Evangeeliumi sõnum Rooma kirjas

Rooma kirja tekst ptk 12:2 sobib hästi mõtisklemiseks ülestõusmispühade ja nelipüha vahele. Kirja 12 peatükk alustab nimelt selle osaga kirjast, milles Pauluse esitatud üleskutsed ei omaks mingisugust sisu ega jõudu, kui neile ei eelneks toetuspind, millelt lähtuda. Teoloogilises keeles väljendatuna – üleskutsed eeldavad kindlat lähtekohta, metafoorilises keeles väljendatuna aga oleks see sama, mis nõuda põllumehelt saaki ilma, et talle antaks vahendeid selle tootmiseks.
Rooma kiri (nagu ka evangeeliumid) on ses mõttes huvitav, et see on kirjutatud uskuvatele kristlastele ja lausa kutsutud pühadele, nagu Paulus roomlasi kutsub (1:7).
Näib siis, et ka usklikud vajavad aeg-ajalt evangeelset sõnumit Kristusest ja seeläbi meelde tuletamist oma uuest päritolust. Sest maailm, milles ta elab, ja mis on üsnagi raisus inimese enese tegevuse tõttu, haarab aeg-ajalt uskujad nõnda enda mõju alla, et vajatakse meeldetuletust. Just see on, mida Paulus Rooma kirjaga lisaks õigeksmõistmisele rõhutab ja seletab – kuidas olla maailmas, kuid mitte maailmast! Sest kristlase osaks on paratamatus elada „vana” ja „uue” olemisviisi lõpmatus konfliktis.