Kallid kodumaalased, Olen veetnud nüüd Brasiilias juba tugevad kolm nädalat. Jagan esialgu teiega mõnesid helgemaid reisihetki koos piltidega.
Reis kestis üle 30 tunni, kuna olin valinud odavama tee – lennata ringiga. New Yorgist Sao Paolosse oli päris raske kogemus, kuidagi oli nii vaimset kui ka füüsilist võitlust. Ei tea, kas toidumürgitus või mis, aga olin kõik 8 tundi kuidagi valus ja iivelduses ja magada ei saanud. Miks vaimne võitlus? – Selleks ajaks, kui lennuk maandus, olin ühtäkki triksis-traksis, nägin lennujaama aknast Brasiiliat, kuulsin terminalis lauldavat portugali keeles ning mu süda korraga hüppas rõõmust; ja sealt alates on tervis nii vaimselt kui füüsiliselt olnud väga hea.
6. regiooni (Parana ja Santa Katariina osariik) metodisti piiskop tuli mulle Curitiba lennujaama vastu ja veetsin esimese nädala tema kodus. Sain piisavalt puhata, aga käisin tema abikaasaga ka vahepeal slummis lastetööd tegemas. Siis sõitsime tööaasta ettevalmistuskonverentsile (Brasiilias ju hakkas täna sügis, samal ajal kui Eestis kevad) kus oli koos kõik 200 metodisti pastorit, kelle hulgast ainult 5 rääkisid inglise keelt, seega keelepraktika oli algusest peale intensiivne.
Piiskop oli siis välja valinud ühe noore pastori Davide (Taavet), kes on ka just seminari lõpetanud ja määratud väikest kogudust teenima Platinas (Santo Antono da Platina lähistel).
Selle väikese koguduse lähistel teeme aga algust ka usukogukondadega põllumaadel. Peale konverentsi kolisingi Davidi juurde.
Platina (loe Platšina) on ümbritsetud farmide ja hobustega (paljuski nagu Wilmore, Kentucky, kus elasin 4 a. – see on justkui jumalik huumor).
Veetsin ühe nädala ka Santo Antonio linnas (10 km Platinast), tutvudes kirikute erinvate töövaldkondadega. See koosnes erinevatest jüngrigruppidest, sotsiaaltööst haiglas ning paljust muust. Mu lemmiktegevus oli varahommikune bussides töölistele Sõna jagamine ja inimeste eest palvetamine. Tekitasin kohalikus rahvas uudishimu sellega, et mis ajab üht endisest Nõukogude Liidust pärit poissi siin enne päikesetõusu vaimseid asju jagama.
Üldiselt on hommikud vabad, pärastlõunal ja õhtul on kas kodu-külastused või hilisõhtused teenistused. Seda nii maal kui linnas.
Pastori elu on natuke sarnane sellega, mida nägin Indias – suurem osa söömaaegu on kellelgi külas. Eks see ole osa mõttelaadist, et kui vaimulik tuleb vaimuliku roaga, siis võõrustaja paneb midagi lauale.
Mind on see aidanud kõvasti, sest leidsime Davidiga mõlemad, et ise süüa teha on meil suhteliselt kallis. Brasiilias, ma ütleksin, et toit ja kütus on sama, mis Eestis. Puuviljad muidugi odavamad, aga selle eest hügieenitarbed jälle kallimad (kõige odavam habemeajamisvaht oli ca 8 EUR mis ma leidsin). Natuke peab ikka poodlema.
Õnneks on suure kostitamise kõrval olnud mul võimalus ka jalutada ilusaid farme mööda, käia ujumas ja isegi jõusaalis tasuta. Misjonäri staatus on au sees ja kuuldes, et ma vaid paar kuud olen, pole veel kuskil raha küsitud.
Kirikutöös olen peamiselt kaasa teinud hetkel muusikaga. Mängin ülistusbändides viiulit ja varsti hakkan andma kohalikus külas kitarritunde, et luua suhteid inimestega, kes kirikus ei käi. See oli kohaliku pastori mõte ja olen nõus, lihtsalt kodutööd nõuab see omajagu nii pilli kui minu enda keelega.
Paar korda nädalas olen nüüd jaganud kirikutes või koduosadustes ka oma lugu, ja ka Eesti lugu. Olen ka brasiillasi kutsunud üles misjonitööle, kuna neil on võibolla maailmas selleks suurim eeldus. See on pikem jutt, aga kui mõtlete lähis-Ida, põhja-Aafrika, põhja-India või Aasia piirkondadele, kus kristlust peaaegu polegi, siis nahavärvi järgi eestlane ja ameeriklane hästi ei passi, aga brasiillane…
Palju asju toimub spontaanselt ja tegelikult mulle sisimas see meeldib. Näiteks täna küsis pastor, kas ma saaksin ühe pulmas homme viiulit mängida. Kuulsin et neil pole muusikuid (ilmselt tagasihoidlik laulatus) nii et lähen meeleldi.
Kõige hämmastavam on olnud see, kuidas pealtnäha suvalised inimesed on väga seotud selle väikelinnaga Keenias, kus olen juba kahel aastal käinud ja kus nüüd jaanuaris kihlusin!!!
Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.
Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata? Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud? (Rm 10:13-15)
***
Selline hüplik see kiri siis sai, sisse-elamise keskel on mul jätkunud energiat ainult ingliskeelse blogi pidamiseks. Seda saab lugeda: taavet9.wordpress.com.
***
Kes soovib misjonäri kiriku kaudu rahaliselt toetada, siis palun see toimetada järgmisel aadressil. See aitaks mind, kui tulen suvel Eestisse – siis saaksin ma teha ka haigekassa kindlustuse, mida mul möödunud aastal ei olnud.
saaja:
Eesti Metodisti Kiriku Võru kogudus MTÜ
EE501010402016691004
selgitus: Annetus misjonitööle,
T. Taimla
