Ühinenud Metodisti Kiriku maailma misjoniteenistus (General Board of Global Ministries, tuntud ka lühendina GBGM) on aktiivne mitmel rindel ja seotud paljude projektidega. Nende seas on humanitaar- ja katastroofiabi, hariduse edendamine, kirikute teenimistöö mitmekülgne toetamine ja palju muud. Ennekõike aga on see misjonäre väljasaatev ühing – seejuures rõhutatult misjonäride läkitamine kõikjalt maailmast kõikjale maailma (ingliskeelne moto kõlab „From Everywhere to Everywhere“).
Misjonäre on aga mitut moodi ja mitmelaadsete ülesannetega. Üks osa programmist on noorte misjonäride töö, mida me rahastame. See on tuntud nime all „Global Mission Fellows“ ning hõlmab noori vanuses 20-30 eluaastat, kes ligi kaks aastat teenivad mingi teise riigi kiriku või kristliku organisatsiooni raames. Alates 2013. aastast on näiteks Euroopas olnud kümneid ja kümneid noori, kes on tulnud siia teenima erinevatest maailmajagudest. Kuna Euroopas teenivad misjonärid on minu vastutusala, siis on mul rõõm olnud toetada nende tööd paljudes kohtades: näiteks koostöö noore kolumbialasega, kes töötas Ukraina metodisti kirikus lastega, Libeeria noormehega, kes aitas kaasa Brüsselis kirikute migratsiooniteenistuses, kambodžalasega, kes oli Iiri metodistide surfiklubi tiimis jpt.
Eesti Metodisti Kirik on noorte misjonäride programmiga olnud seotud mõlemal suunal: Merlin Metsla läkitati aastal 2015 Brasiiliasse ning Mary Kuronzwi tuli Zimbabwest Tallinna teenima. Kindlasti on huvitav nende mõtetest ja kogemustest lugeda; seega esitasin Maryle ja Merlinile kolm küsimust:
Miks otsustasid minna teenimistööle noore misjonärina?
Mary: See oli otsus, milleni jõudsin pärast pikaajalist igatsust kristlikus teenimistöös osaleda. Minu kutseks misjonitööle oli sisemine sund ja julgustus Jumalalt tema missiooni edasi viia. Kasvasin üles, nähes misjonäre teenimas, aga mul ei olnud kunagi tunnet, et mina ühel päeval võiksin otsustada oma usuteel sellist sammu astuda. Kui lõpetasin ülikooli, kavatsesin tööle asuda ärialal. Tegingi seda, kuid tundus, et mu elust oli mingi tükk puudu. Ma ei olnud õnnelik ja mu sisemuses püsis kutse minna välja ja teenida Jumalat. Kuna tahtsin usus kasvada, tegin otsuse järgida seda sisemist kutset ja minna misjonitööle; see muutis mu elu. Puuduv tükk asetus oma kohale ja minus oli rahu, sest Jumal andis mulle uued sihid.
Merlin: Teised kultuurid ja nende tundmaõppimine on alati olnud minu jaoks põnev teema. Ajal, kui GMF programmist kuulsin, olin hiljuti lõpetanud seminari, peatusin ajutiselt Inglismaal tuttavate juures ja otsisin oma elule edasist suunda. Mäletan, et minu peamine palve oli, et saaksin teha Jumala tahtmist oma elus. Samas oli igatsus kuhugi reisida ja teha midagi põnevat ja ka kasulikku samaaegselt. Kui Üllas Tankler minuga ühendust võttis ja sellest programmist rääkis, sain aru, et see võib olla minu palvete vastus. Kui mind võeti programmi vastu, oli see minu jaoks järjekordne kinnitus, et selle taga on Jumal. Misjonärina kusagil teenimine tundus sel hetkel väga loomulik valik – kool oli lõpetatud ja Eestis otseselt mingeid kohustusi ei olnud. Veelgi kinnitust lisas tõsiasi, et olin igatsenud teistkordselt (ja eelistatult pikemaks ajaks) Brasiiliasse minna ning Jumal täitis ka selle igatsuse.
Kas kogesid mingeid üllatusi või kultuurišokki misjonärina teenides?
Mary: Ma olen pärit kultuurist, kus kogukond on iga inimese jaoks oluline. Põhiline hoiak on „Mina olen olemas, sest sina oled olemas“ – suhestumine. See kultuurikontekst andis mulle lisamotivatsiooni misjonitööle minekuks, sest soovisin teenida maailma. Aga noore täiskasvanuna kogesin tõelist šokki individualismiga kokku puutumisel.
Kindlasti šokeeris mind ka see, et koogi peale võib panna kala. Ma ei olnud kunagi söönud mereandidega küpsetist ja see tundus mulle väga võõrastav.
Merlin: Kuna Brasiiliasse minnes oli mul elementaarne aimdus nii keelest kui ka kultuurist, olin alguses üsna enesekindel, et saan hakkama. Samas võib-olla kõige raskemalt elasin üle esimest hommikut oma uues kodus. Tuba, kus olin ööbinud, oli pisike. Polnud isegi riidekappi, et oma asjad korralikult lahti pakkida.
Seal oli voodi, väike lauake ja tool. Sääsed olid mind öösel isuga söönud ja lugesin üksnes käelabadelt, mis olid teki alt välja jäänud, paarkümmend sääsehammustust. Olin jõudnud linnakesse pimedas ja seega ei olnud mul ettekujutustki, milline see välja võiks näha. Ma ei tundnud tegelikult veel kedagi ja hakkasin maja jagama kahe misjonäriga – üks kongolanna, teine brasiillanna, kes olid seal juba mõnda aega elanud. Olin ühega neist põgusalt suhelnud, kuid tegelikult alles eelmisel õhtul isiklikult kohanud ning pidin hakkama neid koheselt usaldama. Muud varianti ei olnud, sest minu edasine elu sõltus paljuski neist. Sel hommikul oli terve „turvalisuse võrk“ minu alt kadunud ja küsisin endalt, kas ma ikka olin selleks valmis. Selle aja jooksul oli väga raske harjuda mõttega, et ma ei saa lihtsalt linna peale, parki ega metsa jalutama minna – nagu ma Eestis meeleldi teen, et üksi olla – sest see ei ole turvaline. Meie mõistes parki ega metsa seal lähedal isegi ei olnud. Ainuke võimalus hetkekski omaette jääda oli püsida oma külma kivipõrandaga pisikeses toas, kus aknal olid trellid ees ja seega meenutas veidi – nii oma väiksuse kui ka hetke-emotsiooni põhjal – vangikongi. Ka päevasel ajal pidid lukus olema nii sisehoovi metalluks kui ka maja välisuks. Aja jooksul õppisin tundma palju toredaid inimesi, peagi kolisime kenamatesse ruumidesse ning edasi tuli vaid uue reaalsusega harjuda ja mõista, et Brasiilias on suhted palju olulisemad kui elamistingimused. Kodu peab olema füüsiliselt sinu kindlus, kuid muus mõttes igati avatud kõigile sõpradele. Kuigi minu mõistus ei tahtnud sellega alguses kuidagi leppida, pidin endale veel aeg-ajalt meenutama, et Brasiilia-septembris ei hakka puulehed kollaseks minema, sääsed võivad olla tapvalt mürgised ning kuu kasvab ja kahaneb lõunapoolkeral teises suunas.
Mida sa õppisid oma misjonikogemusest?
Mary: Olles teeninud noore misjonärina, olen õppinud armastama inimesi tingimusteta. See kogemus muutis ka minu arusaamist misjonitööst selles mõttes, et nüüd ma ei teeni teisi, vaid koos teistega selle nimel, et Jumala au saaks ilmsiks. See kinnitas mu usku ja õpetas nägema alati ja igas olukorras valguskiirt. Meil kõigil on läkitus kanda edasi Jumala tööd igal võimalikul viisil, hoolimata sellest, kes me oleme.
Merlin: Usun, et see ei tule üllatusena: misjonärina õpid paremini tundma nii Jumalat kui ka iseennast. Esiteks mõistsin, et pean õppima Jumalat usaldama kõigis asjus ja igal pool. Kui oled võõras kohas, ei tea selle koha reegleid ning ei saa kõigest aru, ei saa sa enam iseenda tarkusele toetuda, vaid pead Jumalaga pidevas osaduses olema ja Tema Püha Vaimu tarkust paluma. Ja Teda kuulama. Sellest võib sõltuda sinu elu. Teiseks hakkasin mõistma, et olen elanud väga privilegeeritud elu; et tõsiasjas, et kasvasin üles maal, kasutatud riideid kandes ja teistega tuba jagades, ei ole midagi dramaatilist. Mul on olnud alati söök laual; elan riigis, kus väärtustatakse haridust (ka huviharidust), korruptsiooni pole mõtet mainidagi ning tänaval liigelda on turvaline. Isegi minu nahavärv teeb minu jaoks lahti paljud uksed maailmas. Eestist sai minu jaoks heaoluriik. Kõik see teeb tänulikuks ja alandlikuks. Kolmandaks avastasin, et meil on inimestena üksteiselt nii palju õppida. Seda saab teha koos olles, koos tehes ja üksteisega avameelselt suheldes.
Oleks väga tore, kui oleks veelgi noori meie kirikus, kes tunnevad kutsumust ja näevad võimalust misjonitöös paar aastat teenida. Lähemat teavet programmi kohta leiab aadressil https://umcmission.org/global-mission-fellows/. Kui tekib küsimusi, võib mulle kirjutada
utankler Üllas Tankler, Ühinenud Metodisti Kiriku maailma misjoniteenistus
GBGM-i ühe teise programmi kaudu on Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilises Seminaris teenimas rektor Külli Tõniste ja õppejõud Douglas Childress.
Artikli foto: Mary, autor Üllas Tankler
