keerelda korraga nii palju küsimusi.

Ja mida tähendab see nimi – Jeesus? Jeesus on kreeka vorm heebreakeelsest nimest Joosua, mis tähendab tõlkes ’Issand päästab’. On märkimisväärne, et Issanda ingel ilmus unes ka Joosepile, valmistades pinda tema südames. Sellest võime lugeda Matteuse evangeeliumi esimesest peatükist.

Imelises nimes Jeesus peitub võrratu sõnum mitte ainult Maarjale ja Joosepile, vaid kõigile inimestele üle kogu maailma. See ongi jõulusõnumi peamine sisu: Jumal saatis meile oma ainusündinud Poja, et päästa meid pattudest. Maarja oli vaid tööriistaks Jumala käes, et kinkida maailmale Päästja ja Lunastaja. Meie osa tänapäeval on uskuda Jeesusesse, et kogeda pattude andestust ja lepitust Jumalaga, mille tulemusena saame Jumala lasteks.

Ingli kolmas sõnum Maarjale oli vastus tema küsimusele: „Kuidas see võib juhtuda, kui ma ei ole mehega olnud?“ (s 34). Ingli vastus oli: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks“ (s 35).

Küsimus Jumala tahte teostumise suhtes on väga inimlik. Kui Maarjalegi ei olnud jumalik neitsist sünd mõistetav, mis siis veel rääkida tänapäeva inimestest, kes eitavad kõike üleloomulikku, kõike, mis on seotud Jumalaga ja Ta püha sõnaga. Maarja oli aga inimene, kes vaatamata oma piiratusele uskus alandlikult ingli sõnumisse. Ta uskus, et Jumala käes ei ole ükski asi võimatu. Meiegi võiksime õppida Maarja suhtumisest Jumala tahtesse, mis on vastuolus sageli inimlike arusaamadega: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!“ (s 38). See vastus oli Jumalale meelepärane. Ingel oli oma missiooni täitnud.

Tänapäeva inimesed, kui nad pole varem kuulnud armastavast Jumalast, kes on tulnud päästma meid pattudest, on ausad, kui nad küsivad Maarja kombel: „Kuidas see võib juhtuda?“ Isegi teoloogilist kirjandust lugenud inimene võib sattuda väga suurde hingekitsikusse, kui tal puudub isiklik vaimuliku uuestisünni kogemus. Milles peitub siis lahendus? Ainult Jumala sõnasse uskumises. Toimi nii nagu Maarja. Ta uskus Jumalasse: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!“ Jumala imed sünnivad alati usu läbi.

Mitte sugugi väiksem ime ei sündinud Maarja sugulase Eliisabetiga, kes sai raugapõlves Ristija Johannese emaks. Ingel teatas sellest ka Maarjale. Kindlasti oli Maarja julgustatud ja kinnitatud teadmisest, et Jumal oli sekkunud nii võimsalt tema ja ta lähedaste ellu.

Nendel jõulupühadel soovib Jumal oma armastuse läbi tulla meiegi ellu suuremal määral. Ta sooviks saada paljudele nii lähedaseks ja kalliks, et inimesed on valmis Teda vastu võtma. Veel täna tõuseb rõõm Jumala inglite ees kasvõi ühe patuse pärast, kes meelt parandab, kuigi seda pole võimalik alati silmaga näha, kuid võib vaimus kogeda.

Paljud inimesed on võinud oma Issandaga isiklikult kohtuda just jõulude ajal. Meie kiriku kauaaegne superintendent Aleksander Kuum, kes on praegu igavikus, on rääkinud sellest, kuidas ta jõulude viimasel pühal võttis vastu oma Päästja Jeesuse Kristuse. Ta oli siis 22aastane ja elas Pärnus, kus ta isa Karl oli kohaliku metodisti koguduse õpetaja. Vanemate soovil oli ta õpetanud noortele selgeks mõned jõululaulud, mida hiljem noorte kristlikul koosolekul lauldi. Millise vaimustusega noored tunnistasid ja laulsid! Mitmed uued noored tulid eestpalvele. Tänupalved ei tahtnud lõppeda. Kui kõik olid viimaks lahkunud, jäi Aleksander üksi koosolekusaali. Tal oli tunne, nagu oleks ta rongist maha jäänud. Kõik oleksid justkui suurele rõõmupeole ära sõitnud ja teda maha jätnud. Aleksander surus kuuma otsaesise vastu aknaklaasi ja vaatas välja. Sadas vaikselt lund. Kõik oli valge. Tema südames oli aga maru, sest ta süda oli must ja tahtmatult võitles ta pisaratega.

Isa kutsus teda magama. Nende voodid olid vastamisi. Isa pidi midagi märkama, sest korraga ta ütles: „Poeg, Jumal kutsub sind täna! Anna oma süda Temale!“ Aleksandri suu oli aga lukus. Isa seletab talle Pühakirja, räägib, nagu teaks ta kõiki poja hingekahtlusi ja küsib jälle: „Poeg, kas sa ei tahaks paluda?“ Jah, ta tahaks, aga suu vaikib. Vastata ei saa. Nüüd segab ema Agathe vahele ja ütleb: „Rääkige hommikul!“ Aleksander aga mõtleb: „Oh, kui sa teaksid, mis praegu kaalul on, ei sa siis nii räägiks! Peaks mu isa veel kord küsima, siis ma vastaksin kohe.“

Ja isa küsiski veel. Nüüd Aleksander vastab, lausa kisendab: „Jah, palume!“ Kui nad siis kolmekesi pimedasse tuppa põlvedele laskusid – isa, ema ja poeg, lausus Aleksander need otsustavad sõnad: „Jumal, kui Sa oled, ilmuta ennast ka mulle. Ja kui Sa minule mu patud andestad ja mu südamele rahu kingid, siis tänasest öötunnist ma tõotan oma elu Sinule.“ See oli 27. detsembril 1921, kell 5 öösel. Hommikul oli imeline rahu Aleksandri südames. Kristus oli võitnud ja kõik kahtlused kadunud. Tänu Jumalale, see jõuluöö sai tema elus otsustavaks pöördepunktiks.

Evangelist Johannes on öelnud: „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse“ (Jh 1:12). Need Jeesuse sõnad on maksvad veel täna igaühele, kes Temasse usuvad. See on jõulusõnumi tuum Jeesus on tulnud meile Päästjaks. Lase siis tulla oma südamesse Jumala heal sõnumil, mis võib muuta kõik uueks. Ole täna valmis Maarja kombel Jumala sõna uskuma ja sa võid kogeda Jumala tõelist jõuluimet.

Aamen.

Alandlikkusest

1 Ja sündis, kui Jeesus hingamispäeval tuli ühe variseride ülema kotta leiba võtma, et nad varitsesid teda.
7 Aga Jeesus rääkis neile, kes olid kutsutud, tähendamissõna, märgates, kuidas nad valisid aulisemaid istekohti:
8 „Kui sind keegi on kutsunud pulma, siis ära istu kõige aulisemale kohale, sest võib-olla on keegi kutsutu sinust auväärsem,
9 ja see, kes sinu ja tema on kutsunud, tuleb ja ütleb sulle: Anna koht temale! ja sa peaksid siis minema häbiga kõige viimasesse paika;
10 vaid kui sa oled kutsutud, siis mine ja istu viimasesse paika, et kui tuleb see, kes sinu on kutsunud, ja sulle ütleb: Sõber, tule siia lähemale! siis on sul au nende kõikide silmis, kes sinuga ühes lauas istuvad.
11 Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.”
Lk 14:1, 7-11

Vaatleme lugu, mis leiab aset jälle kord hingamispäeval. Variseride ülem on Jeesuse enda juurde külla kutsunud. Tekst ütleb, et küllakutsujad varitsesid Teda. Kreeka keeles – paratéreó – jälgisid Teda põhjalikult, üksikasjalikult ja suure isikliku huviga.

Seda silmas pidades on huvitav tõdeda, et Jeesus ei keeldu küllakutsest. Isegi kui Tema suhtes ei käituta lõpuni ausalt, kui kutsujail on varjatud motiivid – püüd Jeesus vahele võtta, soov saada kinnitust oma kahtlustele –, siis sellele vaatamata tuleb Jeesus tuleb nende juurde. Siin peegeldub Jumala loomus. Jumal ei tegele ainult õigetega. Jumal ei väldi neid, kes Temas kahtlevad. Ta ei pelga neid, kes otsivad iga võimalust Talle etteheiteid teha.

Jeesus on kutsutud söömaajale. Vaatepilt, kuidas külalised valivad endale kohti lauas, pakub Jeesusele võimaluse anda õppetunni alandlikkusest.

Söömaaegadel oli põhiline mööb-liese kolmele inimesele mõeldud lamamisase – triklinos. Neid paigutati vajalik hulk ümber madala laua, U-kujuliselt. Külalised lebasid sellel külili, toetudes vasakule küünarnukile. Kõrgeim aukoht oli keskel, n-ö „U“ põhjas. Järgmine aukoht paiknes tähtsaimast isikust vasakul, st tema selja taga ja kolmas temast paremal (rinna pool ehk n-ö süles). Ülejäänud külalised jaotati väärikuse järjekorras esmalt vasakule lamamisasemele, seejärel paremalt esimesele jne.

Sel konkreetsel söömaajal võistlevad külalised väärikamate kohtade pärast ning Jeesus kommenteerib nende tegevust. Jeesus jutustab loo – tähendamissõna pulma kutsumisest. Ta osutab ohule, mis peitub aukohale trügimises. Kui kellelgi õnnestub hõivata parem koht, riskib ta võimalusega, et mõnel hilisemal saabujal on sellele kohale rohkem õigust kui temal. Kui võõrustaja palub tal siis koha vabastada, võib ta leida, et kõik teised kohad on juba hõivatud ja ainus võimalus on häbiga asuda kõige alamale kohale laua juures. Jeesus annab õppetunni alandlikkusest. Ta õpetab, et tõeliselt alandlik inimene lõpetab just seal, kus ta peabki olema ja saab just temale kohase austuse osaliseks.

Alandlikkus on olnud alati üks omadusi, mis iseloomustab suuri inimesi, kellest me tõeliselt lugu peame. Inglise kirjaniku Thomas Hardy kohta räägitakse, et isegi sel ajal, kui ta oli juba äärmiselt kuulus, nii et iga väljaanne oleks olnud valmis tema teose trükkimise õiguse eest kõva raha välja käima, siis oma käsikirju posti teel kirjastusele saates lisas ta sellele alati ümbriku koos margi ning oma aadressiga, et juhuks, kui käsikiri ei peaks sobima, saaks selle talle tagasi saata. Isegi suurepärase kirjanikuna oli ta küllalt alandlik, et mõelda, et tema kirjutist võidakse mitte vastu võtta.

Mis on alandlikkus? Kuidas sina seda defineeriksid?

Ilmselt on see üks mõiste, mida on meie kultuuriruumis sageli valesti mõistetud ning see valestimõistmine on selle vooruse paljudele omakorda vastumeelseks ja millekski negatiivseks muutnud. Toon ühe näite. Sisestasin Google otsingumootorisse sõna „alandlikkus“. Tulemuste hulgas leidsin mõttevahetuse Delfi foorumis: „Alandlikkus… kas voorus või patt?” „Mind ajab kohe närvi, kui inimene, kellega suhtlen, käitub alandlikult. Lollusest saan ma aru: arutame asja, leiame lahenduse. Aga alandlikkus – mis sellisega asja arutada, kõigega on nõus… Miks inimene käitub alandlikult?”

„Asi oli nii, et läksime vaidlema ja kui ma „julgesin“ avaldada oma arvamust, siis oli vastus jälle – oh mis mina nüüd tean või olen. Siis mõtlesin küll, et saada või @!#$ kui nõus ei ole, aga ära ole selline.”

„Mina tõmbaksin võrdusmärgi alandlikkuse ja salakavaluse vahele. Kunagi ei tea, millest mõtleb, sest omi mõtteid ei avalda, aga teiste mõtteid kuulab huviga.”

Anglikaani kiriku vaimulik ja religiooniajaloolane John Dickins pakub omapoolse definitsiooni alandlikkusele. Ta alustab sellest, mida alandlikkus ei ole. Alandlikkus ei ole alandus, kuigi mõlemad sõnad tulenevad samast tüvest – ka ladina keeles (humilitas). Teiseks – alandlikkus ei ole madal enesehinnang ega oma andide ja saavutuste varjamine.

Alandlikkust võiks defineerida kui üllast valikut loobuda oma staatusest ja kasutada oma mõju pigem teiste kui enda heaks. Lühidalt – kasutada oma võimu teiste teenimiseks.

Dickins nimetab alandlikkust kauniks, öeldes, et meile meeldivad enam suured inimesed (oma positsioonilt ja staatuselt), kes on alandlikud, kui suured inimesed, kes teavad, et nad on suured ja tahavad, et ka kõik teised seda teaksid.

Alandlikkust pole mitte alati ilusaks või kauniks peetud. Antiikses Kreekas ja Roomas tähendas alandlikkus orjust. See oli negatiivne sõna ja seda seostati lüüasaamisega. Alandlikkus endast kõrgema suhtes oli siiski soovitatav, sest temast sõltus ju sinu elu ja heaolu. Kuid alandlikkus sinuga võrdse ja või madalama suhtes oli rumalus ja moraalselt kahtlane. Üks kiidetud voorus antiikses Kreekas oli filotomia – au ja staatuse armastamine.

Kust pärineb siis see mõtteviisi muutus lääne kultuuris, et me tänapäeval väärtustame alandlikkust ja laidame au taotlemist? John Dickins koos oma uurimisgrupiga hakkas seda teemat uurima. (Tegu oli uurimisgrupiga sekulaarses ülikoolis.) Nad jõudsid järeldusele, et alandlikkuse revolutsioon leidis aset 1. saj keskpaigas ühe Naatsareti õpetaja tõttu, kes õpetas: kes iganes teie seast tahab olla suur, olgu teiste teenija (Mt 10:42). Kuid see ei olnud niivõrd Jeesuse õpetus, mis selle revolutsiooni tõi (ka Vana Testament räägib ju alandlikkusest). Selle tõi Jeesuse ristisurm – see pööras peapeale selle, kuidas mõeldi alandlikkusest ja suurusest.

Ristilöömine oli antiikmaailmas rängim karistus ja madalaim tase, kuhu langeda. See oli küsimuseks esimeste kristlaste jaoks: kuidas kokku viia need kaks äärmust – Messias, kuningate Kuningas, Jumala Poeg – ja alandav ristisurm. Tuli ümber defineerida mõiste „suur”. Kui see, kes oli suur, ohverdas oma elu teadlikult ristil, süütu süüdlaste eest, siis suurus peab sisaldama tahet ohverduda. Kasutada oma võimu teiste heaks. Ja esimene tekst, kus see selgelt väljendub, on kirjas Pauluse kirjas Filiplastele 2:2-8: …siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et te mõtlete ühtmoodi, et teil on sama armastus, et olete üksmeelsed ja ühtviisi mõtlejad ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast, nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu. Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.

Kõik see on meie tänase loo tegelaste jaoks vaid hoomamatu tulevik, millest neil aimdustki pole. Ometigi laotab Jeesus oma võõrustajate ja nende külaliste ette Jumala riigi sügava tõe – „Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.“ Igaüks, kes oma staatust ja võimu kasutab enese austamiseks, saab alanduse osaliseks; igaüks, kes talle usaldatud positsiooni kasutab teiste esile tõstmiseks ning nende teenimiseks, on veelgi suuremat austust väärt.

1 2
Mine Üles