Ilmselt oleks tore, kui suhted oleksid kui ahvileivapuud. Hiljuti juhtusin nägema saadet, kus oli sellest võimsast ja pisut kummalise väljanägemisega puust juttu. Mõned faktid: see elab rohkem kui 2000 aastat, selle tüvi mahutab kuni 100 000 liitrit vedelikku, sellel on söödav vili, mida kutsutakse lausa supertoiduks. Ahvileivapuul on suured, valged ja lõhnavad õied.
See puu kogub endasse vett vihmaperioodi jooksul, mis kestab umbes kolm kuud ja ülejäänud üheksa kuud suudab elada endasse kogutud vedelikuga. Ja mis veel toredam, kuivaperioodi ajal tulevad selle juurde elevandid, hõõruvad ennast vastu puud ja saavad sealt eluks vajalikku vett. Kui suhe oleks ahvileivapuu taoline, siis oleks väga lihtne elada – kaunitel suvekuudel kohtud inimesega, pead mõne pikniku või lõkkeõhtu, suvitad koos Pärnu rannas ja voila – ülejäänud ajal võid panna suhte pausile ning järgmisel suvel jätkata sealt, kus pooleli jäi. Kahjuks või õnneks see nii ei tööta. Siinkohal oleks paslik pisut mõtiskleda, millised on sinu jaoks olulised suhted, hea lugeja? Kas sa elad sellest lähtudes, et suhted vajavad hoolt või lased asjadel omasoodu kulgeda?
Teine metafoor, mis tuleb mulle pähe suhete kvaliteedile mõeldes, on see, kas oled suhtes teenindaja või klient. Kui sa vaatad ausalt oma suhetele, siis kas põhiliselt tarbid seda, mis sünnib su suhetes või oled peamine pingutaja, kes, nagu öeldakse, hoiab suhet veepinnal?
Suhtele mõjub hästi see, kui me ei jää passiivseks pealtvaatajaks ega aseta end ainult tubli tarbija rolli. Oluline on meeles pidada, et suhe on justkui elusorganism, see kas kasvab ja areneb või kuivab ja kahaneb. See ei seisa kunagi paigal. Mõni suhe küll võib kesta ka siis, kui me ei suhtle väga tihti ja meil on hea kohtuda ka pikkade pauside järel. Siis võiks öelda, et see suhe ongi nagu ahvileivapuu, mis on kogunud endasse paraja annuse usaldust ja selle najal see suhe kestab. Kuid siiski, kui me kohtume liiga harva, siis toetume pigem mälestustele ja tasapisi kuivab kokku meie kokkupuutepind, teemade ring ja nende arutamise sügavus.
Mis siis aitab toita suhet, seda kasvatada, sügavamaks muuta? Kui vastata lühidalt, siis minu meelest on see avatud dialoog. See tähendab avatust kahes suunas – avatus enda sees ja avatus teise inimese suunas.
Et kahe inimese vahel tekiks ilus dialoog ja kooskõla või muusikute keeles polüfoonia (mitme iseseisva meloodia kaunis üheaegsus), selleks on tarvis kõigepealt üles leida enda hääl või viis – mida ma tegelikult mõtlen, tunnen, läbi elan, mis mind paelub, vaevab, innustab. Mida paremini või sügavamalt me ennast mõistame, seda huvitavam (koos)kõla tekib kahe inimese vahel. See enda n-ö viisi üles leidmine nõuab ka harjutamist, pingutamist. Võib ju elada lihtsalt või juurdlemata kogetu üle, võttes vastu need olukorrad, mis tulevad ja neid lihtsalt läbides. Siis tulevad järgmised ja me vaid reageerime oma elus sündmustele, mõtlemata nende tähendusele. Kui muutume pinnapealseks ja kuivaks iseenda sees, siis hakkavad kuivama ka meie suhted. Ma olen ikka mõelnud, et kui tahad olla huvitav kaaslane teiste jaoks, siis peab sul olema huvitav ka iseendaga üksi olles.
Julgustan sind, hea lugeja, arendama iseendaga kõnelemise oskust, harjutada enda häält, mõtestada oma elukogemust. Siinkohal võib aidata ühe tuntud mõtleja Peter Druckeri soovitus, kuidas leida üles iseenda tugevad küljed, kuidas ennast paremini mõista ja tundma õppida:
- Pea enda sisemaailma (mitte niivõrd sündmuste kirjeldamise) päevikut, kuhu paned kirja enda kogemused ja õppetunnid. Pane kirja kõik see, mis sind täna edasi aitas või takistused, mida proovisid ületada ja kuidas see sul õnnestus. Oma kogemuste ja uute seoste kirja panemist soovitavad ka tänapäeva aju-uurijad. Nad jõudsid oma uuringutes aju tõhusate õppimisviiside kohta vanade heade tõdemusteni: me peame panema kirja oma õpikogemused ja uued seosed, see viib enesearengus suurepäraste tulemusteni.
- Ole avatud maailmale ja tähelepanelik märkama uusi kogemusi. Vaatle ennast uudishimuga erinevates suhtlusolukordades. Lähene igale kogemusele kui põnevale avastusele iseenda ja maailma kohta. Sellisel õppimisel ei ole vanusepiiri. Selline avastaja hoiak kasvatab enesekindlust ja annab julgust proovida midagi uut, sest avastajana võin ma ka eksida, ma ei pea sooritama täiuslikult. (Selle teema kohta on nt ERRis vändatud põnev sari „Maailma kõige targem rahvas“, soovitan soojalt seda eneseharimiseks järele vaadata: https://etv.err.ee/1127992/uus-maailma-koige-targem-rahvas).
- Küsi enda kohta tagasisidet inimestelt, keda usaldad. Enda parema mõistmise kujundamiseks vajame teiste inimeste peegeldust. Seda võib teha nt nii, et pöördume inimeste poole, keda me usaldame küsimusega Kuidas sulle tundub, kas see, kuidas ma olukorda lahendasin, oli okei? Kas ma oleksin pidanud teisiti tegutsema? Mida ma võiksin tulevikus arvestada või paremini teha? Vastused sellistele küsimustele võivad anda meile hindamatult väärtuslikku infot, mida me ise ei suudaks kunagi välja mõelda. Küll aga tuleks hoolega mõelda: kelle poole pöörduda taolise tagasiside saamiseks, mis hetkel seda teha ja kindlasti selgitada sellele inimesele oma küsimuste taga olevat arenemise soovi.
Tuleme siis avatud dialoogi kujundamise teise osa juurde – kuidas luua sellist dialoogi teise inimesega. Kuidas lasta enda häälel kõlada ja samas võimaldada ka teisel häält teha?
Minu soovitus alustamiseks on see: alusta kuulamisest. Lase kõigepealt teise inimese häälel kõlada. Ole huvitatud tema kogemuse ja mõtete kuulmisest. Väljenda sõnade ja kehaga enda huvitatust teistest inimesest. Julgusta teda ennast väljendama, esita küsimusi teda huvitavate teemade kohta, peegelda tagasi tema mõtteid. Ja lisa siis oma mõte ja kogemus. Kui kohtuvad kaks sisemist häält ja need põimuvad teineteist täiendades, siis tekibki see kaunis koosolemise kogemus ja rõõm.
Aga kui taevas on hall ja teemad on sünged, kui ei ole kõik nii ilus ja tore, mis siis saab meie suhtega? Kas on võimalik ka selliseid aegu elada läbi nii, et pärast ei ole taga vaid suhte risud ja lõputu pettumine? Kindlasti on see võimalik ja jagan mõningaid mõtteid, mis loodetavasti varustavad sind ka sellisteks päevadeks.
Kõik algab taas iseendast. Ka siis, kui teine teeb ülekohut ja käitub meie meelest ebameeldivalt või ebaõiglaselt, ka siis on parem lahendus saavutatav siis, kui ma alustan iseendast. Tuleb taas jõuda endas selgusele: mis mind selles olukorras puudutab või kurvastab (või miks mitte – ka vihastab), mida ma sisimas igatsen, miks see on mulle oluline? Need on suured küsimused ja kui pinge on kahe inimese vahel suur, siis ei suuda keegi nende asjade üle rahulikult arutleda. Tungivalt soovitan võtta omaette olemise aega, et jõuda kõigepealt endas selgusele. Kui tunned, et pinge sinu sees on läinud liiga suureks, siis lepi uus kohtumise aeg (nt Ma tunnen, et mul on hetkel juhe täiega koos ja ma olen liiga pahane/vihane, et mõistlikult edasi rääkida. Saame kokku paari tunni pärast/homme kell… ja räägime siis rahulikumalt edasi.)
Edasi kirjuta läbi enda seisukohad, tunded, ootused. Püüa kõike kirjeldada just endast lähtuvalt: kuidas see olukord sind puudutab, mis sind häirib ja mille tõttu, kuidas tahaksid seda tegelikult lahendada.
Väldi süüdistusi, hinnanguid ja üldistusi. Ära kirjelda olukorda teise kaudu, pannes talle sõnu suhu või otsustades tema eest.
Näiteks: “Sa teed seda nimelt, et mind ärritada… sa tegelikult ei hooli minust… sul on ükskõik, kuidas meil siin läheb”… jne. Selline kõnepruuk seab suhtesse liiga palju valusaid barjääre, mille ületamine võtab tohutult lisaaega ja -energiat. Oma mõtete ja seisukohtade korrastamine aitab sul järgmisel kohtumisel olla rahulikum ja selgem.
Ülikeeruline on pingelises olukorras kuulata teise inimese seisukohti või tundeid, eriti siis, kui me ei ole nendega nõus või kui teine pool on väga süüdistav. Samas, kui me ei kuula teist poolt, vaid ainult argumenteerime, siis käitume nagu autojuht, kes on autoga mudasse või lumme kinni jäänud – gaasile vajutades (aina edasi rääkides) me kaevume üha sügavamale ega liigu kuhugi. Me peame panema sisse tagasikäigu ja kuulama teise poole seisukohti. Ühel hetkel saame ka ennast väljendada, vajutades taas õrnalt gaasile. Nii edasi-tagasi jõnksutades, vaheldumisi kuulates ja ennast väljendades, õnnestub meil sellest raskest kohast edasi liikuda.
Mis veel aitab selles emotsionaalses konflikti-virrvarris, on see, kui aeg-ajalt tõmbame meie üle lahti nn ühise koostöö või armastuse vihmavarju: Ma tean, et see olukord on raske nii sinu kui minu jaoks. Ma tahan öelda, et tegelikult tahan ma jõuda koos sinuga lahenduseni. Ma soovin, et me mõlemad saame oma arvamust väljendada ja kuulame, mida teisel on öelda. Ma tahaksin seda olukorda sinuga lahendada, kuna ma hoolin sinust/meist/meie koostööst. Ma ei taha riidu, ma tahan, et saaksime sellest olukorrast edasi ja et meie vahel oleks rahu ja rõõm. Selline „koostöö vihmavarju“ avamine võib aidata kohe situatsiooni alguses, võtab pingeid vähemaks, tekitab soojemat ja rahulikumat õhkkonda. Seda võib aeg-ajalt taasavada, kui pinged hakkavad tõusma.
Pingelises olukorras on meie sõnadel ja olekul väga suur mõju. Ma südamest usun seda, et kui rohkem inimesi hakkaks mõtlema selle üle, milline mõju on mu sõnal, mu näoilmel, kehahoiakul, hääletoonil, siis oleks suhtlemine kordades kergem. Teadvustades seda mõju, saame muuta enda käitumist sõbralikumaks ja heatahtlikumaks. Kui luban endale olla nii nagu tahan ja suhtun selliselt, et las teised pingutavad, mina olen nii nagu olen, siis suhete edasikestmine ja areng on poole aeglasem. Aga kui ka teine pool keeldub pingutamast, et suhe õnnestuks, siis selline suhe on hukule määratud.
Ka headel ja rahulikel aegadel, nt kohtudes oma sõprade või lähedastega, pane ennast tähele: kuidas sinu olek mõjutab olukorda? Kas inimestel on sinuga hea olla? Kas tood suhetesse killukest rõõmu ja sõbralikkust? Kas vaatad inimesi rõõmsal näol, vaatad neile silma, vastad rõõmsalt nende tervitusele, tunned nende vastu huvi? Kas pingutad, et leida teema, mis paneb teie jutu voolama, kas kuulad edasi, süvened sellesse, mida su vestluskaaslane ütles.
Et suhe hakkaks õitsema, vajab see sinu panust, toetavat liigutust, rõõmsat sõna. Püüa olla suhetesse panustaja, mitte pelgalt tarbija. Südamest usun ka seda, et sellist aktiivset panustamist suhetesse tuleb õpetada ka lastele. Kui tahame, et nendest saaksid soojad suhtlejad ja nendel oleksid sügavad suhted, siis tuleb meil juba varajases lapsepõlves õpetada neile, et kui täiskasvanu uurib sinu käekäigu kohta, siis on tore küsida ka täiskasvanu käest, aga kuidas sinul läheb? mida põnevat on sinul täna tööl juhtunud? Olen oma elus näinud, et lapsed on tublid õppijad ja saades väikest juhatus selles vallas, muutuvad peagi võrdväärseteks ja huvitavateks vestluskaaslasteks. Samuti tuleks lastele õpetada ka oma kogemuste jagamist ja nt päeva üle mõtisklemist. Ja kõige parem on teha seda oma eeskujuga, kui jagad lapsele ise, mida täna päeval mõtlesid, mis oli sinu jaoks oluline või õpetlik. Sellega avardame nende mõttemaailma, aga loome ka omavahelise sügava suhte. Kuulasin hiljuti üht loengut, milles räägiti , et igas kohtumises jätame me mingi jälje. See pani mind sügavalt mõtlema, milliseid jälgi jätan enda ümber. Ka siis, kui me arvame, et me ei tee midagi erilist, võime jätta kõige olulisema jälje kellegi ellu, mis ulatub igavikuni.
Ja viimaks jätan sulle, hea lugeja, ka mõtte: esita kõiki neid küsimusi ka enda ja Jumala suhte kohta. Kas oled selles – oma elu kõige tähtsamas suhtes – panustaja või ainult tarbija?
Fotod:
Maria Tamm,
Graphic Node @ Unsplash,
Beth Macdonald @ Unsplash.
