Paljud jälgisid telerit 9. novembril 1989, elades kaasa suure eesriide lagunemisele – Berliini müüri maha kiskumisele. Üks Ühendriikides elav pastor meenutab, et samal ajal kui tugevat betoonbarjääri lammutati, kuulis ta rahvast taustal laulmas. Ta tundis ära selle laulu viisi – „See on see päev, see on see päev, mille Issand teind…“
Loe edasi
Tänavu 24. veebruaril alustas Venemaa Ukraina vastu ebaõiglast sõda. Kui sa loed seda artiklit, oled sa tõenäoliselt eestlane või elad Eestis ja seetõttu ilmselt nõustud artikli esimese lausega. Me teame, et see sõda on ebaõiglane, aga miks? Millist mõõdupuud me kasutame? Allpool kirjutan mõõdupuudest, mille kirik on aegade vältel välja kujundanud ja mida paljud kristlased on õigeks pidanud.
Loe edasi
Metodismi rajaja John Wesley jaoks oli jumaliku ilmutuse keskmes Piibel. Sageli on tsiteeritud tema kuulsat lauset jutluste kogumiku (ilmus 1746) esimese väljaande eessõnas, mis kõlab järgmiselt: „Andke mulle Jumala raamat, ükskõik mis hinnaga! See kuulub mulle. Selles on teadmised, millest mulle piisab. Olgu ma homo unius libri.“ John Wesley nimetab end „ühe raamatu inimeseks“ – homo unius libri. Sedavõrd kategoorilisele väitele vaatamata oli ta omas ajas väga suure lugemuse ja laia silmaringiga inimene. Arvatavasti luges ta elu jooksul läbi üle tuhande raamatu, mis käsitlesid laia teemade ringi: kirikulugu, meditsiini, poliitikat, poeesiat ja palju muud.
Loe edasi
Piibel ise ütleb: „Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja.“ (Hb 4:12). Teisal selgitab Jumal prohvet Jesaja vahendusel: „… nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin.“(Js 55:11)
Loe edasi
Paljud teadlased räägivad sellest, et läänemaailma (sh Euroopat) ei saa enam ei üldise eetika ega maailmavaate järgi pidada kristlikuks. Riik ei toimi enam kristliku kiriku kaitsjana nagu vanas Euroopas ning kristlusel puudub silmnähtav eelis või autoriteet teiste religioonide suhtes. Kui muiste nägi kristlik lääs kristluses oma kultuurikeset, siis nüüd on liikunud see ühiskonna ja kultuuri „äärealadele“.
Sajandi eest (1910) jagati Maailma Misjonitöö Konverentsil Edinburgh’is maailm kahte sfääri: kristlik ja mittekristlik. Selle läbi kogeti, et „siin“, kus meie elame, on kultuur vormitud evangeeliumi poolt ja meie kõik enam-vähem kristlased; ja „seal“ on kultuurid pigem mittekristlikud. Säärane mõtteviis, et „siin“ tegeletakse teenimistööga ja „seal“ misjonitööga, pole mingiski mõttes enam adekvaatne, vaid on vaat et pahupidine! Kui uurida kiriku kasvu, siis põhjapoolkeral on see jõudsalt kahanemas ja kasvamas hoopis lõunapoolkeral.
Aga veel märkimisväärsem on globaliseerumise ning tehnoloogiaküllastuse, informatsiooni ja mingil määral ka usulise transformatsiooni (elumuutuse) levimine, mis on määratletud mitte geograafiliste või poliitiliste piiridega, vaid pigem teadlike suhete arendamisega. Seda nii internetikasutuses kui ka tänu immigratsioonile meid ümbritsevates piirkondades.
Tõsi, misjoniteaduses on suur geograafiline ala, mida nimetatakse 10/40 aknaks või „vastupanu-vööks“ ning mille alla kuulub suurem osa evangeliseerimata rahvaid (10 ja 40 viitavad laiuskraadidele maailmakaardil). Sinna kuuluvad ka riigid, milles kristlaste tagakiusamine on kõige intensiivsem. Aga kui siiamaani on see aken olnud kinni kirikule ja ainult üksikud vaprad misjonärid on sinna füüsiliselt kuulutama jõudnud, siis nüüd on see kõigi pärusmaa!
Olen suhelnud ühe 10/40 aknast pärit inimesega, kes ise elab Põhja-Euroopas ja on saanud kristlaseks. Püüan teda usuteel igati julgustada. Hiljuti on tema ema samuti Kristuse vastu võtnud; ema jüngerlus toimub eranditult läbi interneti ja telefoni ja on mõjutatud tütre usulisest kasvust vabas riigis. See on vaid üks miljonitest näidetest, kus geograafia ei mängi enam suurt rolli ja minul kui läänemaailma linnavurlel on ühtäkki võimalik mõjutada ühe kõige suletuma riigi kristluse kasvu – ja kui säärane võimalus – kas siis mitte ka kohustus?
Selline uus misjonitöö ei puuduta mitte ainult kolimisalteid vapraid, vaid igat inimest. Teadlikult arendatud suhted nii sotsiaalmeedias kui ka immigrantidega võivad avada meile väga kaugeid uksi. Nüüd, enam kui kunagi varem kehtivad John Wesley kuulsad sõnad: „Maailm on minu kihelkond.“
Mis on kristlik misjon?
Kristlus on misjoniliikumine. Igas evangeeliumis ja Apostlite tegude raamatus läkitab Jeesus pärast surnuist ülestõusmist oma järgijaid, et nad oleksid Tema tunnistajad. Kuid mida misjonäriks olemine täpsemalt tähendab? Üks mitu aastat võõrsil teeninud eesti misjonär on väljendanud kurbust selle üle, et temasse suhtuti kui kangelasse. Kas misjonäriks olemine seda tähendabki? Ma ei usu, et Jeesuse kavatsuse kohaselt oleks misjon tegevusvaldkond, mis on määratud erilistele kangelastele või hästi valitud professionaalidele. Ma ei usu ka, et misjonäriks olemine erineb väga palju lihtsalt Jeesuse järgijaks olemisest.
Loe edasi
Pühakiri ütleb, et Jumal rõõmustas oma loomistöö üle ja hindas selle väga heaks: „Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea“ (1Ms 1:31). Nii on kogu eksistents saanud alguse Tema tahtest ja nagu Pühakiri selgelt näitab, on Jumala olemus end andmise läbi jagada.
Eestikeelse sõna „andmine“ tüvest tulenevad niisugused sõnad nagu and, annetus, samuti võimekust näitavad anne ja andekus (kui talent). Lisaks hulk liitsõnu: armuand, andeksand või vaimuand, ohvriand; lauluand, kõneand, jpt. And on siis see, mida keegi või miski annab, pakub ja annetab (kingib), ütleb Eesti keele seletav sõnaraamat (2009).
Loe edasi
Valdava osa tänapäevasest evangelismi puudutavast teoloogilisest arutelust saab koondada ühiste teemade alla. Esiteks on selge, et „evangel-ism“ tegeleb esmajoones evangel’i, evangeeliumi ehk (kreeka k) hea sõnumiga, mida me maailmas edasi kanname. Otsustava tähtsusega on see, kuidas me evangeeliumi olemust mõistame. Teiseks on evangelismi eesmärk, telos, kõige paremini määratletud evangeeliumi enda olemuse poolt. Sügavam järelemõtlemine selle eesmärgi üle on aga keeruline, sest evangelism on inimlik tegevus, mis kannab endas tõotust, mida suudab täita vaid Jumal. Mistahes evangelismi teoloogia peab seepärast hoolikalt vahet tegema selle vahel, mida on võimalik saavutada meie endi jõupingutuste toel, ja selle vahel, mis tuleneb üksnes Jumala armu tegutsemisest. Kolmandaks: eetos, ehk meie praktilise tegevuse olemus ja siht, on kujundatud evangelismi eesmärgi poolt ja seda tuleks mõista „Jumalaga koos tegutsedes“ evangeeliumi levitamisena.
Levinud evangelikaalne traditsioon on kantud niinimetatud „soterioloogilisest1 paradigmast2“, mis toetub sõnumile (evangel) isiklikust päästest. Keskseks eesmärgiks (telos) on pöördumine: elu muutev kogemus, mis toob kindlustunde pattude andestuse kohta, sünnitab uuesti isiklikku suhtesse Jumalaga ja annab igavese elu tõotuse. Seda eesmärki mõistetakse tavaliselt radikaalse muutusena, mis leiab aset kindlal ajahetkel ja milles initsiatiiv on Jumala tingimusteta armul. Evangelismi eetos on seega kuulutus, mida iseloomustab teada-andmine, kutse ja vastus – eesmärgiga tuua inimesed vaimse ärkamise kaudu sisemise kriisi ja otsuse tegemiseni. Evangelismi praktikaks (eetos) on vahendid, mille kaudu Jumal toob patutundmise, vajaduse meeleparanduseks ja võime usu and vastu võtta. Evangelistid on võimekad või hästi treenitud inimesed, kes juhatavad uskmatuid isikliku pöördumise kogemusse erinevate meetodite abil, alates äratuskoosolekutest ja lõpetades isikliku usujagamisega. Selles mudelis võib kristlik kogukond olla küll evangelistliku tegevuse algus- ja lõpp-punkt, evangelismi ennast peetakse aga „eriliseks“ tegevuseks, mille kaudu ehitatakse sildu nendeni, kes asuvad väljaspool kristliku kogukonna piire.
Kaasaegsed teoloogid kalduvadki selles mudelis kahtlema. Esiteks mängib isikliku pöördumise rõhutamisel sageli olulist rolli individualism, taandades evangeeliumi üksnes isikliku vaimsuse vormiks. Sel juhul jääb tähelepanuta evangeeliumi sotsiaalne ja materiaalne dimensioon ning eklesioloogilisele3 aspektile (kirikule ja kirikuelule) jääb evangelismis pigem juhuslik roll. Tulemuseks on see, et pöördumist võidakse kergesti käsitleda täiesti lahus jüngerlusest. Teiseks tekib antropotsentrismi4 oht, kus pöördumist eesmärgiks seades võibki pöördumise taandada vaid otsuse-tegemise kuupäevale või teatud tunnustele vastavale emotsionaalsele kogemusele. Paraku võib neid eesmärke saavutada koos Jumalaga või ka ilma temata ning neid saab pakkuda koos kutsega tõsiseks jüngerluseks – või ka ilma sellise kutseta. Kolmandaks kaasneb niisuguse eesmärgipüstitusega sageli pragmaatiline püüd mõõta evangelistlike ettevõtmiste kasutegurit ehk siis taandadagi kõik üksnes „pööratud inimestele“. Teisisõnu võib tekkida illusioon, et ollakse võimelised produtseerima pöördumist ja ühtlasi eeldus, et selles tegevuses on kõik vahendid õigustatud. Evangelism, mis allub sellistele kiusatustele, ei oota samas kuigivõrd usaldusväärse tunnistuse andmist kristliku kogukonna kui terviku poolt.
Selliste väljakutsete esitamine soterioloogilisele mudelile langeb juhtumisi kokku „missioloogilise pöördega“ evangelismi teoloogias. Esile tõusmas on uus paradigma, mis Jeesuse eshatoloogilise1 Jumala riigi õpetuse ja Missio Dei kosmilise, kogu loodu uuendamist rõhutava vaate valguses kujundab ümber meie arusaamise evangeeliumist. Evangeeliumi ei saa taandada üksnes isikliku pääste tasandile, kuna kristliku kogukonna sotsiaalne ja materiaalne reaalsus, tema elu üheskoos kui Kuningriigi märk, eelmaitse ja kuulutaja, on ühtaegu eheda evangelismi vahendiks ja eesmärgiks. Selle mudeli loogika kohaselt asendub pöördumine kui eesmärk (telos) jüngerluse eesmärgiga – sobivama vastusega evangeeliumi sõnumile ja viisile, kuidas kehastada Kuningriigi väärilist elu.
Omades õigustatud ootust, et uskmatud jõuavad viimaks välja pöördumiseni, on evangelismi eesmärgiks toetada teekonda selle kogemuseni, mitte tingimata ja esmajoones kogemuse saavutamist taotleda. Seega kaldutakse pöördumist ümber defineerima pigem elu muutvaks protsessiks kui üheks radikaalseks elu muutvaks hetkeks. Fundamentaalne otsus, mida evangeliseeritavalt oodatakse, on eeskätt otsus saada jüngriks; ehk siis taotleda sissepääsu Jumala riiki läbi mitmekülgse vaimse, moraalse ja intellektuaalse katehheesi, mida sageli võrreldakse Konstantinuse-eelse kiriku katehheesiga. Evangelismi eetos on seega Jumala riiki vastu võtmine (initsiatsioon), mida käsitletakse selgesti Jumala- ja kirikukeskse tegevusena, mis on samas rajatud „tavapärastele“ jüngerluse praktikatele. Uskmatuid evangeliseeritakse läbi kohtumise evangeeliumi tunnistust usaldusväärselt kandva kogukonnaga ja osalemise selles kogukonnas, nii et nad võiksid tulla ja ise osa saada Kuningriigi uuest elukorraldusest. Evangelisti ülesanne võib siin olla oma olemuselt apostellik, kuid samas seisneb see ka kindlustamises, et kirikukogukonna tunnistus on eluterve ja sellega kaasneb eesmärgistatud kaasamise ja katehheesi jagamise praktika.
„Missioloogilise paradigma“ puhul peaks samas hoolt kandma, et me ei viskaks koos soterioloogilise vanniveega ühtlasi välja ka lapsukest. Evangeeliumi sotsiaalse reaalsuse rõhutamine ei tohiks panna unustama kogemusi, mis on seotud evangelikaalse pöördumisega. Soterioloogine mudel hoiatab, et pöördumist ei tohiks taandada vaid üheks aspektiks teiste seas kogu initsiatsiooni protsessi käigus, vaid et see on eriline vaimuliku väe and, mis teeb üleüldse võimalikuks uue, Kuningriigi väärilise elu ja ilma milleta kogu jüngerlus ja osadus libisevad formaalse religiooni rüppe. Oluline on ka teha selget vahet tunnistamise ja evangelismi vahel. Tunnistus võib olla evangeeliumi kuuldavaks, nähtavaks ja tuntavaks tegemine kristlaste elus, aga mõiste „evangelism“ tähistab just neid viise ja vahendeid, mille kaudu uskmatud sellise tunnistusega otseselt kokku puutuvad, et isiklikult kogeda evangeeliumi elu muutvat realiteeti. Evangelismi kui erilise vaimuanni põhimõte satub aga ohtu siis, kui seda defineeritakse liiga üldiselt, üksnes usaldusväärse tunnistuse andmisena uskmatule maailmale või varjuloleva osana mistahes kiriklikus teenimistöös.
Nende teemade paradigmadena välja toomise tähtsus seisneb selles, et see aitab meil näha selgemini evangelismi-teoloogia kahe valdava suuna sisemist loogikat (vt tabel). Samas on oht, et erinevused võivad saada üle rõhutatud ja mudeleid nähakse suletud alternatiivsete valikutena, selle asemel, et käsitleda neid vastastikku teineteist täiendavate vaatenurkadena. Ma väidan, et varase metodismi arengulugu ja Wesley teoloogia traditsioon võivad meile pakkuda aluse terviklikumaks vaatenurgaks. Ühelt poolt võib soterioloogilise mudeli juuri tagasivaates näha juba evangeelsetes äratuskoosolekutes, millest varane metodism alguse sai. Wesleyt võib julgesti pidada isikliku pääste eestkõnelejaks, rõhutades kuulutuse ja pöördumise tähtsust. Teiselt poolt kinnitas ta aga, et kogu liikumine tekkis sihiga edendada Pühakirjal põhinevat pühitsuselu, mitte lihtsalt „teha pöördunuid“. Sel moel saab varast metodismi tõlgendada ühtlasi missioloogilise mudeli terminites, kus antakse usaldusväärne tunnistus Jumala riigist ja väärtustatud on initsiatsioon ning jüngerlus. Wesley jõudiski tõepoolest selleni, et tunnistas sarnasust metodistliku kogukonna sees toimiva evangelismi ja algkoguduses toimunud katehheesi praktika vahel nende puhul, kes olid vastanud apostlite kuulutusele.
| Soterioloogiline paradigma | Missioloogiline paradigma | Wesley paradigma |
| evangel: isiklik pääste | evangel: eshatoloogiline Kuningriik | evangel: püha armastus |
| telos: pöördumine | telos: jüngerlus | telos: ühendus Jumalaga |
| eetos: kuulutus | eetos: initsiatsioon | eetos: vaimulik juhendamine |
Eeldades, et varase metodismi näide mitte lihtsalt ei otsi keskteed kahe vaatenurga vahel, on küsimus selles, kuidas tollal neid erinevaid rõhuasetusi mõistlikul viisil tasakaalus hoiti ja kuidas võiks see teadmine aidata kujundada meie kaasaegset mõtteviisi evangelismi osas. Minu hüpotees on, et Wesley ei sea evangelismi ülimaks eesmärgiks ei pöördumist ega ka jüngerlust, vaid ühenduse ja suhte Kolmainu Jumalaga, ja selline eesmärgiseade võib ühendada ja endasse haarata nii soterioloogilise kui ka missioloogilise paradigma väärtused.
Tõlkinud Meeli Tankler
Meeli Tankleri abiga küsisime kolmelt EMK pastorilt, milliseid evangelismi tahke on nemad oma koguduses esile seadnud – kas rõhk on olnud isikliku pöördumise vajadusel või koguduse kui terviku kutsumusel kujundada evangelistlik õhustik, kus inimesed, kes ei ole Kristust isiklikult oma ellu vastu võtnud, kogevad, mida elu Kristusega võib tähendada?
Räpina koguduse pastor Ele Paju:
Oleme koguduses püüdnud kujundada evangelistlikku õhustikku, mis juhib inimese otse Kristuse juurde. Meie ei suuda ei sõna ega teoga anda inimesele seda, mida ta tõeliselt vajab, küll aga leiab ta Kristuses nii vastused kui ka lahendused, mida suudab täita vaid Jumal.
Roomlastele 10:13-15 “Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse. Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata? Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud? Just nagu on kirjutatud: „Kui kaunid on nende jalad,kes kuulutavad head rõõmusõnumit.””
Siit tuleb esile teine evangelismi tahk, mida oleme koguduses rõhutanud: Hea sõnumi (evangeeliumi) jagamine ja edasi kandmine nii maailmas kui ka koguduses. See on kindlasti väljakutseks meile kõigile. Tänasel päeval vajab inimene selget Jumala riigi õpetust, mille kaudu toob Jumal esile meeleparanduse, kus mõistetakse vajadust muutuse järele ning võetakse vastu Jumala pakutav pääste armu kaudu. Teekond otsuseni osutub erinevaks ja on erineva pikkusega. Põhjusteks võivad olla nii kuulutaja ja sõnumitooja kui ka kuulja-poolsed erinevad aspektid. Pean oluliseks otsuse kindlust ja sellest arusaamist.
Seejärel peame oluliseks ka juhitud kasvamist, on see siis väikegrupis osalemise või isikliku jüngerdamise kaudu. Meenub ühe mehe lause peale ühist raamatu lugemist: „Ma ei ole enam endine peale sellist teekonda üheskoos.“
Rakvere koguduse pastor Taavi Hollman:
* jõuab oma patususe tajumiseni,
* kahetseb oma jumalatut olemisviisi,
* pöördub Päästja Kristuse poole,
* kogeb uut-sündi, hakkab kasvama Kristuse sarnasuses ning
* temast saab Jumala tahet mõistev ja seda tahet igapäevaselt täitev Jeesuse jünger.
Evangelism kui protsess on mitmetahuline tervik, mille käigus Kristusest mitteteadlik inimene:
Ühe või teise eelnevalt mainitud tahu eriline esiletoomine või ainurõhutamine ning ainult selle tahu praktiseerimine ei too Jumalast seatud eesmärki. Kõiki tahke tuleb võrdselt rõhutada. Piltlikult võiks öelda, et evangelism on kui kolmejalgne taburet, mis täidab oma eesmärki vaid siis, kui kõik jalad on täpselt ühepikkused ja koormus jaguneb enam-vähem võrdselt kõigile kolmele jalale.
Mida ma selle all mõtlen: evangelism uustestamentlikus mõttes saab toimida siis, kui leiab aset:
a) Jumala järgi vajadust kogeva inimese patukahetsus ja pöördumine Jumala poole,
b) Jumalast seatud vaimuandidega varustatud isikute juhendamisel vastpöördunute juhatamine,
c) Kristuse koguduse rüpes vastpöördunu jätkuv kasvamine Kristuse sarnasuses ja teenimises.
Ülalkirjeldatud protsessi näeme nii Uue Testamendi aegses algkoguduses kui ka Wesley-aegses teenimispraktikas. Wesley enda sõnade kohaselt ei olnud mõtet inimest usulise äratuseni juhtida, kui puudus võimalus teenida vastpöördunut väikegrupis, kus pidi edasine kasv aset leidma. Rakvere koguduse teenimispraktikas paneme rõhku nii inimese isikliku pöördumise hädavajalikkusele kui ka armastavale koguduslikule osaduskonnale, kus inimene saab kuulda Jumala sõna, kasvada isikliku vajaduse tekkimiseni, Kristuse armu kogemiseni ja vaimus kasvamiseni.
Tartu Püha Luuka koguduse pastor Priit Gregorios Tamm:
Olen omal nahal kogenud nii soterioloogilist kui ka missioloogilist paradigmat. See tähendab seda, et minuga on loetud nn patuse palvet kui ka seda, et mind on koguduses vastu võetud ja lastud mul küpseda omas tempos. Huvitaval kombel evis just see viimane mulle elumuutvat mõju. Nähtavasti on see kogemus vajutanud oma pitseri ka mu enda evangelismi-alasele praktikale. Sestap olen oma teenimistöös ja meie koguduse üldisemas selleteemalises hoiakus lähtunud põhimõttest: „Tule ja vaata!“ – Filippuse sõnad Naatanaelile, kui too kõhkles, kas Jeesus on üldse tõsiseltvõetav tegelane – … ja otsusta siis. Nagu me teame, muutis kohtumine Jeesusega Naatanaeli skepsise päästvaks äratundmiseks, et Jeesus on Jumala Poeg. Nii oleme ka meie lasknud inimestel tulla ja käia koos meiega, et nad kogeksid, milline on elu Jumalaga. Neil, kes on sisse astunud ja kohe esimese kogemuse põhjal soovinud koguduse liikmeks saada, oleme tavaliselt hoogu pidurdanud ja soovitanud mõnda aega koos meiega osaduses olla ja Jumalat teenida ja alles siis teha oma otsus. Me ei otsi kogudusele liikmeid, vaid Kristusele järgijaid. Sama käib ka katehhumeenide (usuõppijate ehk ristimiseks valmistujate) kohta. Katehhees (ristimisettevalmistus) meie koguduses on üpris pikk (vähemalt pool aastat) ja rõhk ei ole mitte niivõrd teoreetiliste teadmiste andmisel ristiusu kohta, vaid kristlase elu elamisel, kirikuaasta rütmil ja Jeesuse järgijaks saamisel. See nõuab aga aega ja harjutamist.
Foto: Tartu Koguduses,
autor Jana Tamm
Sõna evangelion (εὐαγγέλιον) tähendas algselt kreeka keelekasutuses tasu heade uudiste eest, mis aja möödudes teisenes võidusõnumiks lahinguväljalt. Kuna uudised tollal levisid sama kiirelt kui sõnumitooja jalad jooksid (või hobune ratsutas), siis sellise sõjalise rõõmusõnumi levik sõltus tavaliselt ühest konkreetsest inimesest – seal polnud otseselt midagi üleloomulikku või jumalikku.
Aga kuidas läheb see kokku näiteks jõuluevangeeliumiga? Ka need eestlased, kes aastas ainult korra sõna evangeelium kuulevad – ei kuule ju teateid lahingust või sõjavõidust. Või kuulevad?
Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.“ (Lk 2:10-11). Kreeka keeles asendab mina-kuulutan-head-sõnumit, seal vaid üks sõna – evangelizomai (εὐαγγελίζομαι), mittekaasaegses, aga pigem algses mõttes ütleb ingel ma evangeliseerin. Aga sellegipoolest – kuidas on see kõik sõjateatega seotud?
Vahetult enne Kristuse sündi võtsid roomlased kreeklastelt võimu üle ja laenates küll ohtralt hellenistlikust kultuurist, religioonist, kohandasid nad kõik endale sobivamaks. Mõistega evangelion hakkasid roomlased viitama hoopis keisri või mõne valitseja sünniteatisele. Siin aga lisandub teatisele üleloomulik element, sest Roomas valitses keisrikultus, mille tulemusena oli „keiser jumala asemik maapeal, väärt austust ja kiitust ning tema sünd on jumalate tahe ja ajastus!“
Lugegem, kas need fraasid keiser Augustuse sünnikuulutuses kõlavad tuttavalt: „…meile on saadetud Päästja, kes lõpetab sõjad, loob korra kõikjale… ja jumala (Augustuse) sünni päev oli evangeeliumiks inimkonnale… ja inimkonna ajaarvestus peaks algama tema sünnist…“
Viimast ettepanekut tõsiselt võttes oleks hetkel ligikaudu aasta 2080. Me näeme, et ootused antiikaja valitseja suhtes polegi väga erinevad neist, mida loeme Vanas Testamendis tulevase messia kohta. Inimkond on kaua oodanud Päästjat. Sellist valitsejat, kes looks kõikjale korra.
Kui nüüdseks on meil selge, et evangelion viitas Iisraelile tõotatud kuninga sünnile, siis mida mõtles Markus, alustades oma evangeeliumit sõnadega Jeesuse Kristuse [Jumala Poja] evangeeliumi algus. (Mk 1:1). Ta ju ei kavatse ometi ainult Päästja sünnist rääkida? Kusjuures Markuse evangeeliumis sünnilugu isegi puudub! Tähendab evangelion kristlaste kasutuses pidi laienema sünnilt tervele elule. Aga kas ainult elule?
Pannes need mõtted korraks pausile, mõtelgem, mida evangeeliumides Jeesus ise rõõmusõnumi all mõtles: Jeesus rändas läbi kogu Galilea, õpetades nende sünagoogides ja jutlustades evangeeliumi Kuningriigist ning tervendades haigeid ja vigaseid rahva seas. (Mt 4:23)
Ühtäkki pole tegu enam lahingusõnumi ega sünnikuulutusega, vaid hoopis sõnumiga uuest taevasest valitsusest – Jumala riigist. Ja sõnumiga kaasneb kohe demonstratsioon sellest uuest valitsusest.
Kui roomlastele võis selline sõnum tunduda poliitiliselt ohtlikuna (ja tunduski), siis juutidele ei olnud tegu uue mõttega. Prohvet Jesaja oli ju kirjutanud nõnda:
Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud. Ta kuulutab rahu, toob häid sõnumeid, kuulutab päästet ja ütleb Siionile: „Sinu Jumal on kuningas!” Kuule! Su valvurid tõstavad häält, nad hõiskavad üheskoos, sest nad näevad silmast silma Issanda kojutulekut Siionisse. Rõõmutsege, hõisake üheskoos, Jeruusalemma varemed, sest Issand trööstib oma rahvast, lunastab Jeruusalemma! Issand paljastab oma püha käsivarre kõigi rahvaste nähes, ja kõik maailma ääred saavad näha meie Jumala päästet. (Js 52:7-10).
Septuaginta (kreekakeelne Vana Testament) tõlgib mõtte „kuulutab… häid sõnumeid“ kreeka keelde „evangelizomenuu“ (ευαγγελιζόμενου). Rõõmusõnumi kuulutus prohveti läbi tähendas, et Jumal ise tuleb koju Siionisse ja asub troonile valitsema oma rahvast, pakkudes neile tröösti ja lunastust. Aga mitte ainult – ka maailma ääred saavad näha seda päästet!
Nüüd hakkame lähemale jõudma sellele, mida tänapäeva kristlus evangelismiks kutsub.
Jeesuse sõnum on, et Jumal tuleb meile kuningaks. Tema sõna toetavad imeteod ja tunnustähed. Kuigi Jeesuse enda kuulutustöös on evangeliseerimine kuulutus Kuningriigist, siis mida kaugemale loeme Uut Testamenti, seda enam näeme, et evangeliseerimine on kuulutus Kuningast endast! Filippus tuli ühte Samaaria linna ja kuulutas rahvale Kristust. (Ap 8:5)
Aga kui nüüd ütleme rõõmusõnum (evangeelium), kas see siis tähendab: prohvetlikud ettekuulutused Jeesusest, rõõmus teatis tema sünnist, tema elulugu ja Jumala riik, mida ta valitseb? See kõik on tõepoolest osa sellest, aga me pole veel jõudnud kristliku sõnumi tuumani.
Paulus ütleb: Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust (1Kr 1:22-23). Vaatamata kõigile siiamaani kõlanud rõõmsatele teatistele (lahinguvõit, kuninga sünd ja tulevane rahuriik), on kristliku sõnumi keskseks teemaks kannatus, valu ja surm. Ilma selleta poleks meil pakkuda lootust kellelegi, kes kannatuse, valu ja surma köidikuis.
Õnneks ei lõpe aga evangelion Kuninga surma, vaid ülestõusmise ja igavese eluga! Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate ja mille läbi te ka pääsete…, et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi. (1Kr 15:1-2a, 3b-4a)
Põhjus, miks Kristuse kannatus, surm ja ülestõusmine (ja seetõttu ka meie ülestõusmine) on osa apostellikust usutunnistusest, on see, et just need moodustavad meie rõõmusõnumi tulipunkti. Inimkonna suurima lahingu võiduteatis on meile usaldatud kohale toimetada. Jumal on kuningas! Ta on sündinud, elanud meie keskel. Kuningas on kannatanud, risti löödud ja siis tõusnud uude hävimatusse ellu ning meie koos temaga! Kas see pole mitte tõeline võiduteatis?
Hindrek Taavet Taimla,
EMK Teoloogilise Seminari õppejõud,
Reeküla koguduse pastor
Kristlik õpetus ei ole enam Euroopa ja Põhja-Ameerika kultuurides esikohal. Selline olukord on ka Eestis kestnud juba pikemat aega ja ühiskond sekulariseerub jätkuvalt. Briti Guardiani uudisteportaalis ilmus 2018. aastal artikkel pealkirjaga „Vaikimisi valitsev ristiusk on kadunud: mittekristliku Euroopa tõus“. Artikli põhjal pole enamikul 16-20 aastastest noortest religioosset kuuluvust ning nad palvetavad väga harva, kui üldse. Läänes väheneb pidevalt kristlikku usku tunnistavate inimeste arv. Paljudes Euroopa riikides, nagu näiteks Eestis, puudub 70-80% inimestest religioosne kuuluvus.1
Loe edasi
Üks kesksetest teemadest Wesley teoloogias nagu ka metodistliku teoloogia rõhuasetuses meie päevil on tähelepanu pühendamine kogukonna sotsiaalsetele väljakutsetele antud ajahetkel ning sõna kuulutamine sellest lähtuvalt.
Loe edasi
Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma (1Ms 2:15). Paljuski on see, mis on loodud, tuletatud üksteisest – sellele viitab fraas „ja Jumal lõi nad, igaühe… nende liikide järgi“ (1Ms 1:21, 24, 25). Aga inimene, võetud küll mullast (1Ms 2:7), on loodud hoopis Jumala näo järgi (1Ms 1:26-27), peegeldama jumalanäolisust – jumalasarnasust selles maailmas, et Jumala au kataks kogu maa (Js 60:1-4).
Loe edasi
Väikegrupitöö eesmärgiks peetakse ennekõike usklike vaimulikku kasvamist. EMK Teoloogilise Seminari õppejõud Hindrek Taavet Taimla toob oma artiklis esile hoopis teise eesmärgi – evangeeliumi kuulutamise – ning kirjeldab väikegruppide efektiivsust just selle eesmärgi saavutamisel.
Loe edasi
Nimi Immaanuel on ristiusu keskmes ja südames. Jesaja 7:14 prohveteeringust pärinev nimi on Matteuse evangeeliumis omistatud Jeesusele: „Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel“, see on tõlkes: Jumal on meiega. (Mt 1:23).
Milline imeline fraas: „Jumal on meiega“! Immaanueli ime on liigutav. See nimi on ühest küljest kui tõotus meile, mis ütleb, et Jumal on meile lähedal, siinsamas ja praegu. Teisalt tähendab see nimi Jeesuse identiteedi ja loomuse ilmutust. See mitte ainult ei kinnita uskliku kogemust Jumalast, kes on tõesti meiega, vaid see viitab ka võib-olla kõige unikaalsemale ideele kristlikus teoloogias. Sellele, et Jeesus – olles nii inimene kui Jumal – on tõepoolest Jumal inimeste juures kui nende täiuslik päästja ja lõplik lepitaja.
Nimi Immaanuel kuulutab suurimat imet ajaloos – imet, mis on isegi suurem Jeesuse surnust ülestõusmisest ja võib-olla isegi murrangulisem kui „creatio ex nihilio“ (loomine mitte millestki). Matteuse evangeeliumis avaldatud sündmus seoses nimega Immaanuel on imeline mõistatus, mida nimetatakse inkarnatsiooniks. Termin inkarnatsioon väljendab imelist sündmust, milles Jumal-Poeg sünnib Maarjast ja saab Jeesuses inimeseks. Ehk lihtsamalt öeldes: Jumal sai inimeseks.
Seesama Jumal võttis initsiatiivi, saades inimeseks, et lepitada endaga inimesi, kes olid pimeduses. See näitab tema imelist armu. Ristiusk ei ole peamiselt selles, mida teha, vaid selles, mis on tehtud. See ei ole niivõrd püüd leida Jumalat või otsida Jumalat, vaid pigem on see üllatus, et Jumal tuleb sinu ellu, ning selle reaalsuse tähistamine. See, mida me teeme, on usus alles teisejärguline. Laskem end praegu – advendiajal, taas üllatada Jumala meile antud armulisusest, ja vastusena sellele otsigem veel enam seda imelist Jumalat, kes on meiega.
Arvutud suhted, kohustused ja huvid killustavad kindlasti ühe keskmise täiskasvanu tähelepanu, kuid olen tihti imetlenud, kuidas Jumal isiklik armastav tähelepanu on pidevalt ja täiuslikult meile suunatud. Olgem hämmastunud Jumalast, kes on meiega – jah, isegi meiega, andekssaanud patustega – ja pöörakem sel advendiajal oma tähelepanu temale, olles ootusrikkad ja oodates rohkem teda meie elus.
On mõistetav, et varajane kirik heitles ideega, et keegi võis samaaegselt olla nii inimene kui ka Jumal, sest Jumala teatud omadused näisid olevat vastuolulised tavalise inimese piiratusega. Kirikul võttis aega kolm sajandit, et kokku leppida selles, kes Jeesus tegelikult oma loomuselt oli.
Kristlased seisid silmitsi mitmete küsimustega. Kuidas saab jumalik kõiketeadmine näiteks ühilduda piiratud teadmistega ja teadmistes kasvava inimesega? Või kuidas saab kõikvõimas Jumal olla samaaegselt väike inimlaps? Ja lõpuks, kõige suuremat väljakutset esitav probleem, kuidas Jumal saab olla nõrk, kannatada ja surra Jeesuses, kui Jumal on täiuslik, igavene suverään, Looja ja Vaim?
Vanas Testamendis Jumal teab kõike. Jesaja küsib irooniliselt: „Kellega on ta (Jumal) nõu pidanud, et see annaks temale arusaamise ja õpetaks õiguse rada, õpetaks temale tarkust ja teeks teatavaks mõistuse tee?“ (Jesaja 40:14.) Loomulikult on vastuseks see, et mitte keegi ei ole Jumalale andnud arusaamist. Kokkuvõtteks ütleb Jesaja: „Kõik rahvad on tema ees nagu eimiski,“ (Jesaja 40:17).
Inkarnatsiooni imes näeme, et Jeesusel, olles jumaliku loomusega, oli selline tarkus, et ta sai 12aastase poisina sünagoogis õpetada, ning samaaegselt ta ka „kasvas tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures.“ (Lk 2:52.)
Kunagi varem ei olnud Jumal ajaga seotud ega tundnud vajadusi, kuid sisenedes aega nagu inimene, sai temast sõltuv ja vajadustega isik nagu iga laps. Ta koges inimlikke emotsioone nagu kaastunnet näljaste (Mt 15:32), haigete (Mt 14:14) ja üksikute suhtes (Mk 15:34).
Püüdes mõista oma Päästja ja Issanda, Jeesuse Kristuse, loomust ja isikut, leppisid varakristluse usklikud viimaks 351. aastal Chalkedoni kirikukogul kokku, et vastavalt Uue Testamendi õpetusele tuleb Jeesust mõista kui tõelist Jumalat ja tõelist inimest, ühendades endas jumaliku ja inimliku loomuse ühes isikus.
Jumaliku ja inimliku loomuse eksisteerimise müsteeriumit ühes isikus on kirjeldatud erinevatel viisidel. Näiteks kirikuisa Irenaeus ütles: „Jumala Sõna, meie Issand Jeesus Kristus, sai oma kõikeületava armastuse kaudu meiesuguseks, et teha meid tema enda sarnaseks.” (Against Heresies, V, sissejuhatus). J. I. Packer kirjeldab müsteeriumi lihtsates terminites, öeldes: „Kõikväeline ilmus maailma kui abitu inimlaps, võimetu tegema midagi enamat kui vaid lihtsalt lebama, vaatama, siplema ja häält tegema, vajades söötmist, mähkmete vahetamist ja õpetamist nagu iga laps.“ (Knowing God, p. 53). Oma kuulsas laulus nimega „And Can It Be“ sõnastab Charles Wesley selle lihtsalt: „See kõik müsteerium: surematu sureb.“
Inkarnatsiooni eesmärk on selge. Johannese evangeelium väljendab korduvalt, et Jeesus on saadetud Isa poolt kindla eesmärgiga. Jeesus ise ütles: „Aga minul on suurem tunnistus kui Johannese oma: teod, mis Isa mulle on andnud täide viia, needsamad teod, mida ma teen, tunnistavadki minust, et Isa on minu läkitanud.“ (Jh 5:36.) Inkarnatsioonis saatis Jumal oma Poja meid päästma.
Kiri heebrealastele täidab meid veelgi suurema imestusega Jumal-inimese Jeesuse Kristuse suhtes. Esmalt, Jeesust kirjeldatakse 1. peatükis kõrgemana inglitest, hiljem 3. ja 4. peatükis portreteeritakse teda kui paremat (tõelist) Joosuat, kes juhib Jumala inimesed tõotatud maale. 5., 6. ja 7. peatükis on Jeesus tõeline ülempreester ning 8. kuni 10. peatükini täiuslik ja tõeline ohver. Läbi kogu selle kirja näeme Jeesust kui ülempreestrit, kes saab meile kaasa tunda.
„Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!“ (Hb 4:15-16.)
Need on lohutusesõnad, mis tulevad meile inkarnatsiooni kaudu, sest Jeesus saab olla meie ülempreestriks, kuna ta on tõeliselt Jumal ja tõeliselt inimene. Ta saab tõeliselt esindada meid Jumala ees ja esitleda meile Jumalat, sest ta ise on inimene ja on Jumal. Jeesus teab meie nõrkusi, valu ja kannatust. Ta teab isegi meie kiusatust! Sest ta on elanud meie elu. Ta elab seda praegugi. Taevasse ülendamine, et sealt valitseda ja oma rahva pärast palvetada, ei lõpetanud Jeesuse inimeseks olemist.
Jeesus on ka täna Immaanuel – Jumal on meiega. Kõigile, kes teda Päästjana vastu võtavad, on antud õigus saada Jumala lasteks (Jh 1:12) ja „et te olete aga pojad (ütleb Paulus), siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu“ (Gl 4:6). Püha Vaimu kaudu, kes on Jeesuse Vaim, on Jumal tõeliselt meiega igavesti, kus iganes ja mida iganes me kristlastena kogeme. Jumal on tulnud, et jääda.
Simon Graf,
NextStep Piiblikooli direktor
Viimastel aastatel on lääne ühiskond muutunud aina avatumaks LGBT-elustiilile*, mis tekitab paljudes arusaamatust. Need, kes ei tea ülaltoodud lühendi tähendust, saavad selgust Google’i otsingust, kuid kristlaste jaoks on veelgi olulisem teada, mida Pühakiri antud teema kohta ütleb. Me usume, et Piibel on Jumalast inspireeritud ja annab meile selguse tõe ja vale kohta (2Tm 3:16). Me usume ka seda, et Jumal armastab meid ja pakub meile parimat (Jh 10:10). Seega on kristlastele ülimalt oluline, mida Jumal, nagu me seda Tema sõnast mõistame, arvab homoseksuaalsusest ja muust soolise identiteediga seonduvast.
Me ei tohi unustada, et tegeleme inimeste, mitte pelgalt eetiliste või õpetuslike küsimustega. Kõik inimesed on loodud Jumala näo järgi (1Ms 1:27-28) ja neil on tohutult suur väärtus. Jeesus tuli päästma kõiki inimesi (Jh 3:16), mis tähendab seda, et mida iganes inimene teeb või mõtleb oma identiteedist, Jumala igatsus on teda päästa ja pühitseda, mis võimaldab inimesel näha Jumalat (Hb 12:14).
Metodistidena rõhutame evangelismi ja pühitsuse tähtsust. Me kõik osaleme samas protsessis, mille eesmärgiks on jätta maha patt ja langenud loomus (Rm 7), et muutuda Jumala Poja sarnaseks (Rm 8:29). Homoseksuaalsusest rääkides ei tohi unustada, et tegemist on inimestega, keda Jeesus armastas sedavõrd, et suri nende eest ristil. Jumal kutsub nii meid kui neid sügavamasse osadusse endaga. Seega peaksime antud teemaga suhestuma armastava evangelisti ja hingekarjase suhtumisega.
Homoseksuaalsust käsitlevad kirjakohad
Homoseksuaalset eluviisi kirjeldatakse Piiblis vähem kui kümme korda. Tänapäevases tähenduses homoseksuaalset orientatsiooni ei mainita ei Vanas ega Uues Testamendis. Seega Piibel keskendub teole, mitte tunnetele või kalduvustele. Viimased kerkivad muidugi hiljem esiplaanile.
Moosese seadus: 3. Moosese raamat 18:22 ja 20:13
Tuleb tunnistada, et tänapäeva Lääne ühiskonna arvamus erineb sellest, mida me antud kirjakohtadest loeme. Siin väidetakse selgelt, et homoseksuaalne akt on jäledus Jumala silmis: „Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!“ (3Ms 18:22). Selline tegu on võrdväärne intsestiga (3Ms 18:6-18), abielurikkumisega (3Ms 18:20) ja seksuaalsuhtega loomaga (3Ms 18:23).
Arusaadavalt ei õpeta Kirik, et peaksime järgima kogu Moosese seadust. Suure osa sellest moodustavad näiteks ohvritalituste kirjeldused (3Ms 1-7), toitumisreeglid, näiteks sealiha söömise keeld (3Ms 11), ja mitmesugused muud korraldused, mille täitmist Kirik ei eelda. Miks peaksime arvama, et homoseksuaalsuse kohta käiv Moosese seadus on tänapäeval täitmiseks?
Vastamiseks peaksime alustama sellest, et Kirik on alati teinud vahet Moosese seaduses leiduvate moraalsete ja vaimulike üldiste printsiipide (keeld teenida ebajumalaid, varastada, rikkuda abielu jne) ning ühiskondlike või riituslike reeglite vahel, mis toimisid kui Kristuse suunas juhatavad „teeviidad“. Need õpetasid pühaduse väärtust ja vajadust Jumala järele.
Jeesuse kui Messia ja apostlite õpetuse kohaselt lakkasid rituaalsed reeglid olemast absoluutsed ja nende täitmist ei nõuta enam Kristuse järgijatelt. Kui Moosese seadus keelas sealiha söömise, siis Jeesus kuulutas igasuguse toidu puhtaks (Mk 7:18-19; Ap 10:9-16; Rm 14). Ohvritalitused ja pühade pidamine on vaid illustratsioonid, mis muutusid ebavajalikuks Kristusega kohtumise ja tema järgimise ees (Hb 9:6-10, 10:1-4).
Seaduse vaimulik ja moraalne aspekt kehtib aga endiselt, sest see on seotud Jumala pühaduse reaalsusega. Jeesus ja apostlid kinnitavad Moosese seaduse selle aspekti olulisust ka Uue Seaduse kontekstis. Jeesus laiendab moraaliseadust. Kui Moosese seadus mõistab hukka tapmise, siis Jeesus õpetab, et ka ligimese vihkamine on patt (Mt 5:21-22). Moosese seadus keelab abielurikkumise, kuid Jeesus väidab, et ka mõttes himustamine on sellega võrdväärne patt (Mt 5:27-28). Huvitav näide on suhtumine intsesti, mis oli Moosese seaduses surmanuhtlusega keelatud (3Ms 20:11). Jeesus säilitas moraaliseaduse ja kui Paulus seisab sama nähtusega silmitsi, siis heidetakse süüdlane kogudusest välja (1Kr 5:1–5). Seega pole moraalsed nõuded Jumala silmis muutunud. Intsest on endiselt vale ja patt on endiselt patt. Muutunud on vaid tänases ühiskonnas kehtivad tsiviilseadused ja normid.
Kuidas näeb homoseksuaalset eluviisi Moosese seadus? See on selgelt moraalne küsimus, mida (koos teiste keelatud seksuaalsete aktidega) taunivad 3Ms 18 ja 20. Kristlased saavad siit teha kolm järeldust: Esiteks, moraaliseadus pole muutunud. Teiseks, sarnaselt abielurikkumisega (Mt 5) kanname vastutust oma hoiakute, sõnade ja tegude eest. Kolmandaks, Kirik ei reageeri homoseksuaalsuse patule samal viisil, nagu seda tehti Moosese seaduse järgi. Nüüd järgime Pauluse eeskuju ja arvestame reaalsusega, pidades endiselt tähtsaks Jumala pühi standardeid.
Pauluse suhtumine homoseksuaalsesse eluviisi: 1. korintlastele 6:9-10 ja 1. Timoteosele 1:10
Nendes kahes kirjakohas esitab Paulus nimekirja käitumisest, mis käib terve õpetuse vastu (1Tm 1:10) ja neist, kes ei päri Jumala riiki (1Kr 6:10). Eestikeelse Piibli 1997. aasta väljaandest loeme: „Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad… päri Jumala riiki!“ (1Kr 6:9-10)
Rasvaselt esitatud sõnad viitavad prostitutsioonile ja neile, kes kuritarvitavad seksuaalselt mehi. 1968. aasta piiblitõlkes kasutatakse väljendit salajased ropud (viitab kaudselt ebamoraalsusele) ja poisipilastajad. See viitab laste seksuaalsele ärakasutamisele, mis on kõigi poolt taunitud kui pedofiilia. Mõlemad tõlked võiksid olla selgemad. Esimene sõna, mille tõlge on lõbupoisid (1997) või salajased ropud (1968) on tavaline kreekakeelne sõna, mille tähendus on „pehme“. Seda kasutati slängis meeste kohta, kes olid naiseliku olekuga. Vahel kasutati seda ka noorte poiste kohta, keda sunniti prostitutsioonile (lõbupoisid, 1997), kuid lisaks sellele kasutati seda teatud kontekstis ka meeste kohta, kes olid naiselikud ja aktiivsed homoseksuaalid. Tõlge salajased ropud kaugeneb tähendusest, sest tegemist polnud millegi salajasega ja see ei seostu ka otseselt lapsprostitutsiooniga. Tegemist oli sõnaga, mis viitas üldiselt homoseksuaalile või mehele, kes oli oma olemuselt naiselik.
Teine sõna, mis on tõlgitud kui meestepilastajad (1997) ja poisipilastajad (1968), on kreekakeelne sõna, mis tähendab sõna-sõnalt „mees, kes magab mehega“. Siin puudub tegelikult viide laste (või meeste) kuritarvitamisele ehk pilastamisele. Tegemist on neutraalse terminiga, mis tähistab aktiivse homoseksuaalse eluviisiga meest. Sama sõna esineb ka 1. kirjas Timo- teosele 1:10, kus see on tõlgitud kui poisipilastajad (nii 1997. kui ka 1968. aasta väljaandes). Täpsem tõlge oleks siin „praktiseerivad homoseksuaalid“. Tõlkeerinevustele vaatamata on Pauluse seisukoht selge. Ta jätkab Moosese seaduses väljenduvat hoiakut homoseksuaalsuse osas ja nimetab seda vastuvõetamatuks patuks.
Miks mõistab Paulus homoseksuaalse eluviisi hukka? (Roomlastele 1:20-27)
Moosese seadus (3. Moosese raamat) ja Pauluse kirjad (1. korintlastele ja 1. Timoteosele) kinnitavad, et tegemist on käitumisega, mida Jumal heaks ei kiida, kuid siin puudub teoloogiline põhjendus. Kõige parema selgituse leiame Pauluse kirjast roomlastele. Esimestes peatükkides kirjeldatakse inimkonna patusust ja suunatakse tähelepanu Jeesusele. Paulus esitab suure pildi, rääkides Jumala eesmärgist loomisloos (Rm 1:20), järgnevast pattulangemisest ja meie praegusest olukorrast. Sellega seoses mainib Paulus naiste ja meeste homoseksuaalset eluviisi kui tõendit mässu kohta Jumala vastu (Rm 1:26-27). Ta nimetab seda loomuvastaseks käitumiseks (Rm 1:26-27), sest see polnud Jumala esialgses loomisplaanis, vaid on pattulangemise tulemus. Tänapäeva Lääne arusaam kirjeldab homoseksuaalsust kui normaalset orientatsiooni – mida Paulus ei kinnita. Oluline on mõista, miks Paulus seda näidet kasutab. Kreeka-rooma maailmas, kus Paulus teenis paganate apostlina, oli homoseksuaalsus tavaline nähtus. Eriti esines seda Rooma kõrgklassi keskel (oluline on näha paralleele tänase Euroopaga). Paulus ei kirjutanud uskmatutele, vaid Rooma kristlastele. Ta pööras tähelepanu ühiskonnas toimuvale nii, nagu Jumal seda nägi. Tegemist oli erinevusega Jumala tahte ja ühiskondlike standardite vahel. Kiri väljendab igatsust näha usklike kasvamist Jeesuses, välja patusest eluviisist (Rm 7) ja enam Jumala Poja sarnaseks (Rm 8:29). Pauluse eesmärk polnud ühiskonda hukka mõista ja patu tagajärgedesse jätta, vaid osutada päästmisele, mille on toonud Jeesus. Ta kirjutab evangelistile omase armastava südamega, kes ei taha, et patused jääks hukkamõistmise alla: „sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses“ (Rm 3:23-24).
Mida ütleb Piibel homoseksuaalsuse kohta?
Alati, kui homoseksuaalset akti nimetatakse, tunnistatakse see selgelt pattulangemise tulemuseks, mille tagajärgedes me endiselt elame. Kuna homoseksuaalsuse praktiseerimine pole vastuvõetav, siis tuleb näha ka vastavas orientatsioonis pattulangemise mõju. Piibli seisukohast vaadatuna tuleb samal viisil suhtuda üha uute sooliste identiteetide lisandumisse. Kogu loodu ägab patukoorma tõttu (Rm 8:20-22). Me pole need, kes olema peaksime ja vajame lunastust. See käib meie kõigi kohta.
Mida Piibel ei ütle homoseksuaalsuse kohta?
Piibel ei väida kusagil, et patt homoseksuaalses suhtes on hullem kui patt heteroseksuaalses suhtes. Piiblis on homoseksuaalsust vähem kui kümnel korral hukka mõistetud, kuid heteroseksuaalset pattu on hukka mõistetud sadu kordi. Sama kirjakoht, mis nimetab homoseksuaalsust, mõistab hukka ka varguse, ahnuse, joomarluse ja valetamise (1Kr 6:9–10; 1Tm 1:9–10). Kirikuna peaksime olema ausad ja järjepidevad hukka mõistma nii tavalisi kui vähem tavalisi patte. Pole õige mõista hukka teisi, jätmata tähelepanuta isiklikud patud (Mt 7:3-5)!
Oluline on märkida, et Jeesus ei nimetanud kunagi homoseksuaalsuse pattu, kuna see polnud tollases juudi ühiskonnas aktuaalne. Samuti ei nimetanud ta ebajumalateenistust, sest tollases juudi ühiskonnas keegi seda nagunii ei õigustanud. Jeesus ei rääkinud mingite kaugete rahvaste probleemidest, et kuulajad ei langeks eneseõigustuse küüsi. Ta rääkis otse kuulajaskonnale ja nõudis neilt oma probleemidega tegelemist. Jeesus peaks ka siin olema meile eeskujuks. Ta seisis õigluse ja pühaduse eest, andis armu abielurikkujast naisele (Jh 8) ning käskis tal edaspidi patustamine lõpetada (Jh 8:11). Jeesus ilmutas tõelist armastust ja kaastunnet, mis kõlas ühtlasi prohvetliku üleskutsena pattu tähele panna ja sellest hoiduda. Ta tsiteeris 3. Moosese raamatut: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (3Ms 19:18), kuid ei soovinud tühistada korraldust: „Noomi julgesti oma ligimest, et sina ei peaks tema pärast pattu kandma!“ (3Ms 19:17)
Kes on ligimene, keda peaksime noomima? Moosese seadus pidas silmas iisraellasi, kes moodustasid usukogukonna. See on oluline erinevus, Moosese seadus kehtis omade kohta, mitte väljaspool seisjatele. Paulus kirjutab seoses seksuaalsete pattudega: „Kas on minu asi kohut mõista nende üle, kes on väljas [kirikust]? Eks te mõista kohut nende üle, kes on sees? Nende üle, kes on väljas, mõistab kohut Jumal.“ (1Kr 5:12-13.) Kristlastena peame olema ustavad Jumala sõnale ja elama vastavalt oma usule. Me ei saa oodata, et need, kes ei ela osaduses Jumalaga, peaksid kinni Jumala standarditest. Nemad peaksid kõigepealt kohtuma elava Jumalaga, muu tuleb hiljem.
Piibel õpetab, et me kõik oleme teel pattulangemisest pühitsuse poole. Piibli keskne sõnum pole hukkamõistmine, vaid lunastus. Paulus väljendab seda pärast abielurikkujate, homoseksuaalide, riisujate ja ahnete hukkamõistmist, kes ei päri Jumala riiki. Ta jätkab: „Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.“ (1Kr 6:11.)
Piibli sõnum on eelkõige sõnum päästmisest ja lunastusest. Keegi võib võidelda homoseksuaalsete impulssidega või heteroseksuaalset laadi kiusatustega või hoopis ahnuse ja kadedusega, kuid Piibel julgustab võtma kõik mõtted vangi Kristuse sõnakuulmisse (2Kr 10:5). Vaid nii leiame tõelise vabaduse, mille annab osadus püha Jumalaga.
Rooma kirja tekst ptk 12:2 sobib hästi mõtisklemiseks ülestõusmispühade ja nelipüha vahele. Kirja 12 peatükk alustab nimelt selle osaga kirjast, milles Pauluse esitatud üleskutsed ei omaks mingisugust sisu ega jõudu, kui neile ei eelneks toetuspind, millelt lähtuda. Teoloogilises keeles väljendatuna – üleskutsed eeldavad kindlat lähtekohta, metafoorilises keeles väljendatuna aga oleks see sama, mis nõuda põllumehelt saaki ilma, et talle antaks vahendeid selle tootmiseks.
Rooma kiri (nagu ka evangeeliumid) on ses mõttes huvitav, et see on kirjutatud uskuvatele kristlastele ja lausa kutsutud pühadele, nagu Paulus roomlasi kutsub (1:7).
Näib siis, et ka usklikud vajavad aeg-ajalt evangeelset sõnumit Kristusest ja seeläbi meelde tuletamist oma uuest päritolust. Sest maailm, milles ta elab, ja mis on üsnagi raisus inimese enese tegevuse tõttu, haarab aeg-ajalt uskujad nõnda enda mõju alla, et vajatakse meeldetuletust. Just see on, mida Paulus Rooma kirjaga lisaks õigeksmõistmisele rõhutab ja seletab – kuidas olla maailmas, kuid mitte maailmast! Sest kristlase osaks on paratamatus elada „vana” ja „uue” olemisviisi lõpmatus konfliktis.