Pietistlike luterlike koguduste eeskujul võttis John Wesley kasutusele väikeste rühmade kontseptsiooni ja teda on nimetatud moodsa väikegrupi kontseptsiooni „isaks“. Algselt nimetati varases metodismis väikegruppe „bändideks” (ingl k band), mis olid moodustunud kas soolisel või abielulisusel staatusel ja mis koosnesid 5-10 inimesest. Wesley julgustas arendama erinevaid väikeseid rühmi, et metodisti koguduste juhid koos lihtliikmetega saaksid sellises kooskäimises oma usule tuge ja uusi väljakutseid.
Pisut hiljem täiustas Wesley väikegrupi kontseptsiooni ning moodustas samadel alustel 12 inimesest koosnevad väikegrupid, mida ta nimetas „klassideks” (ingl k class). Oma piirkonna klassi kuulumine oli tollal kohustluslik igale metodistile. Klasside kokkusaamisi hakati kutsuma klassikoosolekuteks, et „tuua kokku väike arv inimesi, et palvetada, lugeda Piiblit ja kuulata manitsusi ning julgustada ja tunda rõõmu üksteise seltskonnast.” Täpsemalt kirjeldatakse klassikoosoleku vormi järgmiselt:
„… pärast avapalvet ja hümni laulmist jagas klassijuhataja enda vaimset/usulist kogemust, tänades Jumalat võidu ja edasimineku eest, ning teatades siis ka ausalt kõikidest oma ebaõnnestumistest, kiusatustest ja võitlustest. Pärast juhataja tunnistust vastas iga grupi liige mõnele olulisele küsimusele: „Kuidas su hing õitseb?“ või ümbersõnastatult: „Kui korras on sinu elu koos Jumalaga?“ ja „Kas eelmisel nädalal on olnud ka tagasilööke?” Ausad vastused otsestele ja konkreetsetele küsimustele olid julgustavad just nendele liikmetele, kes pärast eelmist koosolekut olid vaimselt langenud või tagasilööke kogenud. Sellised inimesed said julgustust, otsimaks klassikoosoleku ajal armu ja andestust ning osaduse taastamist Jumalaga.”
Klassikokkutulekud on metodistlikus teoloogias „pühitsuses kasvamise armuvahendiks”.
Oma piirkonna klassi kuulumine oli tollal kohustluslik igale metodistile.
Louisa Thomas kirjutab varaste metodistide klassikoosolekute kohta, et: „Klassikoosolekud olid teadlikult piiritletud väikese rühmaga. Grupp sai kokku kord nädalas tunni jooksul eesmärgiga säilitada järelevalve klassi vaimse kasvu üle. Iga liige jagas oma võite ja kaotusi teistega vabatahtlikult ja ausalt. Rühmad koosnesid erineva haridusliku taseme ja sageli erineva vanusega, sotsiaalse staatuse ja vaimse küpsusega inimestest. Wesley kindlaks sooviks oli „pühade segamine vaimsete beebidega Kristuses, et õpetada ja julgustada vastpöördunuid”.
19. sajandi lõpul hakati mitmel pool Põhja-Ameerika metodisti kogudustes lisaks klassikokkusaamistele teostama ka nn „potlucke“ (A Church Potluck) – nii kutsutakse inglisekeelses keeleruumis osaduslikku koosviibimist kirikus, kus on mõeldud ka toidulaua peale. Täpsemalt tähendab see seda, et iga koosviibimisele kutsutu toob kaasa maitsvaid suupisteid laualepanekuks nii endale kui ka sõbrale. Sellisel moel saab ürituseks kaetud üllatusterohke, paljude erinevate suupistetega, rikkalik toidulaud.
Termini potluck võttis kasutusele 16. saj Inglismaal elanud ja kuninganna Elisabethi õukonda kuulunud pamfletikirjutaja, näitekirjanik, luuletaja ja satiirik Thomas Nashe. Metodisti kirikus on sarnased erinevatele sihtgruppidele mõeldud üritused koos kaetud toidulauaga populaarsed – neid praktiseeritakse nii noorte, vanurite, meesteühenduste, naisteühenduste, perede jpt koosviibimistel.
Kasutatud kirjandus: Wilson, John P. „From House Church to Home Groups“; Thomas, Louisa „The Relevance of the 18th Century Wesleyan Class Meeting in the 21st Century Church“; Snyder, Howard A.; Runyon, Daniel. “The Divided Flame: Wesleyans & The Charismatic Renewal”; Lilleoja, Tarmo. „Seletav lühisõnastik „The Book of Discipline of the United Methodist Church in Northern Europe““; UMC GBOD (General Board of Discipleship) „Chuck Knows Church“.
