Paide koguduse pastor Kristina Lepik kolis Tallinnast Paidesse, et teenida kogukonna inimesi kohapeal. Mis teda selle otsuseni viis ja kuidas edeneb seal tema töö, uuris Meeli Tankler.
Kuidas tuli sulle selgus, et Jumal kutsub sind pastoriteenistusse?
Enamasti kõigel me elus on eellugu, mingid varasemad sündmused ja olukorrad on valmistanud meid tänaseks. Umbes viis või kuus aastat enne pastoriteenistusse astumist tundsin, et mu süda valutab inimeste pärast, kes ei ole kogenud Jumalat oma päästjana, ja mulle tegi meeletult haiget, kui keegi kogudusest lahkus. Kogudusega seonduv ei jätnud mind kunagi külmaks ja pani mõtlema, kas saaksime või peaksime tegema midagi teisiti. Õppisin sel ajal ülikoolis, olin aktiivne Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühenduse töös, kuid igatsus või n-ö püha rahulolematus kogudusetöö suhtes käis minuga kaasas. Minu palve oli neil aastatel, et Jumal võtaks mu elu ja südame ning kasutaks seda oma riigi jaoks.
Pöördeline hetk toimus Piiblikoolis õppides 2016/2017 aastal. Rääkisime palju andidest, mida Jumal on meile andnud, mida teised meis näevad ja kuidas me neid kasutada saaks. Selline turvaline, toetav ja samas ka väljakutsete-rikas keskkond on nii oluline, õppimaks nägema Jumalat ja tema plaane ning kõike seda, mida ta on inimese sisse pannud. Minu igatsus on, et meie kogudustes oleks selline tervislik ja kasvule suunatud keskkond, kus me saamegi kasvada Jumalas!
Õppimise lõpusirgel, kevadel, kui me ühes mentorlusringis rääkisime koguduse tööst, andidest ja mida me teeme peale lõpetamist, tõusis minus kindel veendumus, et minu järgmine samm saab olema karjaseametiga seotud. Enne seda olin ma juba kindel, et kogudusetöösse on Jumal mind kutsunud, kuid mil määral, oli seni udune. Seda kõike kinnitasid minu vestlused tolle aja mentori Ago Lilleoru ja õpetaja Rodney Corcoraniga, kes on olnud võtmeisikuid selles, kus ma täna olen. Agolt julgustust saades vestlesin mitmel korral ka meie superintendendi Taavi Hollmaniga, kes mulle pakkus Paide koguduses kaasalöömist ning nii see lugu edasi hargnes. Asusin õppima Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilisse Seminari ja peale esimest õpinguaastat õnnistati mind Paide koguduse kohalikuks pastoriks.
Mis viis Sind otsuseni kolida elama Paidesse, kus asub Sinu kogudus?
Ma sõitsin Tallinna ja Paide vahet kolm aastat. Juba teise aasta kevadeks sai mulle selgeks, et nii ma kogudust ei ehita. Koguduse liikmed olid söödetud, kuid kaugemale ma ei suutnud sirutada selle distantsi pärast. Koguduse ülesanne on aga suurem ja nagu piiskop igal aastakonverentsi lõpul läkitab pastorid linnadesse, mitte ainult kogudustesse, nägin, et pühapäeviti Paides käies tulen ma alati justkui teise maailma ja raske oli end nii väikese ajaga panna kohanema. Kogu asjale andis hoogu juurde superintendendi Roberti julgustus pastoritele mõelda, kuidas kogudust edasi viia ja mitte pelgalt säilitada. Selline tunne mul oligi, et ma säilitan ega liigu edasi. Kolimise mõte settis mu südames umbes 1,5 aastat, kuniks ma tegin otsuse: „Okei, Jumal, ma kolin.“ Ma usun, et see oli Jumal, kes istutas mu südamesse mõtte, mis ei andnud mulle rahu enne, kui ma tegin otsuse kolida. On julgustav teada, et Jumal on meiega ikka pikameelne ja valmis ootama. Eks otsusele aitas kaasa ka õpingute lõppemine ja arusaamine, et pean vahetama töökohta.
Ma julgustan otsima Jumalat! Sest kui me elame Jumala mõtete järgi, siis elame rahus, ükskõik, mis parasjagu ümberringi toimub. Selle tunnistaja ma täna olen, et elamine oma kogudusega samas linnas loob erinevust. Tänaseks on mul tekkinud mitmeid kontakte kohalikega, mida ma enne ei suutnud kuidagi saavutada. Samas linnas elamine aitab mõista elurütmi, milles kohalikud liiguvad ja toimetavad, aitab näha inimeste muresid ja rõõme lähedalt. Ja sellelt pinnalt saab minna edasi. Mulle tundub küll, et peab paika räägitu – et eestlaseni jõuda päästesõnumiga, pead sa esmalt võitma tema usalduse.
Kuidas Sa iseloomustaksid Paide linna ja oma koguduse kohta selles linnas?
Paide on väga väike, kuid kompaktne. Kohe kolides kogesin, et kogu minu anonüümsus, millega ma Tallinna lähistel elades olin harjunud, on kadunud ja iga minu liigutus on loetav. See ei ole üldse halb asi, ma pidin sellega lihtsalt harjuma. Ja nagu väikesele kohale omane, kõik teavad enam-vähem kõike ja kõiki. Meie viimaste aastate tagasihoidliku (kuid siiski olulise) kogudusetöö tõttu oleme püsinud varjus. Samas meie kiriku asukoht kesklinnas on väga hea ning ma usun, et strateegiliselt on lootust palju.
Mis olid Su esimesed sammud suhete arendamisel kogukonnaga? Kas ja kuidas on kogukond Sinu arvates Sind omaks võtnud?
Kohapealne elu on andnud rohkem võimalusi koguduseliikmeid külastada ja ma olen tänulik oma koguduse liikmete eest. Ma usun, et nende palved ja ustavus on suur õnnistus, et meie kogudus on püsinud. Esimesed poolteist kuud peale kolimist oli mul aega lihtsalt sisse elada, sel ajal ei olnud mul tööd. Sain käia linna peal palvejalutuskäike tegemas ja lihtsalt inimestega tutvuda. Näen, et need kolm aastat, millal sõitsin edasi-tagasi, ei olnud ka tühised. Selle ajaga sain õppida tundma oma kogudust ja nemad mind. Pärast kolimist olen mõnega üsna tihedalt suhtlemas ja nende kaudu olen saanud tuttavaks siin elavate inimestega.
Paidesse kolides andis superintendent Robert mulle nõu võtta eesmärgiks kohtuda iga nädal uue inimesega. Ja need poolteist kuud nii ka läksid, nüüd on mul neist inimestest palvenimekiri, sest täna enamik neist ei käi veel kirikus.
Samuti võtsin ühendust teiste kohalike koguduste pastorite ja töötegijatega ning tutvustasin ennast. Koguduste vaheline koostöö on mul olnud pikalt südames ja milline vägi selles tegelikult seisneb, kui Jumala lapsed saavad ühel meelel kokku tulla! Luteri koguduse õpetaja on olnud suureks julgustuseks ja on mind kaasanud linnaüritustele, kus ta ise on palutud osalema. Näiteks viisime koos läbi advendiküünla süütamise ja õnnistamise, kus ma ütlesin lühikese sõnumi linnarahvale. Samuti on nad lubanud kasutada enda ruume, kus me jõulude ajal viisime läbi laste jõuluürituse koostöös EMK Tallinna koguduse lastega.
Mis on Sinu jaoks olnud kõige olulisemad õppetunnid pastoritee algusaastatel?
Tuleb osata kuulata ja vaadelda ja üldse kõik meeled peavad olema ärksad. Alati tuleb küsida mitme inimese käest arusaama olukorrast, et mõista seda adekvaatselt. Mul oli üks juhtum, kus toetusin ainult ühe inimese arusaamale ja sellest tuli paks pahandus.
Ajakasutus on teine õppetund ja seda jätkuvalt õpin. Kui palju võtta aega jutluse ettevalmistuseks? Kui jutlusega alustada nädala lõpus, siis on ka pühapäeval vastav tulemus käes.
Väga lihtne on kaotada ära aeg iseenda vaimulikuks kasvuks. Muidugi kasvatab ka jutluse ette valmistamine mind ennast, kuid lihtsalt Piibli lugemine ja palvetamine on ka vajalikud. Mingil hetkel avastasin, et loen Piiblit ainult selleks, et valida pühapäevaks kirjakohad ja valmistada jutlust – see pani mind tegema muudatusi oma päevakavas ja jällegi, pean seda väga jälgima, et mul oleks aeg, kus ma ise olen Jumala ees, lugedes Sõna ja oodates palves.
Kas ja kuidas sead oma töös eesmärke – iseendale ja kogudusele?
Ma vajan inimesi enda ümber, kes minult aeg-ajalt küsivad, et kuidas siis on? Kas sa tead, mis sa teed? Kuidas sul läheb? Eks me kõik vaja neid küsimusi, et edasi liikuda. Ise pusides võime jääda paigale seisma. Kui ma kolisin, juhtusin rääkima mitme inimesega enda kolimisest ja sain häid soovitusi, millele tähelepanu pöörata ja mida eesmärgiks võtta. Mingi aeg olin innukas neid täitma, kuid ajapikku igapäeva askelduste keskel harjusin ja jäin seisma. Siis tuleb jälle keegi ja raputab mind maast lahti. Seega mina kogen, et eesmärkide seadmine käib suuresti käsikäes kellegi ees vastutav olemisega. Olen tänulik Jumalale, et neid inimesi on mul alati olnud.
Kuid ma tean, et eesmärke on vaja, et hoida end tegemast juhuslikke asju ja teada, kuhu suunas sa oled minemas. Me mõtleme ja paneme paberile mõtteid, unistusi ja plaane, kuidas Paide kogudusega liikuda edasi, kuid see kõik on veel värske, eks sellest tuleb juttu kusagil mujal.
