Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma (1Ms 2:15). Paljuski on see, mis on loodud, tuletatud üksteisest – sellele viitab fraas „ja Jumal lõi nad, igaühe… nende liikide järgi“ (1Ms 1:21, 24, 25). Aga inimene, võetud küll mullast (1Ms 2:7), on loodud hoopis Jumala näo järgi (1Ms 1:26-27), peegeldama jumalanäolisust – jumalasarnasust selles maailmas, et Jumala au kataks kogu maa (Js 60:1-4).
Pauluse kirjelduse järgi läks patulanguse tagajärjena seesama au ja kirkus kaduma. Selle asemel, et peegeldada Jumala olemust selles maailmas, et kõik loodu kiidaks teda, kiidame meie nüüd hoopis loodut rohkem kui Loojat ja seega peegeldame üksteistki vääralt (rääkimata Jumalast) ja jääme hoopis ilma Jumala kirkusest (Rm 1:23-26; 3:23).
Sel momendil, kui loodu saab suuremaks kui Looja, on ühtäkki kõik vahekorrad paigast ära. See ongi ebajumala kummardamine, kui miski (olgu see siis ateisti enda kätetöö, looduse-usulise kristallikesed või kasvõi kristlase iseteadlikkus) võtab Jumala koha.
Mis hetkest algab siis muutus?
Paulus jätkab seda mõtet rõhutades, et „kõik mõistetakse õigeks armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses (Rm 3:24).
Piibli järgi saab Kristuses mitte ainult lahenduse inimese isikliku patu probleem, vaid saab ka alguse uus loodu, millest Kristus on esmasündinu (Rm 8:29)! Kogu loodu(s) ägab sünnitusvaludes (Rm 8:22-23), oodates inimese järele, et nemad sünniks Kristuses uuesti õigesse vahekorda taevase Isaga, uue looduna (2Kr 5:17) peegeldama sellesse maailma Jumala au ja kirkust ja sarnasust.
Kuidas nüüd suhtuda loodusesse kui langenud maailma keskkonda, mille sees (Kristuses) on Jumal juba alustanud uue taeva ja uue maa loomist (Ilm 21:1) eesotsas meiega? Kas ei pea see maa meie ümbert mitte hoopis hävinema (Lk 21:33)? Ja kui hävib, miks ei võiks me ikka neid plastkahvleid ja liitiumakusid kasutada või heitgaase suurendada? – Taevasse saame ju ikka?
Esiteks, uus taevas ja uus maa saavad lõpuks üheks ja meie Isa palve sõnad „nii nagu taevas, nõnda ka maa peal“ (Mt 6:10) võtavad uues Jeruusalemmas oma lõpliku kuju. Võiks öelda, et ühe aiapeenra asemel on meil terve taevane linn, mida harida ja hoida.
See maa, füüsilisel kujul võib isegi hävineda (Mt 24), nagu ka meie maine „telkhoone“ (2Kr 5:1), aga Jumala plaan on olnud mitte sellele lõpp peale teha, vaid see läbi Kristuse uueks luua (Ilm 21:5) – nagu meidki.
Kes iganes tahab nüüd peegeldada siia maailma Kristuse-sarnasust, et Tema au ja kirkus täidaks kogu loodu, vaatab täiesti uue pilguga ka plastkahvlite ja liitiumpatareide peale. Kui Isa süda oli loodu suhtes, et „harida ja hoida“, ja Kristuse peamine ülesanne oli ilmutada Isa südant, siis peaks meie tuleviku-ettekujutustes olema haljendav aed, mitte maapealne põletusahi. Isegi kui sinna vahepeale raskemad pildid jäävad.
Jumala missioon ja evangeelium ei piirdu meiega, vaid leiab meis pöördepunkti ja uue alguse (Kl 1:23). Kristuse vere lepitus muudab meid lepituse edasikandjateks sellele maailmale ja kogu loodule (Kl 1:20, 2Kr 5:19-20). Loomine ja lunastus on ühe ja sama protsessi tähtsad osad. Kuigi ärkamine algab inimese südamest, siis loodu tärkamine – Jumala südamest!
Kui kirik piirdub oma sõnumis ja tegudes ainult ühe probleemi – inimese patuga, siis algab meie piibel 1Ms 3. peatükiga ja lõpeb Ilmutusraamatu 20. peatükiga. Eemaldades piibli algusest ja lõpust 2 peatükki (justkui tähestikust Alguse ja Otsa), kas mõistame üldse, mis seal vahepeal toimub? Vahest lõikame ära selle kõige tähtsama?
21. sajandi enim tsiteeritud keskkonnateadlane on Helsingi Ülikooli geofüüsika ekspert Markku Kulmala. Paljud ei tea, et temagi on pühendunud kristlane, kes tõdeb, et kui inimeste südames pole muutust, siis pole lahendust ei plastkahvlitele, kliima soojenemisele ega õhumürgitamisele. Samas näeme, et tema jõupingutused teadlasena on selge sõnum sellest, et kristlase vastutus mitte ei lõpe südamemuutusega, vaid algab sealt!
Kallid Looja- ja seejärel ja seetõttu ka loodusearmastajad, võtkem vastutus selle ees, mis meile antud on! Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa (Mt 5:5; vt Ps 37:9, 11, 22, 29). Teie olete Issanda õnnistatud, kes on teinud taeva ja maa! Taevas on Issanda taevas ja maa on ta andnud inimlastele! (Ps 115:16).
Foto: EMK Teoloogiline Seminar
Kujundusfoto: Luca Bravo @ Unsplash
