8. aprillil 2021 tähistas oma 75. Sünnipäeva emeriitpastor Toomas Pajusoo, kes on olnud kauaaegne EMK Tallinna koguduse vanem (1990–2018) ja ajakirja Koduteel kolleegiumi liige. Marjana Luist uuris Toomaselt, milline on olnud tema usutee.
1. Milline oli sinu pöördumislugu?
Kindlasti on minu isiklikule pöördumisele aidanud kaasa mu usklik ema, kes mu eest pidevalt palvetas ja külvas minu südamesse ususeemet juba lapsepõlvest alates.
Toon vaid mõned näited. Ema õpetas mind ja mu nooremat venda palvetama. Igal õhtul enne magama jäämist panin oma käed kokku ja palusin mulle õpetatud palvet. Meil oli toas üks pilt okaskrooniga Jeesusest. Vaadates Jeesuse pilti, tundus, nagu naerataks ta mulle läbi valu. Kui olin õhtupalve lõpetanud, kangastus minu vaimusilme ette naeratav Jeesuse pilk ja ma võisin rahulikult magama jääda. Aga oli kordi, kus ma ei saanud kerge südamega uinuda, sest Jeesuse naeratav nägu ei ilmunud mu kujutlusse. Mõistsin, et olin tol päeval kakelnud oma noorema venna Olaviga. Pöördusin siis venna poole, palusin andestust ja leppisime ära. Jeesuse naeratav pilk tabas mind taas ja võisin rahuliku südamega magama jääda.
Olin üheksa-aastane poisike, kui elasin läbi midagi erilist, mis on jätnud mu ellu sügava jälje. Mäletan nii selgesti 1955. aasta vana-aastaõhtut. Minu isa oli läinud koos oma sõpradega pidutsema. Kahjuks ei olnud ta siis usklik. Ema soovis tol õhtul minna usukaaslastega kohtuma, et võtta nendega palvetades uut aastat vastu ja jättis meid kahekesi koju. Ta palus meid olla tublid poisid ja minna õigel ajal voodisse magama. Aga uni ei tahtnud kuidagi tulla. Äkitselt tulin ma mõttele: „Mis saab siis, kui Jeesus tuleb öösel ja meie jääme maha?“ Ilmselt tabas mind süütunne, kuna olin taas olnud ülekohtune noorema venna suhtes. Otsustasin, et tunnistame oma patud üles. Võtsin paberi ja pliiatsi ning kirjutasin pealkirja „Tunnistame patte“. Lootsin, et kui Jeesus tuleb, siis ta näeb seda ja annab meile patud andeks. Panin kirja kõik, mis vähegi mu lapsesüdames tundus olevat kohatu – et olin kakelnud oma vennaga, olin öelnud rumalaid sõnu, nimetanud halvasti isa ja ema, käinud suuskadega elutoas ja teinud mitmeid muid asju, mis vanemad olid ära keelanud. See nimekiri oli päris pikk, enam kõike ei mäletagi. Kui olin vennaga ära leppinud, jätsime paberi söögilauale. Seejärel hakkasin palvetama, et võiksin olla hea laps. See oli minu esimene kõige tõsisem palve Jumala poole. Põlvitades oma voodi ees, ei osanud ma paluda midagi muud, kui et saaksin ainult heaks lapseks. Palvetasin nii kaua, kuni korraga tajusin väga selgelt, et nüüd olengi hea laps. Mind täitis eriline rõõm, mida on raske kirjeldada. Veel mäletan, et palusin Jumala käest emale väga pehmet voodiaset võõrsil välja puhkamiseks.
Järgmisel hommikul oli kohtumisrõõm emaga suur, sest ta oli lugenud meie patutunnistust. Ema süda oli liigutatud. Seejärel teatas ta, et ta pole oma elus saanud kunagi puhata nii pehmes voodis kui möödunud ööl. Jumal oli kuulnud lapse palvet. Nüüd oli minu kord ema rõõmustada, kui teatasin, et just seda olin talle Jumala käest palunud. Siis ütlesin midagi sellist, mis tuli mu suust spontaanselt, mida mu lapsemõistus poleks ise suutnud välja mõelda: „Ema, ma sain Püha Vaimu!“ Ema oli sellest teatest hämmelduses: „Kuidas sa seda tead?“ Lapsesuust tuli kärme vastus: „Aga see on ju nii lõbus!“ Tõepoolest paremini poleks vist osanud väike poisike kirjeldada rõõmu, mis teda täitis, kui temast sai Jumalale hea laps.
Kahjuks kaotasin koolipõlves oma lapseusu. Kaotasin motivatsiooni õppida, hakkasin tihti koolist poppi viskama ja jäin mitmeks aastaks üheksandasse klassi istuma, mida on isegi häbi tunnistada. Selline mentaalne allakäik kestis seni, kuni otsustasin minna tööle ja õppida edasi õhtukoolis. Ühel päeval kutsus ema mind Mere puiestee kirikusse äratuskoosolekule. Oma südames mõistsin, et see võib olla ainuõige lahendus minu probleemidele. Ma läksin kirikusse salaja, ilma ema teadmata. Pean tunnistama, et võitlesin kõvasti enne kiriku lävepaku ületamist. Nõukogude võimu ajal oli ju väga ebapopulaarne kirikus käia. Mida siis teised sinust arvavad, kui keegi sind märkab? Ent ma siiski riskisin ja käisin külastamas neid äratuskoosolekuid, kus kõnelesid kogudusevanem, endine Tallinna Tehnikaülikooli professor Hugo Oengo ja EMK superintendent Aleksander Kuum.
Eriliselt on jäänud meelde 23. märts 1965, kui jumalateenistuse lõppedes kutsuti inimesi eestpalvele. Kirik oli puupüsti rahvast täis, seisin rõdu ühe alumise tugisamba taga. Südames käis võitlus. Vaatasin ringi – enamuses vanemad inimesed. Üks hääl mu sees ütles: „Ära mine, kuidas sa hakkad nende vanakeste ees meelt parandama!“ Tabades, kes on selle hääle autor, vastasin: „Mul aega küllalt, las nad lähevad ära“. Just siis lähenes mulle üks noortekoori laulja, Velli Hollman, küsides, kas ma soovin eestpalvet. Noogutasin. Ta juhatas mind venna Oengo juurde, kes mu eest palvetas. Tänu Jumalale, sel päeval sain ma oma patukoormast vabaks. Kui ma kirikust väljusin, siis oli mul kindel teadmine, et kogu mu elu kuulub nüüd Jumalale. Kõike, mida ma nüüd teen, tahan teha Jumala auks. Koos minuga tulid tol õhtul usule veel kaks neiut. Oli ärkamiseaeg.
2. Mis on sind kõige rohkem aidanud usus kasvada?
Minu usus kasvamine sai alguse Mere puiestee kirikust. Tollal oli nädalas seitse teenistust, millest püüdsin võimalust mööda osa võtta nii palju kui võimalik. Eriti meeldisid mulle Hugo Oengo pühitsuseteemalised jutlused. Ta oli mulle suureks eeskujuks. Hakkasin bassi laulma noortekooris, mida juhatas Urve Pärnamets; meeskooris, mida juhatas Paul Kornel ja trompetit mängima pasunakooris, mida juhatas Eve Niidu. Selline aktiivne töö koguduses ja osadus üksteisega mõjus mu vaimulikule elule hästi.
Eriti kasulik oli käia noortega koos ühises palves ja arutleda vaimulike teemade üle. Tollal oli noortetöö keelatud (selle eest karistati pastoreid karmilt – toim.), mistõttu polnud koguduses ka ametlikku noortetöö juhti, ent mitteametlikult kujunes selleks Jaanus Kärner. Ta oskas noori vaimulikult juhendada ja õpetada. Temast sai ühtlasi ansambel Sela esimene ja kauaaegne juht. 1968. aastal kinkis Jumal ansambli kaudu ärkamise, mis tõi kogudusse palju uusi noori, aga ka mitmeid probleeme, sest see ärritas üles kurikuulsa kolme tähega vastasleeri. Ometi oli Jumal armuline ja kõigile raskustele vaatamata läks töö edasi. Mitmed noored pidid oma usu pärast kallist hinda maksma – nad heideti kõrgkoolist välja, nende seas ka Jaanus Kärner. Käisime reede õhtuti tema kodus palvetamas, vahel isegi kuni varahommikuni välja. Mäletan üht taolist õhtut, kui teda külastas vend Harri Leesment Austraaliast. Palves olles tuli ta minu juurde, ulatas mulle oma ingliskeelse Piibli ja ütles prohvetlikult: „Sul läheb seda tarvis, sest ühel päeval tuleb sinust õpetaja!“ See oli esimene kord, kus Jumal mind otseselt kõnetas, missugune on tema plaan minu tuleviku suhtes.
Ent enne pidi Jumal mind oma tööks ette valmistama. Soovisin esmalt saada kohustusliku keskhariduse. Jumala abiga lõpetasin edukalt Tallinna Töölisnoorte Keskkooli ja endalegi üllatuseks sain sisse Tallinna Polütehnilise Instituudi õhtusesse osakonda, et õppida automaatika ja telemehaanika eriala. Samal ajal töötasin laborandina automaatikavahendite laboratooriumis, esialgse nimega Elektrotehnika Teadusliku Uurimise Instituudis, mis asus Pirita teel. Peab mainima, et õhtuses osakonnas õppimine oli usklikule inimesele mõnevõrra lihtsam, sest seal polnud vaja isegi õppida kohustuslikku teaduslikku ateismi, mis oli päevases osakonnas. Lõpetasin instituudi 1972. aastal. 7. juulil 1971 abiellusin koguduse liikme Heidi Kiviseljaga, kellega võin Jumala armust tähistada sel aastal kuldpulmi. Tema on üks neist Jumala tööriistadest, kes on lihvinud minu puudusi ja olen selle eest Jumalale väga tänulik.
1974. aastal võisin kogeda erilist Püha Vaimuga täitumist, mis innustas mind kuulutama Jumala sõna. Aastail 1975–1978 olin EMK Tallinna Koguduses kohalik jutlustaja, 1978. aastal õnnistas Hugo Oengo mind kohalikuks diakoniks, seejärel 8. aprillil 1989 ordineeris piiskop Ole E. Borgen mind Stockholmis diakoniks. Sellest ajast peale olen saanud teenida kogudust diakonina, kuni 9. detsembril 1990 ordineerisid piiskop Hans Växby ja superintendent Olav Pärnamets mind vanemaks. See oli veel aeg, kui kirikus toimis kaheastmeline ordinatsioon.
Kogu mu vaimuliku teenimise perioodil olen püüdnud süvendada oma teoloogilist haridust. Samal ajal valmistas Jumal mind ette keeleõppes: 1974–1977 õppisin soome keelt ja 1977–1980 inglise keelt Tallinna Keeltekoolis. Oli hämmastav, et kohe pärast soome keele õpinguid sain osaleda kolmeaastasel jüngerluse kursusel, mida viisid läbi NMKÜ vennad Helsingist. Kohtusime vendadega Tallinnas üks kord kuus ja see oli heaks praktiliseks ettevalmistuseks minu vaimulikus teenimises.
Seejärel alustasime koguduses soomekeelsete jumalateenistustega, mis toimusid üks kord kuus ja kestsid mitmeid aastaid, kuni viimased soomekeelsed koguduse õed said loa lahkuda oma esivanemate maale. 1989. aastal, kui vabaduse tuuled hakkasid juba puhuma, osalesin Santalas kolmekuulistel teoloogilistel kursustel Hankoniemi Kristlikus Õppeasutuses. Pühapäeviti käisin superintendent Tapani Rajamaa ettepanekul erinevates metodisti kogudustes jutlustamas.
Tõeliseks rõõmuks oli aga õppida meie oma armsas EMK Teoloogilises Seminaris aastail 1994–1998. See oli erakordne võimalus kõigile pastoritele, keda ei lastud nõukogude võimu perioodil teoloogilist haridust omandada. Kümme aastat hiljem sain teada võimalusest edasi õppida Austrias, kus mitmed eestlased olid omandanud magistrikraadi TCM-s (inglise k Training Christian Ministries International Institute). Kuigi olin siis juba 62-aastane, otsustasin siiski katsetada. Pean tunnistama, et aastad 2008–2013 olid ühed ilusamad aastad, mis on jätnud väga sügava mulje oma imekauni looduse, suurepäraste professorite ja erinevatest rahvustest üliõpilastega. Paar kursust sain teha Eestis, kolm ainepunkti kanti üle Teoloogilisest Seminarist ja üksteist korda sain selle aja jooksul olla kohapeal. Kõik see, millest olen jutustanud, on aidanud mul usus kasvada ja olla Jumala armust see, kes ma olen.
3. Kuidas on Jh 13:34-35 avaldunud sinu elus?
Siin on tegemist Jeesuse poolt antud armastusekäsuga oma jüngritele: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.“ (Jh 13:34–35)
Loomulikult puudutab see armastuskäsk ka mind isiklikult, nagu iga usklikku inimest. Kui armastame Jeesust, armastame ka üksteist. Nii lihtne see ongi. „Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus.“ (1Jh 4:8) See on Agape armastus ehk Jumala armastus, mis ilmus Jeesuses Kristuses ja millest apostel Paulus on kirjutanud: „Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.“ (Rm 5:8). Armastuse apostel Johannes on öelnud Jumala armastuse kohta: „Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest.“ (1Jh 4:10)
Minu inimlik armastus on piiratud, kuid Jumala armastus on täiuslik, mis hõlmab kogu inimkonda. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ Olen tänulik Jumalale ta piiritu päästva armastuse eest! See on Jumala arm ja ka minu ainuke lootus, millele võin usus toetuda. Tänu Jumalale selle lootuse eest, mis ei jäta meid häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud!“ (Rm 5:5)
Mäletan päeva aastal 1974, kui Jumal täitis mind eriliselt oma Püha Vaimuga. Tundsin südames suurt armastust Jumala ja kõigi inimeste vastu, mida on raske sõnades väljendada. Kui läksin vendade tundi Apteegi tänaval, kus käisime regulaarselt koos esmaspäeva õhtuti, siis tundsin vajadust jagada oma imelist armastuse kogemust vendadega ja palusin nende käest andestust, et polnud varem neid kõiki kogu südamest armastanud. See kogemus ei lähe mul iial meelest, millist sisemist vabanemist sel hetkel tundsin.
Täna, mõeldes Jeesuse armastuskäsule, tahan teid, armsad vennad ja õed, ikka armastada. Kui olen jäänud kellelegi armastuses võlgu, siis loodan, et andestate mulle. Minu ainus soov on jääda püsima Jumala armastusse, siis suudan teid samuti armastada, nagu Kristus on meid kõiki armastanud.
