2020. aasta alguses plahvatas üleilmne uudispomm – Ühinenud Metodisti Kirik (ÜMK) lõheneb!
Uudise ajendiks oli 3. jaanuaril kiriku uudisteagentuuri avaldatud üheksaleheküljeline dokument „Eraldumises lepituse ja armu leidmise protokoll“ (edaspidi Protokoll). Sisuliselt on tegu järjekordse tulevikuplaaniga ÜMK jaoks.
See plaan on kokkulepe, mis sündis 2019. aasta suvel Sierra Leone piiskop John Yambasu algatatud protsessi tulemusena. Plaani osalised on mitu piiskoppi ja arvukate kiriklike huvirühmade juhid, kellel on väga erinevad arusaamad LGBTQ-inimeste* kaasamisest kirikus.
Plaan põhjustas meediasensatsiooni sellepärast, et sellesse on kaasatud peaaegu kogu kirikus leiduvate erinevuste spekter ja selles on püütud leida võimalikult kõiki osalisi rahuldav kompromiss, mis tähendab homoseksuaalsuse küsimuses eriarvamusel olevate koguduste rahumeelset eraldumist üksteisest. Just selle plaani laiapõhjalisuse tõttu peavad paljud selle ellurakendumist sama hästi kui otsustatuks.
Siiski ei see ole see ainuke tulevikuplaan. Üsna tõsiseltvõetavaid visandeid on välja pakutud teisigi, praeguse seisuga kokku neli-viis (vt https://www.metodistikirik.ee/
tallinn/docs/umc-plaanide-tabel.pdf).
Laiem taust
Et mõista, miks ja kuidas on ÜMK praegusesse olukorda jõudnud, tuleb minna ajas tagasi. Teadupärast moodustati ÜMK 1968. aastal, kui Texase osariigis Dallases ühinesid Metodisti Kirik ja metodistliku taustaga saksakeelne Evangeelsete Ühinenud Vennaste Kirik. Juba ühel esimestest peakonverentsidest 1970. aastatel tõstatasid mõned vaimuliksaadikud küsimuse praktiseerivate homoseksuaalide õiguste kohta kirikus. Toona kirjutati Kirikukorda praeguseni kirgi küttev säte: „Homoseksuaalne praktika on kokkusobimatu kristliku õpetusega.“ Sellest ajast peale on igal nelja aasta järel toimuval peakonverentsil peetud maha sõnalahing, kus liberaalsed jõud on püüdnud seda sätet Kirikukorrast eemaldada või seda ümber sõnastada. Alati on need katsed lõppenud hääletusel traditsioonilise seisukoha säilimisega.
Kui nüüd tundub, et demokraatia võidutseb ja kirikus kehtib kenasti piibellik ja traditsiooniline seisukoht, siis päris nii ilus see pilt ei ole. Nimelt on eriti viimasel paaril aastakümnel (peamiselt kiriku läänemaailma osades) kasvanud rahulolematus LGBTQ-inimeste kohtlemisega kirikus. Ühest küljest on USA-s ja Lääne-Euroopas avalik arvamus nihkunud LGBTQ-eluviisi järjest suurema aktsepteerimise poole ja see peaks selle arusaama pooldajate arvates tingima ka kiriku kohanemise ühiskonna positsioonidega. Teisest küljest on sama aja vältel olnud näha, et konservatiivne tiib kirikus kasvab (kogu maailma, aga eriti Aafrika koguduste arvel), liberaalne aga kahaneb ja sellega koos ka tema lootus tulevikus peakonverentside hääletusi võita.
Sestap aktiviseerusid 2000. teisel aastakümnel LGBTQ-eestvõitlejad. Järjest enam homoseksuaalseid vaimulikke hakkas kapist välja tulema, oma elukaaslasi või „abikaasasid“ avalikult tutvustama; ühed tegevpastorid asusid samasoolisi paare „laulatama“, teised (ka mittehomod) kiitsid seda takka, ehkki kogu selline tegevus on Kirikukorra järgi keelatud.
Kuidas reageerisid sellele piiskopid, kelle esmane ametikohus on kaitsta Kiriku korda ja õpetust? Loiult, kui üldse. Enamasti oli kõige rangem karistus rikkuja saatmine üheks päevaks palgata puhkusele. Mõni piiskop (nt emeriitpiiskop Melvin Talbert) aga asus kiriku õpetuse ja korra trotsijaid kaitsma ja nimetas nende tegevust evangeelseks allumatuseks. Kirikus on praegugi ametis avalikult lesbiline ja „abielus“ piiskop Karen Oliveto, kelle ametisoleku on kirikukohus hinnanud ebaseaduslikuks, ent kes jätkab ometi tööd. Enamgi veel, ta on asunud aktiivselt tegutsema oma piiskopkonna väljaviimise nimel ÜMK-st põhjusel, et see ei ole piisavalt kaasav LGBTQ-inimeste suhtes.
Tekib õigustatud küsimus, kuidas on sellised asjad võimalikud. Siin peitubki olukorra paradoksaalsus: lihtsustatult võib öelda, et metodisti kiriku rahvas on valdavalt konservatiivne, kuid vaimulikkond, eriti piiskopid, on oma vaadetelt liberaalsed. Tulemuseks on patiseis, kus meil on konservatiivsed koguduseliikmed, traditsiooniline õpetus ja kirikukord, mida aga vaimulikud juhid teadlikult ei rakenda.
Terasem lugeja küsib nüüd ilmselt, et kui kirikurahvas on valdavalt konservatiivne ja pastorid võrsuvad kogudustest, siis kuidas saab enamik vaimulikkonnast olla liberaalne. Asi on selles, et suurem osa vaimulikke koolitavatest seminaridest ja ülikoolide usuteaduskondadest, mida ÜMK on ametlikult tunnustanud (ja mille on kunagi ise asutanud), on nüüdseks juba ammu liberaalsed. Sellest annab tunnistust tõik, et kui 2019. aasta erakorralisel peakonverentsil jõustati lõpphääletusel nn traditsiooniline seisukoht, teatas ametlikke usuteaduslikke õppeasutusi ühendav assotsiatsioon oma pettumusest ja kõik sellesse kuuluvad institutsioonid on end kiriku ametlikust seisukohast distantseerinud. Väärib mainimist, et EMK teoloogilise seminari partner USA-s – Asbury teoloogiline seminar – ei kuulu ÜMK ametlikult tunnustatud koolide hulka.
Milline on praegune olukord ja mis saab edasi?
2016. aasta peakonverentsil otsustasid piiskopid kokku kutsuda erakorralise, inimseksuaalsuse küsimustele pühendatud peakonverentsi, mis toimus veebruaris 2019. Konverentsile eelnes selleks otstarbeks kokku kutsutud rakkerühma** (ingl Commission on the Way Forward) ligi kaks aastat kestnud töö, mille tulemusena valmis kolm tulevikuplaani: ühe kiriku plaan, ühendkonverentside plaan ja traditsiooniline plaan. Piiskopid soovitasid ühe kiriku plaani, mis tähendanuks lühidalt öeldes institutsioonilist ühtsust, mille kõrval oleks võimaldatud erinevaid vaateid LGBTQ-küsimuses. Homosäte oleks sel juhul Kirikukorrast eemaldatud. Peakonverents aga hääletas traditsioonilise plaani poolt, mis säilitas olemasoleva arusaama ning lisaks veel karmistas kirikukorra rikkujate karistusi ja kõrgemate vaimulike vastutust nende korralekutsumisel. See oli ilmselge pettumus väga paljudele, kes lootsid homoküsimusele soodsat lahendust.
Selle tagajärjeks on olnud veelgi suurem mäss ja mõne piiskopi avalikult väljendatud otsus mitte rakendada selle aasta 1. jaanuarist jõustunud Kirikukorda, vaid toimida hoopis vastupidi – nt mõne Lääne jurisdiktsiooni plaan oli viia oma juhitavad piiskopkonnad ÜMK koosseisust välja.
Selles olukorras on paljud traditsioonilised metodistid USA-s tunnistanud patiseisu ja loobunud institutsionaalsest võitlusest peakonverentsidel, pidades seda eelkirjeldatud põhjustel mõttetuks. Sellepärast on nõustutud ka eraldumisprotokolli esmapilgul kummalise kavaga eraldada traditsioonilised metodistid praegusest ÜMK-st, mida nad on kaitsnud ja säilitanud konservatiivsena, ning luua neile uus konservatiivne metodisti kirik, mille nimi ei ole praegu veel otsustatud. Sellise uue kiriku rajamiseks eraldatakse praeguse ÜMK vahenditest 25 miljonit dollarit, mis ei ole just suur summa.
Igasugune kiriku lõhestamine on kuratlik tegevus ja selle järelmid traagilised. Ainus asi, mida võiks positiivsena näha, on tõik, et uue kiriku struktuurid saaks luua nullist ja vältida praeguse kiriku tohutut bürokraatlikku masinavärki, mis on ääretult kulukas; selle asemel saab raha kulutada rõõmusõnumi kuulutamiseks Kristuses.
Kokkuvõtteks tuleb öelda, et viimselt ei ole kogu selles loos küsimus kitsalt praktiseerivate homoseksuaalide õigustest, vaid hoopis sügavamal teoloogilisel tasandil sellest, kuidas tõlgendatakse meie kirikus Piiblit ja kus asub õpetuslik autoriteet – kas kaasaegsest ühiskonnast inspireeritud inimteadvuses või Kristuse rajatud Kirikus ja selle õpetusametis.
Mis saab ÜMK-st mais 2020, kui USA-s Minneapolises koguneb korraline peakonverents? Aus tõdemus on see, et mitte keegi ei saa mitte midagi kindlalt väita. Eks kõikide plaanide autorid teevad propagandat oma idee toetuseks, ent viimselt on iga saadik oma otsustes vaba. Nõnda võib juhtuda ka see, et hääletatakse traditsioonilise plaani kehtima jäämise poolt. Tõenäoliselt aga leiab suurimat toetust eraldumisprotokoll, mille taga on kõige rohkem eri rühmitusi.
Mida peaksime tegema meie siin Eesti Metodisti Kirikus? Kõige õigem on palvetada Jumala tahte sündimise pärast – kui talle on tarvis Ühinenud Metodisti Kirikut, siis hoiab ja kasutab ta seda. Kui mitte, siis ei ole ÜMK paraku esimene ega ka viimane usuorganisatsioon, mis on senisel kujul oma tegevuse lõpetanud. Ühes asjas võime olla kindlad: Kristuse Kirikut ei võida ka põrgu väravad, see on Kristuse tõotus (Mt 16:18).
* LGBTQ-inimesed = (lesbid, geid, biseksuaalsed, transsoolised ja queer-inimesed ehk väljapoole heteronormatiivsust jäävaid seksuaalseid) erinevaid homoseksuaalseid praktikaid harrastavad ja identiteete omavad inimesed (allikas: soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei).
** Rakkerühm on 2002. a sõnavõistluse sõna task force’i vasteks. See on mõeldud ühe kindla ülesande täitmiseks, erinevalt töörühmast, kes täidab mitmesuguseid ülesandeid.
