Piibel ja homoseksuaalsus
Viimastel aastatel on lääne ühiskond muutunud aina avatumaks LGBT-elustiilile*, mis tekitab paljudes arusaamatust. Need, kes ei tea ülaltoodud lühendi tähendust, saavad selgust Google’i otsingust, kuid kristlaste jaoks on veelgi olulisem teada, mida Pühakiri antud teema kohta ütleb. Me usume, et Piibel on Jumalast inspireeritud ja annab meile selguse tõe ja vale kohta (2Tm 3:16). Me usume ka seda, et Jumal armastab meid ja pakub meile parimat (Jh 10:10). Seega on kristlastele ülimalt oluline, mida Jumal, nagu me seda Tema sõnast mõistame, arvab homoseksuaalsusest ja muust soolise identiteediga seonduvast.
Me ei tohi unustada, et tegeleme inimeste, mitte pelgalt eetiliste või õpetuslike küsimustega. Kõik inimesed on loodud Jumala näo järgi (1Ms 1:27-28) ja neil on tohutult suur väärtus. Jeesus tuli päästma kõiki inimesi (Jh 3:16), mis tähendab seda, et mida iganes inimene teeb või mõtleb oma identiteedist, Jumala igatsus on teda päästa ja pühitseda, mis võimaldab inimesel näha Jumalat (Hb 12:14).
Metodistidena rõhutame evangelismi ja pühitsuse tähtsust. Me kõik osaleme samas protsessis, mille eesmärgiks on jätta maha patt ja langenud loomus (Rm 7), et muutuda Jumala Poja sarnaseks (Rm 8:29). Homoseksuaalsusest rääkides ei tohi unustada, et tegemist on inimestega, keda Jeesus armastas sedavõrd, et suri nende eest ristil. Jumal kutsub nii meid kui neid sügavamasse osadusse endaga. Seega peaksime antud teemaga suhestuma armastava evangelisti ja hingekarjase suhtumisega.
Homoseksuaalsust käsitlevad kirjakohad
Homoseksuaalset eluviisi kirjeldatakse Piiblis vähem kui kümme korda. Tänapäevases tähenduses homoseksuaalset orientatsiooni ei mainita ei Vanas ega Uues Testamendis. Seega Piibel keskendub teole, mitte tunnetele või kalduvustele. Viimased kerkivad muidugi hiljem esiplaanile.
Moosese seadus: 3. Moosese raamat 18:22 ja 20:13
Tuleb tunnistada, et tänapäeva Lääne ühiskonna arvamus erineb sellest, mida me antud kirjakohtadest loeme. Siin väidetakse selgelt, et homoseksuaalne akt on jäledus Jumala silmis: „Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!“ (3Ms 18:22). Selline tegu on võrdväärne intsestiga (3Ms 18:6-18), abielurikkumisega (3Ms 18:20) ja seksuaalsuhtega loomaga (3Ms 18:23).
Arusaadavalt ei õpeta Kirik, et peaksime järgima kogu Moosese seadust. Suure osa sellest moodustavad näiteks ohvritalituste kirjeldused (3Ms 1-7), toitumisreeglid, näiteks sealiha söömise keeld (3Ms 11), ja mitmesugused muud korraldused, mille täitmist Kirik ei eelda. Miks peaksime arvama, et homoseksuaalsuse kohta käiv Moosese seadus on tänapäeval täitmiseks?
Vastamiseks peaksime alustama sellest, et Kirik on alati teinud vahet Moosese seaduses leiduvate moraalsete ja vaimulike üldiste printsiipide (keeld teenida ebajumalaid, varastada, rikkuda abielu jne) ning ühiskondlike või riituslike reeglite vahel, mis toimisid kui Kristuse suunas juhatavad „teeviidad“. Need õpetasid pühaduse väärtust ja vajadust Jumala järele.
Jeesuse kui Messia ja apostlite õpetuse kohaselt lakkasid rituaalsed reeglid olemast absoluutsed ja nende täitmist ei nõuta enam Kristuse järgijatelt. Kui Moosese seadus keelas sealiha söömise, siis Jeesus kuulutas igasuguse toidu puhtaks (Mk 7:18-19; Ap 10:9-16; Rm 14). Ohvritalitused ja pühade pidamine on vaid illustratsioonid, mis muutusid ebavajalikuks Kristusega kohtumise ja tema järgimise ees (Hb 9:6-10, 10:1-4).
Seaduse vaimulik ja moraalne aspekt kehtib aga endiselt, sest see on seotud Jumala pühaduse reaalsusega. Jeesus ja apostlid kinnitavad Moosese seaduse selle aspekti olulisust ka Uue Seaduse kontekstis. Jeesus laiendab moraaliseadust. Kui Moosese seadus mõistab hukka tapmise, siis Jeesus õpetab, et ka ligimese vihkamine on patt (Mt 5:21-22). Moosese seadus keelab abielurikkumise, kuid Jeesus väidab, et ka mõttes himustamine on sellega võrdväärne patt (Mt 5:27-28). Huvitav näide on suhtumine intsesti, mis oli Moosese seaduses surmanuhtlusega keelatud (3Ms 20:11). Jeesus säilitas moraaliseaduse ja kui Paulus seisab sama nähtusega silmitsi, siis heidetakse süüdlane kogudusest välja (1Kr 5:1–5). Seega pole moraalsed nõuded Jumala silmis muutunud. Intsest on endiselt vale ja patt on endiselt patt. Muutunud on vaid tänases ühiskonnas kehtivad tsiviilseadused ja normid.
Kuidas näeb homoseksuaalset eluviisi Moosese seadus? See on selgelt moraalne küsimus, mida (koos teiste keelatud seksuaalsete aktidega) taunivad 3Ms 18 ja 20. Kristlased saavad siit teha kolm järeldust: Esiteks, moraaliseadus pole muutunud. Teiseks, sarnaselt abielurikkumisega (Mt 5) kanname vastutust oma hoiakute, sõnade ja tegude eest. Kolmandaks, Kirik ei reageeri homoseksuaalsuse patule samal viisil, nagu seda tehti Moosese seaduse järgi. Nüüd järgime Pauluse eeskuju ja arvestame reaalsusega, pidades endiselt tähtsaks Jumala pühi standardeid.
Pauluse suhtumine homoseksuaalsesse eluviisi: 1. korintlastele 6:9-10 ja 1. Timoteosele 1:10
Nendes kahes kirjakohas esitab Paulus nimekirja käitumisest, mis käib terve õpetuse vastu (1Tm 1:10) ja neist, kes ei päri Jumala riiki (1Kr 6:10). Eestikeelse Piibli 1997. aasta väljaandest loeme: „Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad… päri Jumala riiki!“ (1Kr 6:9-10)
Rasvaselt esitatud sõnad viitavad prostitutsioonile ja neile, kes kuritarvitavad seksuaalselt mehi. 1968. aasta piiblitõlkes kasutatakse väljendit salajased ropud (viitab kaudselt ebamoraalsusele) ja poisipilastajad. See viitab laste seksuaalsele ärakasutamisele, mis on kõigi poolt taunitud kui pedofiilia. Mõlemad tõlked võiksid olla selgemad. Esimene sõna, mille tõlge on lõbupoisid (1997) või salajased ropud (1968) on tavaline kreekakeelne sõna, mille tähendus on „pehme“. Seda kasutati slängis meeste kohta, kes olid naiseliku olekuga. Vahel kasutati seda ka noorte poiste kohta, keda sunniti prostitutsioonile (lõbupoisid, 1997), kuid lisaks sellele kasutati seda teatud kontekstis ka meeste kohta, kes olid naiselikud ja aktiivsed homoseksuaalid. Tõlge salajased ropud kaugeneb tähendusest, sest tegemist polnud millegi salajasega ja see ei seostu ka otseselt lapsprostitutsiooniga. Tegemist oli sõnaga, mis viitas üldiselt homoseksuaalile või mehele, kes oli oma olemuselt naiselik.
Teine sõna, mis on tõlgitud kui meestepilastajad (1997) ja poisipilastajad (1968), on kreekakeelne sõna, mis tähendab sõna-sõnalt „mees, kes magab mehega“. Siin puudub tegelikult viide laste (või meeste) kuritarvitamisele ehk pilastamisele. Tegemist on neutraalse terminiga, mis tähistab aktiivse homoseksuaalse eluviisiga meest. Sama sõna esineb ka 1. kirjas Timo- teosele 1:10, kus see on tõlgitud kui poisipilastajad (nii 1997. kui ka 1968. aasta väljaandes). Täpsem tõlge oleks siin „praktiseerivad homoseksuaalid“. Tõlkeerinevustele vaatamata on Pauluse seisukoht selge. Ta jätkab Moosese seaduses väljenduvat hoiakut homoseksuaalsuse osas ja nimetab seda vastuvõetamatuks patuks.
Miks mõistab Paulus homoseksuaalse eluviisi hukka? (Roomlastele 1:20-27)
Moosese seadus (3. Moosese raamat) ja Pauluse kirjad (1. korintlastele ja 1. Timoteosele) kinnitavad, et tegemist on käitumisega, mida Jumal heaks ei kiida, kuid siin puudub teoloogiline põhjendus. Kõige parema selgituse leiame Pauluse kirjast roomlastele. Esimestes peatükkides kirjeldatakse inimkonna patusust ja suunatakse tähelepanu Jeesusele. Paulus esitab suure pildi, rääkides Jumala eesmärgist loomisloos (Rm 1:20), järgnevast pattulangemisest ja meie praegusest olukorrast. Sellega seoses mainib Paulus naiste ja meeste homoseksuaalset eluviisi kui tõendit mässu kohta Jumala vastu (Rm 1:26-27). Ta nimetab seda loomuvastaseks käitumiseks (Rm 1:26-27), sest see polnud Jumala esialgses loomisplaanis, vaid on pattulangemise tulemus. Tänapäeva Lääne arusaam kirjeldab homoseksuaalsust kui normaalset orientatsiooni – mida Paulus ei kinnita. Oluline on mõista, miks Paulus seda näidet kasutab. Kreeka-rooma maailmas, kus Paulus teenis paganate apostlina, oli homoseksuaalsus tavaline nähtus. Eriti esines seda Rooma kõrgklassi keskel (oluline on näha paralleele tänase Euroopaga). Paulus ei kirjutanud uskmatutele, vaid Rooma kristlastele. Ta pööras tähelepanu ühiskonnas toimuvale nii, nagu Jumal seda nägi. Tegemist oli erinevusega Jumala tahte ja ühiskondlike standardite vahel. Kiri väljendab igatsust näha usklike kasvamist Jeesuses, välja patusest eluviisist (Rm 7) ja enam Jumala Poja sarnaseks (Rm 8:29). Pauluse eesmärk polnud ühiskonda hukka mõista ja patu tagajärgedesse jätta, vaid osutada päästmisele, mille on toonud Jeesus. Ta kirjutab evangelistile omase armastava südamega, kes ei taha, et patused jääks hukkamõistmise alla: „sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses“ (Rm 3:23-24).
Mida ütleb Piibel homoseksuaalsuse kohta?
Alati, kui homoseksuaalset akti nimetatakse, tunnistatakse see selgelt pattulangemise tulemuseks, mille tagajärgedes me endiselt elame. Kuna homoseksuaalsuse praktiseerimine pole vastuvõetav, siis tuleb näha ka vastavas orientatsioonis pattulangemise mõju. Piibli seisukohast vaadatuna tuleb samal viisil suhtuda üha uute sooliste identiteetide lisandumisse. Kogu loodu ägab patukoorma tõttu (Rm 8:20-22). Me pole need, kes olema peaksime ja vajame lunastust. See käib meie kõigi kohta.
Mida Piibel ei ütle homoseksuaalsuse kohta?
Piibel ei väida kusagil, et patt homoseksuaalses suhtes on hullem kui patt heteroseksuaalses suhtes. Piiblis on homoseksuaalsust vähem kui kümnel korral hukka mõistetud, kuid heteroseksuaalset pattu on hukka mõistetud sadu kordi. Sama kirjakoht, mis nimetab homoseksuaalsust, mõistab hukka ka varguse, ahnuse, joomarluse ja valetamise (1Kr 6:9–10; 1Tm 1:9–10). Kirikuna peaksime olema ausad ja järjepidevad hukka mõistma nii tavalisi kui vähem tavalisi patte. Pole õige mõista hukka teisi, jätmata tähelepanuta isiklikud patud (Mt 7:3-5)!
Oluline on märkida, et Jeesus ei nimetanud kunagi homoseksuaalsuse pattu, kuna see polnud tollases juudi ühiskonnas aktuaalne. Samuti ei nimetanud ta ebajumalateenistust, sest tollases juudi ühiskonnas keegi seda nagunii ei õigustanud. Jeesus ei rääkinud mingite kaugete rahvaste probleemidest, et kuulajad ei langeks eneseõigustuse küüsi. Ta rääkis otse kuulajaskonnale ja nõudis neilt oma probleemidega tegelemist. Jeesus peaks ka siin olema meile eeskujuks. Ta seisis õigluse ja pühaduse eest, andis armu abielurikkujast naisele (Jh 8) ning käskis tal edaspidi patustamine lõpetada (Jh 8:11). Jeesus ilmutas tõelist armastust ja kaastunnet, mis kõlas ühtlasi prohvetliku üleskutsena pattu tähele panna ja sellest hoiduda. Ta tsiteeris 3. Moosese raamatut: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (3Ms 19:18), kuid ei soovinud tühistada korraldust: „Noomi julgesti oma ligimest, et sina ei peaks tema pärast pattu kandma!“ (3Ms 19:17)
Kes on ligimene, keda peaksime noomima? Moosese seadus pidas silmas iisraellasi, kes moodustasid usukogukonna. See on oluline erinevus, Moosese seadus kehtis omade kohta, mitte väljaspool seisjatele. Paulus kirjutab seoses seksuaalsete pattudega: „Kas on minu asi kohut mõista nende üle, kes on väljas [kirikust]? Eks te mõista kohut nende üle, kes on sees? Nende üle, kes on väljas, mõistab kohut Jumal.“ (1Kr 5:12-13.) Kristlastena peame olema ustavad Jumala sõnale ja elama vastavalt oma usule. Me ei saa oodata, et need, kes ei ela osaduses Jumalaga, peaksid kinni Jumala standarditest. Nemad peaksid kõigepealt kohtuma elava Jumalaga, muu tuleb hiljem.
Piibel õpetab, et me kõik oleme teel pattulangemisest pühitsuse poole. Piibli keskne sõnum pole hukkamõistmine, vaid lunastus. Paulus väljendab seda pärast abielurikkujate, homoseksuaalide, riisujate ja ahnete hukkamõistmist, kes ei päri Jumala riiki. Ta jätkab: „Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.“ (1Kr 6:11.)
Piibli sõnum on eelkõige sõnum päästmisest ja lunastusest. Keegi võib võidelda homoseksuaalsete impulssidega või heteroseksuaalset laadi kiusatustega või hoopis ahnuse ja kadedusega, kuid Piibel julgustab võtma kõik mõtted vangi Kristuse sõnakuulmisse (2Kr 10:5). Vaid nii leiame tõelise vabaduse, mille annab osadus püha Jumalaga.
Metonoorte kevadlaager 2019 “Armastus”
Seekord kogunesid noored Nuutsaku puhkekeskuses 25.–28. aprillil, et jälle võtta välja Piibel ning uurida, mida see räägib armastusest.
See armastus on midagi, milleta me kristlased lihtsalt ei saa eksisteerida ja on väga julgustav teada, et Jumal armastas meid juba enne, kui me temast midagi teadsime või tahtsime teada. Me tahame, et noored mitte ainult ei saaks aru, et selline armastus eksisteerib, vaid et see on ka kogetav ja nähtav meie endi sees.
Seesama armastus oli nähtav ka laagriplatsil, kus noored mängisid koos palli, või maastikumängus, kus julgustati üksteist rõõmsasti andma endast parim. Võib-olla isegi kõige rohkem meeldis mulle aeg, kus noored üksteisele seletasid piiblitundides või jutlustes räägitut. Nendesse laagritesse ei tule noored lihtsalt selleks, et sõpradega kokku saada ja lõbusalt aega veeta, nad saavad sealt tuge ja julgustavat keskkonda, mis on veel olulisem kui kõik teadmised, mis nad sealt võiksid omandada.
Ma olen nüüd juba aastaid korraldanud noortelaagreid ja vaadanud kõrvalt osalejate kasvu nii vaimulikus kui ka hingelises mõttes. See ühtsus ja toetamine üksteise suhtes paneb mind tundma rõõmu selle üle, et noortel on üks koht, kus nad tunnevad, et nad on vastu võetud ja armastatud. Veel rohkem näen nendes seda üüratult suurt janu Jumala järgi, kus nad tahavad aina rohkem ja rohkem Temast teada ning sügavamalt tundma õppida.
Kirikute öö Pärnu Agape koguduses
Esimest korda puutusime „Kirikute öö“ projektiga kokku aastaid tagasi, kui juhuslikult just selle ajal Tartusse sattusime ning mulje oli positiivne.
Nüüd juba päris mitu aastat on ka Pärnu Agape kirik osalenud „Kirikute öö“ projektis koos teiste kogudustega. Asja mõte on siis selles, et ühel õhtul, mis sel aastal oli reede, 24. mai, hoitakse paljude kirikute uksed päris kaua lahti ja antakse inimestele võimalus uudistama tulla.
Kuna sel aastal olid mitmed meie vabatahtlikud seotud muude kohustustega, siis otsustasime tegutseda vastavalt oma võimalustele – hoida kiriku uksed lahti, pakkuda teed ja kohvi ning olla olemas huviliste jaoks. Lisaks olid traditsiooniline lastenurk ja noorte „filmikas“.
Rõõmu tegi see, et tulijaid oli päris mitmeid! Pastor tutvustas neile maja, vestles ja palvetas soovijatega. Koguduseliikmed olid kohvikupoolel valmis pannud kohvi ja suupisted ning kostitasid tulijaid. Noorte filmikast võttis osa ca 10 noort. Huvi pakkus ka raamatulett, kus vahendame vaimulikku kirjandust.
Juba praegu on teada ka 2020. aasta „Kirikute öö“ toimumise aeg – see on reede, 5. juuni õhtu. Loodame, et selleks ajaks on veel rohkem metodisti kogudusi üle Eestimaa otsustanud selle toreda projektiga ühineda.
Mõtteid Tallinna koguduse lastetööst
Pühapäevakooli õppeaasta on olnud mitmekülgne ja uute teadmiste rohke. Usun, et oleme kõik usus kasvanud. Lastetöös on olnud mitmeid tegevusi ja ettevõtmisi terve aasta jooksul.
Mai alguses käisime lahedal loodusmatkal Lahemaal. Matka juhtis loodusala suur asjatundja Martin Suuroja, tema arukal juhtimisel külastasime kevadisel päikesepaistelisel päeval Lahemaal erinevaid jugasid ja joastikke, matkasime ja pidasime piknikku Nõmmeveskil kauni jõe kaldal. Ja muidugi saime uusi teadmisi ja kogemusi põnevatest muutustest looduses kevadel.
Maikuu kolmas pühapäev oli pühapäevakoolis eriline, samas vahva ja mänguline – lõppes pühapäevakooli õppeaasta. Lapsed said kiidukirjad (tubli osalemise eest pühapäevakoolis), olime osaduses, mängisime, maiustasime. Nüüd on pühapäevakoolis suvepuhkus. Lapsed on aga alati meie kogudusse oodatud!
Ja neile mõeldes on juunikuus ees ootamas kaks vahvat üritust. Juuni alguses – tore perepäev Tallinna koguduses sisukate tegevustega, jaanipäeva eel perelaager Läänemaal, kus samuti plaanis erinevad põnevad tegevused.
Lastetöö koordinaatorina soovin edasi anda tänusõnad peredele – teie lapsed on väga armsad! Ja tänusõnad pühapäevakooli õpetajatele ja lastetöös kaasaaitajatele/toetajatele! Ning kindlasti ka tänusõnad koguduse inimestele heatahtliku suhtumise ja erineva toetuse, sh palvete eest lastetöös.
Lapsed ei ole ainuüksi meie homne päev, vaid tegelikult tänane päev!
Tänusõnad
Mitte ükski kiriku tööharu ei toimi iseenesest, lihtsalt ainult Jumala armust või imeväel. Jumal teeb oma tööd siin maa peal ikka läbi inimeste, ning on suur eesõigus olla Jumala kaastööliseks, olla Tema hääleks ja Tema käteks siin maailmas. Jumala arm ja vägi saab ilmsiks läbi tavaliste inimeste, kes on valmis teenima oma ligimest ja kirikut. Selles protsessis kogeb inimene ise õnnistust ja rõõmu ning sellest õnnistusest saavad osa ka paljud teised.
Selles numbris tahame tänada ühte erilist inimest, kelle tegevuse kaudu on paljude aastate vältel kogenud õnnistust kõik ajakirja Koduteel lugejad. Taimi Pärna on pikka aega olnud ajakirja küljendaja ning kes pärast armastatud toimetaja Kärt Jänes-Kappi lahkumist igavikukoju võttis lisaks enda kanda ka toimetaja rolli. Taimi on teinud seda tööd suure pühendumisega ja alati rõõmsameelse vaimsusega. Paraku on see nüüd üle pika aja esimene ajakirja number, mis ilmub ilma Taimi osaluseta, kuna muud kohustused ei võimalda tal enam toimetaja rolli jätkata.
Seepärast tahan superintendendina väljendada kõigi Koduteel lugejate, ajakirja kolleegiumi, EMK kirikuvalitsuse ja terve metodisti kiriku nimel suurt tänu Taimi Pärnale pühendatud töö ja suure panuse eest ajakirja väljaandmisel ning soovin Jumala õnnistust kõigis uutes töödes ja tegemistes!
Koguduste tugevdamise aasta
Kui keegi küsiks mu käest, millisena ma tahaksin näha metodisti kirikut tulevikus, siis ma vastaksin, et tahaks näha meie kirikut tugevama, suurema ja nooremana.
Mu palve Jumala poole on, et iga metodisti kogudus oleks vaimulikult tugev, üksmeelse ja armastava õhkkonnaga, tugeva pastori ja meeskonnaga aktiivne kogudus. Ma palun Jumalat, et metodisti kirik oleks suurenev, see tähendab kasvav kirik – et olemasolevad kogudused jõuaks evangeeliumi sõnumiga efektiivsemalt kogukonnani ja inimesed tuleks Jumala tundmisele, ning et me rajaksime ka uusi kogudusi Eestimaal. Samuti mu palve ja südame soov on ka see, et kõigis kogudustes oleks aktiivne laste, teismeliste ja noorte töö, mille kaudu oleks tagatud põlvkondade järjepidevus kogudustes ja meie kiriku järelkasv.
Tuhkapäev ja paastuaeg
Tuhkapäev on vastlapäeva-järgne kolmapäev, millega algab Suur Paast. See on liikuv püha – 46. päev enne Kristuse ülestõusmise püha, sel aastal 6. märts.
Tuhkapäevaga algav paastuaeg kulmineerub kannatusnädala ja Suure Reedega.
Paastu- ehk kannatusajal elab ristikogudus kaasa Kristuse vabatahtlikule ja mõtestatud kannatusele, mis oli vajalik, et lunastada (vabaks osta) inimkond patuorjusest.
Jeesus ütles oma õpilastele: „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast“ (Lk 18:31).
Paastuaja liturgiline värv on violett. Mitmetes kirikutes saavad soovijad tuhkapäeval kahetsuse märgiks oma laubale ristimärgi erilise õli sisse segatud, tuhast valmistatud võidega (see tuhk omakorda saadakse eelmise palmipuudepüha okste põletamisel).
Pühapäevi ei loeta paastupäevadena, 46-päevane ajavahemik sisaldabki 40 paastupäeva ja 6 pühapäeva.
Tagasivaade ÜMK erakorralisele peakonverentsile
Tagasivaade ÜMK erakorralisele peakonverentsile 23.-26. veebruarini (St. Louis, Missouri, USA)
Kümneid aastaid on ÜMK peakonverentse varjutanud väitlused, demonstratsioonid ja kirikukorra muutmise katsed võtta välja kirikukorrast punkt, mis ütleb, et homoseksuaalne praktika ei ole vastavuses Pühakirjaga. Aja jooksul on suuremaks muutunud nende protsent, kes ülalmainitut nõuavad. Nii on ÜMK väga selgelt ja sügavalt lõhestunud kahte leeri – homoseksuaalse praktika pooldajate ja vastaste leeri.
2016. aastal Portlandis (Oregon, USA) toimunud peakonverentsil paluti piiskoppidel midagi ette võtta, et kirikut sellisest lõhestatusest välja juhatada. Moodustati töögrupp, kes pidi välja pakkuma lahendused tuleviku jaoks. Ligi kaheaastase töö tulemusena esitati kolm ettepanekut kiriku tuleviku osas. Piiskoppide enamus toetas Ühe Kiriku plaani, lisaks oli veel Ühendatud Konverentside plaan ja Traditsiooniline plaan. Edasise suuna osas kutsutigi kokku ÜMK Erakorraline Peakonverents St. Louisis 23.-26. veebruaril 2019.
Ühinenud Metodisti Kirik kasvamas
Kuigi Ühinenud Metodisti Kirikus (UMC) on suuri väljakutseid, jätkab kirik oma vaikset ülemaailmset kasvamist. Viimase kümne aasta jooksul on kiriku üldine liikmete arv kasvanud umbes 12%. Oma usku tunnistavate Ühinenud Metodisti Kiriku liikmete arv oli 2018. aastal 12 614 618 (State of the Church kokkuvõtte põhjal). Kümne aasta jooksul on juurdekasv üle miljoni uue liikme. Arv pärineb aastast 2016, kuna kõigi kirikute näitajad kogutakse kokku alati teatud hilinemisega.
Kuigi näitaja on väga positiivne, sisaldab see ka teatud väljakutseid. Väljakutsed on Euroopa ja eriti Ameerika Ühendriikide koguduste ees. USA metodisti kirikud moodustavad põhiliselt meie kiriku kaalukaima osa, kuid võrreldes ülejäänud maailmaga on liikmeskond vähenenud. Viimase kümne aasta jooksul on Ameerika Ühendriikides liikmete arv vähenenud peaaegu ühe miljoni võrra – kaheksalt miljonilt ligi seitsme miljonini.
Miinuspoolel on ka Ühinenud Metodisti Kiriku Euroopa osa, mis iga kümne aastaga on kaotanud umbes 15 000 liiget. Ühendriikidega võrreldes tundub arv väike, kuid samas pole Euroopa kirik olnudki mitte väga suur. Kümne aasta jooksul on kahanemine üle 20%.
Seevastu märkimisväärne kasv on toimunud Aafrikas ja Aasias. Seal toimunud kasv mitte üksnes ei vasta läänepoolsete riikide kahanemisele, vaid ületab selle. Neist kahest piirkonnast on ülisuurelt kasvanud Aafrika kirik. Kümne viimase aasta jooksul on liikmete arv suurenenud 2,4 miljoni võrra. Aastal 2016 oli Aafrika metodisti kirikus 5 402 338 liiget. Kui kasv jätkub samas tempos, ületavad Aafrika metodistid Ühendriikide metodistide arvu juba vähem kui 10 aastaga, võib-olla ka kiiremini, kui USA kirikute liikmeskonna kahanemine jätkub senises tempos.
See, mis huvitab meid, soomlasi, on loomulikult meie piiskopkonna areng. Meie piirkonnas on kaks piiskoppi – Christian Alsted on Põhjamaade ja Baltikumi piiskop ning Eduard Khegay Euraasia piiskop.
Meie, Põhjamaade ja Baltikumi keskkonverents on kaotanud protsentuaalselt kõige enam liikmeid, s.o 37%. Seda arvu võib osaliselt seletada sellega, et 10-aastase jälgimisaja sisse jääb Rootsi metodisti kiriku aastakonverentsi lahkumine ja liitumine uue, Rootsi Oikumeenilise kirikuga. Igal juhul on meie keskkonverentsi piirkonnas liikmete arv langenud 15 000 liikmelt vähem kui 10 000 liikmeni.
Soome metodisti kirik on olnud selles protsessis erandiks, kuna selle liikmete arv on viimase 15 aasta jooksul pidevalt kasvanud. 670 liikmega kirikust 2000. aastate algusest on saanud 800 liikmega kirik. Seega on Soome metodisti kiriku liikmeid umbes 10% kogu meie keskkonverentsi piirkonna liikmetest.
Kuna kasv kirikus on aastate jooksu siirdunud üha rohkem Ühendriikidest väljapoole, on samas kasvanud vajadus muuta kiriku seisukohad globaalsemaks. Ajalooliselt on Ühinenud Metodisti Kiriku kord olnud väga ameerikakeskne. Suur osa meie kiriku kõrgema otsustava organi, peakonverentsi, päevakavast on puudutanud põhiliselt metodisti kirikut USAs.
Survele on õnneks reageeritud ja juba mitmeid aastaid on tehtud ettevalmistusi uue kirikukorra osas, mis oleks nimelt võimalikult rahvusvaheline. Selle ettevalmistustöö tulemusi tahetakse käsitleda ka 2020. aasta peakonverentsil.
Küsimus puudutab ka teisi tasandeid. Juba nüüd on otsustatud, et edaspidi viiakse peakonverents läbi väljaspool Ameerika Ühendriike. Lisaks sellele on 2020. aasta peakonverentsi kavas algatus, mis viiks ainult USA metodisti kirikut puudutavad küsimused arutamiseks nende omal konverentsile.
Ühinenud Metodisti Kiriku ülemaailmne areng järgib seega üldisi trende. Suurem osa kristlikest kogukondadest, eriti vanematest, väheneb lääneriikides ja kasvab samal ajal võimsalt Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Metodisti kirikul on siiski võimalus muuta oma suunda.
Veli Loponen, Soome metodisti kirik
Tõlkinud: Heidi Pajusoo
Redigeerinud: Andres Kapp, Tarmo Lilleoja
Alliansspalvenädal
13.-20. jaanuarini toimus Eesti Evangeelse Alliansi palvenädal, sel korral oli peateemaks „Ühtsus mitmekesisuses“. Rõõm on tõdeda, et palveteenistused laienevad üha enamatesse Eesti linnadesse ja asulatesse – sel aastal toimusid need Tallinnas, Jõhvi piirkonnas, Tartus, Haapsalus, Kuressaares, Võrus, Antslas ja Hiiumaal.
Viitka piibliõppe päev
Me lootus on Jumalas… – kolmas Lõuna-Eesti koguduste piibliõppe päev
Kolmas piibliõppe päev, mis toimus 19. jaanuaril Viitka Valguse Koguduses, tõi kohale 23 inimest neljast kogudusest: Võru, Räpina, Viitka ja Tallinna.
Kolmandal piibliõppe päeval saime olla Jumala sõna valguses 5 tundi. Õppepäeva teema oli väga inspireeriv ja kaasahaarav, saime tunda Jumala vägevat ligiolu. Sest teemaks oli Vana Testamendi kogudusetelk – ligipääs Jumala ligiolusse kõige pühamas paigas.
Pastorite õppepäevad
15.–16. märtsil toimus Pärnus pastorite õppepäev, millest võtsid osa ka ilmikjutlustajad erinevatest kogudustest. Teemadeks olid jutluse seos ülejäänud jumalateenistuse osadega, kuulajate ootused jutlustajale ja mida John Wesley luges eneseharimiseks. Samuti oli võimalus harjutada jutlustamist ja saada tagasisidet oma kolleegidelt.
Jutluste esitajad olid valinud ühe John Wesley 52 jutlusest ja esitasid sellest 15minutilise versiooni tänapäevases võtmes, pärast mida järgnes arutelu jutluse esitamise tugevate ja nõrkade külgede kohta. Õppepäevad oli rikastav kogemus kõikidele osalejatele.
Räpinas on põnevad ajad
Juba aasta on möödas sellest, kui 25. märtsil 2018 kinnitasime EMK Räpina Koguduse 30. aastapäeval uuele kogudusehoonele nimetahvli. Olime kogudusega pikalt otsinud Jumala tahet ning palvetanud: „Issand, laienda meie maa-ala, aita leida parim lahendus koguduse hoone osas ning varusta meid nii koguduseliikmete kui hoonetega.“
Novembris 2017 juhtis Jumal meid hooneni, mille ajalugu on aukartustäratav. Antud hoone on algselt ehitatud pühakojaks, kuid venestamise käigus Räpinasse transporditud ja kasutatud ametihoonena. Meil on eriline eesõigus ja igatsus see hoone ehitada ning taastada pühakojana, kus teenida Jumalat ning kogukonna vajadusi.
Seisame Jumala sõnal ning hoiame oma silme ees sõna Esra raamatust: „Meie oleme taeva ja maa Jumala sulased ja me ehitame üles selle koja, mis oli ehitatud paljude aastate eest“ (Esra 5:11).
Eesti Vabariigi 101. Aastapäev
24. veebruaril tähistati suure pidulikkusega kodumaa 101. aastapäeva. Nagu ikka, alustati aastapäeva varahommikul, päikesetõusu ajal piduliku lipuheiskamisega kõigepealt Narvas ja kakskümmend minutit hiljem Tallinnas ning teistes linnades. Tallinnas oli Toompeale, Pika Hermanni jalamile kogunenud tuhandeid inimesi. Meestelaulu Seltsi meeskoor koos Politsei ja Piirivalve orkestriga alustas hümniga. Sõna võtsid Riigikogu esimees ja EELK peapiiskop Urmas Viilma. Kõlasid ka Enn Võrgu „Eesti lipp” ja Johannes Aaviku „Hoia Jumal Eestit”.
Kell 9 asetati pärgi Vabaduse väljakule võidusamba jalamile. Õnnistussõnad lausus EKN president, EELK piiskop emeeritus Andres Põder.
Kell 10 algas aga aastapäeva jumalateenistus Tallinna Kaarli kirikus. Oikumeenilisel jumalateenistusel osalesid ka vabariigi president, peaminister, kaitseväe juhid, diplomaatiline korpus ning EKN liikmeskirikute juhid. Jutlustas EELK peapiiskop Urmas Viilmaa.
Kell 12 alanud kaitseväe paraadil võttis sõna kaitseväe juhataja kindral Martin Herem. Kaitseväe paraadi õnnistas peakaplan major Gustav Kutsar.
Õhtul toimus Estonia majas aastapäevale pühendatud kontsert ja pidulik presidendi vastuvõtt peaaegu tuhandele inimesele.
Piduliku päeva lõpetas Tõrvikurongkäik läbi vanalinna umbes 10 000 osavõtjaga. Rahvahulgale esines laulja Tõnis Mägi, kes lõpetas ürituse oma vaimuliku lauluga „Palve”.
Läbi kõikide ettevõtmiste oli meeldivaks tõdemuseks asjaolu, et kaasatud olid Eestimaa kirikute vaimulikud ja kõlas ka Jumala sõna – nii kõnedes kui laulus.
Oli kaunis päev.
